London, My Dear. Metropol läbi Kaupo Kikkase kaamera

London oli üks mu lapsepõlve unistuste linn.Vist seepärast, et veerisin juba varakult Sherlock Holmesi raamatuid ja nägin pilte müstilistest punastest kahekordsetest bussidest. Nüüdseks olen käinud Londonis lugematu arv kordi ja armastan seda linna endiselt, kuigi mu armastus ei ole enam nii kompromissitu.

Tänapäevane London on kallis ja närviline, aga siin on endiselt palju mõnusat ning ainult Londonile omast, mille tõttu ei sarnane temaga ükski teine linn.

Tube

Ma tõesti ei tea, miks, aga mulle hirmsasti meeldib Londoni metroo. Arvatavasti saab see armastus eksisteerida ainult siis, kui sa ei pea iga päev täiskiilutud rongiga tööle kiirustama. Minu lemmikud on Bakerloo liini vanad, palavad ja natuke lehkavad kupeed ning suur Baker Streeti jaam, kus kõikide liinide peatused on omapäraselt kujundatud ja siduvaks lüliks ei ole keegi muu kui Baker Streeti kunagine kuulus elanik Sherlock Holmes.

Tänavafotograafia

London ja Pariis on oma klassikalise linnaruumiga ühed vägevamad tänavafotograafia sihtkohad. Siin on keskkonda ja inimesi ning siin juhtub asju, mida pildile püüda. Jaluta mööda tänavaid, kaamera „laskevalmis”, või istu hoopis vaikselt mõnel trepinurgal ja oota, et draama sinu silme ees lahti rulluks.

Tänavafotograafia suurim võlu on see, et hakkad märkama, mis su ümber päriselt toimub. Sa ei vaata enam maju ja tervikut, vaid naudid detaile ja pisikesi misanstseene, mis su ümber esile tõusevad.

Londoni värvid

Arvatavasti ei tule kellelegi uudisena, et Londoni värv on punane, aga terava silmaga vaataja leiab siit-sealt veel kaunist viktoriaanlikku sinist, lisaks loomulikult taksode sügavmusta ja lõputute telliskiviseinte pruunikat terrakotatooni. Inglaste värvitunnetus on midagi erilist – see on konservatiivne, kuid siiski väikese kiiksuga.

Mustvalge London

Kui oled värvidest tüdinenud, on aeg vaadata Londonit mustvalgena. Proovi mõelda, et su silmade taga jookseb mustvalge film. Nüüd leiad siit uusi mustreid ja vorme, kuid mis kõige tähtsam – hakkad märkama eri ajastuid ultramoodsast city’st keskaegse Temple’i kvartalini. Mustvalgelt vaadates kaovad häirivad detailid ja mõned vaated saad pildile püüda nii puhtalt, et võimatu on pärast aduda, kas fotol on aasta 1916, 1956 või 2016.

Kanalite London

Enamasti Londonit kanalitega ei seostata ja ega neid seal väga palju olegi, aga on üks pikk ja uhke Regents Canal. Kui hakkad mööda selle serva edasi jalutama või miks mitte rattaga sõitma, jäävad sinu teele ilusad jõepaadid, Lääne-Londoni jõukus, pargid ja elurajoonid ning eklektiline Ida-London, mis veel 20 aastat tagasi oli gangsterite paradiis. Teekonna keskele jääb paik nimega Little Venice, kus saad jalga puhata raamatukogu- või kohvikupaadis ning kus võib paatide vahel tekkida tõesti tunne, et viibid mõnes hoopis teises linnas.

Ida-London ja tänavakunst

Meie Telliskivi kvartal on täpselt nagu Ida-Londoni väike koopia. Kui naudid Telliskivi, naudid kindlasti veel rohkem Ida-Londonit. Ja kui arvad, et Telliskivi on ülehinnatud hipsterite koloonia, siis Ida-London on seda veel palju rohkem. Samas ei saa eitada, et mõlemal on oma võlu. Ida-Londoni kasuks räägib asjaolu, et see on tõeline kultuuride ja kunstide sulatuspott. Siin saavad kõik omavahel läbi ja inimesed aktsepteerivad üksteist erinevustest hoolimata. Samas võid igalt tänavanurgalt leida mõne vägeva kunstiteose, ent kunagi ei saa kindel olla, et see üle joonistatud ei ole.

Woodlandi surnuaiad

Londoni parkide kohta on oma elus midagi kuulnud või näinud arvatavasti kõik. On suuri, on väikseid, puudega ja ilma, kuid suvisel ajal kipub neid ühendama üks tegur – ülerahvastatus. Kes parkidele ringi peale teinud, neil soovitan soojalt külastada Woodland Belti surnuaedu. Need on justkui väikesed muinasjutumetsad keset Londoni närvilist müra. Siin on vanu suuri puid ja võsasse kasvanud haudu ning isegi üks peidetud kabel. Minu enda lemmik on Abney Parki surnuaed.

– – –

Lugu ja fotod: Kaupo Kikkas