Los Angeles – filmistaarid, majaröövlid ja marulised lained

Los Angeles polegi tegelikult üks linn, vaid koosneb koguni 80 linnast. Seetõttu annab otsida, kus elab Barbra Streisand ja kus pesitseb Carmen Kass. Aga ettevaatlik tuleb seal olla isegi päisel ajal. Kuidas hiidlinnast turvaliselt maksimum võtta, annab nõu Priit Pullerits.

Pole liialdus väita, et Los Angeleses tuleb autosse võtta vähemalt kaks kaasreisijat, kui tahad eluga ja tervelt sihtkohta jõuda ning kui oled turist ega ela seal. Täpselt niisugusele järeldusele jõudsin oma kogemuste varal siis, kui hakkasin vastu pimedat sõitma Venice’i rannast kesklinna, et leida sealt mööda I-10 ehk San Bernardino Freeway’d õige teeots ööbimispaika Pomonas Los Angelese idaservas.

Kesklinna ümbruses moodustavad majade kohale tõstetud kiirteed ehk freeway’d tõelise Gordioni sõlme. Kuigi ühes suunas kulgeb tavaliselt neli-viis sõidurada, pole sugugi päris ükskõik, millist neist valida.

Näiteks kaks parempoolset võivad keerata ristuvale kiirteele ning vasak viia hoopis teelt maha tont teab millisesse elu- või ärirajooni – ja eks katsu siis uuesti soovitud suund üles leida.

Pea kohal rippuvad suured sildid, millel on märgitud nii kiirtee number kui ka nimetus, näitavad küll täpselt, milline rada juhatab kuhu, aga tiheda liikluse korral toob sõidurea vahetus teinekord higimullid otsa ette.

Niisiis, kui käes on pimedus, jälgib juhi kõrval istuja teedekaarti ja juhatavaid silte, tagaistmel olija kontrollib üle õla vaadates, kas raja vahetamine kujuneb ohutuks, ning juht püüab tihedas liiklusmöllus, kus kiirus küünib 100 km/h kanti ja tempo aeglustamine tekitaks vaid uusi ohte, autot ning reisiseltskonda turvaliselt soovitud sihtpunkti viia.

Kui ma pooleteise tunni pärast Pomonasse jõudsin, oli tunne umbes selline, nagu oleksin läbinud kolme-neljatunnise matemaatika ja kehalise kasvatuse kombineeritud eksami.

Pooleteise tunniga Los Angelese ühest linnaservast teise jõuda pole aga sugugi paha tulemus. Kui autos sõidab vähemalt kaks inimest – ja minu Buicki sedaanis oli neid neli –, saab tähtsamatel kiirteedel keerata vasakpoolsele muust liiklusvoolust eraldatud paralleelrajale.

Sinna on suurte valgete tähtedega asfaldile maalitud lühend HOV (väljendist high occupancy vehicles) ja see on suure sõitjate arvuga masinaile. Kuna Ameerikas tuleb ühe auto kohta enamasti vaid üks sõitja, saab HOV-rajal muust liiklusvoost segamatult mööda vurada.

Silt üle linna

Tipptundidel, mis kestavad äripäeviti hommikul kaheksast kümneni ja õhtupoolikul neljast seitsmeni, ei pruugi aga isegi HOV-rada märkimisväärset eelist anda. Siis on kõik liiklusarterid autodest umbes ning piduripedaal saab palju kõvemini vatti kui gaasipedaal.

Edasiliikumine toimub vaevaliste juppidena ning sedagi vaid jalgratturi kiirusel. Ainsana on tipptundidel eelis mootorrattureil, kes autode vahel osavalt slaalomit lasevad.

Los Angeles toob paljudele silme ette eeskätt Hollywoodi. Seda, et maailma filmitööstuse süda lööb just selles linnas, ei lase unustada ka Santa Monica mägedes kõrguv Hollywoodi silt, mille püstitamisel 1923. aastal pole kummalisel kombel filmibisnisega mingit pistmist.

13 meetri kõrgused valged tähed, mis algul moodustasid nimetuse Hollywoodland, olid algselt mõeldud reklaamima uut elurajooni. Ajapikku hakkas silt lagunema ning 1949. aastal võeti sõna “-land” sootuks maha. 1950. aastatel järelejäänud osa restaureeriti ning sestsaati on Hollywoodi sildist saanud üks Los Angelese sümboleid.

Kuigi Hollywoodi silt paistab linna kohal kilomeetrite kauguselt silma, puudub sellele juurdepääs. Sõitsin piki Beachwoodi kanjonit imeilusate eramute vahel ülesmäge, kuni jõudsin rantšo sissepääsuni. Üldkasutatav tee sai otsa ja ühtki matkarada sealt ei alanud. Nii pole vähemasti kellelgi võimalik korrata seda, mida tegi 1932. aastal näitlejakarjääri üritanud Peg Entwhistle – ta sooritas ebaõnnestumistest pettununa H-tähelt alla hüpates enesetapu.

Paraku ei põksu isegi Ameerika filmiäri süda juba tükk aega enam Hollywoodis. Mitmed suurstuudiod on sealt mujale kolinud: Warner Bros. ja Walt Disney Co. Burbanki, Metro-Goldwyn-Mayer Culver City’sse, Twentieth-Century Fox Century City’sse ja Universal Studios Universal City’sse.

Suurtest stuudiotest on jäänud Hollywoodi vaid Paramount, mille sepistatud rauast väravaposte peaks vana uskumuse kohaselt embama igaüks, kes unistab näitlejaks saada, ning lausuma saateks Norma Desmondi lõpuread filmist “Sunset Boulevard”: “I’m ready for my close-up, Mr. De Mille.” (“Ma olen valmis suurplaaniks, härra De Mille.”)

Kui suured filmikompaniid Hollywoodist lahkusid, käis too linnaosa kiiresti alla. Võimust võtsid narkodiilerid ja prostituudid. Kuid alates 1980. aastate lõpust on omaaegne hiilgus tänu erainvestorite ja linnavõimude ühispingutusele hakanud Hollywoodi ja Sunseti bulvarile tagasi tulema. Sellegipoolest on soovitatav olla pimedal ajal ettevaatlik.

Jäljed kino ees

Hollywoodi bulvar on väidetavalt ainus tänav, mida Los Angeleses puhastatakse vähemalt kuus korda nädalas. Põhjuse selleks annavad rohkem kui 2500 läikivat marmortähte meelelahutustööstuse suurkujude nimedega. Selleks, et su nimi Kuulsuse kõnniteel (Walk of Fame) surematuks saaks, peab lisaks kohalikult kaubanduskojalt saadud heakskiidule maksma 7500 dollarit tähekese paigaldamise tasu.

Lisaks Kuulsuse kõnniteele saavad staarid jätta endast märgi Manni hiina kino (Mann’s Chinese Theatre) esisele platsile. Sealsetesse betoonplaatidesse on paljud Hollywoodi esimese suurusjärgu tähed jäädvustanud oma käe- ja mõned ka jalajäljed ning loomulikult autogrammi.

Ajaloolased pole seniajani jõudnud kokkuleppele, kuidas jälje jätmise tava alguse sai, ent kõige tõepärasemaks peavad nad varianti, et tummfilmide kangelanna Norma Talmadge astus 1927. aastal kinomaja avamisel kogemata kivistumata segu sisse ning hoone rajaja Sid Grauman kutsus seejärel ka Mary Pickfordi ja Douglas Fairbanksi käsi tsemendi sisse vajutama.

Need, kes ihkavad näha, kuidas elavad filmistaarid, peavad sõitma mööda 42 km pikkust Sunseti bulvarit, Los Angelese ööelu tuiksoont, Beverly Hillsi, mis on Los Angelese linnastu moodustavast 80 linnakesest üks nooblimaid ja kallimaid. Ometi jaguneb Beverly Hillski jõukuselt kaheks: Sunseti bulvarist lõunas elavad need, kes on lihtsalt rikkad, aga põhjas need, kes on superrikkad.

Beverly Hillsiga tutvumiseks tuleb tingimata osta viiedollariline kaart, millele on märgitud, kus elab näiteks Faye Dunaway (714 Palm Drive) ja kus Steve Martin (721 Bedford Drive).

Sunset Boulevardi ja Carolwood Drive’i nurgal on heleda müüri tagant näha Pink Palace ehk Roosa palee, mis kuulus Jayne Mansfieldile. Suursuguseim häärber on ilmselt Fairbanksi ja Pickfordi 1920. aastail ehitatud Pickfair (1143 Summit Drive), mille hind on nüüdseks kerkinud 27 miljoni dollarini.

Paraku on mitmed eramud kõrvaliste pilkude eest varjatud. Näiteks aadressil 144 Monovale Drive, kus omal ajal elas Elvis Presley, on möödujaile näha vaid tenniseväljakud.

Walt Disney kunagistest valdustest aadressil 355 Carolwood Drive saab vaadata vaid mittemidagiütlevat sissesõiduteed. Barbra Streisand, kes elab 301 Carolwood Drive, on varjunud kõrge müüri ja heki taha, lisaks teatab hoiatussilt, et tema elamist turvab relvastatud valvur.

Tühjad tänavad

Ainsana suudab elukeskkonna ihaldusväärsuselt Beverly Hillsiga konkureerida sellest lääne pool Santa Monica mägede jalamil asuv Bel Air. Kitsaste ja käänuliste teedega Bel Air on muust linnast eraldatud müüriga. Sinna pääseb vaid läbi paari kitsa värava.

Ent sealne rikkus paistab kõrgete aedade ja hekkide tagant kõrvalistele pilkudele veelgi vähem silma. Isegi kuulus Bel-Airi hotell, kus kahese toa hinnad algavad 350st dollarist ja küünivad 850 dollarini, on varjunud tiheda metsaga kaetud kanjonisse.

Ometi pole eraldatus ja lihtsurelikele raskeks tehtud ligipääsetavus taganud rikastele turvalist elu. 2005. aastal paljastas ajakiri Vanity Fair tõsiasja, et hoolimata kõikvõimalikest ettevaatusabinõudest on Los Angelese eliitlinnaosasid juba pikka aega kummitanud sissemurdjad, kes jahivad peamiselt juveele ja ehteid.

Nende rünnakud on tabanud peale Beverly Hillsi ja Bel Airi veel kahte jõukate rajooni: Pacific Palisadesit, kus on maja Arnold Schwarzeneggeril, ja Brentwoodi, kus elab teiste seas Carmen Kass.

Kohalikud hoiatavad, et kindlasti ei maksa öösel minna Los Angelese kesklinna, sest sealsed tänavad jäävad kurjakuulutavalt inimtühjaks. Teisalt, ega päevane kesklinna külastus palju muretum ole. Esiteks on tänavaservas parkimiskoha leidmine vaevaline, tillukestel parkimisplatsidel küsitakse aga esimese tunni eest tavaliselt üle kümne dollari. Teiseks näikse parkimiskontrolörid olema hirmus pedantsed. Kuuest ülejooksnud minutist piisas, et leidsin auto esiklaasi kojamehe alt trahvikviitungi 30 dollarile.

Parim aeg kesklinna ehk downtown’i põikamiseks on õhtupoolikul kella seitsmest, mil väljas on veel valge ning parkimiskohad tänavate ääres tasuta. Üle teiste annavad seal tooni Wells Fargo Centeri kaks punakaspruuni trapetsikujulist ning California Plaza kaks kaarja fassaadiga kiiskavsinist pilvelõhkujat.

Kõige kõrgemale küünitab aga 73korruseline öösel valgustatava krooniga First Interstate World Center Tower, mis on 310 meetriga Ameerika kõrgeim ärihoone Chicagost lääne pool.

Suurte ja moodsate hoonete vahele mahub Angel’s Flight ehk Ingli käik, maailma lühim raudtee. 96 meetri pikkune sõit Bunker Hilli tipust Hill Streetile maksab 25 senti ja võtab ligikaudu minuti.

Sekspommi puhkepaik

Ehkki Los Angeles tundub ülekasvanud suurlinna musterkehastusena, leidub seal üllatavalt palju rohelust. Hollywoodist kirdes laiub mäenõlvadel Ameerika üks suuremaid linnaparke, Griffith Park, kus on pikkade vahemaade tõttu otstarbekas liikuda vaid autoga.

Ligi 500 meetri kõrguse Mount Hollywoodi otsas asub vaskkupliga lumivalge Griffithi observatoorium, mille esiselt saab parima panoraamvaate Los Angelesele. Parim on suhteline mõiste, sest ka kõige klaarima ilmaga on näha, kuidas linna kohal hõljub hall suduloor.

Üks pisemaid parke on Westwoodi linnaosas California ülikooli (UCLA) hiidlinnaku lähedal majade vahele surutud Westwood Memorial Park, kuhu on maetud mitmed filmimaailma kuulsused. Teiste seas asub seal rinna kõrgusel seina sees sekspomm Marilyn Monroe tagasihoidlik viimane puhkepaik, kuhu tema teine abikaasa pesapallur Joe DiMaggio lasi varem tuua iga nädal kuus punast roosi.

Arvukatest kultuuritemplitest tasub esmajoones külastada uusimat, 1997. aastal avatud Getty Centerit, mille rajamine Bel Airi ja Brentwoodi vahele San Diego Freeway äärde neelas kuraditosina aastaga tervelt miljard dollarit.

Näiteks ehitustöödeks kulunud 16 000 tonni allikalupja veeti laevadega kohale Itaaliast. Tulemus on aga kulutatud aega ja raha väärt. Peale maalide, skulptuuride ja tarbekunsti on keskuses suured joonistuste ja käsikirjade kollektsioonid. Keskaias voolab kõrgete puude all kivimürakate vahel kunstlik oja, tekitades eri toonides mühinat.

Mis eriti meeldiv – Getty keskusse sissepääsu eest ei pea maksma. Keskuse rajamise initsiaator, naftatööstuses püstirikkaks saanud J. Paul Getty soovis, et tema suured kunstikogud jääks pärast tema surma rahvale tasuta nautimiseks. Viiedollarilise peab välja käima vaid auto parkimise eest.

Edasi tuleb teha viieminutiline elektrirongisõit mäe otsa püstitatud keskusse – see on aeg, mis peab arhitekt Richard Meieri nägemuses tõstma külastajad nende argimuredest kõrgemale. Ainus mure: ilma parklakohta reserveerimata pääseb Getty keskust väisama vaid neljapäeva õhtul.

Ükski reis Los Angelesse pole täiuslik, kui jätta ookeani ääres käimata. Omapärane on see, et ka võrdlemisi vaikse ilmaga kerkivad kaldast 30-40 meetri kaugusel kuni kahemeetrised lained, mille harjal saab isegi surfilauata teha pika sõidu. Samas tuleb olla ettevaatlik, sest lainetel on niivõrd metsik jõud, et need võivad kergesti sind peaga vastu põhja lüüa.

Imelikud tüübid

Arvukatest randadest on huvitavamad Venice ja Santa Monica. Venice’i ümbrus meelitas juba 20. sajandi algul ligi boheemlasi ning 1950. aastatel saabusid sinnakanti biitnikud. Kunagine pisut pöörane õhustik on säilinud tänini.

Rannaäärne lai kõnnitee on palistatud igasuguste väikepoodide ja kioskitega, kus müüakse kõike piraat-CDdest napaka kirjaga T-särkideni (FBI: Female Body Inspector; e.k naisekeha inspektor). Siin-seal patseerivad imelikud inimesed, kellest ei saa aru, on nad mehed või naised või teab kes.

Santa Monica ranna tõmbenumbriks on 1908. aastal ehitatud sadamasild, millel asub lunapark ameerika raudtee, autodroomi, ilmaratta ja teiste atraktsioonidega. Erinevalt Venice’ist, kus pimeduse saabumise järel pole kuigi turvaline ringi jalutada, pakub 20-30 meetri kõrgusel kaldapealsel laiuv Santa Monica linnake oma promenaadidel õhtuti meeldivaid ajaveetmisvõimalusi.

Aga öö peale jäädes ärge siis unustage, et mööda kiirteede rägastikku hotelli, motelli või telklasse sõites on kasulik, et lisaks juhile oleks autos veel vähemalt kaks reisijat.

Los Angeles pakub huvi?

Vaata lisainfot linna kohta siin või uuri kohe lennupiletite hindu.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-november 2006. 
Tekst: Priit Pullerits, Postimees
Taustapilt: Shutterstock