Kethi Uibomägi (29), Inga Tislar (22) ja Diana Varik (32) ehk La La Ladies on tüdrukutebänd, kes jumaldab reisimist. Tänu õnnelike juhuste kokkusattumisele tähistas ansambel oma viiendat sünnipäeva Sydneys, kuhu ka Traveller uudistama sõitis.
Aastavahetuse paiku kohtume La La Ladiesega Austraalia mitteametlikus pealinnas Sydneys. Kõik õitseb, säutsub, rõkkab ja lokkab – Sydneyt on tabanud üks selle suve esimesi kuumalaineid. Tüdrukud on elevil ja veidi ärevil, samal õhtul ootab ees esinemine kohalikele eestlastele pidulikul aastavahetuse galal. Kethi, kes on tänu oma elukaaslasele Toomasele Austraalias juba teist korda, unistab sellest, et jääda sellesse päikese, naeru ja mõnusate pingevabade vestluste kuningriiki kauemaks.
Diana ja Inga naudivad jalutuskäike Sydney kuninglikus botaanikaaias ja sõitu kohalikel veelaevadel Sydney lahel, taustaks lootoseõiekujuline Austraalia sümbol Sydney ooperimaja. Plaane, mida teha pärast esinemist, on palju, kes sõidab edasi reisile Uus-Meremaale, kes teeb sõpradega väikse seljakotireisi Sydney lähedal. Kaugele polegi vaja minna, vaadata on Austraalias palju ja kogu Sydney ümbrus on täis randasid, üks kaunim kui teine.
Kohtume päeval Sydney botaanikaaias selle koha lähedal, mida sama päeva õhtul kannavad üle kõik maailma telekanalid ja kus lahvatab maailma ilusaim ilutulestik. Reisimisest rääkides lähevad tüdrukute silmad põlema ja jutt ei taha otsa lõppeda.
Kuidas te õieti kokku saite?
Diana: Tähistame siin Sydneys bändi väikest viie aasta juubelit. Inga liitus meiega kolm aastat tagasi, võtsime ta otse keskkoolist ja naljaga öeldes, me kaks šaakalit, hakkasime teda välja koolitama.
Kethi: Aastate jooksul olen püüdnud leida meile huvitavaid projekte, käisime Liibanonis ja esinesime nädala jooksul sõjaväebaasis Eesti, Soome ja Iirimaa rahuvalvajatele ning kohalikes koolides, New Yorgis Eesti päevadega seotud üritustel, Dubais, Soomes, Leedus. Teeme kõik selleks, et endal oleks huvitav ja esinemised ei muutuks rutiiniks. Esinemised reisidel teevad meid lähedasemaks.
Diana: Bändi algne 50ndate ja pin-up-stiil on nüüdseks kadunud, kuid esinemistel on meile endistviisi oluline naiselik joon – kui esineme lõhkiste nahkpükstega, siis ikka kontsadel.
Naisteansamblid ei pea sageli pikalt vastu. Mis on teie saladus?
Diana: Meie jõud on tulnud sellest, et meid on laval kolm. Oluline on psühholoogiline pool – me pole kunagi üksi. Eks meilgi on olnud madalkohti ja meeletuid raskusi, meie koostöö on nagu suhe.
Kethi: Oleme kõik nädalavahetused tööl, mistõttu sõbrad ei helista enam ja keegi välja ei kutsu. Isegi perekond ei helista naljalt, kuigi meile väga meeldiks, kui helistataks, sest meil on ka vabu õhtuid. Aga jah, me veedame väga palju aega koos – isegi kui esinemisi pole, helistame ikka üksteisele ja ajame juttu.
Inga: See ongi üks meie suuri plusse, et oleme kokku kasvanud, meil on niivõrd tugev omavaheline sünergia.
Kethi: Meist ei saa ühte juppi välja vahetada – see on nagu panna Porschele Honda rattad alla, see enam ei toimiks.
Diana: Kui keegi meist on esinemisele kohale tulnud Eesti teisest otsast või on kellelgi seljataga pikk tööpäev, siis me toetame üksteist, naeratame ja samas teame, et nüüd tuleb viimane jõud välja panna. Oleme kokku leppinud, et teeme bändi niikaua, kuni meil on seda lõbus teha, ja nii ongi.
Kust tuli mõte esineda Austraalias Eesti päevadel?
Inga: Kethi käis aasta tagasi Austraalias ja saatis kohapealt sõnumi, et järgmisel aastavahetusel oleme Austraalias. Samas oli teada, et Eesti päevade esinejate nimekiri juba lukus. Oleme harjunud, et kui Kethi midagi pähe võtab, organiseerima hakkab ja meile ütleb, siis nii on. Nii et jäime rahulikuks ja äraootavale seisukohale – siin me nüüd oleme!
Kethi: Eks olen selline jutupaunik, küsin ja uurin. Kui aru sain, et võime Eesti päevadele lisaväärtust anda, asusin aktiivsemalt tegutsema. Vaatasime, et kõik teised on meesartistid, ning tahtsime väga, et inimesed näeksid ja kogeksid ka meie esinemist.
Milline on olnud teie eredaim hetk siin?
Inga: Sattusime siia boxing day’l ehk 26. detsembril. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed peavad jõulude ajal õues piknikku ja päkapikud on bikiinides. See on me esimene aastavahetus, kus saame tööd teha väljaspool Eestit.
Kethi: Mina olen täielik Austraalia fänn, tahaksin väga siia mõneks ajaks elama tulla.
Milline on teie suhe puhkusega?
Kethi: Kui viie aasta eest bändi hakkasime tegema, anti meile kindlad korraldused, et ei tohi puhata. Pidime olema kogu aeg stardivalmis, ja olime ka. Tekkis tunne, et kui tahame end üles töötada, tuleb tohutult pingutada. Me ei öelnud kunagi kellelegi ei. Me ei teinud oma muusikat, ehk et raadios meid polnud, ning ainus viis esinemisele saada oli see, kui keegi meid nägi, kuulis ja kutsus. Sel perioodil jagus und öösel neljaks-viieks tunniks. Selline eluviis lõppeb paratamatult ületöötamisega.
Diana: Näeme välja kui ilusad padjakassid, kes ootavad, et neile maasikad vahukoorega suhu kukuksid. Tegelikult oleme väga töökad, mistõttu on meil tihtipeale jama kaelas. Näiteks nagu suvise stand-up’i “La La Wonderland” esietenduse ajal. Seisad laval, jalg väriseb, ja mõtled, et oleks olnud üks päev veel varuks, et miks me selle jama küll endale kaela võtsime.
Kethi: Paari aasta eest käisime tüdrukutega Tanja ja Miku pulmas Itaalias. Ma polnud aastaid puhanud. Seal puhkasime aga kõik ja nautisime, kõik need toidud ja maitsed. Kui tagasi tulin, tutvusin oma praeguse elukaaslasega, kes on paandunud reisisell ja oskab aega maha võtta. Ta innustas mind puhkama.
See on Eesti inimeste häda, et ei julgeta puhata. Muidu keegi teine saab sinust tublimaks ja tugevamaks, jõudes vahepeal ette. Praegu elan ainult puhkuste nimel, reisil olles planeerin juba järgmist reisi ette.
Inga: Reisimine on rutiinile vahelduseks ja annab jõulise laksu, pärast seda jaksad ja tahad rohkem teha. Pealegi on talvel väga mõnus käia päikese all patareisid laadimas. Tekib rohkem tahtejõudu, mis on hädavajalik.
Diana: Mina käisin enne Itaalia pulma esimest korda elus basseinipuhkusel Gran Canarial. See oli selline puhkus, kus ma midagi ei teinud. Neli päeva oli üliraske ennast vabaks lasta ja mitte midagi teha. Tagasi kodus, tekkis aga selline tööisu, et hoia ja keela. Julgustan ka meie firma töötajaid julgemalt puhkusele minema. Töö ei jookse eest ära ja pärast on energiat mitu korda rohkem.
Mida reisimine annab?
Kethi: Vahel tunnen, et ei lülita Eestis end kunagi välja, kogu aeg olen kergelt pinges. Reisid on ainus aeg, mil end vabalt tunda, kas või niisama rahulikult õlut juua. Kaugele minek on väga hea. Pikk distants ja 36 tundi teelolekut – siis on tunne, et oled täiesti ära.
Inga: Väga hea on ennast D-vitamiiniga täis laadida. Reisimine annab kindlasti emotsiooni ja laengu, mis aitab tulevikus kaasa uute asjade loomisele ja tegemisele.
Kethi: Reisimine aitab näiteks valmis mõelda, et mis on järgmised uued projektid ja väljakutsed. Ühel reisil tuligi mõte teha meist stand-up-etendus. Kogusin selleks julgust ja hoogu ning eelmisel suvel koostöös Ain Mäeotsaga see teoks saigi.
Inga: Reisimine aitab rohkem inimesi mõista. Näiteks ei puutu me Eestis eriti kokku asiaatide ega austraallastega. On väga huvitav kuulata, kuidas nad räägivad ja artikuleerivad. Laulja ju reisil paljuski ka kuulab ja see annab uue dimensiooni.
Teie bändi reisipagasis on esinemine Eesti rahuvalvajatele Liibanonis, New Yorgi Eesti päevad… ja ka hiljutine, veidi teistmoodi kogemus, esinemine Dubai pulmas. Kuidas sinna sattusite?
Kethi: See oli päris ootamatu lugu. Brasiilia naine ja Dubai mees nägid meid esinemas minu õe pulmas Eestis ning tüdruk ütles oma dubailasest kaaslasele, et kui nad kunagi abielluvad, kutsuvad nad meid esinema. Järgmisel päeval tegi mees abieluettepaneku. Mul oli sel ajal juba Austraalia reis broneeritud ja algul ütlesime ära. Lõpuks saime kokkuleppele ja alles siis saime teada, milline eriline, üks maailma kõige ilusamaid luksushotelle on Burj al Arab, kus pulm toimub.
Diana: Küsimus oli ka, millistes kostüümides esineda, kas kalipsodes vastavalt kohalikele tavadele. Õnneks kuulsime, et ööklubides käiakse väga lühikestes kleitides.
Kethi: Lendasingi Dubaisse tagasiteel Austraaliast ning neil kahel riigil on ikka suur vahe. Austraalia on lihtne, käiakse lühikestes pükstes ja ollakse palju rannas. Siis lähed Dubaisse, kus peaksid olema enamjaolt kaetud, käest kinni hoida ei tohi, musi teha ei tohi.
Diana: Näiteks arvasin varem, et burka on kohustus, aga see on hoopis viis näidata austust, näiteks abikaasa vastu, ja vaba valik.
Mis on teie järgmised reisiplaanid?
Inga: Ehk Lõuna-Aafrika, kuigi ei kujuta veel ette, millal ja kuidas.
Kethi: Venemaale tahan minna, tegin juba aastase viisa ja kuigi pole praegu veel Pihkvast kaugemale jõudnud, on plaan sõita kevadel sõbrannadega Venemaad avastama.
La La Ladies ja Estravel
Kethi:
Mina ostan kõik oma reisid ja pakkumised Estraveli, täpsemalt Estraveli Austraalia tütarfirma Aero Traveli kaudu. Aasta tagasi sattusin Austraaliasse tänu meie oma reisiagendile. Meil elukaaslase Toomasega on nimelt selline agent, Aero Travelis töötav Aet, kes ise helistab, kui head piletid on saadaval. Niisiis tegi ta väga magusa hinnaga pakkumise, isegi veel nii, et saabume Perthi ja tagasi lendame Sydneyst, aega vastata oli kolm tundi. Polnud küsimustki, võtsin novembri vabaks.
Türgi reis, kus käisime perega, toimus täpselt niisamuti – palusin Aeta. Hea reisiagent kirjutab sulle, mis on ühe või teise riigi ja linna miinused ja plussid, kuhu tema läheks, mille kasuks tasub otsustada. Ma olen viimase kahe aasta jooksul rohkem hakanud reisima ja kindlasti on üks oluline põhjus ka selles, et sain endale hea reisiagendi.
Diana: Ka minul on Estraveliga üksnes head kogemused. Ma ei kujuta ette, et on küsimusi, millele nad ei tea vastata. Tunnen usaldust juba seepärast, et inimene, kellele aastal 2012 helistasin, töötab Estravelis ka praegu. Mul oli eelmises töökohas juhtum, kus meie firma juhatus oli külas Venemaa kaugemas otsas ja mingil põhjusel lend tühistati. Asusime reisiagendiga võimalusi vaatama, ja aega polnud palju, viisad hakkasid läbi saama. Lõpuks istusime koos agendiga kuni kümneni õhtul ja nuputasime, kuidas nad õigel ajal üle piiri saada. Viimasel hetkel tõime nad kõik ära.
Fotod: Andres Maimik, erakogu
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2019. aasta kevadsuvises numbris.
Teemad