Estraveli kliendid Karin ja Jaanus käisid erakordselt meeldejääval reisil Antarktikas, et teha selles ainulaadses paigas ka abielutseremoonia koos fotosessiooniga. 2023. aasta veebruaris toimuski kauaoodatud Silversea kruiis sellele eelnevate lendude ja kruiisieelse majutusega Tšiilis.
Valisime Tšiili jõudmiseks lennud läbi Pariisi, Air France’iga, millel on pikale lennule leevenduseks mugavad laiad istmevahed ja head toidud. Santiago lennujaamas oli meil eratransport vastas, mis meid 17 minuga hotelli sõidutas. Hotell asus heas piirkonnas, oli suurte tubade ja basseiniga. Hotellis oli eraldi Silversea vastuvõtt koos kõigi toimingutega, mis olid vajalikud edasiseks sh jagati Santiago Puerto Williamsi lennupiletid ja muud kasulikku infto laeva jõudmiseks ja seal olemiseks.
Hommikul paigutati kogu Silver Cloud rahvas bussidesse ja sõidutati Santiago lennujaama lähedal asuvasse eralennuväljale. Ei mingit check-in’i ega pagasiga rahmeldamist – see kõik oli korraldatud meie eest.
Valisime oma reisiks Silversea ekspeditsiooni laevadest SilverCloud, mis on väike (mahutab u 250 külalist), aga väga luksuslik. Väiksemad laevad on personaalsemad ja pääsevad ka kaldale lähemale, mis võimaldab kindlamini ka maale saada. Meil oli ka erisoov laevale – nimelt soovisime abielutseremooniat koos fotosessiooniga. Seetõttu oli meie jaoks personaalsus ja luksulikkus sel korral olulisem.
Lennukitesse paigutati inimesed laeva kajutiklasside tasemete järgi. Kõigepealt lendasime Punta Arenaseni, kus lennuk tegi vahemaandumise, mis kestis umbes 40 min (tangib ja täiendab varusid) ja sealt edasi lendasime veel umbes 40 min Puerto Williamsini.
Lennukis oli teenindus suurepärane, eralennukile ilmselt kohane… Kahvlid, savikausid, portselanist pipra- ja soolatopsid – mida veel soovida lennukist avanev kaunis mägine vaade kestis kuni lennu lõpuni.
Ehkki enne reisi algust tulevad Silversea poolt kirjad soovitusega teha eelbroneeringud matkadele, kajakkidele ja paadisõitudele, siis tegelikult on nende ekspeditsioonitiimi poolt kõik reisijad juba gruppidesse jaotatud.
Meie laeval oli kokku 6 gruppi, ühes grupis ca 40 inimest. Zodiace oli kokku 20 + kajakke 10. Ühes zodiacis on tavaliselt 10 inimest. Gruppidesse jaotamine tähendab seda, et igal grupil on erinev ekspeditsioonile väljumise kellaaeg (vältimaks rahvakogunemisi jms). Vahel võib siiski juhtuda, et ilmaoludest tingituna mingi grupp maale või zodiaci-reisile minna ei saagi.
Riiete osas: laeva poolt antakse kindlasti parka (koosneb kahest kvaliteetsest jopest, on väga kerge ja mugav). Meie rentisime lisaks kummikud (võimalik on rentida püksid, kindad, jalutuskepid jne), enamjaolt kõik maale minekud on vesiseid (tugeva lainega võib olla põlvini).
Kuigi ekspeditsioonitiim hooldab enne kõik sinu kaasavõetud maalemineku riided, on vaja teatud detailidele siiski tähelepanu pöörata, näiteks mina oma „jänesekarva“ mütsi ei võinud maale minekul kasutada, samuti polnud head krõpsudega detailid. Maalt tulles läbisid riided biokeemilise puhastuse. Alati pidi desinfitseerima saapad ja pükste alumised osad. Kui maaleminekud on vesised, siis tasub kaasa võtta kaks paari veekindlaid pükse, kuna püksid ei kuiva enne järgmist maale minekut ära.
Külma ilma ei pea seal kartma. Ehkki Antarktika on maailma külmim piirkond meie planeedil, on seal suveperioodil ka mõni soojem koht! Nimelt Antarktika poolsaar, kus suvekuudel on ?2…+1 °C. Kvaliteetseid riideid on vaja eelkõige tuule, märja ja looduse säilitamiseks. Antarktika poolsaarele kulges ka meie retk.
Toit on laeval võrratu ja enamasti on see hinna sees, meie küll valisime ühe Michelini tärni väärilise restorani „LaDame“, millel küll sümboolne maksumus, aga väärt iga senti. Selles restoranis oli nii showprogramm kui maitseelamused. Kui isutab millegi erilise järgi, siis siia tasub enne reisi või laevale tulles kohe kohad ära broneerida, hiljem lihtsalt kohti ei saa.
Samuti võib eestlase jaoks võib-olla veidi harjumatu, kuid oli isegi soovitatav toiu kajutisse tellida, mida sai ka kõikidest restoranidest 24/7. Ilmselt sooviti sellega hajutada rahvast.
Meil oli kahetoaline luksulik rõdudega ja suure garderoobiga 50 m2 sviit, mis asus keset laeva 5. korrusel (kõigutas kõige vähem). Kajutit hooldati kaks korda päevas. Kui juhtus, et sa tahtsid mõni päev lihtsalt voodis olla, siis võisid peagi ukse tagant väikese kirja leida vihjega, et tuba vajab koristust. Samuti kuulub kajuti juurde „butler“, kes majandab sinu paberite ja toiduga ning koordineerib kõike, mida soovid.
Puerto Williams
Lõpuks oleme Puerto Williamsis. Maailma lõunapoolseim linn võttis meid vastu külma ja vihmase ilmaga, kuid sooja bussi saades oli meelolu endiselt elev.
Pärast 10-minutilist bussisõitu olimegi laeva juures. Punane vaip viis meid kuni laeva treppideni. Laevale sisenedes ootasid meid ees mitmed formaalsused, kuid kui need läbitud, tervitas laevameeskond iga saabujat šampanjapokaaliga.
Kajutis ootas meid samuti ees šampanja ja „butler“, kes meile meelsasti kodukorda tutvustama asus.
Peagi asus laev Drake Passage’i (Drake’i Väin) poole teele. Eelolev öö ja järgmine päev olid tugeva tuule tõttu minu jaoks suhteliselt rasked, kuna jäin tableti võtmisega hilja peale. Merehaiguse tableti võiks kohe laevale jõudes sisse võtta – isegi kui arvad, et oled tugev. Drake’i Väinas on alati tormid, kuna hoovused tiirlevad ringiratast ja seetõttu peetakse seda üheks ohtlikumaks väinaks maal. Läbida tuleb rohkem kui 1000 km.
Õhtul toimus kapteni vastuvõtt ja laevameeskonna tutvustamine. Terve õhtu läbi kuni südaööni toimusid laeval mitmed meelelahutuslikud klaveri-, kitarri ja muusikalide etteasted.
Elephant Island
Tervise sain juba eelmisel õhtul korda ja täna hommikul maad nähes parenes see veelgi. Jõudsime Elephant Islandile, mis on üks peamine koht vaalade vaatluseks. Saar on aga oma nime saanud hoopis elevandihüljeste järgi.
Elephand Island on üleni jääga kaetud mägine saar. Esmapilgul paistavadki ainult jäämäed, udu ja vihm, aga hoolimata sellest on pilte juba sadakond… Abivalmis ekspeditsioonitiim on alati sinu kõrval ja valmis aitama leida just seda, mida otsid . Nii saime selgeks, kuidas märgata vaala, pingviine ja teisi elukaid.
Märkamatult möödusid tunnid ja laev alustas teekonda järgmisesse sihtkohta.
Antarctic Peninsula
Jõudsime Antarctic Peninsulasse, 620 miili Tierra del Fuegost, kus teretas meid ere päikene oma imeilusate lumiste maastike ja uhkeldavalt mööda triivivate jääskulptuuridega.
See oli meie esimene päev maale minekuga. Esimesi zodiac-gruppe hakati maale viima juba hommikul kell 8.00.
Tegevused laevas: ankurdamine ja zodiacide vette laskmine algab juba varahommikul. Tegelikult on juba kell 5 kuulda ankru kõlinat Meie olime viimases grupis, aga kahjuks ilmaolude ootamatu pöörde puhul me maale ei saanudki. Sellest hoolimata saime kaadrisse palju kauneid pilte jääskulptuuridest ja lumeväljadest.
Mikkelseni Harbour
Rõdult paistab väike lahesopp mõne laguneva majaga – Mikkelseni Harbour, mis oli peamiselt tuntud hülge- ja vaalapüügilaevade peatumise kohana. Vaalapüük oli kunagi suur tööstusharu, mida kinnitas ka sadamas lume alt välja ulatuvad massiivsed luud ja laevade rusud. Maale astudes tervitab meid tugev „lõhn“, mis annab mõista, et siin on palju loomi ja linde.
Näeme Gentoo pingviinide kolooniat. Gentoo pingviin on keskmise suurusega pingviiniliik, mis eristub nende pea kohal oleva valge “kapuutsimärgi” ja oranžikas-punase noka järgi. Pingviinid, hülged ja tiivulised toimetavad oma tavapäraseid tegevusi ega lase end meist häirida. Samas palutakse meil hoida 5 m distantsi kuna pingviinidel on karvavahetuse aeg ja selleks vajavad nad energiat ning on hea neid võimalikult vähe häirida. Ekspeditsiooni liikmed jagavad teadmisi pingviinide ja sealse ajaloo kohta. Näiteks saime teada, et täiskasvanud pingviinid saab ära tunda nende pikema saba järgi, mis on neil „rooliks“ vee all või maismaal liikumisel toeks.
Curtis Bay
Siin on plaanis zodiaciga sõit ja õnneks oleme seekord esimeses grupis. Tuul on raugemas ja ere päike sillerdab valgetelt jääkamakatelt meile vastu, et haaran juba päikeseprillide järgi, kuid need jäävadki kotti, kuna zodiaci juht otsustab meid maale lubada ja elevus kasvab hetkega (ehkki algselt oli plaanis ainult lahesopis ringi sõita).
Olemegi oma jala viimasele kontinendile saanud, Antarktikale! Tänaseks oleme seigelnud kuuel kontinendil (Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Aafrika, Euraasia, Austraalia ja Antarktika).
Hingematvad vaated, mida on võimatu kaadrisse saada, vees liuglevad väikesed jäätükid tekitavad kauni heli… kuulame, naudime kui sealsamas meie kõrval sulpsatab üks hüljes ühelt jääplangult vette ja otse meie suunas. See on „leopard hüljes“, keda väidetavalt on sealkandis väga harva nähtud. Hüljes asub uudishimulikult meid jälitama, mistõttu peab paat isegi suunda muutma, kuna hüljes on päris suur ja ettearvamatu.
Suured jäämürakad triivivad usinalt lahes ringi, mis tähendab, et abi-zodiac-paadid peavad aitama meid lahesopist välja, kuna pealtnäha väike jäämürakas võib tegelikult vee all olla ohtlikult suur ning meie sujuvat sõitu takistada. Tegelikult on vee peal ainult 1/3 jäämäest.
Keerdudega, struktuuriga ja mullidega jäämäed viitavad jäämäe vanusele, s.t tegemist on väga vana mäega. Need on vees pöörlemise jäljed/vaod nagu inimesel kortsud.
Port Lockroy
Külastame Port Lockroy sadamas asuvat postkontorit, mis kuulub tegelikult Inglismaale. Postkontor on siin avatud novembrist-märtsini. See on üks populaarsemaid turismimagneteid Antarktikas. Meenete tulu läheb Antarktika monumentide rahastuseks. Siin asub ka pingviinide uurimisjaam. Aastas postitakse umbes 70 000 kirja 18 000 turisti poolt. Pool saart on avatud turistidele ja teine pool pingviinidele.
On päike ja mahe tuul, mis võimaldab meil üsna kuiva jalaga postkontorisse jõuda. Postkontorisse jõudmiseks sõitsime natuke maad zodiaciga ja seejärel „ronisime“ mööda kalju nõlva üles. Olime viimases zodiac grupis, mis kahjuks tähendas seda, et suurem osa meeneid, sealhulgas kaunid temaatilised postkaardid, olid postkontorist otsa saanud. Saime kolm viimast kaardikest, mille sai punasesse postkasti pereliikmetele teele pandud (kohale jõudmine pidi 5 kuud kestma).
Väidetavalt pidi siin olem Adelie pingviine, kelle eripäraks on õrnad valged rõngad silmade ümber. Mulle tundub, et pildile neid saada ei õnnestunudki, vaid pigem Gentoo pingviine oma valgete „mütsidega“. Võib-olla Adelie pingviinid paiknesid teisel pool saart…
Paradise Harbour
Taaskord saadab meid päike. Siin toimub ka meie fotosessioon.
Algselt oli see planeeritud meie abielutseremoonia kuupäevale, kuid need plaanid muutusid vahepeal 3 korda. Nii toimuski pildistamine Paradise Harbouris ja tseremoonia kaks päeva hiljem. Fotosessiooniks saime loa privaatseks zodiaciga sõiduks ja olla kõige esimeses eragrupis.
Imetlesime imeilusaid sinakate varjunditega jääpankadel peesitavaid hülgeid ning uudistavaid pingviine, kes end päikesepaistel tiibu lahti ajades soojendasid.
Kui paadimootor korraks seisma panna, on kuulda „oreli heli“– vees hulpivad jäätükid põrkuvad omavahel ja tekitavad (sarnase) imelise heli. Vaikselt edasi kulgedes, on kuulda ka vaalale iseloomulike helisid ning nende väljapaisatud purskkaeve kui ka veelauseid mullide ringe. See lahesopp on kindlasti meie kauneim peatumise koht.
PortalPoint, Antarctica
Kajuti rõdult tundub ilm suhteliselt tuuline aga endiselt päikeseline. Maale pääsevad üksikud zodiaci grupid. Siin oleksime loodetavasti näinud Antarctic fur seal-i.
Sel korral meie grupp maale ei saanud, lainet peeti liiga ohtlikuks. Mina veetsin aega spaas iluprotseduure tehes ning Jaanus samal ajal oli oma tavapärases sigaritoas meeldivas vestlusringis. Spaas saab nautida juukse-, näo- ja kehahooldusi, kuid on ka saunad ja bassein. Ujuda saab nii laevatekil või hoopis ookeanis…
Foyn Harbour
Päeva teisel poolel saime Zodiaciga maale – väikesele ja üsna kivisele saarele – aga nägime palju Chinstrap pingviine (näevad välja justkui peas oleks kiiver) sellel mägisel maastikul. Ei saa siiani aru, miks see pingviin peab sinna mäe otsa ronima .
Samuti nägime ka hülgeid Antarctic Fur Seal (karushüljes), mis on ainulaadne oma liigikaaslaste seas – nimelt on nendel välised kõrvad (teistel hülgeliikidel on seesmised kõrvad) ja võime nelja jalaga käia.
Siin oli ka üks juhtum, kus ühe turisti pea peale lendas-maandus mingi must-valge lind ja jäi ootama, mida turist järgmisena suhu paneb (ootas, et saaks omale napsata). Väga lõbus oli ja peale 40 min maal olemist läksime tagasi zodiaki, et sõita laevale. Selle ajaga oli ilm muutunud nii palju, et tagasisõit ja laevale saamine oli üsna märg.
Maalt naastes läksime kella viie teele, mis tegelikult toimus iga päev: maitsva tee ning soolaste ja magusate suupistetega.
Half Moon Island
Siin lähevad grupid maale „Weddell Seal“ hülgeid uudistama, aga meie jääme seekord laeva, kuna täna ongi meie tähtis päev.
See on meie abielutseremoonia päev. Kell 13 alustati meie tseremooniaga, mida viidi läbi inglise keeles. Laeva kapten luges ette vanded ning lisas kaunid sõnad, mis nii mõnelgi sealviibijaist pisara silma tõi. Andsime teineteisele vanded ja sõrmused ning seejärel oli palju šampust, torte ja õnnitlusi, millele järgnes pildistamine.
Õhtu veetsime klaveri saatel kauneid laule kuulates ja tantsu lüües, ehkki viimane väga hästi seoses tõusva lainetusega välja ei tulnudki. Terve laevapere oli sel päeval elevil ja polnud kohta, kus meid poleks tervitatud ja soojalt õnnitletud. Eestlased iseenesest nii sekkuvad teiste eraellu pole, aga laeval olime justkui üks pere ja see tundus igati normaalne…
Cape Horn
Tagasiteel tegi meie laev ootamatu peatuse Cape Hornis, kuna ilmaolud võimaldasid maale minna.
Silver Cloud-il polevat õnnestunud viimased 7 aastat seal peatuda ja maale minna. Kogu laevapere, sh kokad, madrused jm rahvas sai külastada seda „müstilist“ paika. Müstikaga polnud poolsaarel muidugi midagi pistmist – pigem uudishimu ja austusavaldus kõigile hukkunud meremeestele. Nimelt Cape Horni peetakse üheks ohtlikumaks ja raskeimini läbitavaks kohaks (meie saime peaaegu kuiva jalaga maale). Külastasime Stella Maris kabelit ja majakat.
Lähenedes Puerto Williamsi sadamale, saatis meid Antarktika looma- ja linnupere: mitmekümnetes gruppides hüplevad delfiinid, siin-seal paarikaupa uudistavad hülged ja siis vaalaema koos oma pojaga, kümned väiksemad ja suuremad albatrossid…
Kõike seda saime nautida tunni jooksul Puerto Williamsisse lähenedes oma kajuti rõdult.
Vaalaliike on lihtne tuvastada nende saba järgi. Kõigil laeval olijatel paluti pilte teha ja neid jagada, et tuvastada mõni haruldane liik. Meil õnnestus kaks saba saada (Humpback Whale ja Southern Right Whale). Kaks esimest pilti on tegelikult kuvatõmmised videost. Viimase saba ülesvõte on tehtud teisest zodiacist, millelt on ka näha, nii näeb üks zodiaci seltskond välja. Püsti seista ei ole lubatud, samuti mitte rabeleda – pildistamine võib nii sootuks tegemata jääda. Õnneks liiguvad vahel ees ja taga turva-zodiacid, kes meelsasti pilte ka sinu eest teevad.
Kokkuvõte
Antarktika on nii ainulaadne ja emotsionaalne, et seda on võimatu pildil ja võib-olla ka isegi kirjas edasi anda. Märkasin vahel looduses ringi sõites seda ilu ja ainulaadsust uudistades pisaraid oma põskedel ning lasin end sellel emotsioonil kanda kuni reisi lõpuni… ja sealt edasi koju…
Kuula ka Spotifyst podcasti Reisilainele Estraveliga, kus Karin, Jaanus ja Estraveli müügidirektor Kaire Saadi räägivad enda Antarktika reisikogemustest.
Vaata ka Silversea sellist Antarktika kruiisipakkumist, kus on unikaalne võimalust ületada Drake’i väin äriklassi mugavusi pakkuva lennukiga. Lend kestab vaid 2 tundi ja säästab väga palju aega.
Teemad