Mesa Verde: kaljuelamud keset tuld
Mesa Verde rahvuspark Ameerikas Colorado osariigis Montezuma maakonnas peidab kanjonite ülaserva all uhkeid vanu indiaanlaste linnakuid. Kuid ettevaatust sinna uudistama minemisega: pole sugugi väike võimalus, et võite tapvate kiirte kätte jääda!
Olin kaks ja pool nädalat hiljaks jäänud. Kui küsisin Cortezi väikelinna infopunktis Mesa Verde rahvuspargi kaarti, vastas sealne pensionieelikust naistöötaja mulle igasuguse kaastundeta: “Mesa Verde park on suletud. Seal on suur tulekahju.”
Kaks ja pool nädalat on nagu tilk meres, kui arvestada, et vanade pueblo- indiaanlaste ehitatud maailmakuulsad kaljurajatised on Colorado osariigi edelatipus Mesa Verde piirkonnas vastu pidanud kogunisti kaheksa sajandit. Aga nüüd ähvardas rahvuspargi sissepääsu lähedale löönud välgust lahvatanud tulekahju haruldastele rajatistele korvamatut kahju tekitada.
Kui tuli ühe ilusa suvepäeva pärastlõunal ootamatult valla pääses, pidi pargist kibekähku evakueerima üle tuhande külastaja. See pole lihtne, sest pargi sissepääsust külaliskeskusse on tervelt 38 km ja sealt edasi kahele kõrgendikule, mille kanjonite serva on koondunud põnevaimad ehitised, vastavalt 10 ja 19 km, kusjuures teed on kitsad ja käänulised, kulgedes enamasti kuristiku serval.
Too tuli, mille sädemed olid lennanud ligi saja meetri kõrgusele, levis halastamatu kiirusega. Kui 28 osariigist kohale toodud tuhatkond tuletõrjujat pärast üheksa ööpäeva kestnud võitlust tulest jagu said, oli see hävitanud kaks viiendikku rahvuspargi taimkattest.
Kahe nädala pärast, kui parki taas sisse võis sõita, asus sinna teele ennenägematult pikk autovoor. Ent juba 12 tundi hiljem pidid kõik taas kiirkorras lahkuma – lõunasse jäävast Ute indiaanlaste reservaadist tungis peale uus tulelaine. See minu reisikavatsusele saatuslikuks saigi. Ja mitte ainult mulle: tuli hävitas ühe administratiivhoone, söögikoha ja tualettruumid.
Kui ma kaks suve hiljem mesa verde rahvusparki naasin, oli raske leida kohta, kuhu tuli polnuks oma laastamistöö jälgi jätnud. Kuigi madalaim taimkate ilmutas taas elumärke, andsid enamasti tooni viltused või pikali kukkunud söestunud puutüved ja põõsapuhmad. Pargi kõrgeima mäe, 2621-meetrise Park Pointi tippu rajatud vaatlustornis, kust pidi selge ilmaga nägema ümberringi 160 km kaugusele, pidas binokliga mees valvet, ega kusagilt paista mõnd järjekordset kurjakuulutavat suitsusammast.
Ehkki tulemöllud ähvardavad kaljurajatistele ligi pääsedes oma hiigelkuumusega murendada nende niigi õrnu liivakivist seinu ja vundamente, võivad nad kummatigi tuua ka mõningast kasu.
Näiteks 1996. aasta tulekahju puhastas metsikut taimkatet sedavõrd, et selle alt tuli nähtavale ligi nelisada uut leidu, alates tammide varemeist ja lõpetades iidsete ehitiste jäänustega.
Mesa Verde rahvuspargis (hispaania keelest eesti keelde panduna ‘roheline lava’) on leitud üle 4000 rajatise, millest 600 asuvad kaljuserval. Valged avastasid need alles 19. sajandi keskpaigas ning kulus veel veerandsada aastat, enne kui piirkonda korraldati esimene teadusekspeditsioon.
Erinevalt enamikust teistest rahvusparkidest, kus külastajad tohivad omapäi ringi rännata, on Mesa Verdes igasugune isetegevus rangelt piiratud. Suurematesse ja kuulsamatesse kaljuasulatesse pääseb üksnes giidi saatel (pileti hind kolm dollarit). Wetherill Mesal tuleb auto jätta parklasse ning sõita varemeid uudistama lahtise bussiga.
Võimsamad ja huvitavamad hoonete varemed asuvad Chapin Mesa kanjoni äärte all. Neist suurim on 150 toaga Kaljupalee (Cliff Palace), mille ehitamine algas umbes aastal 1150. Tõenäoliselt elas seal 23 suguvõsa, sest just nii palju on rajatises ümmargusi usutalituste ruume ehk kivasid. Kaljupaleesse pääsemiseks tuleb esmalt laskuda mööda 120 korrapäratu astmega kitsast treppi kanjonisse ning seejärel ronida üles mitmest kolmemeetrisest redelist.
Kummalisel kombel ei õnnestunud esimesel teadusekspeditsioonil Kaljupaleed avastada. Selle leidsid 1888. aasta talvel täiesti juhuslikult kaks kohalikku kauboid, Richard Wetherill ja Charlie Mason, kes otsisid sealkandis taga oma karja. Järgmised 18 aastat juhatasid nad Kaljupaleesse nii tavahuvilisi kui hobiarheolooge, kes sageli lõid varemete keskele mitmeks nädalaks laagri püsti ning viisid kaasa vanu potikilde ja kõike muud, mil vähegi väärtust. Alles aastal 1906, kui Mesa Verde piirkond kuulutati rahvuspargiks – esimeseks, mis ei kaitsnud niivõrd loodust kui inimtegevuse vilju –, sai marodöörlus lõpu.
Kõige rohkem on aga 38 toaga Rõdumaja (Balcony House) külastamine, mis nõuab nii kõrguse kui kitsa ruumi kartuse ületamist. Esmalt tuleb laskuda kanjonisse, siis ronida üles kümnemeetrisest redelist, seejärel roomata neljakäpukil läbi nelja meetri pikkuse tunneli (need, kes on liiga korpulentsed, saavad Far View külaliskeskuses tunneli mudelis järele proovida, kas nad sellest ikka läbi mahuvad) ning lõpuks ronida veel ligi 20 meetrit mööda kiviastmeid ja redeleid.
Kuuesajast kaljurajatisest pole kolmes neljandikus rohkem kui kõigest viis tuba. Suursugusemad ehitised, mis annavad meeldejääva ülevaate vanade indiaanlaste ehitusoskustest – kusjuures nende käsutuses ei olnud metallist tööriistu, rattaid, vintse –, on Kuusepuu maja (Spruce Tree House) ning 1960. aastate algul väljakaevatud Pikk maja (Long House). Kummaski on üle saja toa ja ligi kümme kivat.
Ent suurem osa Mesa Verde elamute jäänuseid asub hoopis maapinnal. Kui indiaanlased kuuenda sajandi keskpaiku siinsetele kõrgendikele jõudsid, kaevasid nad kõigepealt maa sisse augud, mille katsid madala katusega. Ajapikku lisasid nad oma algsetele hoonetele kõrgust, ladudes neile nätskest pinnasest madalad seinad. 12. sajandil hakkasid nad aga rajama kanjonite serva alla uuristunud alkoovidesse suuri tahutud kividest asulaid.
Miks valisid nad uueks elupaigaks nii raskesti ligipääsetavad kohad, pole seniajani keegi veenvalt seletada suutnud. Väheusutav, et nad lähtusid kaitseotstarbest, sest arheoloogilised kaevamised pole toonud päevavalgele peaaegu ainsatki märki sõjapidamisest. Tõenäoliselt pakkusid kaljualused nukid lihtsalt suvel tõhusat kaitset kõrvetava päikese, sügisel-kevadel vihmade ning talvel lumetormide eest.
Sama seletamatu kui elukohat kaljuserval on see, miks siinsed pueblo-indiaanlased 13. sajandi lõpus oma raske tööga rajatud uhked asulad ühe-kahe põlvkonna jooksul järsku maha jätsid ning lõunasse liikusid. Kas oli põhjus selles, et sajandi viimasel veerandil valitses suur põud ja saak võis viletsaks jääda? Ometi olid sealsed asukad varemgi pikki kuivi aegu üle elanud. Või oli sadade aastate pikkune elutegevus kurnanud põllumaad ja metsad ning hävitanud enamiku loomi? Või tekkisid, kui moodsalt väljenduda, mingid sotsiaal-poliitilised probleemid? Kahjuks keegi ei tea.
Vähemalt oli mul teisel külastuskorral õnne, et sain näha osakestki vanade indiaanlaste imelisest asustusest, kus hiilgeaegadel oli arvatavasti elanud poolsada tuhat inimest ehk palju rohkem, kui elab praegu Colorado edelanurgas. Sest kaks nädalat pärast mu külaskäiku puhkes Wetherill Mesa ja Chapin Mesa vahelisel kõrgendikul järjekordne tulekahju. 2000 külastajat tuli evakueerida kõigest tunniga. Neli päeva hiljem saabunud vihmahoog aitas tuld taltsutada ning seitsme päeva järel said leegid lõplikult summutatud.
Selle aastatuhande algul möllasid Mesa Verde rahvuspargis koguni neljal suvel järjest hiidsuured tulekahjud, mis laastasid rohkem kui poole pargi pindalast. Edaspidi on äike tekitanud keskmiselt 19 tulekahju aastas – 95 protsenti õnnetusi saabki alguse pikselöögist –, mis kõik on ebasoodsate ilmaolude ja vähese kütteaine ehk eelmistes tulelõõmades hävinud taimestiku tõttu jäänud tillukeseks, nii et tuletõrjujad on neist hõlpsalt jagu saanud. Ent kes teab, äkki võisid äikese tekitatud tulemered olla samuti üheks põhjuseks, miks sealsed indiaanlased oma uhked elamised saatuse hooleks olid sunnitud jätma?
Loe lisa ka teiste USA rahvusparkide kohta:
- Metsikud teed ülerahvastatud hiigelorgu: Yosemite’ rahvuspark
- Kuidas näha ühe päevaga sekvoiasid, sinivaalu ja Surmaorgu?
- Unustamatu autoretk USA läänerannikul – osa III
- Joshua Tree rahvuspark: turnijate Meka koiottide keskel
Tahaksid samuti Mesa Verdet külastada? Aitame Sul organiseerida nii lennupiletid, majutuse ning autorendi. Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2013.
Tekst: Priit Pullerits, Postimees
Pildid: Peeter Kuus