Eelmisel suvel Lääne-Euroopat tabanud kuumalaines vaeveldes otsustas Kadri Kool otsida jahedust Austria mägedest. Ent võta näpust, 35kraadist leitsakut ei suuda leevendada mäed, rohked jäätised ega higistavatest klaasidest joodud lahe vein. Ühe koha ta lõpuks leidis, kuid oodatud muinasjutumaale viis tõeline kannatuste rada.
Salzburgi turismiinfopunktist saadud voldikust leitud reklaamkarjatus ?Külasta maailma suurimat jääkoobast!” kõlab kuumusest punetavatele kõrvadele kui paradiisimuusika. Samas teates lubatud ?Jalutuskäik miljoneid aastaid vanade jäämassiivide keskel” mõjub kui kevad ja karjamaa vasikale. Lõpuks ometi võimalus jahutada meeli ja keha!
Tubli tunnise autosõidu järel leiame end massiivsest mäestikust. Nõlvadel rippuvad puud, dramaatilised orud ja kosed, mäetippudel troonivad nukulossid ja kindlused vaid kinnitavad arvamust, et tegu on Disneylandi Austrias asuva salajase haruga, mida turistide eest hoolikalt varjatakse. Väidetavalt olla siinkandis filmitud ka osa maailmakuulsast ?Helisevast muusikast”.
Ent koopa juurde viiv kitsas teeke ei reeda millegagi, et tegu on maailmaime nime kandva objektiga. Mööda mäekülge üles roomav asfalttee lookleb ekstsentrilisemalt kui Gruusias kogetud samuti väidetavalt maailmakuulus siksaktee. Et allakirjutanul on õnn kannatada vertigo all ja vaated autost sirgjoones alla paremale ja vasakule vahelduvad tuima järjekindlusega, ei jäänud peapöörituse leevendamiseks muud üle kui pea kohal looklevat teed vahtida.
Kuid ka see vaatepilt paneb südame kiiresti põksuma: sama teed pidi laskuvad autod ei ole väga varmad piduripedaali kasutama ning kimavad mäest alla helikiirusel. Kusagil mäe keskel antakse meile teada, et autoga on nüüd nii kõrgele tuldud kui võimalik. Jätame auto parkla nime kandvale mäenõlvale rippuma ja asume lootusrikkalt teele.
Kuigi reklaambrošüür pakkus lahkelt funikulööri abil kerget kohalejõudmist, on reisiseltskond positiivselt meelestatud hoopis alternatiivi, nimelt ronimise suhtes – asi siis see küngas vallutada pole, mida mööda Euroopa pensionärid üles koperdavad. Tunnike jahutavas koopas, ja seejärel läheme orus asuvasse kindlusse luksuslikku õhtusööki nautima, kõlab kokkulepe.
Pärast viitteist minutit mäest üles rühkimist tabab meid pettumus – tee koopasse osutub pikemaks, kui arvasime. Lubatud funikulöörini on nimelt veel 700 meetrit, seda raskelt paigal seisvas leitsakus. Ent võimalus kogeda jahedust ja näha maailmaimet peibutavad tugevamini kui mugavus.
Järgmises kurvis tabab allakirjutanut jalgade tardumine: mööda mäenõlva üles viiv rada ei ole kindlasti mõeldud kõrgusekartust põdevatele inimestele. Lisaks ei näi sel lõppu olevat. Hambaid kiristades, vastu mäekülge kleepudes ja püüdlikult maha vahtides siunan mõttes Austria valitsust, kes turismimaterjalides heausklikke eksitavad ning maailmaimet huvilistele kergemini ligipääsetavamaks ei tee.
Teekond mäkke tundub Santiago de Compostela minivariandina, aga ka väljend Kolgata tee tundub üha kohasem. Mäkke sprintinud sportlikumas vormis tüübid annavad kiiresti alla ning ühildavad tempo spurteritega. Vahelduva eduga ergutatakse üksteist teekonda jätkama. Et kiirrongina tuksuvale südamele pisut puhkust anda, tehakse lühipeatusi.
Puhkusehetkel pälvivad me tähelepanu mäest alla ruttavad inimesed, kõik paksult riides. Mõnel isegi suusamütsid peas, seda põletavas kuumuses. Meie ainus soov on aga kõik riided seljast heita ning nautida vett, nii sisemiselt kui väliselt. Vett aga pole. Ega ka veemüüjaid. Turismiobjekti hinne seltskonna silmis langeb veelgi.
Välja reklaamitud 15 minuti asemel jõuame 700 meetri kaugusele köisteeni juba kolmveerand tunniga. Esialgne mõte vapralt mäkke ronida on asendunud veendumusega funikulööri kasutamise vajalikkuses. Seda hoolimata faktist, et kusagilt saabunud tuul sakutab mäest laskuvat kabiini silmnähtavalt. Meie veendumust kinnitab pilk tippu viivale matkarajale, mis on ilmselgelt ka õitsvas eas olevatele mägikitsedele piisavaks väljakutseks.
Kolm pikimat minutit maa ja taeva vahel
Umbes kolm minutit kestva ning 498 meetrit kõrgemale viiva sõidu käigus saab kõik patud mõttes andeks palutud, perekonnale verbaalselt armastust kinnitatud ning iseendaga rahu tehtud. Kuristiku kohal rippuv gondel võbiseb tuules, ähvardades ühest küljest vastu mäekülge puruneda.
Lootus, et köis enne tippu jõudmist ei purune, paneb ilmselt nii mõnegi kõrgemat võimu paluma. Ja palved saavad täidetud. Rahu südames, astume välja lootuses, et nüüd ometi siseneme koopasse.
Ent… kohalikud naljaninad on otsustanud ka kõige kehvemas füüsilises vormis olevatest tüüpidest spordifanatid teha. Läbida on veel sada meetrit. Püstloodis. Mööda kokkuvarisenud trepikest.
Koopaavas tabab meid järjekordne üllatus: talverõivas ning käpikutes noor giid teatab, et maailmaime on ligipääsetav vaid väikestele rühmadele ning ainult kümneid eurosid maksva ekskursiooni käigus! Tema sõnade kinnituseks sülitab koopauks aurupahvaku saatel välja paarkümmend inimest ning giidi, kes järgmiseks ekskursiooniks piletimüüki alustab. On selge, et tagasiteed meil ei ole.
Vaikselt hakkab pärale jõudma teadmine, et tegu ei ole Disneylandiga. Dressipluusi lukku kurguni kinni vedades ning oma mõistust tänades (õnneks on sokid jalas) astume ükshaaval pilkasse pimedusse. Meist möödujad, koopast väljuvad mehed ja naised, on õnnistatud nägudega, seda hoolimata sinistest tilkuvatest ninadest.
120kraadises külmakambris käinuna võin öelda, et see laks on kergem kui astumine jäisesse koopasse, hoolimata sellest, et temperatuuri on vaid mõned kraadid alla nulli. Väikese gaasilambi valgel saadud hoiatused astuda ainult mööda treppi, käia ainult üksteise taga kümnesentimeetrise vahega ja mitte maha jääda ei tekita ka kõige paadunumates irvhammastes aasimisisu.
Loodus on võimas, inimene olematu
Mõte lõhesse kukkumisest või juhuslikult laest alla sadava kivi alla jäämisest ei meelita isepäiselt tegutsema, eriti arvestades fakti, et arstiabi saamiseks tuleks Kolgata tee läbida allapoole. Vaikides asutakse edasi rühkima, loomulikult trepist… üles! Esialgne kärsitus asendub vaikse alistumisega: loodus on võimas, inimene olematu.
Lõpuks peatume ja giid süütab magneesiumilondid. Rühm ahhetab kui üks mees ja jääb suu ammuli ringi vahtima. Jää, imelistes vormides ja kihtides, ümbritseb meid täielikult. Kuningas Arturi saali nime kandev koobas on 20 meetrit kõrge ning 50 meetrit lai ja meile räägitakse koopa vapratest avastajatest, keda kohalikud omal ajal täiesti õigustatult hulludeks pidasid.
Uskumatu, et keegi on huvi tundnud ligipääsmatu koopa vastu ning selle 40 kilomeetri pikkuse keerulise labürindi koguni 100 aastat tagasi kaardistanud! Seda ilma tänapäevaste termorõivaste, mägironimisvahendite ning spetsiaalse proviandita. Võrreldes tolleaegsete avastusreisidega on selle sajandi ohtlikeks kuulutatud ekspeditsioonid lapsemäng.
Ringkäigu jätkudes eufooria kasvab. Meile näidatakse hiigelsuurt Gralsburgi stalagmiiti, mille nime võiks tõlkida kui Püha Graali kindlust. Roheline jää helgib müstiliselt. Tuule abiga on sulaveest vormunud kummalised massiivsed kujud, neist kuulsaimad nii-öelda elevant ja karu. Kusagil meie all pimeduses vuliseb salajane mägioja. Vaikus on kõrvulukustav.
Grupp saavutab 45 minutit kestva ekskursiooni käigus ühtse energiavoo. Looduse võimsus ja igavikulisus on tekitanud võhivõõraste inimeste vahele müstilise sideme. Oleksime kui viimased inimesed kogu maailmas, meie päästame inimkonna saatuse!
Viis tundi hiljem auto juures tagasi, jõuame ühiselt kokkuleppele, et mäng vääris küünlaid. Oleme kui üks mees nõus alla kirjutama palvekirjale, et maailma suurim jääkoobas jääks täpselt sama kättesaamatuks, kui ta on.
Saja miljoni aasta jooksul vormunud maailmaime külastamine ei tohikski olla jalutuskäik looduses, vaid peaks andma võimaluse taastunnetada end kui osakest loodusest. Kel soov end proovile panna, ning (taas)leida elu mõte, peaks ära käima Eisriesenweltis.
Fakte jääkoopast
1879
Salzburgi loodusteadlane Anton von Posselt-Czorich uurib läbi ning kaardistab esimesed 200 meetrit koopast, mida kohalikud pidasid põrguväravaks
1912 Speleoloog (koopateadlane!) Alexander von Mörk võtab vahepeal unustatud koopad uuesti ette ja algavad laialdased uurimistööd, aga Mörk langeb peatselt ilmasõjas ja naaseb koobastesse tuhaurnina, kus ta püsib siiani.
1920 rajatakse esimene hütt uurijatele ning hiljem tee võimaldamaks transporti mäele (siiani pääseb koobasteni vaid jalgsi)
1955 rajatakse köistee ja tänaseks kogutakse paarsada tuhat külastajat aastas. 42 km pikkusest labürindist on turistidele ligipäästav vaid kilomeetri jagu.
Köistee ja koopad on avatud maist oktoobri lõpuni kella üheksast poole neljani, juulis ja augustis poole viieni. Koopa külastamiseks tuleks varuda aega keskmiselt 5-6 tundi, siis jääb aega ka muuseumile ning köistee juures asuvale minikohvikule. Pildistamine koopas on keelatud.
www.eisriesenwelt.at
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.
Teemad