Kuidas abielluda palmi all ehk muinasjutupulmad Seišellidel

Abielluda välismaal, näiteks paradiisisaartel Seišellidel? See on lihtne. Kõigepealt tuleb saada jah-sõna oma väljavalitult, siis võita pulmareisimängus tuhandete inimeste poolehoid ning valida välja sobiv kuupäev. Järgisime neid lihtsaid tõdesid ja kõik õnnestus suurepäraselt.

Asjaajamisest enne reisi

Kui esmapilgul võib tunduda keeruline kogu bürokraatliku kadalipu läbimine, siis tegelikkuses on kõik palju lihtsam (eeldusel, et projekti on kaasatud ka reisifirma koos kohalike partneritega). Kadalipu asemel oli pigem pühapäevane jalutuskäik läbi ettearvamatu bürokraatiamaa.

Tuleb kiita eesti ametkondi, mis väljastavad mõne euro eest veerand tunniga rahvusvaheliselt aktsepteeritavad ingliskeelsed tõendid abieluvõime ja isikutunnistuse kohta, mitte ei pea laskma neid vandetõlgil kümme korda suurema raha eest tõlkida. See oli ka sisuliselt kõik, mida me ise pidime tegema.

Paradiisikämping

Pulmatseremooniaks valitud Paradise Sun’i hotellikompleks Praslini saarel koosnes kämpingulaadsetest paarismajadest, sisaldades endas mitte-kämpingulaadset luksust ja mugavust. Rand oli kiviga visata, kusjuures isegi ei pidanud väga tugevalt viskama.

Lustilise momendi pakkusid kohe saabumisel hotelliteenindajad, kui me juhtisime eht-turistiliku elevusega tähelepanu jõledale sajajalgsele, mis hotellipõrandal sisalikuga kakles. Oh seda jooksmist ja kisa, mis siis lahti läks! Mitme mehe rapsimise tulemus oli see, et sisalik jäi tühja kõhuga, meie jäime fotota ja sajajalgsel nappis elumärke. Küll aga olid rõõmsad hotellitöötajad, et taaskord abitud külalised kindlast surmast päästetud.

Siinkohal on hea välja tuua üks väga olulistest plussidest, mis neil saartel on – mürgiste, ohtlike ja muidu jubedate elukate puudumine. Seesama sajajalgne oli küll väidetavalt mürgine, aga umbes sama määral, mis herilasetorge, reaktsioon oleneb inimesest. Pole ohtlike madusid, tapvaid ämblike, jõledaid skorpione. Samuti puuduvad röövloomad. Linnud munesid mune otse maapinnale. Piiblis nimetatakse seda vist tuhandeaastaseks rahuriigiks. Mitmelgi ringkäigul räägiti sääsetõrjevahendi vajadusest. Hiljem otsustasime, et küllap mõlemad sääsed, kes seal elavad, on Eestis puhkusel, sest meie neid küll ei näinud.

Peale hotellis sisseseadmist tormasime muidugi kohe randa, et issanda-ultraviolettkiirgusel lasta meie peale paista. Ilm on seal püsivalt ideaalne. Piisavalt tuult, aegajalt pilved. Väga soe, aga mitte tapvalt palav. Just selline põhjamaalasele sobiv, et kordagi ei pidanud päikese eest kuhugi pagema. Metsikute elamuste otsijatena võtsime osa ka kõigist hotelli poolt pakutavatest tegevustest – hommikuvõimlemine, vesiaeroobika ja võrkpall.

Pulmad palmi all

Põhisündmuse eelõhtul oli veel kõik rahulik, aga hommikul oli rannas juba askeldamist näha. Kolm poissi ehitasid lilledest kaart, üks proua seadis lauakaunistusi paika.

Natuke hakkas ka endal närv sisse tulema. Panime siis end pulmarõivisse ja suundusime randa. Seal ootasid meid ametnikuhärra Moses ja tunnistajad Terry ja Joice (kohaliku reisibüroo töötajad).

Kogu abielutseremoonia oli ilus, tore ja justkui romantiline film. Pruudi ookeanituules lehvivad juuksed, merelainete rahulik loksumine, päike, palmid.

Kõik tuttavad osad nagu „we have gathered here“ ja „in sickness and health“ loeti muheda Mosese poolt ette ja korrati meie poolt järgi. Siis sõrmused ja allkirjad ja olimegi abielus!

Järgnes shampus ning tort, mille tipus noorpaari kujukesed. Täpselt nii, nagu Estraveli reisimänguga liitudes ette kujutasime. Isegi neid kahte valget lindu nägime, kes reisimängu tutvustaval lehel näha on.

Järjekordne Seišelle iseloomustav asi on see, et sihtkohana tundub see olevat sobiv just paarikestele, peredele või muidu rahulikemale seltskondadele.

Seetõttu vist ei ole ka imekspandav, et meie abielutseremoonia ei tekitanud teiste hotellikülastajate ja möödujate hulgas erilist furoori. Tundus tavaline asi olevat. Ütles Muhe-Moseski, et nädalas on tal keskmiselt 10 pulma.

Mesinädalad lähevad veelgi paremaks

Õnnelikult abielus, suundusime pulmareisile. Selleks tarbeks oli meile korraldatud 3-päevane saartevaheline merereis purjekal Sea Pearl (eks ole, kõlab nagu Jack Sparrow laev). Selle hääletasime hiljem reisi parimaks osaks.

India ookean, 100 aastane purjekas, hea seltskond, superäge meeskond, snorgeldamine ja sukeldumine, maailma parimad rannad ja tohutul hulgal maitsvat sööki, mida tihti püüti otse merest. Siin valemis ei ole ühtegi miinusmärki ega puuduvat tegurit.

Seltskond koosnes 4 sakslasest ja kahest prantslasest. Viimne kui üks neist oli tore reisikaaslane. Ja siis muidugi meeskond, keda kamandas 25 aastane Lõuna-Aafrikast pärit kapten Craig Henn.

Kogu 7 liikmelise meeskonna keskmine vanus oli muuseas kapteni omast veel väiksem. Tema kvalifikatsiooniga nii noori kapteneid pidi maailmas olema kokku umbes viis. Tohutu meresõidufanaatik, lahe inimene ja karismaatiline juht. Igal võimalusel seiskas mootori ja liikus purjede abil. Jagas heal meelel kõige kohta selgitusi ja haris purjetamisteemadel.

Merekaruelu

Sellise seltskonnaga oleks võinud veel nädalaid merel olla. Sukeldumisretkede, snorgeldamiste ja rannas vedelemiste vahele mahtus korralik öödisko/pallimäng ookeanis koos meeskonnaga (pikem lugu, aga alguse sai see ühe meeskonnaliikme kasvatuslikel eesmärkidel vetteviskamisest), ekskursioon linnu- ja kilpkonna- ning Coco de Mer’i reservaati.

Peale esimest ööd otsustasime meie ööbida osade meeskonnaliikmete eeskujul kajuti asemel laevatekil. Meie arust oleks võinud kajutite asemel näiteks sauna ehitada (ikkagi eestlased), kuna tekil magamine oli kordades mõnusam.

Sukeldumisel on tavapärane kohata lisaks tavapärasele veealusele ilule nii raisid, väiksemaid haisid, hairaisid, mureene ja elukaid, keda ilma erialakirjanduse abita ei suudaks nimetada. Õnnestus ujuda ka koos merikilpkonnadega. Rohkem pole ühele tumeda vee ja siiakalaga harjunud inimesele vajagi, et vaimustusest end rõngasse tõmmata.

Päevasel ajal pargiti purjekas enamjaolt mõne ranna lähedale reidile ja saime seal aega veeta snorgeldades või rannas vedeledes.

Mitte peaaegu paradiis, vaid ongi paradiis

Tuleb tõdeda, et Seišellidel ei ole vaja teada salajasi käepigistusi või omada haruldast kaarti – peaaegu kõik rannad on võrdselt jumalikud ja vähe asustatud. Peamine staap asus meil Anse Laziol, mis on tunnistatud maailma ilusaimate randade hulka.

Eriti sümpaatne on see, et kogu eluolu Seišellidel oli naturaalselt ilus, puhas ja vaba. Kohalikke elab 160 saare peal vaid napi 100 000 ringis, turiste on tänu kaugele ja kallile sihtkohale vähe, ilu aga on palju. Prügi maha ei loobita, parimad rannad ei ole hotellide suletud aladel ja kuna jooksvat paradiisiranna kilomeetrit  on nii palju, siis jagub kõigile.

Seišellid on vist tõesti lähim asi paradiisile. Liiv on valge, meri helesinine, ilm soe ja elu rahulik ning sõbralik. Esimene sihtkoht, kus netis nähtud pildid vastavad täielikult tegelikkusele. See, et meil oli võimalus sellises kohas abielluda, on siiani uskumatu.

Sügav kummardus Estraveli ning kõigi 3552 inimese ees, kes meie poolt hääletasid!

Ave ja Tarmo