Anu Aedmäe töötas mullu Lõuna-Ameerikas kruiisilaeval, kus ta peamiselt ameeriklaste, kohalike ja mõningate eurooplaste seas ei kohanud kordagi ühtegi Eesti turisti. Rio karneval, Panama kanal, Falklandi saared, ?maailma lõpp” ja kas või Hawaii on muidu eestimaalaste seas ju igati hinnatud reisisihtkohad – miks siis mitte mugavamatele ka kruiisides?
Poole aasta jooksul ei muutunud minu töös vaid laev, selle eest sihtkohad olid uued iga päev. Kanadast tulnud Celebrity Cruises’i laev Infinity tegi enne Lõuna-Ameerikasse suundumist paar vahereisi läbi Panama kanali ja ühe sõidu jõudsime teha ka Hawaii saartele.
Viimane sisaldab enne kohalejõudmist nelja-viit merepäeva, mis võivad tunduda tüütuvõitu, aga selle pärast pole vaja muretseda, sest laeval jätkub tegevust igaks päevaks ja lõpuks ootab ju Hawaii oma piltilusate liivarandade, lõputu päikese ja alati rõõmsate ja naeratavate inimestega. Hawaii kolme saare külastuste vahele jäi näiteks öösel põleva laava merrevoolamise nägemine.
Tõsiselt omapärane elamus on aga Panama kanali läbimine. Panama kruiisid saavad alguse Floridast Fort Lauderdale’ist ja tehakse peatus veel ühel Kariibi mere saarel, enne kui alustatakse läbisõitu kanalist, mida kogu laevarahvas alati põnevusega ootas. Laeval oli alati inimene, kes kogu päeva jooksul jagas kõiksugu huvitavat infot kanali enda ja Panama kohta.
Liiklus kanalis on väga tihe ja pakub võimsaid vaatepilte, eriti kui su ees või kõrval lüüsides tohutut laeva tõstetakse või langetatakse. Sõit käib aeglaselt, aega on ümbrust vaadata ja kanali läbimise järel tehakse Panamas ka väike peatus olenevalt sellest, mis suunas liigutakse, kas Atlandi või Vaikse ookeani poolses servas. Ekskursioonid viivad Panama Citysse ja mujalegi.
Teistel kruiisidel külastas laev valdavat osa Kesk- ja Lõuna-Ameerika mereriike: Costa Rica, Mehhiko, Argentina, Tšiili, Brasiilia, Uruguay, Ecuador, Peruu.
Üks põnevamaid kogemusi oli spetsiaalne, Buenos Airesest algav kruiis Rio de Janeiro’sse sambakarnevalile, kus laev peatub kolm päeva. Näha karnevali oma silmaga ja saada fiiling sellest, mida samba brasiillaste jaoks tähendab – see on super!
Megapidu kulmineerub igal õhtul spetsiaalselt selleks ehitatud tribüünidega ?tänaval” – Sambodromol. Pidu käib edasi päevalgi, kurikuulsatel Ipanema ja Copacabana randadel, mis on tavaliselt nii paksult rahvast täis, et vettegi mahud vaid koos rahvamassiga püsti seisma.
Kui jutud ohtudest on ehk veidi liialdatud, siis nn eeslinnadesse (favela’d) pole sealkandis tõesti omal käel seiklema mõtet minna. Ja tuleb tunnistada, et hispaania keelt oskamata võib Ladina-Ameerikas reisimine osutuda omajagu keeruliseks.
Üks põnev koht minu jaoks olid Falklandi saared – kauge Briti nurgake vasakpoolse liikluse, pisikeste majakeste ja üldse mitte lumel või jääl, vaid rohumaal elavate põlvepikkuste pingviinidega. Minu lemmikkohaks jäi aga vaieldamatult Ushuaia – armas väike linnake, mäed ümberringi, miniatuursed majad ja inimesed on ka pisikesed, soojad ja südamlikud.
Ushuaiast saab alguse enamik ekspeditsioone ja ekskursioone Antarktikasse, Patagooniasse ja lähedalasuvatele liustikele, aga kui teid lubatakse viia ?maailma lõppu”, on tegu tõenäoliselt mõttetu turistilõksuga, kus midagi erilist vaadata ei ole.
Meri pole ?seal all” kunagi rahulik ja vahel võib juhtuda, et mõnda sadamasse ei pääsegi, aga ilm on suuresti ette teada ja kõiki on hoiatatud. Korra Magalhãesi väina sisenedes üllatas laeva küll ootamatult tugev tormi-iil, nii et lahtised postamendid ja esemed paigalt liikusid. Juhtus ka seda, et inimesed ei tule selle pealegi, et laevasõit ei ole siledal maapinnal liikumine, vaid suure lainega laev kõigub. Kord tuli üks proua ja küsis meilt korduvalt ahastusega: ?Miks te seda teete?”
Kruiisiturism on üks võimalus reisimiseks, aga väga paljude jaoks veel avastamata võimalus. Võib-olla arvatakse, et seiklusmoment on väiksem, näeb vähem, kuna külastatakse vaid sadamalinnu, mis alati ei ole suured maailmalinnad, või pole kohaloleku aeg neis piisavalt pikk. Ekskursioonide valik, mis laeval pakutakse, on tegelikult igal pool päris hea, aga kui kaua mõtled, täituvad kohad kiiresti.
Kui sihtkohas omal käel ekskursioon broneerida, vastutad ise laevale tagasijõudmise eest. Samas tehakse ka nii: minnakse ühes sadamas maha ja ühinetaksegi laevaga järgmises, liikudes ise paar päeva mööda maad või lennukiga (näiteks käiakse nii Machu Picchut vaatamas).
Kord juba kruiisipisikuga nakatunule saab sellest tema reisimisviis. Maksab küll palju, aga laeval on ka kõik olemas kinode, teatrite, restoranide, spaade, väga heade jõusaalide, personaaltreenerite, konverentsiruumide ja kunstioksjoniteni välja.
Kogu aeg on sinu ümber abivalmis ja naeratavad teenindajad, kes iga su soovi peale reageerivad, et muuta reis meeldejäävaks kogemuseks.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2008.
Teemad