Et ausalt kõik ära rääkida, tuleks alustada sellest, et me abiellusime. Kuu aega hiljem olime lõpuks leidnud oma pingelises graafikus 10 päeva mesinädalate veetmiseks ning peale pikka väsitavat perioodi, kuhu kuulusid nii pulmade korraldamine, töö kui ka treeningud, vajasime vaid rahu, päikest ja vett.Sri Lanka sobib puhkuseks ideaalselt
Sri Lanka kui India ookeanis asuv pärl tundus selleks just sobiv olevat. Pealegi pidi saarel olema juhuks, kui puhkus peaks ära “väsitama”, meile piisavalt pakkuda nii eksootilist loodust kui erinevaid vaatamisväärsusi. Nagu näiteks kaheksandaks maailmaimeks kutsutud “ Lion Rock”.
Teinud ära oma kodutöö, leidsime end ühel aprillikuu hommikul käsikäes Sri Lanka lennujaamas, ümbritsetuna automaaturitest, kohalikest pakikandjatest ja reisikorraldajatest. Tänu meile vastu tulnud reisikorraldajale kadusid ka meie kotid kui nõiaväel – ja mitte päris vabatahtlikult – ühe pakikandja kätte. Kui olime need raha eest tagasi lunastanud, võis meie reis hotelli poole alata. Juba esimesed meetrid Tseiloni pinnal rabasid meid meeldivalt. Maa, millele me olime astunud, hingas oma rütmi ja ajastu järgi, milleks ei olnud meie 21. sajand. Olime sattunud ajas tagasi ning päris mitu sammu oma juurte poole. Inimesed ja maa, inimesed ja meri – omas elemendis.
Teenindus on esmaklassiline
Meie hotell, mis asus saare lääneosas ookeani kaldal ja mis oli ümbritsetud laguunidest, oli ainuke tsiviliseeritud maailma element selles kalurikülas. All inclusiv hotellikompleks, milles enamik külastajaid kohalik või India pööbel, meenutas esimesest silmapilgust õhkkonda filmist “Minu Aafrika”. Paremat teenindust, abivalmidust, hoolitsust ja naeratusi polnud me varem kohanud ka nooblimates viietärni hotellides. Nähes aga samasugust käitumist kogu oma reisi vältel tervel saarel, jõudsime järeldusele, et selline käitumine peab tulenema kultuurist ja usust. Nimelt on Sri Lanka budistlik maa (69% elanikest). See aga on meie meelest kõige inimsõbralikum usk, mis esmapilgul ei seo inimest rängalt enda külge, on vabam kui teised usud ja mis kõige tähtsam – ei ole verine. Paar kuud enne meie saabumist Sri Lankasse olid tamili “tiigrid” aga saatnud pühasse Kuldse Hamba Templisse veoautotäie lõhkeainet, et see õhku lasta…
Budismi põhialus on: kõigil, kellele on kingitud elu, on õigus ka elada. Nii inimesel, loomal kui putukal. See väljendub ka tänavapildis, kus teedel jalutavad vabalt nii koerad ja kassid kui lehmad ja kitsed, harvem ka elevandid. Lisaks budismile on maal esindatud hinduism (15 %), kristlus (8%) ja islam (7%). Saarel, mille pikkuseks on 432 km ja laiuseks 224 km, elab üldse kokku 19 miljonit inimest, kellest 74 % on singalid, 18 % tamilid ja ülejäänud muud rahvused.
Taksojuhil eestikeelne soovituskiri
Nanayakkara Warnakula Patabendig Sumudu Sanjeewa Perera ehk lihtsalt Sumudu (eesti keeles “pehme”) on kohalik tuk-tuk’i mees, kellega võivad julgelt minna sisemaale reisile need inimesed, kes ei rahuldu tavapärase hotelli poolt pakutava ekskursiooniga. Kui olime temaga tutvunud hotelli rannal ja kokku leppinud kolmepäevase ekskursiooni mööda saart, tõi ta enda aususe ja headuse veenmiseks meile soovituskirjad, millest esimene oli … eesti keeles ja üllatusena veel meie tuttavate poolt kirja pandud. Olime leidnud endale teejuhi ja hea tuttava.
Kogu Sri Lanka on tervikuna üks suur vaatamisväärsus. Kolmepäevasel ringreisil, mille Sumuduga tegime, sõitsime läbi umbes 1000 kilomeetrit.
Sigiriya: võitmatu kindlus
Esimesel päeval alustasime oma ringreisi Sigiriya kindlusest, millel inglise keeles on nimeks ”Lion Rock”. Legendi järgi on kindlus ehitatud isehakanud kuninga poolt kõrgele kalju otsa (200 meetrit siledat pinda) pärast seda kui ta oma vennaga tülli pööras. Kindlus aga jäigi vallutamata, kuna sel ajal kui vend Indias armeed kogus, et kuningas kukutada, valis viimane ise vabatahtlikult oma surma. Muidugi on legende erinevaid, kuid asjad legendidega on väärtus omaette. Praeguseks on pea püstloodis seintega kaljusse raiutud astmed ja ka käsipuud paika pandud, kuid ülesronimine 30- kraadises kuumuses on ikkagi kangelastegu (umbes 1000 trepiastet). Kindlusest endast enam palju järel ei ole, kuid imekspandavalt hästi on säilinud muinasaegne niisutus- ja veesüsteem, mis on nii targalt tehtud, et toimib praegugi.
Vaatamist väärivat leidub rohkesti
Ühest kohast teise liikudes nägime lopsakat loodust, härjarakenditega kündvaid põllumehi, ülimat vaesust ja tihtipeale mitte ühtegi turisti. Nagu budismimaal ikka, on Sri Lankas ka palju haruldasi templeid, näiteks Kuldne Tempel maailma ühe suurima Buddha kujuga. Templite nagu hotellidegi juures liigub palju ülbeid ahve, kes varitsevad hooletut turisti, et näiteks kilekott endale kahmata. Templitesse ja kloostritesse lubatakse üldiselt vabalt sisse, kuid täitma peaks kohalikke kombeid ja reegleid – kloostri territooriumil liigutakse ainult paljajalu, põlved ja õlad kaetud. Turistide tarvis on seal isegi pikkade pükste laenutus. Samuti kehtivad pildistamise suhtes mõned piirangud.
Hammas kuldse kirstu sees
Üks omapärasemaid on Buddha Hamba Tempel Kandys, Tseiloni ühes mitmetest ajaloolistest pealinnadest, kus hoitakse püha reliikviat – hammast. Legendi järgi see püha mees, kes panigi aluse budismile, põletati pärast surma ning säilis üks hammas. Seda nüüd templis hoitaksegi seitsme kuldse kirstu sees, neist välimine suurusega meeter korda meeter. Igal õhtul uurivad mungad tähtede seisu ja otsustavad, kas järgmisel päeval hambakirstu rahvale näidata või mitte. Ega kirstule ligi ei pääsegi, seda pühadust näeb vaid vaateaugu kaudu. Kord aastas suurte pühade ajal tõstetakse kirst püha elevandi Radzha selga ja nii saab rahvas seda väljaspool templit näha. Muide, selle elevandi ainus töö ongi kord aastas kirstu rongkäigus kanda ja kui ta ükskord sureb, saab ka asemiku nimeks Radzha.
Samas on räägitud, et ka Hiinas pidi üks Buddha hammas alles olema….
Liikluses valitseb tõeline kaos
Asulad, mis tavaliselt koosnevad ühest peatänavast ja seda mõlemal pool teed palistavast kokkusurutud majadereast, on nii räpased kui puhtad. Siinsamas märkad hoolivust oma eluaseme suhtes ja mõned meetrid kaugemal prügihunnikuid. Inimesed aga on eranditult väga puhtalt riides, eriti rabavalt mõjuvad lapsed oma lumivalges koolivormis.
Liiklus on … huvitav. Turistidel on võimalik ka autot laenata, aga samas seda ei soovitata. Liiga pingeline oleks sõita loomade, inimeste ja liikurite vahel põigeldes ning teiste juhtidega suhelda kohalikku keelt ja signaale tundmata. Vasakpoolne liiklus tekitab samuti hämmingut, samuti liiklusmärkide, jalakäijate radade ja teiste meile harjumuseks saanud piirangute puudumine. Maksab vaid suurema ja tugevama õigus: kui buss tuleb, siis väiksem hoidku eest ära.
Teed on suhteliselt korralikud, asfalteeritud ja aukudeta, kuid kitsad. Lausa võimatult kitsad, kuid seda kitsust mahendab juhtide omavaheliste signaalide keel. Saime selgeks, et juhid suhtlevad auto signaali abil, millega öeldakse kõik vajalik. Liikluses valitseb kaos, kuid avariid praktiliselt puuduvad, kuna inimesed oskavad hoida nii end kui loomi.
Pesime puhtaks elevandi
Sõit üle mägede (kõrgeim tipp 2524 m) mööda lõpututest maailmakuulsatest tseiloni tee istandustest võimaldas nautida hingematvalt ilusat metsikut loodust. Värskendasime end ühes paljudest koskedest, einestasime selle kaldal asuvas restoranis ja otsisime silmadega metsikuid elevante, keda pidavat veel elama metsades umbes 3000 isendi ringis.
Elevantidega tegime aga lähemalt tutvust elevantide lastekodus, kus praegusel hetkel elab 46 looma ning kelle suplemist on igal hommikul võimalik jälgida selleks ettenähtud kohas Kandy lähedal. Külastasime ka elevantide muuseumi, pesime ühe elevandi ära enne temaga sõitma minekut – valida võib kohapealse jalutuskäigu või pikema dzhunglireisi vahel – ning lõpuks söötsime seda tublit looma meie teeninduse eest.
Loodusehuvilistena tegime ka reisi Yala rahvusparki, mis valmistas meile omamoodi pettumuse. Olles varem viibinud safaril, olid ootused kõrged, kuid paraku on kogu saar suhteliselt liigivaene. Ei lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid ega muid põnevaid loomi. Erinevaid rohusööjaid, metsikuid koeri, linde, sisalikke ja krokodille küll nägime, kuid neid võib kohata ka niisama ringi sõites. Krokodille pidi olema jõgedes rohkesti ja kohalikud ise väitsid, et nad on ohutud. Meie igatahes jõkke ujuma ei läinud.
Sukelduda saab lõunarannikul
Sukeldumiseks sobib rohkem Sri Lanka lõunarannik ja seda me seal ka tegime. Veealune maailm paelub alati, nii heas kui halvas mõttes. Sattusime merikuradile, kes oli kohtumisest meiega pisut pahur, söötsime imeilusaid sõbralikke kalu ja kolasime ringi surnud koralliväljade vahel, millest jäi sisse nukker alatoon. Põhjuseks mitmed tegurid, reostatus, vee soojenemine, kalade vähesus ja muu – jääb vaid üle ”imetleda” inimest, kellele on antud nii luua kui hävitada.
Kolmandal päeval meie elukoha poole tagasi suundudes läbisime ka Sri Lanka pealinna Colombo. Pealinn nagu pealinn ikka. Arenev, laienev, ahvatlev oma säras ja hiilguses. Jahmatav oli vaid silmata lõbustusasutusi, millel suured kirjad ”Vaid välismaalastele” ehk teisisõnu ”Ainult valgetele”. Millises ajastus me viibisime?
Laadisime end täis päikest
Ja juba olimegi tagasi oma hotellikompleksis Marawilas, mis koosnes bangalo tüüpi majakestest, igaühel oma terrass ja oma sisalikud. Väsinult aga õnnelikult laadisime oma päikesepatareid ülejäänutel päevadel täis päikest, troopiliselt sooja ja niisket (30 kraadi) õhku, kraadi või paar soojemat ookeani. Hommikuti tõusime koos päikesega, aitasime kalameestel paate randa tuua, hullasime lainetes, ajasime taga krabisid ja otsisime (ostsime) merekarpe. Päeval, kui varjud puudusid, lesisime uniselt rannas varjude all koos kaluriküla koertega või basseini ääres tukkudes ja lugedes. Õhtud mängisime hotelli baaris malet, mekkisime kohalikke jooke, millest huvitamaks on Arrack (palmiõlist valmistatud viski), ning vestlesime Sumuduga mõnusalt Sri Lanka elust-olust.
Mitte ühtki vihast nägu
Kohalikud valdavad üldiselt inglise keelt, mis koolis õpitud, ning üritavad igal võimalikul juhul seda ka praktiseerida. Kogu reisi vältel ei õnnestunud meil näha ühtegi närvilist, pahurat või vihast nägu, kurja pilku ega kuulda isegi kõvemat häält. Pealegi pole ju palju aega möödas inglise koloniaalajastust, mil valgete inimeste nägemine tähendas kuulu järgi kohalikele õnne. Võta nüüd kinni, kas sõbralikkus, millega võõrad inimesed sind pidevalt tervitavad, ja soov sinu kätt suruda, mis peaks ülim au olema, pärineb sellest ajast või soosib heatahtlikkust usk. Ka lahkumisel lennujaamas, läbides tamili ”tiigrite” tõttu viis turvakontrolli, kohtasime vaid sõbralikke töötajaid. Igatahes tagasi Eestisse saabusime kohtlaselt kõigile naeratades ja ei saanudki aru, kas tulenes meie meeleolu saare ilust, kogu aeg naeratavatest inimestest või taasarmumisest.
Aubovan elik Pikka Iga nagu öeldakse singali keeles hüvasti jättes sellel imepärasel saarel, kuhu sind taas tagasi oodatakse.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober/detsember 2002
Teemad