Töö reisibüroos tähendab pidevaid ahvatlusi – see on siililegi selge. Ja ega inimesed, kellele väga reisida ei meeldi, vist reisibüroosse ju tööle ei satugi. Siin on üks kirev kollaaž meie selle aasta parimatest reisidest. Kõik lood on kirja pannud reisisellid ise!
Juttu tuleb:
Kliki ülal ja loe just Sind huvitava sihtkoha kohta või loe kõik reisikillud järjest läbi. Ja ära unusta pärast ka kommenteerida, milline oli Sinu aasta reis!
Tartu Vallikraavi tiimi Kalli ja Taiwan
Minu aasta reis viis mind kuuks ajaks Taipeisse, kus kohaliku ajaarvamise järgi oli 100. aasta ning juunikuu täis troopilisi mussoonvihmasid ja taifuune. 34 kraadi varjus ja pärastlõunased vihmahood olid sama tavalised kui kõrvulukustav ritsikate siristamine ja öistel tänavatel ringi jooksvad hiidprussakad.
Kõige selle taustal jäid meelde erakordselt sõbralikud, kuid olematu inglise keele oskusega kohalikud. Avastasime, kui raske on hambavalu korral hiinakeelse arstiga suhelda või kui kerge on leida sõpru, kes oma maad soovivad tutvustada. Kui peaksite eksima teelt, võite sihtpunkti jõuda selleks „kohvi ja küüti” palumata. Kuid võib ka juhtuda nii, et taksojuht suudab teid kohale viia vaid siis, kui silme ees hieroglüüfides aadress. Häda on ka selles, et hiina keelt kirjutatakse ladina tähestikus kahel erineval moel – xiao, hsiao… – võta sa siis kinni, mis õige on.
Kuigi me olime põhjamaalastena valmis selleks, et esimesel võimalusel päikest ja rannamõnusid nautida, siis kohapeal veendusime, kuivõrd vähe kohalikud ise sellest hoolivad. Meie sõber ujus viimane kord lapsepõlves ning soovitas näomaski ja päevavarju kanda või siis hoopis tubasesse konditsioneeritud kliimasse sulguda. Hiinlastele ei meeldi šokolaadijume – neil on kombeks istuda riietega vees, kummirõngas ümber. Aga rannad on täitsa olemas ning ujuvköiega piiritletud.
Kui keegi peaks küsima, miks Taiwanile minna, siis võin lubada, et teid ootab ees massiturismist puutumatu, kauni mägise looduse ja külalislahkete inimestega kõrgelt arenenud maa, kus korralik kõhutäis võib maksta 2 kuni 40 euroni – sõltuvalt sellest, kas eelistate midagi euroopalikku ning noa-ja-kahvliga või sobivad ka pulkade vahele jäävad kimchi-pelmeenid, nuudlid loomalihaga ja aedviljavokk.
Pärnu tiimi Pille ja Valgevene
Kell on kaks öösel. Lebame voodis, silmad punnis peas nagu unkakullidel, ja kuulame naabrite juurest kostuvaid peohääli. Kaua ei kannata kuulata, ajame end üles ja asume plaanitust kolm tundi varem teele. Hiljem täname mõttes pidutsejaid, sest juba keskpäeval seisame Leedu-Valgevene piiril järjekorras.
Meeter meetri haaval liikudes möödub üle kolme tunni. Lõpuks siiski paistavad piiripunkti juhatavad sildid, foorituled ja abistavad ametnikud. Tundub lihtne. Õnneks mitte! Asi läheb ikka väga põnevaks ja see meile meeldib. Igasugune märgistus ja foorituled on vaid põnevuse tekitamiseks. Roheline tuli ei olegi tegelikult päris roheline või EU sõidukitele mõeldud rada polegi tegelikult EU elanike ehk meie jaoks. Lõpuks loeb ikkagi see, mida ametnik ütleb või käsib.
Erilist seikluslikkust pakub piiripunkti putkamajandus! Nimelt tuleb siin erinevate lettide ääres koguda registreerimislehele õiges järjekorras pitsateid. Milline on õige järjekord, jääb meile endale mõistatuseks, kuid see on heaks põhjuseks suhelda aktiivselt kaaskannatajatega. Igatahes on kogemus väärtuslik ja positiivsete meeleoludega siseneme Valgevenesse.
See riik jätkab heas mõttes üllatamisega: puhas-korras välimuselt, siiru-viiruline sisult ja vastuoluline igas mõttes. Teel piirilt Minskisse põikame sisse külavaheteedele ja me ei kahetse. Väikesed külakesed oma terem-teremoki-sarnaste majakestega ja pinkidel istuvate memmede-taatidega on ehedad ja võluvad. Külateede ristumiskohal tuleb teed anda hobuvankrile või vaevu liikuvale traktorile, liiklusvahendid on nagu transpordimuuseumist!
Nostalgiat jagub kõikjale, igatsen tagasi.
Tootetiimi Kata ja Vahemere kruiis
Reisibüroos töötamine on nagu kingapoe külastamine – kui korraga on nii paljude ilusate ja ahvatlevate paaride vahel valida, läheb pea paratamatult sassi. Ja ega see ei ole nii, et kas sinised või beežid kingad – mõlemaid on ikka vaja!
Umbes selline meie igapäeva tööelu ongi 🙂 Väga raske on teha valikut Costa Rica ja Tai vahel, mõlemad on omamoodi ahvatlevad ja ägedad. Seetõttu on eriti hinnas need reisid, mil ühe puhkuse jooksul saab külastada mitut erinevat sihtkohta. Sel aastal jäigi minu meeldejäävaimaks seikluseks Vahemere kruiis.
Kruiisipuhkusega on juba kord nii, et kui oled juba näpu andnud, siis võtab terve südame. Seekord alustasime Vahemere kruiisi Veneetsiast ja ma luban, et see, kuidas laev mööda kitsaid ja käänulisi Veneetsia kanaleid Püha Markuse väljakust möödudes linnast välja seilab, on elamus kogu eluks. Veneetsia oleks nagu sinu peopesal, punased katused päikese käes helklemas, turistid ja kohalikud kaldapeal lehvitamas, laeva pasun puhumas nii, et riided seljas võbelevad.
Ja aina huvitavamaks läheb, sest iga päev on uus sadam ja seiklused ootamas. Soolaväljad Sloveenias, külm prosecco Itaalias, võrratud vaated San Marinos, sillerdavalt soe merevesi Horvaatias ja absoluutselt sõnatuksvõttev kultuuriprogramm laeval… Mida sa hing veel ihkad! Kruiisipuhkus lihtsalt on minu lemmik. 🙂
Äriklienditeeninduse tiimi Tauno ning Kariibi mere saared
Minu ja mu sõprade aasta reis 2011 oli kindlasti teistkordne külastus Kariibidele. Kaks aastat varem olime USA reisi käigus pilgu heitnud St. Thomasele ja St. Johnile, selle aasta märtsis valisime sihtkohtadeks Antigua & Barbuda ning Barbadose. Ka sel korral ei ööbinud me kordagi hotellis vaid rentisime mõlemal saarel maja sellise veebilehe kaudu.
Kuigi võiks arvata, et Kariibidel on kõik saared enam-vähem sarnased, siis pärast nelja saare külastamist võin kindlalt öelda, et nii see küll ei ole. Ainsaks sarnasuseks on vaid imeilusad türkiissinise veega rannad. Ja no üldised märksõnad nagu soojad inimesed, soe vesi, külm ja soodne rumm ning ilusad rannad! 🙂
Esimene peatus Antigua jäi meelde selliste märksõnade poolest nagu Jolly Harbour, Devil’s Bridge, Shirley Heights ja 365 randa. Ehkki Antigua on Hiiumaast 3,5 korda väiksem, jätkub seal tõesti igaks päevaks uus rand. Kõik rannad on fantastilised ja kuna neid on palju, leiab igaüks endale sobiva, kas siis rahvarohkema või täiesti inimtühja. Saare negatiivne külg on teede korrasolek, nimelt on kõik teed väga auklikud. Mõnes kohas võib keset suurt teed lihtsalt asfalt lõppeda, edasi läheb vaid mudane kruusatee.
Barbadose märksõnad on Bridgetowni kalaturg, Mount Gay Rum, Sandy Lane ja Bathsheba. See saar on Antiguast veidi suurem ja arenenuma infrastruktuuriga. Kõik muu on seal sarnane, lihtsalt väikeste mööndustega – rohkem turiste, kallim elu, väga head kohalikud kalad (mahi-mahi, mõõkkala jms). Kuna Barbadosel sündinud me seekord Rihannat ei näinud, tuleb pikk lennutee kindlasti uuesti ette võtta! 🙂
Konverentsiosakonna Katri ja India
India on uskumatu maa, kust muljeid on kuhjaga. Turismipiirkondadest eemal heledapäise valge naisena ringi luusides on tähelepanu garanteeritud. Pildistamise ja pealetükkiva tähelepanu objektiks oled sina, mitte iidne vaatamisväärsus. Soovitav on enda kõrval omada suurekasvulist meest, siis saad vähemalt tema selja taga rahulikult ringi vaadata. Õnneks keegi sind lausa katsuma ei tule, kui mõned lapsed välja arvata.
Indias peab meeles pidama, et see on meeste ühiskond – sinu kui naisega suheldakse läbi meessoost kaaslase. Selle vastu ei ole mõtet sõdida. Keegi lihtsalt ei saa sellest aru. Naerata ja saad kõik, mis soovid, sest naistesse suhtutakse ikkagi lugupidavalt.
Kes mäletab veel nõukogudeaegset bürokraatiat, siis India tuletab seda igal sammul mitmekordselt meelde. Kõikvõimalikud dokumentide väljatrükid (lennupiletid, hotellivautšerid, kinnitused jne) ning hiigeltemplitega paberid avaldavad ametnikele enneolematut mõju – kõik uksed avanevad. Ilma selliste paberiteta ehk lennupileti väljatrükita ei pääse isegi Delhi rahvusvahelise lennujaama terminali uksest sisse.
Bürokraatia saadab sind isegi vaatamisväärsuste piletite ostmisel. Alati ei ole see niisama lihtne protseduur, mõnes kohas pead lisaks selgitusele, kus maalt sa pärit oled, ka koduse aadressi ja pea kogu eluloo kirja panema ning selle ka oma allkirjaga kinnitama. Lõbus ja tüütu üheaegselt. Naeratus ja eluterve suhtumine tuleb Indiasse kindlasti kaasa võtta. Poole parata, see lihtsalt on riik, mida peab oma silmaga nägema!
Stockmanni tiimi Marika ja Venezuela
Minu Venezuela reisi märksõnadeks on meri, päike, äärmiselt meeldivad inimesed, Hispaania keel, kakao, rumm ja võrkkiik. Püüdsime käia kohtades, kus puhkavad kohalikud, ja vältida turiste. Reisi esimestel päevadel suutsime kaotada oma eesti-hispaania sõnaraamatu ning kogu ülejäänud nädal möödus viipekeeles ja rannaliivale numbrite joonistamise tähe all. Sellest hoolimata saime praktiliselt kõigiga suheldud ning inimesed olid lahked ja ausad.
Venezuelas viibisin Puerto Colombia kalurikülas, mis asub Henry Pitteri rahvuspargis. Juba sõit sinna on elamus omaette, ligipääs sinna üle 1000 m mäe võtab aega mitu tundi, kulgedes mööda kitsukest teed sinka vinka üles-alla. Järgmiseks sõitsime Morrocoy rahvusparki, kus saatsime päevad mööda väikestel valge liivaga palmisaartel, nautides päikest ja rummi. Elamus omaette on ka pealinn Caracas, kus väidetavalt elab ligi 9 miljonit inimest.
Riigis, kus kütuse hind on u 1 dollar paagitäie eest, veendusin, et meie Pirita tee ummiku üle ma enam ei virise. Samuti maitseb nüüd Venezuela kakaost valmistatud šokolaad paremini, teades, millise töö ja vaevaga see sealt kaugelt meieni jõuab.
Päev on Venezuelas lühike, pimedus vajub maale juba kell kuus õhtul. Praktiliselt kõik õhtud veetsime hiigelsuurtes võrkkiikedes ning see hakkas mulle nii meeldima, et nüüd ripub mul koduski üks selline, kus pikutada ja reisi meenutada.
Teemad