Silvia Pärmann uitas lummatult Pariisi Marais’ linnaosas, mille soov polevat olla teistest parem, vaid teistele inspiratsiooniks.
Kõigepealt oli seal soo. Edasi sai ainult paremaks minna ja läkski. 14. sajandil oli Le Marais (mis tähendabki täiesti lihtlabaselt sood) kuningas Charles V elukohaks ning aadlikud ehitasid rue de Sévigné äärde ridamisi oma villasid.
Uus “aadel” on samaväärselt trende seadev, pidutsemisjanuline, head toitu ja veini nautiv ning kunstist lugu pidav (ehkki jääb küsitavaks, kas seda eelnevat saab täies mahus laiendada ka Marais’sse 19. sajandil kolinud juudi kogukonnale, kes siiani tänavate värvipillerkaari soliidse koguse musta lisab).
Isegi nii lugupidav, et ühte kunagisse luksuslikku elumajja on sisse kolinud Picasso muuseum, mis äsja pärast renoveerimist uksed avas. Teise majja, renessansiaegsesse hotelli rajati juba 1880. aastal Pariisi ajaloo muuseum (Musee Carnavalet), mille üdini pariislaslikku kollektsiooni kuuluvad näiteks ka Louis XVI habemeajamiskomplekt ja Marcel Prousti voodi.
Ent need majad on erandid. Marais pole koht, kuhu minna vaatamisväärsusi otsima. Marais ise ongi vaatamisväärsus.
MARAIS ON 100% PARIIS. Ehkki mitte see Pariis, kus elatakse romantiliselt õhust ja armastusest, Marais’s elatakse ilust ja kogu maailma maitsetest.
Seal on nii palju restorane ja baare, et valida, kuhu siis lõpuks ikkagi sööma minna, on päris raske – isegi heade kohalike soovitajate abiga. Nii et keegi ei tee etteheiteid, kui lõpuks otsustusvõimetuna haarate rue des Rosiers’i äärest mõnest aknast kaasa linna parima falafeli ning sellega ühe vaateakna juurest teiseni kulgete.
Isegi kui ostlemine pole päris teie arusaam mõnusast nädalavahetusest, siis on üks pood, kuhu ikkagi peaks sisse astuma – Merci. Merci on läbi kolme korruse kulgev Marie-France ja Bernard Coheni kauplus, kes oma eksimatu stiilitajuga on sinna valinud ainult väga hea disainiga asjad. See ongi ainus kriteerium: Merci müüb rõivaid, lilli, raamatuid, kodusisustust, kingi, kotte – kõike. Kaupluse kasum läheb heategevuseks (sellest ka nimi), täpsemalt toetatakse Madagaskari lapsi.
EKSIVAD NEED, KES PEAVAD HEA VÄLJANÄGEMISEGA MARAIS’D SNOOBIKS. Marais’ soov pole teistest parem olla, selle linnaosa soov on teistele inspiratsiooniks olla. Ja kui ainult inspiratsiooni jagamisest ei piisa, siis pole abikäe ulatamine mitte mingi küsimus.
Kogu Pariis on linn, mis särab iga ilmaga, aga eriti on seda Marais, millel on kuhjaga isikupära ja sisemist soojust, et mitte lasta ennast aastaaegade vaheldumisest häirida. Isegi pühapäeviti, kui kogu miljonilinn tundub olevat tukkuma jäänud, ei anna Marais alla. Vähemalt mitte selle tuiksooneks olev tänav rue des Rosiers, mis meeldib kõigile alati.
Rue des Rosiers on parim koht Marais’ inimeste vaatlemiseks. Pigem imetlemiseks. Tekib küsimus, et kui Marais’ arhitektuur võeti kaitse alla juba aastal 1965, siis miks ei ole kaitse alla võetud selle tänavapilti. Ehkki võib olla mõnevõrra keeruline kaitsta nähtust, mille põhiomaduseks on etteaimamatu muutumine.
LE MARAIS’ MEHED EI KARDA OLLA ILUSAD, hoolitsetud ja tähelepanelikud oma kaaslase suhtes, ükskõik kas see on siis samast soost või mitte. Marais’ naised on sama iseseisvad kui Skandinaavia naised ja ikkagi seejuures veel naised.
Veel suurem imetlus, isegi kerge kadedus, võtab maad, kui saab selgeks, kui mitu tundi kõik need inimesed ilusaks olemise kõrvalt veel iga päev tööd teha jõuavad.
Ainult hea disainiga jalgrattaid on muidu iga päevaga rattasõbralikumaks muutuva Pariisi kohta vähe näha, jalutajad ja tänavakohvikud täidavad kitsad teed nii suure saginaga, et ratta omamisest pole rõõmu. “Mul on siin kaks kastitäit jalgrattaid,” teatas see-eest Fabien Breuvart, kui nägi mind oma galeriis-kaupluses ühte jalgratast uurimas.
ENT FABIEN BREUVART’I RATTAD POLE TAVALISED RATTAD, see minu huviobjekt oli jäädvustatud ühe tundmatu autori tillukesele mustvalgele fotole ja pärines ilmselt 1970ndatest. Fotograaf Fabien Breuvart’i kauplus-galerii müüb nimelt anonüümsete autorite vintage-fotosid ja portreefotosid. Breuvart elas aastaid New Yorgis, kus ta oli mitme sarnase poe püsiklient. Tagasi Pariisi kolides tundis ta, et isegi Pariis on lõpuks valmis galeriiks, kus kunstniku nimi ei tähenda midagi ning arvele kirjutatakse summaks sageli vaid viis eurot.
See on fotomaailm, kuhu võib kaduma jääda tundideks, eriti veel siis, kui juhtute mainima huvi mõne konkreetse teema vastu. Ärge arvake, et Breuvart – kes tundub alati ise oma poes kohal olevat – siis kastitäite kaupa asjassepuutuvaid fotosid teie ette ei kannaks.
ENT IGASUGUSED SOOVITUSED EI OLE MARAIS’ PUHUL KUNAGI TEGELIKULT OLULISED. Pööraseimad kohad võivad endast varem mitte mingit vihjet andmata välja ilmuda igal tänaval ning paberile trükitud reisijuhtide ilmumise ajaks on kindlasti mõni veel uuem ja veel unikaalsem koht tekkinud. Marais’ puhul saab tegelikult ainus soovitus olla lihtsalt kohale minna.
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2014.
Loe ka reist samas numbris ilmunud Silvia lugu Päevaks linnast välja: Reimsi šampanjamajad või soovitusi, mida Pariisis veel teha.