Kui sul on kaks poissi, kes on läbi kolistanud lugematul arvul lõbustusparke naaberriikides ja kaugemalgi, siis võtab veidike nuputamist, kuidas lastele Eestis reisimine põnevaks teha. Tundub raske ülesandena? Tegelikult ei ole. Mida teha ja kuhu minna, kui aega on vaid loetud päevad ja tingimus, et reis peab toimuma Eestis?
Esimene peatus – Ahhaa keskus Tartus
Lõuna Eesti trippi sobib alustada pikema peatusega Tartust. Miks? Sest Tartus on hiljuti avatud täiesti geniaalne koht nimega Ahhaa keskus. Perepilet maksab 26 eurot ning on oma hinda täiega väärt! Parkida saab kohe maja alla ja 3 tundi on Ahhaa keskuse külastajatele tasuta. Seda aega polegi nii palju, kui esialgu tundub.
Ahhaa keskus on midagi sellist, mida mina ei uskunud Eestis olevat. See asub ligi kolme tuhande ruutmeetrisel näitusepinnal ega jäta külmaks mitte ühtegi last. Ausõna, ma luban.
Isegi varases teismeeas poeg tegutses ennastunustava entusiasmiga nii Newtoni õunapuul, köiel jalgrattaga sõites, minilaborites kui ka veemaailmas. Ja kui lõpus küsida, et mis osutus lemmikuks, siis vastus üllatas sajaga: „Teadusteater!“ Jah, see oli tõesti lastepäraselt ja vaba suhtlemisstiiliga tehtud. Mina isegi võib-olla oleks oodanud veidike korrapärasemat esitust, aga tundus, et lastele väga meeldis. Ja see ongi ju peamine.
5-aastane leidis oma lemmikud veemaailmas, sipelgakoloonias ja seikluslikus liftis, mis viis maapõue!
Ahhaa keskuse põhiliseks tõmbenumbriks on „käed külge“ metoodika, mis on igale lapsele ja lapsemeelsele meeltmööda. Kahjuks ei saanud me minna planetaariumisse – sel lihtsal põhjusel, et kõik ajad olid hõivatud. Aga kuulukse, et sealgi olla põnevust küllaga.
Teine peatus – Tartu MacDonalds
Okei, vahel ju võib? Saatigi, et „Mäkk“ asub täpselt Ahhaa vastas. Me polnud ainsad, kes peale peaaegu kolmetunnist Ahhaa-tuuri Mäkis maandusid. Tuttavaid nägusid kohtas mitmeid.
Kolmas peatus – GMP Clubhotel Otepääl
Majutust sai otsitud siit ja sealt, aga Estravel aitas hädast – pakkudes hea koostööpartneri GMP Clubhoteli korterit. Miks lastega ööbijatele GMP Hotell sobib? Aga seetõttu, et „klubihotelli” näol on tegu privaatsete ja stiilsete külaliskorteriga, kus vajadusel saate kõik söögidki ise valmistada. Seda puhuks, kui peres on päris pisikesi või lihtsalt toidupirtse isendeid.
GMP-s ööbides võib minna nii, et teisi külastajaid eriti ei märkagi. Paljud peatuvad korterites pikemalt, mitmed korterid on endale statsionaarsed omanikud leidnud, kes väisavad Otepääd just talvisel ja suvisel hitthooajal. (NB! talviseks hooajaks on olemas kuivatuskapid, nagu üks korralik talvepuhkus ette näebki.)
Korterid on minimalistlikult maitsekad. Lisadest tasub mainida pööraselt ägeda vaatega sauna kõrgeimal korrusel (proovisime ära!) ning jõusaali. Kogu kaasavõetud spordivarustust saab hoida spetsiaalsetes ruumides.
Neljas peatus – Pühajärv
No räägime, mis me räägime, aga Põhjarannikult tulnud inimesele mõjub Pühajärve veetemperatuur ikka küll. Vesi on soe! Ikka juba suve algusest saati. Plussiks on vaid pisike jalutuskäik GMP Clubhotelist , kui oledki rannal. No ja sügavaks läheb ka kohe. Eks järv on järv ja meri on meri. Mõlemal omad plussid. Aga Pühajärve ääres olla on alati ilus. Ka lastele on mõeldud ja tegevust jätkub pikemalt.
Viies peatus – Tehvandi suusahüppemäe vaateplatvorm
Jälle üllatun. Ei teadnud, et selline lahe koht on olemas ja et seda ka külastada saab. Vaateplatvormi kõrgus on 34 meetrit ning kõrgus merepinnast 218 meetrit, olles sellega Suure Munamäe järel kõrguselt teine vaatetorn Lõuna-Eestis. Üles pääseb nii liftiga kui ka trepist.
Eelistasime lifti – lunastad ülessõidu ja peagi avaneb hunnitu vaade igasse ilmakaarde. Ja muideks ka allapoole, sest vaateplatvormi põrand on metallsõrestikust. Kõrgusepelglikel mitte läheneda!
Samas on ka 34 meetri kõrgune välironimissein. Sein on mõeldud nii treeninguteks alpinismihuvilistele kui ka sportlikuks meelelahutuseks tavakülastajatele.
Kuues peatus – GMP Clubhoteli restoran
Olen kuulnud peaaegu et legende sest Lõuna-Eesti parimaks peetavast restoranist. Tuleb ise järele proovida – muidugi!
Sisekujundus flirdib spordiga – eks loogiliselt kõlabki. Terrass on meelelise vaatega järvele ja kuppelmaastikule. Ma pole vist ideaalsemat terrassi ja looduse sobivust varem kohanudki. See ei jää siiski ainsaks meeldejäävaks momendiks. Õnneks just toit põhiline, mille pärast tasub tagasi minna.
Kuna soovitused peaksid kõlbama lastega peredele, siis julgen restorani kiita küll. Kui on erisoove, siis tullakse vastu ja ainus võimalik valik ei ole frikud vinkuga. Saab tellida lihtsalt pastat juustuga ja valmisroana ka maitsvaid, kuid lastele piisavalt tavalisi lihapalle.
Täiskasvanutele ka paar soovitust – kookospiima supp on nii patuselt kreemine! Kohe kahju, et kõht pole piisavalt tühi ja seda mitme käiguga täita ei saa. Salatid on nii kaunilt esitletud – täiendavad kenasti ümbritsevat värsket varasuvist loodust.
Piisab vist ainult sõnadest, et lugejal tekiks soov Lõuna-Eestit külastades just seda šokolaadikooki proovida? Kuum ja hõrgutavalt voolav šokolaadijuga – mis võiks olla parim üllatus, mida ühe koogi seest leida? Raamiks naturaalse maitsega jäätis.
Seitsmes peatus – Otepää seikluspark
Uus imeilus päikeseline varahommik. Köied, karabiinid ja ürgse tundega mets. Jah, oleme jõudnud õigesse kohta – Otepää seiklusparki.
Radu on mitmel tasemel (kokku 6) ja lapsed saab kenasti vastavalt pikkusele ära määrata – kes kuhu. Õnneks on radade ehitus selline, et kui ühest seltskonnas mõni ei soovi osaleda, siis saab ta kenasti kaasas käia ja ülal ronijaid jälgida. Seetõttu saavad lõbu ja adrenaliinijanu rahuldatud kõik asjaosalised. Kord ühed ja siis teised. Ehk lasterajal saavad pere pisimad kenasti oma oskusi harjutada ja kui pikkus ja oskused lubavad, siis ka järgmisi radu kaasa teha.
Oleme varem roninud nii Nõmmel kui ka Roostal ja millegipärast tundub Otepää kõige huvitavam. Vabandan esimeste mainitute ees, ma nimelt ei ole seal ka kõiki radu läbi teinud. Otepääl saavad maksimumpunktid pikad laskumised, mis seletamatu vabadusetunde tekitavad. See paneb vist natuke mõistma ka langevarjuga hüppajaid. Kokku võtab radade läbimine aega üle paari tunni, eriti kui seltskonnas on lapsi, keda peab pärast väe ja võimuga ära tirima.
Krooniks rajale on ülipikk laskumine üle oru – üle 300 meetri! Peab end päris kõvasti tagasi hoidma, et mitte tarzanlikult huilata. Või tegelikult – kes tahab, see võib ka vabalt huilata! Arvan, et seal ei pane seda keegi pahaks. Ja olen päris kindel, et seal on varemgi huikeid kuuldud.
Seikluspark oligi ilus punkt meie kolmepäevasele Lõuna-Eesti reisile. Vahepeale mahtus veel kenasti niisama puhklemist ja peatumist – täpselt seal, kus isu tekkis. Kas siis söögipausiks või mõnda huvitavat teeäärset vaatamisväärsust kaema.
Teemad