Tshehhimaa pealinn võidab viimastel aastatel turistide seas populaarsust üha kasvava hooga. Mis selle põhjuseks võib olla, vaatleb alljärgnevas artiklis Kadri Mäger, kes ise on kuldses Prahas elanud juba üle viie aasta.
100 miljonit turisti aastas
Praha ilu ja hiilgust on imetletud läbi ajaloo. Juba 18. sajandi lõpul nimetas Goethe Prahat maailmakrooni kauneimaks juveeliks. Aga just viimastel aastatel on Tshehhi Vabariigi pealinn eriti särama löönud ja pole ime, et miljonid reisihuvilised on selle taasavastanud. Justnimelt taasavastanud, sest juba 1938. aastal Thomas Cooki reisitutvustuses reklaamitakse Prahat Põhjamaade Roomana, kus kosmopoliitsuse ja tuksuva ööelu otsijail tuli kindlasti käia.
Üheksakümnendate aastate algus oli tunnistajaks noorte ameeriklaste invasioonile, kes tulid otsima Pariisi eelmise sajandi kahekümnendatele aastatele sarnast inspireerivat elu, ja üleookeani tudengite mekaks on ta jäänudki. Ajalooline linn tohutute kunstiväärtustega, vaba ja tolerantne õhkkond on loonud selleks ideaalsed tingimused. Seejärel saabusid ettevõtjad, suurkorporatsioonid ning nendega ka suur hulk väliseksperte koos oma perekondadega.
Tänapäeval on Praha tänavad ummistatud turistidest, keda käib Tshehhis aasta jooksul umbes 100 miljonit. Tõsi, siia hulka on loetud ka need mitmedsajad sakslased ja austerlased, kes käivad oma nädalalõpuõlut joomas teiselpool piiri. Tshehhi turisminduse aastakäive oli eelmisel aastal ligikaudu 113,3 miljardit korunat ehk umbes 50 miljardit Eesti krooni ja see on autotööstuse järel käibelt teine tööstusharu.
Arhitektuuri ajalugu läbi kümne sajandi
UNESCO on oma maailma kultuuripärandi nimistusse kandnud 11 huvi- ja säilitamisväärset objekti Tshehhimaal, mille hulgas linnakeskusi (seal ka Praha ajalooline kesklinn), losse, katedraale ja aedu.
Tänu sadadele kullatud kuplitele tavatsetakse Prahat iseloomustada sõnaga “kuldne”. Praha on täis imekauneid ehitisi ning selles peegeldub arhitektuuri ajalugu läbi rohkem kui kümne sajandi. Gootika, renessanss, barokk ja klassitsism kombineerituna juugendi, kubismi ja funktsionalismiga annab Prahale muinasjutulinnakese näo ja ilme. Tshehhid peavad olema saatusele tänulikud – samal ajal kui Euroopa lebas varemeis, pääses Tshehhi Teisest maailmasõjast suuremate purustusteta.
Praha on just paraja suurusega linnake, ei suur ega väike. Prahas elab samapalju inimesi kui Eestis kokku – ligi poolteist miljonit. Praha voorus on ka see, et linn on väga kompaktne ja tegelikult pääseb igale poole jala. Muidugi on võimalik sõita ka trammi või metrooga, kuid siis jääte väga paljust ilma, sest iga vaatamisväärne hoone, aga neid on igal sammul, kätkeb endas mingit huvitavat detaili.
Ja mitte ainult Rooma pole ehitatud seitsme mäe peale. Seda on ka Praha ning seetõttu on hingematvaid vaateid linnale paljudestki kohtadest. Tallinlasele on see pilt tuttav – punaste katuste meri – ainult selle vahega, et ulatub silmapiirini.
Praha paikneb Euroopa südames
Järjest enam toimub siin rahvusvahelisi kongresse, messe, konverentse. Ja pole ka ime – Praha asub raudse eesriide nihkudes nii Euroopa südames kui veel olla saab. Praha lennujaam, mis veel viis aastat tagasi oli ilmetu, unine ja vanamoodne, on nüüd suur moodne keskus, kus maandub iga paari- kolme minuti järel mõni lennuk.
Prahast ei saa niisama läbi sõita ja isegi tulek paariks-kolmeks päevaks on üsna mõttetu – väga palju jääb nägemata ja hing igatsema. Aga ka väljaspool Prahat on lugematul hulgal kauneid ja huvitavaid paiku. Siin on üle saja heas korras lossi ja kindluse, imepäraseid väikelinnu, koopaid, mägesid ja parke. Kes kaugemale sõita ei viitsi, võib teha mõnusa laevasõidu Vltaval ja imetleda eemalt linna vapustavat arhitektuuri. Näiteks moodsa arhitektuuri näidet, stiilset Tantsivat maja, mis valmimisajal 95. aastal tekitas furoori kogu maailmas.
Lisaks ujulad, spordiväljakud, golfiplats peaaegu linnakeskuse lähedal, tenniseväljakud igas linnajaos, kenasti hooldatud pargid, isegi metsad – ligi viiendik Praha pindalast on roheline.
Reisijaid ootab suur hulk kõikvõimaliku hinna ja kvaliteeditasemega hotelle, kus oma väsinud jalga ja elamust täis meelt puhata. Siin on esindatud enamik tuntumaid hotellikette alates Hiltonist ja lõpetades Ibisega. Neile lisandub arvutu hulk pansionaate.
Isegi kui te elate kesklinnast kaugel, pole see ebamugav, sest ühistransport on kiire, mugav, puhas ja täpne. Kel vaja aega väga täpselt planeerida, võib sõiduaegu kontrollida internetist.
Kneedlikud, sealiha ja hapukapsas
Söögikohti on Prahas igale maitsele. Siin on esindatud kogu maailma köök, vietnamist prantsuse haute cuisine’ini. Aga kui juba Tshehhimaal olla, tuleks proovida ka Tshehhi enda rahvuslikku menüüd kneedlikute, hapukapsa ja sealihaga, kus koore ja rasvaga ei koonerdata.
Ja muidugi kuulus tshehhi õlu! Kuigi vanalinna keskel Staromestke namestil (Vanalinna väljakul ehk siis Raekoja platsil) maksab pool liitrit õlut umbes 45 Eesti krooni, siis äärelinna autentses kohaliku koloriidiga kõrtsis võib ka seitse korda odavamalt hakkama saada. Vähem teada on see, et tshehhid valmistavad ka veine, neil on olemas oma viinamarjaväljad ja veinikeldrid ja kõik sinna juurde kuuluv.
Praha ööelu on mitmekesine ja intensiivne. Klubisid leidub erinevale maitsele, paljud neist on elava muusikaga, nii mainekaid maailmanimesid kui päris oma keldribände. Suuremad popstaarid, kes Kesk- või Ida-Euroopas käies annavad kindlasti kontserdi ka Prahas, esinevad tavaliselt maailma suurimal staadionil.
Kinosid on ligi sada, mitu ooperiteatrit, kus repertuaari mitmekesisusele võrdväärset mujalt naljalt ei leia, lisaks marionetiteatrid, mis Tshehhile väljaspool riikigi kuulsust toonud, ja varjudeteatrid. Iga nelja aasta tagant toimub ainulaadne teatrifestival, mis toob kokku maailma parimad kostüümid ja dekoratsioonid ning seetõttu maailmas ainulaadne, ja lugematul hulgal kontserdisaale ja kontserte ja muusikafestivale. Kuulsaim neist – Praha kevad – on toimunud juba ligi veerandsada aastat. Lisaks kunstimuuseumid ja kloostrid, vanad raamatukogud, paleed ja lossid, galeriisid ei tea kui palju. Ja seda nimekirja võib veel tüütuseni jätkata, kuid eks igaüks leiab midagi enda jaoks.
Ja Euroopa märkimisväärseim juudi linnaosa, mille piiril on sündinud ka tuntuim nendest – Franz Kafka. Kafkaga seotud paiku on veelgi ja see on heaks turismimagnetiks, kuigi sünnimaal pole ta nii kuulus kui mujal kunagi olnud.
Shoppingul maksa kaardiga või koguni eurodes
Õhtu on täis sisseostude all ägavaid inimesi. Ka siin on enamik tuttavaid disainereid, butiike ja poekette olemas ning enamusele sissetulnutele ikka odavamalt kui omal kodumaal, isegi eestlasele. Enam pole vaja teha läbi kulukat rahavahetusprotsessi, sest tunnistatakse peamisi deebet- ja krediitkaarte, aga endastmõistetavaks on see saanud alles viimasel paaril aastal. Veelgi enam, mõnes poes võid ka lausa eurodes maksta. Ning ostuparadiisi tunnistab kasvõi seegi fakt, et tax-free’na maksti eelmisel aastal turistidele tagasi üle pooleteise miljardi krooni.
Seega saab nõudlik inimene siit teeninduse ja elamise harjunud tasemel ning elamuse suurepärasest linnast ja õhkkonnast. Ja ka kõige eelarvetundlikum inimene võib kuninglikult elada, süüa ja palju näha.
Kas pahupoolt polegi? Muidugi on. Nagu on olemas igas turismilinnas. Mõnikord teisi inimesi liiga palju, et tuleb tipphooajal vaatamisväärsuste juures ja linna kitsastel tänavatel lausa küünarnukkidega teed rajada. Loomulikult on olemas needsamad iga turismilinna nuhtlused – pikanäpumehed, kelle töövõtted on märksa rafineeritumad kui Eestis. Pole iga taksojuht aus ja õiglane, mõni ettekandja kirjutab arvele ühe õlle asemel kaks ja kahe asemel neli või mõni on hoopis nii aeglane, et tekib soov lihtsalt kümme sammu edasi järgnevasse söögikohta astuda. Aga sõbralikkust ja heasoovlikkust kohtub märksa enam ja kui ikka iga hinna eest ei provotseeri, siis jäävad ka teised sama sõbralikuks nii öösel kui päeval. Ning võibolla tasuks sedagi silmas pidada, et tshehhile on vaba aeg tunduvalt tähtsam kui raske ajakuluga teenitud raha.
Eestlasi ja tshehhe seob sarnane minevik
Mis seob eestlasi ja tshehhe? Ikka see ühine sarnane minevik, mis on saanud omamoodi solidaarsuse aluseks. Ilmselt tänu ühisminevikule teame meie, eestlased, Tsehhist üpris palju, oleme lugenud nende kirjanikke, tunneme pisut ajalugu ja rahva kuulsamaid kangelasi presidendist sportlasteni. Teame tshehhe tänu kümnevõistlusele, kus meil on neile midagi vastu panna, ja jäähokile, kus midagi vastu panna ei ole. Ning mõned õnnelikud said omal ajal ka botaste ja ilusa serviisi omanikuks. Ilusaid serviise saab endiselt osta ning tsehhi kristalli kuulsus ja kvaliteet pole kuskile kadunud. Ja lõbustuspark, kes mäletab. Selline asi on olemas, peaaegu samasugune kui lapsepõlves Eestis käis.
Kuid ennekõike see õhkkond, mida kirjeldada päris ei saagi, aga mida tunnevad kõik, kes siin käinud. Nii mõnus ja vaba on olla ning aeg voolab rikastavalt, aga ometi jälgi jätmata.
Jutt Praha linna ilust ja võlust on kuulujutt, mil tõepõhi all, aga milles ikka ise veenduma peab. Prahas pole end võimalik tunda muudmoodi kui hästi. Igasuguste ootuste ja igasuguse rahakotiga. Et ikka ja jälle tagasi igatseda ja tulla. Paljud nii teevadki.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris juuli/september 2002
Teemad