Margus Schults: reis neljakesi Amazonasel
2000 aasta novembris tegi neli Estraveli kauaaegset püsiklienti Margus ja Elina Schults ning Ülo ja Ene Suurkask pika ja eksootilise reisi avastamaks Lõuna Ameerikat. Ligi kuupikkune reis viis Brasiiliasse, Peruusse, Argentiinasse, Boliiviasse. Külastatud paikade hulgas oli inkade linn Machu Picchu ja Colca Canyon Peruus, Amazonase vihmamets Brasiilias, Iguazu juga Brasiilia-Argentiina piiril ning paljud muud põnevad kohad. Reisiseltskond nõustus lahkelt jagama oma eksootilisemaid muljeid ka Estravelleri lugejatega ning allpool toomegi ära nende reisikirja Brasiilia-osa Amazonaselt, kus paikneb maailma üks suurimaid vihmametsi. 2,5 miljoni ruutmiili ulatuses laiub Amazonase ala Lõuna Ameerikas, Ecuadori, Kolumbia, Peruu, Boliivia, Brasiilia ja Venetsueela territooriumil.
Ekvaatoril on suvi aasta ringi
Amazonas on maailma suurim jõgi – 6275 kilomeetrisse mahub tervelt 20% kogu maailma mageveest. On selge, et sellise jõe äärde auto ega rongiga ei pääse. Kuid uskuge, Manausesse, Amazonase südames asuvasse osariigi pealinna, on isegi Tallinnast jõukohane lennata ühe hingetõmbe ning nelja ümberistumisega.
Manaus asub ekvaatorist vaid kolme laiuskraadi võrra lõuna pool (loe: päikesekreemiga faktor 15 pole seal midagi teha). Linna hiigelajad jäävad 19. sajandi lõppu ning 20. sajandi algusesse, mil maailmas oli kautshuk kullahinnas. Alates 1914. aastast hakkas linn alla käima, sest kautshukitootmine siirdus odavamatesse kohtadesse, kuid pärast vabamajandustsooni kehtestamist 1960. aastal sai linn jälle jalule. Sajanditagustest hiigelaegadest on linnas säilinud ka suurepärane kunstiteos – ooperiteater Teatro Amazonas, Euroopa parimatest ehitusmaterjalidest valminud itaalia renessanssi stiilis hoone. Albert Einsteinil oli õigus öeldes, et kõik on suhteline: teatrihoone on ilmselt üks kaunimaid mandril, kuid Viini, Pariisi ja Londoni arhitektuuriga harjunud eurooplast on sellega raskem üllatada.
Siiski on Manaus koht, kust on suurepärane võimalus alustada seiklust Amazonase vihmametsades. Üks kuulsamaid hotelle selleks on Ariau Amazon Towers. Vast piisab, kui mainida mõningaid hotellis peatunud külalisi: Helmut Kohl, Mauno Koivisto, Kent´i Hertsog, Jimmy Carter, Bill Gates, Jacques Villeneuve
Hotell 10-meetriste vaiade otsas
Hotelli pääseb, kui lubada end lennujaamas hotelli personalil üles korjata (kuulub paketi hinna sisse), jõe äärde sõidutada ning siis laevaga 3 tundi Amazonase vastuvoolu sõita. Esimene mulje on rabav: kogu hotellikompleks asub 10-meetriste vaiade otsas, erinevad hooned on ühendatud käigusildade abil. Kõik see on roheliselt peitsitud ning sulandunud vihmametsa sisse: meenuvad kaadrid filmist “Waterworld”. Hiljem selgub kahtluse paikapidavus: suveperioodil (november-detsember) on jõgi madalseisus, sügis-talvel (märts-juuni) tõuseb veetase aga oma 15 meetrit, uputades nii hotelli alumised korrused kui ka madalamad käigusillad. Muide, hotell töötab üleujutuse perioodil endiselt.
On öeldud, et reisilt tuleb otsida kas luksust või eksootikat. Ariau Amazon Towers pakub viimast. Elektrit toodab kohalik generaator – seega lampide hulgaga ei priisata. Duivesi pumbatakse veepaaki otse jõest ning on loomulikult vaid päikese poolt soojendatud (vee värvuse peale vaadates tekib soov kasutada hambapesuks ja kontaktläätsede jaoks ainult pudelivett). Konditsioneeri asendab ventilaator – suvises 33-kraadises soojuses pole sellest suurt abi. Talvel, mil väljas vaid +25 valitseb, ehk küll Tegelikult on hotellis ka paar rikkalikumalt varustatud sviiti, neist eksklusiivseim 36-meetrise puu otsas asuv Tarzani sviit, aga mugavus sellises kohas kajastub korralikult ka hinnas. Kuid moodne maailm pole lõplikult kadunud: hotellis on satelliidi kaudu ühendatud Internetipunkt. Kel emotsioonid üle pea kasvama hakkavad, võib minna jahedasse vaikse muusikaga täidetud klaasist energiapüramiidi tukastama.
Dzhungel kubiseb loomadest
Kaks asja teevad kogu seikluse vastupandamatuks: loomad ning seiklusretked. Loomad on metsikud ja elavad dzhunglis, kuigi on veidike turistide poolt ära hellitatud. Püüdke ette kujutada siniseid, punaseid ja rohelisi aarasid otse nina all teri nokkimas, silla all roomavat kahemeetrist kaimani, piraajadest kubisevat jõge (ütlen ausalt: isu kätt paadist vette panna oli kiiresti kadunud). Ning ahvid: nahaalsed – valmis kasvõi käest klaasi õllega ära virutama, naljakad – sabapidi laes rippudes, armsad – kui nad oma pehme lapsekäega sinu käest kinni võtavad.
Seiklusretki on iga päev mitu, kindlasti on igaüks neist väärt osalemist. Dzhungli-jalutuskäigul saab õppida vihmametsas ellujäämist, sealhulgas sedagi, kuidas ööbida nii, et sind kohe ära ei söödaks, ning seda, millised vaglad on proteiinirohkemad (tegelikult olid nad ka maitselt päris head). Piraajade õngitsemine veriste lihatükkidega ning nende õhtune söömine andis usku enda kalamehevõimetesse. Päikesetõus Amazonase ühel laiemal osal, 24 kilomeetrit, on tõeliselt kaunis. Öine alligaatorite ning kaimanite otsimine akulambi valgel on päris põnev. Ning kohalikud elanikud ja nende elutingimused annavad hea eneseusu: Eestis on hea elada.
Sööki-jooki ja lõõgastust
Suurest eksootikast väsinuna võib peatuda paar päeva Tropical Manaus Resort hotellis, mis asub Manausest 18 km. eemal. Nagu tüüpilisele resortile kohane, on seal kõik lõõgastumiseks vajalik: basseinid, restoranid, sportimise võimalused. Kindlasti tasub võtta hotellist poole-päeva-retk, et vaadata Encontro das Aguas – vete kohtumist – kus must Rio Negro ja kollane Rio Solimoes (Amazonase peamine kanal) kokku saavad. Sügavalt kollane ja süsimust vesi ei segune 3 kilomeetri jooksul, vaid moodustavad fantastilise vonkleva “seina”. Lisaks saab retke vältel oma käes hoida eksootilisi loomi: kaimanit, papagoid, anakondat ning laisklooma.
Hotelli tuleb kindlasti kasutada ka selleks, et proovida ära toidud-joogid, mida ilmselt väljaspool Brasiiliat niisama ei leia: palmisüda (asi, mis kasvab kuni 15 aastat palmivõrse ladvas), caiprichissimo – segu rummist või cachacast, laimist ja purustatud jääst suhkruga ning kola-tee.
Brasiilia on suur riik: ühest otsast teise on vähemalt 5 lennutundi ning seega on erinevused erinevate regioonide vahel tohutud: näiteks pole mõtet Rios otsida suveniire, mis on nii “igapäevased” Amazonase kandis. Seega: kõik ostud ning degusteerimised tuleb kohe ära teha. Petta saab aga kohviga – kohviriigi kohv on väga vastik ja kuigi kelner võib sõna “espresso” peale noogutada, saate ikka sama laket. Väidetavalt pidi Brasiilia kohvitoodangust pool minema ekspordiks, aga ilmselt see kvaliteetsem osa.
Mõned nõuanded
Brasiiliasse tuleb minna kindlasti kahe asjaga: krediitkaardi ning sõnastikuga. Kaarte – nii Visat kui Mastercardi aksepteeritakse väga laialdaselt. Siiski, ühe erandiga: kuna lennujaamamaks ei sisaldu pileti hinnas ning tuleb igal pool eraldi tasuda, on hädavajalik teatud sularahakogus. Maksu suurus oleneb lennust ning sihtpuntist ja varieerub 0,75 kuni 36 USD.
Inglise keele oskus on aga minimaalne, arusaadavas keeles menüüd saab ehk ühel juhul viiest ning arusaadavas keeles kelnerit ühel juhul kümnest. Nii et, kui vähegi soovite aimata tellitava toidu sisu, pange portugali vestmik kotti.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris jaanuar/veebruar 2001
Teemad