Kosovo asub küll siinsamas Euroopas, kuid keegi temast suurt midagi ei tea. Kui Raimo Matverel avanes võimalus minna sinna kümneks päevaks Let’s Do It! World Cleanup’i konverentsile, võttis ta täpselt nii palju aega mõtlemiseks, et veenduda, kas saab minna.
Enne Kosovosse minekut tabasin end ebameeldivalt heaoluühiskonna lapsukese küsimusi küsimas. On seal ikka turvaline? Kas neil internet on? Mis seal üldse olemas on? Kohalikud kinnitasid, et arenenud läänemaailmast pärit külaliste puhul on kahtlused veelgi suuremad. Uuritakse, kas elekter ja vesi on olemas, kas teid ikka on, mida pidi sõita, ning mille kõige vastu oleks end vaja vaktsineerida. Küllap on paljud eelkõige kuulnud Kosovo sõjast.
Sõda ja vaevaline iseseisvumisprotsess oli ka peamine, mille kohta lihtsasti internetist materjali leiab. Viimasel ajal on Kosovo maailma tähelepanu keskmesse jõudnud aga hoopis seoses Krimmi sündmustega – olla neil kahel juhul ju osa allikate arvates mõndagi sarnast. Aga Kosovo kui turismi sihtkoht? Infot on hoopis vähem, viiteid väärikale ajaloole ning mägisele rohelisele loodusele leidsin. Pärast reisi oskan öelda, et eestlasele, kes veel hästi 90ndaid mäletab, on Kosovo eesotsas pealinna Prištinaga reis minevikku, aga mitte kõiges – kontorihooned kerkivad, kasutusel on euro ja tänaval on väga rahvusvaheline seltskond.
KOSOVO ON ISESEISVANA SAANUD ARENEDA ALLES 2008. AASTAST. Praegugi pole paljud riigid, eesotsas Serbiaga, millest lahku löödi, Kosovot tunnustanud. Kõnekaim märksõna, mis kosovlaste tegevust iseloomustab, ongi enese tõestamise soov. Eriti konverentsi korraldamisel oli näha, et kohalikud on valmis endast kõik andma, et jätta Kosovost positiivne, arenev ja euroopalik mulje. Isegi siis, kui see alati ei õnnestu, on uhkus oma riigi üle suur. Enamiku ajast veetsin pealinnas Prištinas, mis pürgib kõrgustesse – uued majad on valdavalt kõrghooned (siiski mitte enam kui paarkümmend korrust), moodsad, klaasist ja helklevad, asukateks enamasti rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas Euroopa Liiduga. Peatänav ning Ibrahim Rugova (esimese presidendi) auks püstitatud kujuga peaväljak on avarad. Kui seal varem käinute sõnul oli linna peatänav 2007. aastal sõjategevuse järel veel muldkattega, siis nüüd on pilt hoopis teistsugune. Üldiselt ei hiilga aga pealinn uhke vanalinna või eriti kaugetest aegadest päris mälestistega, peatänavatki ääristavad üsna tavalised kortermajad.
Ajaloohuvilisel tasub tutvuda mošeede ning suure hamam’iga. Lisaks sellele on avatud Kosovo muuseum, kuid seal on kõik albaaniakeelne ning käsitlus algab ja lõpeb üldjuhul ikkagi viimase sõja ning iseseisvumisega – Jugoslaavia aega ei puudutata, ka vanemat ajalugu üldjuhul mitte (kuigi see on pikk ja värvikas). Suurim võimalik vaenlane on endine Serbia president Slobodan Miloševic, kelle nime võiks võimalusel vältida või vähemalt mitte tema tegevust heaks kiita (mis muidugi oleks äärmiselt keeruline niikuinii).
VAATAMATA VANALINNA PUUDUMISELE ON PRIŠTINA JALUTAMISEKS HEA LINN. Liiklus on küll tihe, tänavad pigem kitsad ning inimesi palju, aga turismifassaadi siit veel ei leia. Päris kaotsi lasta end ei tasuks, kuid kesklinna piirkonnas on hea kitsamate-laiemate tänavate ning väljakute vahel uidata. Suuremaid haljasalasid näeb pigem äärelinnas. Kohaliku atmosfääri nautimiseks võiks läbi astuda hamam’i lähedal asuvalt turult, nuusutada värskete viljade lõhna ning pisut äri teha.
PILDISTATUIM PAIK ON NEWBORNI MONUMENT, mis tähistab riigi iseseisvumist ning on tänapäeval kaetud Kosovot tunnustanud riikide lippudega. Eestigi oma on nende hulgas. Monumendi taga asub linna arvestatavaim kaubanduskeskus, mille taga ja peal omakorda ehmatava välimusega suur spordihall, mis oma kõleduselt, mitmetasandilisuselt ning halluselt meenutab Tallinna linnahalli. Ainult et seal on elu veel sees.
Eelnimetatud monumendiga konkureerib linna arhitektuurseks sümboliks kindlasti rahvusraamatukogu – hoone, mille kirjeldamiseks ma kaua sõnu valisin. Ma ütleks, et see näeb välja nii, nagu oleks vahukoorele traatvõrk ümber tõmmatud – osa kooretorte paistab välja. Ka seestpoolt ei jää maja fassaadile just palju alla. Lihtne on seda kõike koledaks nimetada ja hoonet ongi eri väljaannetes maailma inetumate majade sekka valitud. Kordumatu on see nüüd kindlasti.
Kontrasti lisab mõnikümmend meetrit eemal seisev tühi poolelijäänud kirik, mida kutsutakse poliitiliseks kirikuks – seda hakkasid serblased ehitama sõja ajal. Enamik kosovlasi on aga albaanlased ja muslimid. Pühakoda lammutada ka ei riskita, seega seisab see ilmselt niikaua, kuni ise ära laguneb.
TURISMITARISTULE PRIŠTINAS VEEL TÄHELEPANU PÖÖRATUD EI OLE. Suunaviidad vaatamisväärsuste juurde on olemas, ingliskeelne kaart ning riigi koduleht ka, aga see on ka kõik. Seega on Kosovo ennekõike individuaalturistile, kes ise eeltööd teeb ja seiklusteks valmis on. Ametliku turismiinfopunkti plakati leian ühest hotellist, kuid sisse astudes osutub see hoopis kinnisvarabürooks. Mind suunatakse hotelli III korrusele, kuhu jõudes näen vaid hotellitube. Õnneks lahke toateenija aitab – turismiinfopunkt asub ju ometi toas nr 309. Silti uksel pole. Kuna ilmselt suur osa huvilisi nii entusiastlikud pole, et toa 309 üles otsiks, on infotöötajate üllatus suur, kui ukse avan. Koguni nii suur, et üks härra ehmatusest seinalt tahvli maha ajab. Tõsi, abi turismiinfost suurt ei ole.
Klassikaline suveniirimüük ei ole Prištinas samuti hoogu sisse saanud. Levinuimat suveniiri – külmkapimagneteid – müüb vaid üks pood linnas ja sedagi letialuse kaubana. Kohalikku folkloori tutvustaval õhtul pakutakse soetamiseks ka rahvariideid ning muid tekstiilitooteid.
SÖÖGI-JOOGIKOHTADEST AGA PUUDUST EI TULE. Kohalik köök on äärmiselt lihasõbralik, ennekõike on valikus veise- ja kanaliha. Iseloomuga ja maitsev on kohalik kõvemat tüüpi juust ja magustoit nimega trilece viib keele alla. See on nn piimakook, ehk nagu nimigi ütleb, eri piimatooteid ühendav karamelliga kaetud maiustus. See sulab suus ning on iga endast lugupidava kohviku-restorani menüüs.
TEED JA MAANTEED ON MÄRKIMISVÄÄRSED. Kohati võib küll sattuda üsna auklikele lõikudele, kuid Prištinast Albaaniasse viiv kiirtee on verivärske kattega, sile ja neljarealine. Meie suureks üllatuseks on aga sellel uhkel, selgelt ELi toel ehitatud teel võimalik sõita kümneid minuteid nii, et ühtegi teist masinat ei näe. Ka helkurposte pole, seega näitavad teed ja valgust vaid autotuled ning kuu. Õrnalt võib tee ääres aimata mägede kontuure, kindlasti on aeg-ajalt ka kuristikke, mida õnneks ei näe.
Pealinnale Prištinale pakub väga tugevat kontrasti Lõuna-Kosovos asuv Prizren. See on väikese ja armsa vanalinnaga paik, mis mänginud olulist rolli Kosovo ajaloos. Tähtis keskus oli linn juba Osmanite impeeriumi ajal, viimases sõjas jäi see aga suurematest purustustest puutumata. Prizren on ka etniliselt erakordselt värvikirev – lisaks albaanlastele elab seal hulgaliselt bosnialasi, türklasi ning mustlasi.
Jõe äärest alguse saavas vanalinnas, mis vaheldub uuemate väikeste majadega, on peamisteks sõlmpunktideks mošeed, samuti kirikud, mille tutvustuses mainitakse esimesel võimalusel ära seotus ema Teresaga. Nimelt on ta sündinud küll Makedoonias, kuid tema vanemad olid pärit Kosovost. Võib üsna kindlalt väita, et just tema on kuulsaim Kosovo alaga seotud isik. Nii Makedoonia kui ka Kosovo rakendavad võimalusel ema Teresa nime ka oma riigi tutvustamise ja turismi vankri ette.
PRIZRENI KOHAL KÕRGUB KINDLUS, milleni jõudmine võtab aega paarkümmend minutit, kuid tähendab küllaltki suure kaldenurgaga libeda teejupi läbimist. Vaade on aga ilus – mošeed, jõgi, vanalinn ja punased katused on kõik kenasti näha. Pilti rikub vaid tohutu kogus prügi mäe külgedel. Kahjuks on prügiprobleem Kosovos üldse suur ja silmapaistev.
Linnas on mõnus õhkkond, mis erineb Prištinast. Satume Prizrenisse pühapäeval – tänavakohvikud on täis jutukaid ja uudishimulikke mehi, kes teed joovad, päeva naudivad ning ümbritsevaid inimesi jälgivad. Erinevalt pealinnast on siin turistide jaoks ka suveniiripoode ning soovi korral leiaks kindlasti ka giidi.
Kosovo elanikud on enamasti tegelikult albaanlased ja viimane sõda oligi suuresti vastasseis õigeusklikest serblaste ning muslimitest albaanlaste vahel. Kired on tänaseks mõnevõrra lahtunud ning eri rahvad suudavad Kosovos üsna hästi koos eksisteerida. Rahu tagamiseks on siiski kohal ka palju rahvusvaheliste organisatsiooni de esindajaid ja ka sõdureid. Kosovo põhjaosas Mitrovica kandis pidi siiski siiani etnilisi konflikte aeg-ajalt ette tulema.
Kosovo albaanlased ise on aga väga särtsakad ning energiat on neil palju. See on nooruslik riik, mida toetab ka fakt, et Kosovos on noorte osakaal rahvastikust Euroopa suurim. Ratsionaalse põhjamaalase jaoks on nende tegutsemisviis ehk veidi kaootiline, ettearvamatu ja lohakas. Asjad, mis peavad korda saama, juhtuvad tihtilugu viimasel hetkel, mis sealses kultuuris on tavapärane, meile aga närvesööv. Seda korvab hea tahe ja entusiasm ning soe kaisutus. Nagu mujalgi, hinnatakse siin kõrgelt moodsaid nutividinaid, tehakse selfie’sid, käiakse peol (klubihitid on enam-vähem samad) ja veedetakse ohtralt aega sõprade seltsis.
MITU PÄEVA KÄISIN RINGI NING MÕTLESIN, ET MIDAGI LINNAPILDIS JUSTKUI IKKAGI HÄIRIB. Ebamugavust tekitas vormirõivastus, mis 90ndaid näinud eestlasele seostub pigem kahtlasi tegusid plaanivate
meestega. Väga suur osa kohalikke mehi kannab dressipükse, tosse ning nahktagi. Kui lisada veel tumedad silmad ja kohalikele iseloomulikud kandilised näojooned, muutud väga tähelepanelikuks. Tegelikult ei ole kosovlased muidugi sugugi halbade kavatsustega ning ringi käia on turvaline. Lihtsalt see välimus ja paralleelid on kõnekad.
Kuritegevus ning varimajandus muidugi arenevale turumajandusele iseloomulikult eksisteerivad, kuid iga minut oma rahakoti pärast kindlasti muretsema ei pea. Teinud vahepeal ka mõnepäevase põike Makedooniasse ning Albaaniasse, naasime rendiautoga Kosovosse. Sel teel tuli ette paar ootamatut vahejuhtumit.
EKS MEID OLI HOIATATUD, et Albaania politseiga kokku juhtudes tasuks igaks juhuks meelehea ligi hoida. Kuigi politseiautosid oli päevade jooksul nähtud palju, polnud me neile huvi pakkunud. Viimasel õhtul pimedas aga küll. Korrakaitsjad pidasid auto kinni, ulatasime dokumendid ja vaatasime politseiniku poole. “Olete Saksamaalt?“
küsiti esmalt. “Ei, Eestist oleme. Rendiautoga, naaseme kohe Kosovosse.“ Politseinik vaikis hetke, ulatas dokumendid ilma neile pilku heitmata pettunult tagasi ning soovis head teed. Kujutasime ette, millised jutud oleks olnud siis tegelikult sakslasest reisijatega.
Mõni aeg hiljem tankisime kütust üksildases mägedevahelises tanklas, kus toimetasid kaks tüdinud välimusega härrat. Pärast edukat tankimist püüdsime reisiseltskonna peale kokku saada võimalikult täpse summa Albaania raha, sest hiljem polnuks sellega enam midagi teha. Küsisime ka igaks juhuks kaardimaksevõimalust. Tankla teenindaja vastas eitavalt, muutus ärevaks ning uuris, kas meil pole piisavalt raha. Vastust ootamata piilus ta siis silmanurgast autos tagaistmetel istuvate daamide poole ja teatas: “Kui teil raha ei ole, siis ma ei tea, äkki keegi teist võib siia jääda, meil on vaja nõusid pesta või midagi muud…“ Tänasime lahke pakkumise eest, otsisime ruttu välja eurod, tasusime arve ning jätsime tanklatöötajad edasi igavlema.
Ma ei julgeks öelda, et Kosovo suudab kohe nõudlikuma maitsega reisisellile hingematvaid muljeid pakkuda – maa on väike ning turismisektorit veel arendama ei ole hakatud, kuigi potentsiaali on rohkelt. Küll aga soovitan võtta ette suurema ringi ning sõita ka Makedooniasse, Albaaniasse või Montenegrosse. Vähemalt paari-kolme riiki kombineerides saab kindlasti nautida ilusat loodust – nii mägesid kui ka Vahemerd –, säilinud ajaloomälestisi (ka UNESCO kaitse all olevaid vaatamisväärsusi) ning moodsaid arenevaid piirkondi. Erinevad rahvad, kultuurid ja maitsed on vaid mõne tunni autosõidu kaugusel.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2014.
Teemad