Kopenhaagen: Isegi Hamlet naerataks
Silvia Pärmann pole kindel, kas tänaseks on tuntuim taanlane kirjanik Hans Christian Andersen, disainer Arne Jacobsen või peakokk René Redzepi, ent trilemma selgitab, miks taanlased on maailma kõige õnnelikumad inimesed. Isegi vihmasel päeval on seal kõik lihtsalt nii ilus, et õnnetu ei suudaks olla ka Hamlet ise. Isegi jõulukaunistused on maitsekad.
Täiskasvanud ja praktiliselt mõtlevale inimesele on Taani ennekõike disainijumalate maa ja Kopenhaagen nende Olümpos, kust nad aeg-ajalt küll Hiina äriasju ajama, Londonisse loenguid pidama või Milanosse messile sõidavad, aga kuhu alati tagasi tulevad.
Ehkki Exceli tabelitesse ja majandusanalüüsidesse süvenenud pessimistid uriseks Taani nime kuuldes, avaneb Kopenhaageni kesklinnas vaade staaride paraadile. Illums Bolighusi kauplus näeb oma valikuga välja kui neljakorruseline moodsa disaini muuseum, kuhu nädalavahetusel ei taha inimesed hästi ära mahtuda. Royal Copenhagen on nõude edetabeli tipus juba aastast 1775. Normann Copenhageni katalooge loetakse igal pool maailmas juba rohkem kui Anderseni muinasjutte ja asi pole tõesti ainult selles, et neid saab poest tasuta.
Kopenhaagen ja taani disain
tänavatel sagivaid inimesi vaadates on selge, et nende elu kõige inetum hetk oli ilmselt see, kui nad kogemata paljajalu Lego klotsile peale astusid. Aga vähemalt oli ka see ilusa disainiga, ostetud sealtsamast mõnest õnnelikke inimesi täis Lego poest. Kopenhaageni kesklinnas on üksjagu kohti, millest turistide kaardil pole ühtegi täpikestki, küll aga pargivad nende ette tundideks oma jalgratta eneseteadliku olemisega kohalikud.
Taani kuumimad nimed, mis uut Skandinaavia disainiklassikat loovad, on just nendesse kesklinna vanadesse majadesse oma läbi korruste turnivad showroom’id loonud Hay Design ja Norr 11.
Mõlemad on värsked ja ambitsioonikad, unustamata siiski teha kummardust 1950.–60ndatele ehk ajale, mis Taani disaini legendile alguse pani.
Päris mitu head sammu elustiiliimpeeriumiks kasvamise poole astunud NORRi mööblidisainer Knut Bendik Humlevik peab Taani disaini tugevaks küljeks peale ilusate ja praktiliste asjade ka tootmise tippkvaliteeti.
Humlevik alustas disainer Rune Krøjgaardiga koos tööd Hays, mille tegemisi kõrvaltänavas nad mõistagi jälgivad, ja seejärel panid nad aluse NORR11 märgile, mis kahe aastaga on jõudnud avada poed mitmes linnas, ühe ka Tallinnas Rotermanni kvartalis.
Nad rääkisid, et viimastel kümnenditel Taanist Hiina kolima hakanud tootmine on teel tagasi Euroopasse, sest naturaalseid materjale jumaldavad ja öko-kontseptsiooni leiutanud skandinaavlased on jälle sammu võrra kõigist ees. Uus öko, millega südameid võidetakse, on töökohtade (taas)loomine Euroopas, kus neid hetkel kõige rohkem vaja on.
Kopenhaagenlased ise näevad välja veel ilusamad kui nende disainipoed. Nende modellilik olemine ei tundugi olevat seotud ainult kombega igale poole jalgrattaga sõita (55% elanikest teeb oma igapäevased sõidud rattaga), vaid ka asjaoluga, et restoranid paistavad nii kallid, et isegi õnnelikud hästi tasustatud taanlased neis süüa ei jaksa.
Taani pole vaid disainijumalate maa – järjest rohkem pööratakse pilk tummas palves sinnapoole, kui on vaja otsustada, mis mõnele hästi disainitud söögilauale panna. (Ja vastuseks ei loodeta siis kuulda, et Carlsberg, Tuborg või Faxe). Korduvalt maailma parimaks restoraniks valitud Noma omaniku ja peakoka René Redzepi nimetas ajakiri Time hiljuti üheks nendest inimestest, kes otsustab, mida maailm (või siis selle toidutrenditeadlikum pool) sööb. Vähesed taanlased ja veel vähesemad kokad on Time’i esikaanele jõunud.
Noma pole ainus täht, mis talvise Kopenhaageni madala taeva all läbi vihma särab – tema tuules on avatud veel rida gurmeerestorane, mis sööjatepuuduse üle ei kurda. Kui nende menüü järele sirutuvad paljud käed, siis arve maksmise ajaks tahaks need väga sügavale taskusse suruda. Ka taanlaste endi omad.
Taani maitsed
Mida õnnelikud inimesed siis tegelikult söövad, sai mulle selgemaks, kui jalutasin läbi Øster Søgade ja Øster Farimagsgade vahele jääva pisikeste eramajade asumi Østerbros. Selle elanikud olid veel mõne aasta eest tehasetööliste pered, nüüd on koha vallutanud disainerid, reklaamikirjutajad, ajakirjanikud, noored arstid, näitlejad, lauljad ja galeristid.
Kardinateta akende taga istusid perekonnad õhtusöögilaudade taga ja ümbruskonna rohked take away-siltidega kohvikud andsid tunnistust, et üleliia pingutama selle piirkonna keskmine perenaine-peremees polnud õhtusöögi nimel pidanud.
“Østerbros on mitu väga normaalse hinnaga head kohta,“ avaldas mööblitrende loov Humlevik selle, kus ta omasuguste sõpradega ise söömas tavatseb käia. Ning lisas kohe vabandavalt, saades ilmselt isegi aru, et Kopenhaagenis pole enamiku inimeste jaoks tõesti ükski restoran normaalse hinnaga: “Aga ma olen Norrast pärit tegelikult.”
Tema lemmik, Itaalia restoran Hos Fischer oli ka tööpäeva õhtul täiesti täis. Baarileti juures seinal rippusid püsiklientide portreed – raamitud joonistuste pisike rivi. Ei mingeid omaniku “mina ja kuulsus minu restoranis” odavaid fotosid, ehkki rohkem või vähem tuntud võis olla suur osa kahte söögisaali täitvate laudade ümber istujatest. Menüü oli lühike, kümmekond toitu, kuid olnuks piisavalt pikk ka siis, kui oleks koosnenud ainult ühest roast: pühvlipiima-mozzarella’st Parma singiga. See ei ühtinud päris hästi Taani naaberküla-talust-otse-lauale-mantraga, aga oli kahtlemata orgaaniline (teine mantra).
Muidugi on oma kohvikukultuuriga kohal ka prantslased, kes on näiteks Beau Marchés osavalt ühendanud disainipoe, veinibaari ja kohviku. Selle boheemlaslik segadus on suurepäraselt seatud lõks kohalikele, kes ka ise vahel väsivad linna täiuslikkusest ja väljapeetusest.
Taani immigratsiooni- ja sotsiaalpoliitika on nimelt soosinud kõikvõimalike rahvaste kolimist Kopenhaagenisse, nii et päästvaid ja autentseid Hiina, Tai ja Türgi söögikohti on pikk nimekiri ning nende menüü igal juhul mitmekesisem kui Taani köögi ainus lihtsurelikule kättesaadav osa – supermarketi võileivad.
Ehkki tegelikult on just toit uus Taani disain ja Redzepi on uus Jacobsen. Taanlased suhtuvad toitu sama kirglikult ja pühendunult kui disaini. Eriti Kopenhaagenis, kus veel mõne aasta eest oli absoluutselt iga restorani menüüs populaarseim toit spaghetti carbonara ning kus maitsete maailma mitmekesisusest aimu saanud taanlased järjest uusi kõrgusi seavad ja alistavad.
Kui disainis hoitakse taset, siis köögis luuakse täiesti uut taset. Mitte ainult restoranikultuuris.
Uue aja turgude pioneer Torvehallerne asub mõistagi ka Kopenhaagenis. See on kaks turuhallitäit gurmeetoitu – absoluutselt kõik šokolaadist singini ja juustust jahuni, millest küll üsna vähe Taanis valminud on – ning mõned kodumaiste superorgaaniliste kapsaste ja kartulite müügiletid on nende vahele õue surutud. See kõik, kui nüüd kartulisektsioon välja jätta, on mõeldud ka kohapeal söömiseks ja juba ennelõunal näeb inimesi tikukesega oliive taga ajamas ja veine lahti korkimas.
Talvine Kopenhaagen
Seda, kui hästi Kopenhaagenil läheb ja mis summasid inimesed on valmis maksma, et käia seal ostlemas või õhtust söömas, on talveõhtul mööda linna jalutades tegelikult üsna raske aimata.
Sest Taani ei eputa absoluutselt. Mitte millegagi. Varakult pimedusse mattuvas linnas on küll tänavavalgustus ning Tivoli tuledesära, kuid arhitektuuripärlite, aedade, parkide, skulptuuride, poodide ja büroode valgustamisega ei nähta üleliia vaeva. Sära pole oluline, suurus pole oluline. Tagasihoidlikkus on uus eksklusiivsus, ütleks taanlased ilmselt.
Mis võib olla veel üks uus trend. Igatahes Kopenhaageni ja kogu Taani väikseimasse hotelli Central tuleb nädalavahetuseks tuba väga pikalt ette broneerida, ehkki maja väiksus kehtestab suhteliselt spartalikud tingimused.
Alumisel korrusel asuva kohvikuga on lugu pisut parem, sinna mahub mugavalt ära viis normaalkaalus põhjamaa inimest, kohviku ette tänavale aga kordi rohkem ning olenemata aasta- ja kellaajast seal alati keegi ka istub.
Kui kõik need naeratused ja ilusad asjad väga närvidele käima hakkavad, võib minna hoopis teise maailma – Christianiasse. Kopenhaagen pole oma mitmekesisust kaotanud. Vabalinn pole enam küll nii vabade reeglitega kui oma sünni ajal, ent värvid ja rütm on seal hoopis teised. Muidugi peab valmis olema selleks, et hipide asemel põrkate esimese asjana kokku paarikümne täisvarustuses politseinikuga ja leiate end narkoreidi keskmest, kus tulistamist ja tagaajamist on rohkem kui Taani parimates krimiseriaalides.
Selline asjade käik muidugi masendab kohalikke, kes möödunud aastal pidid lõpuks riigilt ära ostma 1971. aastal skvotitud kasarmud ja kelle rahalised kohustused on nüüd umbes sama väikekodanlikud kui eluasemelaenu maksed ning kelle kanepiäri riik viimased kümme aastat väga kõvasti on häirima hakanud.
Võibolla sellepärast Taani õnnelikkuse edetabelis päris maksimumpunkte ikkagi ei saanud.
Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 6/2013.
Teemad