Pea kaks aastat Lõuna-Aafrika Vabariigis elanud ja töötanud Kristina Mänd võtab kõige tõsisemalt kandi keerulist ajalugu ja edukust ning peab LAVi ideaalseks matkasihtpunktiks.
Omal ajal apartheidi-režiimi tõttu enamiku maailma riikide poolt boikoteeritud Lõuna-Aafrika Vabariik on läbi teinud võimsad sotsiaalsed ja majanduslikud muutused ning kuigi ebavõrdsus on endiselt suur ning probleeme jätkub, ei maksa end segada lasta, sest LAVi sõitmiseks on paljugi häid põhjusi.
Peamiste kogemisväärsuste seas on khoisanite koopajoonistused, suurepärased veinid, eeskujulik teedevõrgustik, surfirannad, looduskaitsealad, loomad, imelised Draakonimäed, hea toit, hobustega matkamine, miljonilised agulid, Market’i (turu) teater ja apartheidi muuseum Johannesburgis, Kalahari kõrb, Oranje jõgi, Saint Lucia märgala ning ilusad soojad ja sõbralikud inimesed.
Esimene asi, mis tuleb Aafrika mandriga seoses selgeks teha: see pole maa, kus inimesed räägivad ühte keelt ja näevad ühtmoodi välja. Kui Euroopa on suuresti rahvusriikidest koosnev kontinent ja riigipiirid on määratletud keele ja rahvusega, siis Aafrikas saab rääkida vaid mõnest üksikust rahvusriigist nagu nt Egiptus. Ülejäänud on Euroopa impeeriumide vägivaldse võimu- ja maadejagamise toodang.
Nüüdisaja Aafrikas on 53 riiki, kus elab ligi 900 miljonit inimest ja mitte kõik ei ole hõivatud nälgimise, kodusõdade ja migreerumisega. Enamik riike elab täitsa tavalist põnevat elu.
LAV on neist üks edukamaid ja jõukamaid. Sealt tuleb kolmandik mandri kogutoodangust ja sellest omakorda kolmandik 10 miljoni elanikuga (amelik arv, tegelikult 13 miljoni kandis) Gautengi provintsist, mille nimi tähendab kulda. Selle provintsi suurim linn Johannesburg (lühemalt Joburg) tekkis tänu kullakaevandamise algusele alles 125 aastat tagasi ja on maailma üks väheseid suurlinnu, mis asub eemal igasugustest veeteedest.
Teine suurlinn Gautengis on pealinn Pretoria, uue nimega Tshwane, sest see on tsvana inimeste kodu. Tsvanade järgi on nime saanud ka naaberriik Botswana. LAVi üheksast provintsist teatakse rohkem ka Mosambiigiga piirnevat Mpumalangat („kus päike tõuseb”), kus asub hiigelsuur Krugeri rahvuspark, ning KwaZulu-Natali’t, kus asub parima karri ja ilusate randadega Durban ning suulu-inimeste kodu.
Lääne-Kapimaa provintsis (koosa inimeste kodu) paikneb Kaplinn, mille tuntumad kohad on Table Mountain (Lauamägi), sealt natuke eemal asuv Hea Lootuse neem, kus kaks ookeani omavahel kokku saavad; Stellenboschi, Franschhoeki, Paarl’i ja Barrydale’i veiniistandused ning Robben Island, millel asuvas vanglas hoiti apartheidi vastu võitlejaid, sealhulgas Nelson Mandelat.
Riigid riigis
LAVi sees asuvad kaks iseseisvat riiki: mägede kuningriik Lesotho, mille rahvas on sothod, kes kõnelevad sesothot, ning Svaasimaa, kus elab kunn oma saja naisega. Kuna ta on kuningas, siis tal HIV/aidsi pole ja seega on väga turvaline ja auasi oma süütud tütred talle naiseks anda. Jumalus ise end testima ei pea, sest tema ju viirust ei saa.
Paljudele seostub LAViga esimese asjana aga vägivald ja räägime selle ka kohe selgeks. Tõsi, ega LAV selline uimane Põhjamaade-laadne paradiis just ole. Majanduslik ebavõrdsus on kohutavalt suur, paljud inimesed on ikka väga vaesed ning LAVist on saanud küll Lõuna-Aafrika väike oaas, mis ei ole aga kuidagi lisaks oma inimestele võimeline toime tulema tohutu vaeste immigrantide hulgaga Aafrika teistest riikidest, kes otsivad iga võimalust ellu jääda.
Kõige arusaamatum on vägivalla vägivaldsus – rööviga kaasnevad sageli tapmine ja vägistamine. Lolliks ei maksa ka karta, aga ülbata, valesid sõnu kasutada või ronida teile mittekuuluvale territooriumile ei tasu. Asjad on aga paari viimase aastaga liikunud kõvasti paremuse poole – suured tarad, okastraadid ja elektriaiad on kadumas. Mina LAVis kordagi ei kartnud.
Kuigi palju inimesi elab linnades, on küla- ja hõimutraditsioonid väga tugevad. Omapäi minnes naljalt külades ööbida ei saa, aga tõeline elamus on peatuda rondavel’ides (ümmargustes hüttides), kus pole vett ega elektrit ning asemed on tellistel, et ei tuleks kallale thokolosh’id – kurjad vaimud, kes varastavad su hinge, aga „a gemsquash a day keeps a thokoloshi away” ehk thokolosh’i hoiab eemal ka üks kõrvitsaline päevas.
Lapsed käivad hommikul koolis, oskavad kolme-nelja keelt, pärast kodus toovad kilomeetri-kahe tagant vett ja aitavad hoolitseda perekonna eest. Perekonnaks ei peeta vaid esimese astme sugulasi – õdedeks-vendadeks nimetatakse ka tädi- ja onulapsi. Kogukond põhineb laiendatud perekonnamudelil, mille tugevusallikas on sotsiaalne kapital. Põhjusteks, miks paljudesse küladesse on aga jäänud vaid vanad inimesed ja väiksed lapsed, on HIV ja aids.
Ignoreeritud aids
Aidsi tõttu on LAVis surnud ca kolm miljonit inimest (suurimas nädalalehes Mail&Guardian avaldatakse aidsi baromeeter) ja viirusekandjaid on ligi kuus miljonit. Külad on seetõttu 15-45aastastest inimestest peaaegu tühjad, vanavanemad kasvatavad kümmekonda lapselast ja orbude probleem on tõsine. Tegu on suhteliselt patriarhaalse ühiskonnaga, kus levib perevägivald ja on täiesti tavaline, et mehe surma järel ei pruugi naisel olla majale mingit õigust – mehe pere võtab lapsed ära ja viskab naise välja.
Paljud ongi parema elu otsinguil linna läinud ning asunud tavaliselt elama 1930ndatel tekkinud, apartheidi režiimi ajal kasvanud ja nüüd hiiglasuurteks muutunud agulitesse (township). Suurimad ja tuntumad on Khayelitsha Kaplinnas ning Alexandra ja Soweto Joburgis. Soweto pole muide peen aafrika sõna, vaid tuleb suunast SOuth-WEst TOwnship; seal elab ametlikult kaks miljonit ja teadaolevalt kuus miljonit inimest.
Majad on väikesed, viisakad ja korralikud. Lisaks eramajadele on agulites ka hulgaliselt ühiselamuid, kus elavad mingiks ajaks (tavaliselt paariks kuuks ja isegi aastaks) maalt linna tööle tulnud mehed. Regulaarselt saadavad nad oma külasse jäänud perele raha ja asju. Tavaliselt on nendel sellidel ka üks naine külas ja teine linnas, sest suuludele on ametlik mitmenaisepidamine tavaline.
Organiseerunud agulid
Kes ei suuda omale maja üürida või osta, loovad mitteametlikke asumeid (informal settlements), kus pannakse püsti lobudikud igasugustest kättesattunud materjalidest. Loovus on uskumatu ja hämmastav, kuidas süsteemid toimivad – näiteks kuidas jagatakse 200 majapidamise peale üht veekraani ja peldikut ning elekter on majadesse toodud. Kui kunagi oli agulist väljapääsemine auasi, siis nüüd on tekkinud sinnagi uhkeid maju. Kõik on väga-väga puhas.
Palju on näiteks niisuguseid kohti, kuhu inimesed lihtsalt kogunevad. Ostad seal lihunikult tüki parimat liha, karmi välimusega kokk praeb selle ära, võtad maisiputru, jood õlut, mõnus muusika mängib, ühtegi valget inimest pole tunni raadiuses ja kõik on väga kultuurne. Või käid õllekas ehk shebeen’is. Aafrika taevas on tähti täis ja miljoni elanikuga agul laiub ees tuledes.
Ühel toredal nädalavahetusel pesin Temba agulis Tswane lähedal sõbranna autot. Tema 85aastane vanaema istus terve aja kõrval ja lõpuks kommenteeris, et, näe, esimest korda ta näeb, et valge naine tööd teeb ja tema autot peseb, Hendrik Verwoerd (60ndate apartheidi-aegne peaminister) keerab nüüd küll hauas ringi. Memm oli hästi lahe, tegime koos süüa, laulsime ja käisime pühapäeva hommikul kirikus, mis oli tegelikult väike plekk-hurtsik.
Lõuna-aafriklased, olgu nad siis valged, mustanahalised, hindud vm, on väga usklikud ja peamiselt ristiusku (80%), hinduismi on ligi 1,5% ja samapalju islamit. Osa ei määratle oma usku ja nii 15% ei olegi usklikud. Kirik, eriti karismaatiline pentecostal, mängib suurt rolli ja iga pühapäev kuuled happy-clappy teenistusi.
Ideaalne matkakoht
Mis on LAVis absoluutselt super – maa on ideaalne koht matkamiseks ja neile, kes armastavad purjetada, sukelduda, mägedes liikuda või loomi vaadelda. Krugeri rahvuspark on pindalalt näiteks ligi poole Eesti suurune ja seal võib näha kohutavates kogustes kõiki Lõuna-Aafrika loomi. Kuulsamad on ikka need kõige ohtlikumad ja raskelt kütitavad „viis suurt” – lõvi, leopard, elevant, ninasarvik ja piison.
Krugeris enamik neist meile end ka näitas ja kindlasti nägime ära kõik pargi 100 000 impalat (antiloopi). Kaelkirjakud plaksutasid oma pikki ripsmeid ja andsid poolemeetrise keelega musi, jõehobud ujusid me nina all ning kurja näoga ninasarvik kraapis vihaselt maad, kui me temani jõudsime. Aga lisaks Krugerile (saanud oma nime buuride inglastevastase liikumise liidri ja hilisema Transvaali Vabariigi presidendi Paul Krugeri järgi) on ka kümneid teisi väiksemaid rahvusparke, kus loomi isegi rohkem näha.
Korra on üks kõige ohtlikumaid loomi, jõehobu, mulle ka hüti trepil vastu tulnud ja leopard auto katuse öösel ära märgistanud. Ahvid varastasid mu sokid ära ja Durbanis sain ka delfiinil musitada. Jube kummine oli. Kõige šefim kokkupuude loomadega oli aga naaberriigis Botswanas, kui kell seitse hommikul ronisin müdina peale telgist välja ja nägin 10 meetri kaugusel veest välja minu poole tormamas kaht elevanti.
Tuntumad ahvid on LAVis inimeste poolt rikutud paavianid: loomad on väga julged, tulevad juurde, aga kui toitu ei saa, muutuvad agressiivseks. Seepärast räägitakse, et paaviane tuleb hävitada, aga tegelikult on agressiivsus inimeste endi kätetöö vili. Looduse reegel on lihtne – sinna ei tohi midagi maha jätta, mis sinna ei kuulu (kaasa arvatud õunasüdamed või apelsinikoored), ega kaasa võtta midagi, mis sinna kuulub.
Tappa või päästa?
Teine suur müüt on elevantide päästmine. Krugeris üksi on neid mituteist tuhat, nad hävitavad õudselt saaki ja külasid ning populatsiooni tulebki kontrolli all hoida. Praegu käivad diskussioonid loomakaitsjatega, kas hakata loomi massiliselt tapma (culling) nagu Zimbabwes, teha nad suguvõimetuks või viia näiteks Zimbabwesse ja Angolasse, kus loomad on hävitatud. Aga midagi tuleb teha.
Parkides ei tohi autost välja tulla, aga ma käisin ka jalgsi matkamas, nii et nägin näiteks saaki söövat leopardi. Kunagi ei tohi Aafrikas pimedas jõkke ujuma minna. Minu majaperemehe vend läks Limpopo jõkke ujuma ja välja enam ei tulnud – ju oligi krokodill ära söönud. Kindlustus raha ei maksnud, kui keha pole, ja nii juhm tegu ongi ehk seda väärt.
Paar aastat tagasi otsustas paar jaapanlast, et lõvid on nii nunnud-nunnud ja tulid autost välja, et neid paitada. Paitasid siis lõvi seestpoolt. Mina sain mängida aga 2,5kuuse valge lõvikutsikaga, kes oma pisikese käpaga mulle mõnusa sinika käele lõi.
Reeglid loomadega käitumiseks on lihtsad ja kõlavad umbes nii: kui näed lõvi, mine puu otsa, leopardi eest ära mine; gepardeid ei pea üldse kartma, elevandist möödu allatuult, ninasarvikust külje pealt ning kõige targem on lihtsalt pikali visata ja lebada. Kui aga selles olukorras oled, siis ununeb kõik niikuinii ära. Pea meeles üht – nii nagu meie kardame loomi, kardavad nemad meid ja naljalt ei ründa.
Teine atraktsioon loomade järel on LAVis mäed. Suure osa LAVist moodustavad kiltmaad ja platood. Riigi läänepoolt läbib fantastiline Drakensbergi ehk Draakonimäe mäestik ja formatsioonide vahel asuvad kuristikud on nii uskumatult võimsad, et seal ainult matkata tasubki. Mägede kuningriik Lesotho asub ka nendesamade mägede vahel ja Joburgki paikneb ligi 1300 meetrit üle merepinna. LAVi põhjaosa asub aga troopilises kliimavöötmes, sisemaal on ka poolkõrb Kalahari.
Ringi liigu grupiga
Nii et kes ei taha Everesti vallutada, vaid lihtsalt mägedes käia, sellele sobib LAV väga hästi. Ringi liikuda tasub ikka grupiga, kuna muidu võid ju ära eksida või võidakse su saapad ära varastada ja nadi on sokkides jätkata. Matkaradu on LAVis ametlikult ligi 250, mina olen käinud neljakümnel ja julgen öelda, et kõik on hästi märgitud ning heade ööbimistingimustega, liituda saab matkaklubidega ja kõik on hästi korraldatud.
Riigis on palju häid turismiteenuste pakkujaid, kellelt tasub võtta nädalalõpu- või pikemaid reise. Mina tegin ühe kolmenädalase reisi Kaplinnast läbi terve idaranniku Namiibiani. Reis ise jätkus veel mitu nädalat läbi Tansaania, Botswana ja Kenyasse välja.
Kõrgel leidub ka lund, mida kohalikud pole näinud, ja kui Joburgis tuli 2007 lumi maha, läksid inimesed kasukaid ja käpikuid ostma, kuigi väljas oli 10 kraadi sooja. Minu kontoris keeldus paar inimest hommikul tööle tulemast, sest maailmalõpp oli käes… Üks 24aastane sõbranna polnud veel sündinud, kui viimati lund sadas (eelmine kord nimelt 25 aastat tagasi), aga minu rõõm oli suur – mängisime lumesõda ja tegime rasta-memme.
Kliima on muidu LAVis ideaalne ja ettearvatav – kümme kuud aastas püsib soe, mõned nädalad on kevadet ja sügist ning alati tead, et mingil perioodil sajab iga päev viiest kuueni, mitte nagu Eestis või Šotimaal, kus võta korraga kogu riidevaru kaasa. Ja kevade tulekul septembris–oktoobris õitsevad tuhanded ilusad lillad ja haruldased valged jakarandapuud.
Linnade ühistransport suurem asi pole – bussid sõidavad, aga ebaloogiliselt. Black taxis ehk marsad on levinud nagu paljudes Aafrika riikides ja nad on head, aga alati riskid sellega, et kui sa õiget kohta ei oska näidata (kaks sõrme on kesklinn, pöial Soweto jne) või küsida, võid välja jõuda jumal teab kuhu. Põnevust aga jätkub – üks mu kolleeg sattus masinasse, kus autojuht tulistas kõrvalauto juhti…
Täiuslikud teed
Linnadevaheline infrastruktuur on LAVis viimase peal: heas korras ning turvaline teedevõrgustik ja terve rida siselennuliine. Kindlasti ei tasu aga kogu aeg lennata (v.a ehk Kaplinna), sest esiteks on see keskkonnakahjulik ja teiseks näed maad mööda sõites ikka tõsiselt võimsaid loodusvaateid.
Fantastiliselt ilus on näiteks läbi Mpumalanga provintsi kulgev tee Joburgist Krugerisse. Päikeseloojangut vaatasime kuristiku serval ja meie ees olid looduslikud rondavel’id, lisaks on seal omalaadne kuristik, mida kutsutakse potiaukudeks, kus vesi ja liivakivi on moodustanud väga ilusaid kujundeid. Ning kümned elegantsed joad ja koht, millel nimeks Jumala Aken (God’s Window).
Teele jääb ka Kaapsehoop, piirkond, kus elavad metsikud hobused, kes aias roose söövad. Libistad seal õhtul õllekest, lobised juttu ajada ning läbi pimeduse ja udu tuleb äkitselt hirnumine ja 20 hobust paneb nina alt läbi. Mõtled, et kas see on päriselt peata ratsanik või on lihtsalt liiga palju joodud, aga hommikul hobusesõnniku järgi saad aru. Neid loomi puutuda ja toita ei tohi – nad ongi metsikud.
Joburgi lähedal asuvad veel Sterkfonteini koopad, mida kutsutakse inimkonna hälliks, kust leiti Little Foot ehk 2,3 miljonit aastat vana inimeselaadse olendi luustik. Midagi nii šeffi pole ma kaua aega näinud. Koopaid saab vaadata Internetiski.
Super matkapiirkond – wild coast – lahtede ja kanalitega kulgeb läänerannikul Durbani ja Port Elizabethi vahel; Kaplinnast saavad aga alguse nii wine route kui garden route. Lisaks jääb India ookeani äärde Hermanuse linna lähedal suurepärane matkarada whale trail, mis kulgeb alguses 70 km läbi mägede ja pärast mööda mereäärt, kus su kõrval ujub kaks Lõuna-Aafrika suurimat, küürvaal ja lõunavaal. Hingemattev vaatepilt.
Atraktiivsed naabrid
Väga hea on minna LAVist ka naaberriikidesse. Portugali endine asumaa Mosambiik on hea mereäärseks matkamiseks ja krevettide söömiseks, sisemaal peitub veel palju ohtlikke maamiine. Kahe riigi vahel valitseb suur armastus, kuna apartheidivastased olid pagenduses Mosambiigis ja korraldasid sealt oma vastuaktsioone. Ning Nelson Mandela praegune abikaasa Graca Machel on Mosambiigi endise presidendi lesk. Eelmine abikaasa Winnie Mandela oli pärast lahutust ja pettustes süüdimõistmist lihtsalt koduarestis Sowetos, praegu ajab ta LAVi naisteliikumise asju.
LAVist loodes asub vana saksa koloonia, üks maailma tühjemaid riike Namiibia, kus elavad punase saviga kaetud himbad ja mis on kuulus oma düünide ja Etosha rahvuspargi poolest. Põhjas paikneb Aafrika esimesi demokraatiaid (1966) Botswana, mis on siiani edukas ka majanduslikult. Üles nurka jääb piirkonna ohukolle Zimbabwe, mida kõik pärast Inglismaast iseseisvumist 1980. aastal imetlesid, kuni president Robert Mugabe nii kümne aasta eest lolliks läks.
Kokkuvõttes, Aafrika ei ole üks suur must maa, millest rääkides tuleb alati näidata nälgivaid lapsi, paljaid naisi, Nelson Mandelat, HIV/aidsi, elevante; sinna ei pea tormama haletsusvabatahtlikuks, adopteerima lapsi või minema lõvijahile. Õpi tundma riiki ja selle ajalugu, suhtu lugupidavalt seal elavatesse inimestesse, söö kõike, mis pakutakse, ära paita kiskjaid ning naudi Lõuna-Aafrikat täiel rinnal.
Elu ja inimesed
Lõuna-Aafrika oli pea kaks aastat mu kodu. Mentaliteedilt, lähenemiselt, ootustelt ja pettumustelt on LAV Eestiga sarnane, sest mõlemad riigid on pidanud viimase 15 aasta jooksul toime tulema tohutute sotsiaalsete muutustega, kus on tekkinud põlvkond, kellest pooled on kannatanud ja pooled nautinud muutuse vilju. See on omakorda toonud kaasa ebavõrdsuse, milleks keegi valmis polnud.
Matkamise ja mägede kõrval on kolmandaks LAVi võlu ongi ilusad, sõbralikud, ausad ja toredad inimesed, kes vaatamata vaesusele, raskustele ja eelarvamustele on alles hoidnud nakatava elurõõmu. Ükski aafriklane, kellel on head kavatsused, ei peida oma käsi – asju ulatades või tervitades on hea tahte märgiks mõlemad käed nähtaval.
LAVis on erinevate hõimude ja rahvaste omavahelised suhted head; eriti nooremate hulgas, kellel apartheidi ajast mälestusi vähe. Nagu põhiloo alguses mainitud, on rahvad riikide vahel laiali paisatud ning näiteks sama keelt rääkivad šonad elavad LAVis, Zimbambwes ja Mosambiigis. Lisaks šonadele elavad LAVis veel nii 15 erineva hõimu rahvad, pluss afrikanderid (buuride ehk hollandlaste järeltulijad), inglased, hindud jne. LAVis on kasutusel 11 ametlikku keelt. Keeled on suhtelised sarnased ja enamik inimesi kasutabki sellist inglise–afrikaani–suulu keele segu.
Peamised arusaamatused tekivad endiselt afrikanderite ja erinevate bantu hõimude vahel. LAVi suurimateks hõimudeks on sothod, suulud (ajalooliselt kõige sõjakam hõim, kelle kuningas Shaka oli suur vabadusvõitleja), koosad (kelle hulka kuuluvad Nelson Mandela ja praegune president Thabo Mbeki), ndebeled, svaasid, tsvanad, šonad, pedid jne.
Alles on jäänud ka natuke vanimaid elanikke khoikhoi ja san-inimesi (kokku khoisan) ehk hotentotte ja bušmaneid. Nende hävitamisega on valged ikka eriti kõvasti vaeva näinud (khoisanite kaljujoonised Draakonimägedes on muide tõelised kunstiteosed), aga nüüd on enamik khoisane Namiibia ja Botswana kõrbesse aetud.
LAVi elanikud on aktiivsed kodanikud ja võtavad oma kodanikuõigusi ning -kohustusi väga tõsiselt. Kohalike omavalitsuste valimisi oli lahe jälgida – kus vihm silla ära viinud, tulid inimesed köit mööda ronides, ja tuldi peredega. Valimiste päev, kolmapäev, oli tööst vaba.
Ühes piirkonnas keeldusid elanikud valima minemast, sest nad leidsid, et nende piirkond on sunniviisiliselt Ida-Kapimaa provintsiga liidetud (see on Lõuna-Aafrika vaeseim piirkond). Nad siis natuke tantsisid tänaval, jonnisid ja lõpuks olid sunnitud alla andma. Aga aktiivsus kestab ka valimiste vahel – kord käisime Joburgi Yeoville’i linnaosa (kus ma elasin) kohaliku omavalitsuse koosolekul.
Aafrika Rahvuskongress (African National Congress, ANC) korraldas kodanikuõppeõhtu, kus lauldi, tantsiti ja ANC kohaliku valitud volikogu esinaise näitel räägiti, mida tuleb teha, kui valitud esindaja ei kuula rahvast. Ma selle tädi nahas poleks küll tahtnud olla, aga Eesti volikogude tüüpidele oleks see utsitamine küll ära kulunud.
Kultuurist. LAVi teater on väga hea ja tugeva sotsiaalse taustaga erinevalt meie sellisest varasemast „vaatan enda sisse ja ahastan” stiilist. Et end paremini asjaga kurssi viia, tasub vaadata ka filme nagu „Tsotsi” (Pätt), „Wah-Wah” või „Vereteemant”; lugeda Zakes Mda, Eric Miyeni või Eugene Marais’ raamatuid; kuulata Hugh Masekela, Miriam Makeba, Zola, Jimmy Dludlu või Ladysmith Black Mambazo muusikat. Ja õppida selgeks suulude tants, kus õhku hüpates tuleb jalgade all käed plaksuga kokku lüüa.
Lõuna-aafriklased jumaldavad ka sporti. Suusatamisest teavad nad vähe, küll aga jalgpallist, kriketist ning pesapallist.
Väga heal tasemel on ajakirjandus ja eriti uuriv ajakirjandus, millest ma Eestis endiselt kõvasti puudust tunnen.
KRISTINA MÄND
Pildikesi Lõuna-Aafrika Vabariigi lähiajaloost
LAVi pole mõtet minna, kui sa ei taba sealset poliitilist olukorda, ja minu süda ei luba selleta ka LAVist rääkida. Mida kaugem ja tundmatum on mõni koht, seda varmamad on tekkima igasugused müüdid ja nii kiputakse LAVi sageli kirjeldama kui rassismi, apartheidi ja valgete suure ülemvõimu asupaika.
Valged jõudsid LAVi 17. sajandil, kui hollandlastest väljarändajad asustasid Kap’i koloonia ning kaklesid kohalike koosadega. Sajand hiljem järgnesid inglased ning Kaplinna kanti asusid elama ja veini tootma ka prantsuse hugenottide järeltulijaid. Sealt tulebki muide kogu Lõuna-Aafrika veinitootmise kultuur ja ühe veiniistanduse nimeks on Franschhoek ehk ‚prantsuse nurk’.
Orjapidamine keelustati LAVis 1833, küll aga toodi odava tööjõuna sisse hindusid ning malaislasi; inglased ja buurid sõdisid omavahel ja paljud buurid asusid ümber kirdesse.
19. sajandi lõppu iseloomustasid lugematud sõjad ja kokkupõrked nii valgetel omavahel kui ka kohalike hõimudega. Samal ajal leiti kulda ja teemante ning suurenes järsult eurooplaste juurdevool. 1908. aastal loodi Lõuna-Aafrika Liit, mustanahalised aafriklased tõrjuti reservaatidesse ning neilt võeti ära terve rida õigusi, mille kaitseks loodi paar aastat hiljem Aafrika Rahvuskongress, kes on praegugi võimul.
1948. aastal asus valitsema aga buuride rahvuslik partei, mis muutus apartheidi LAVi ametlikuks poliitikaks. Aastal 1961 kuulutati välja Lõuna-Aafrika Vabariik, kuid lahkuma oldi sunnitud ÜROst ja riik langes rahvusvahelisse isolatsiooni kui üks hirmus koht. Alles 1992 lasi president Frederik de Klerk vangist välja palju mustanahalisi apartheidivastaseid võitlejaid, nende hulgas ka Nelson Mandela, kes valiti 1994. aastal LAVi presidendiks. Lugege Henning Mankelli raamatut „Valge emalõvi”, et hea pilt saada.
Apartheidi peamine eesmärk oli keelata mustanahalisele elanikkonnale, kes moodustas suurema osa elanikest (80%), võrdsed õigused kodanikuksolemise, sotsiaalia, kodu, hariduse ja majanduse vallas. Apartheid hoidis valged ja „mittevalged” üksteisest füüsiliselt lahus, mida omakorda toetasid majanduslikud võimalused/ tõkked ning pidevad repressioonid.
Afrikaani keelele ja kultuurile anti eelisõigus ning eriti tugevalt kannatasid selle all mustanahalised, aga ka hindud ja värvilised (coloured). Sõna „värvilised” USAs, Kanadas ja Austraalias väga ei kasutata, aga LAVis viitab see selgelt inimestele, kelle vanemad on eri rassidest. Üks tuntumaid selle aja sündmusi oli 1976. aasta 16. juunil toimunud kooliõpilaste meeleavaldus Sowetos, mis toetaski mustanahaliste laste soovi emakeeles haridust saada. Asi läks aga käest ära ja valged afrikanderitest politseinikud tulistasid mitusada õpilast surnuks.
Esimene ohver oli 13aastane Hector Peterson, kelle mälestuseks on Sowetos ka muuseum. Olukorra grotesksus seisneb selles, et televisioon loodi LAVis 1976. aasta maikuus ja apartheidi-valitsusel oli ilmselt kahju, et nad paar kuud telega ei oodanud ning elanikud said näha, mis tegelikult toimub.
See kõik kõlab natuke nagu Saksamaal II maailmasõja ajal, kus rahvas tegelikult ka ei teadnud, kui karm ja väärastunud see riigikord tegelikult oli. Ainsad kokkupuutekohad mustade ja valgete vahel olid sellised, kui mustanahalised olid töölised või majateenijad. Mis siis veel rääkida bussides koos sõitmisest ja muust sellisest. Alles 1984. aastal tühistati immorality act, mis pani su vangi, kui sul oli teisest rassist kallim.
Mandela võimuletulekuga arvasid paljud, et nüüd tehakse valgetele ära, võetakse kõik käest ja näidatakse võimu. Mandela oli targem ega tahtnud teha Mugabet Zimbabwest ning kinnitas, et tegu pole rahvusriigi ja mustanahalistele mõeldud riigiga, vaid riigiga, kus sajandeid on elanud eri rahvad, kes peavad end kõik uues riigis koduselt tundma.
Selleks tegi ta päris mitu tarka sammu: üks oli see, et kohe loodi selline institutsioon kui Tõe ja Lepituskomisjon (Truth and Reconciliation Committee). Et mitte inimesi vanglasse toppida, loodi selle komisjoniga platvorm, kus käsuandjate või -täitjatena jõledusi toime pannud said kahetseda ning ohvrid ja kannatanud kurta ja ära leppida.
Komisjoni pandi juhtima Kaplinna peapiiskop Desmond Tutu ja see tegi väga palju tööd, et ajalooline arusaam läbi rääkida. Ka ei võetud valgetelt maad ega antud mustadele, vaid üritati luua inimlik süsteem. Küll aga ei saanud jääda nii, et 12% valgeid kontrollib 90% riigi majandusest, ning muudatused nägidki rassi võrdsuse printsiibil peamiselt välja nii, et mustanahalistel kujuneks aja jooksul sama suur osalus majanduses kui nende protsent elanikkonnast.
Alati võib vaielda, kas selline käitumine on õigustatud, aga kui ühele inimgrupile on tema soost, nahavärvist või usust põhinevalt olnud kõik keelatud, tuleb vähemalt ühe põlvkonna jooksul luua neile suuremad eelised. Nüüd on LAVis 11 ametlikku riigikeelt, igal lapsel on õigus saada algharidust oma valitud keeles ja see „vikerkaarerahvas” toimib – Mandela, Tutu ja de Klerk on kõik saanud Nobeli rahupreemia.
Sisepoliitiline olukord on LAVis sama keeruline kui igas teises riigis, aga ei midagi hullu. 2010. aastal toimuvad esimest korda Aafrika kontinendil jalgpalli maailmameistrivõistlused ja just LAVis. Minge vaatama!
Artikkel on kirjutatud tänuga Kumile, kes mind LAVi kutsus, teades et ma hakkan seda maad ja inimesi armastama.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuni-juuli 2008.
Teemad