“Minu Bali talv” on mõtete ja tunnete üleskirjutus Balil veedetud 2,5 kuu vältel kogetud hetkist, mis tundusid ilusad, üllatasid või ehmatasid, olid täiesti tavalised või sootuks erilised, panid ilma ja inimesi avaramalt nägema või siis lihtsalt märkama. Mõtted on pilla-palla, täiesti subjektiivsed ning kõike kogetut kindlasti ei kajasta, kuid on ehk isutekitajaks neile, kel Bali avastamine mõtetes või unistustes.
Denpasari lennujaamas lööb näkku Aasia reisidelt tuttavlik palav niiske lõunamaa õhk. Kohe hakkab pihta ka taksojuhtide ja niisama autojuhtide (erilist vahet neil pole) hõiklemine ja tähelepanu püüdmine, et endale selleks õhtuks klient napsata ja mõni euro teenida. Põiklen, mis ma põiklen, lõpuks lasen end ikka autosse rääkida ja kindel plaan kohalikku taksoäppi testida jääbki plaaniks, kuna nood juhid on mingil põhjusel lennujaama territooriumilt eemale tõrjutud. Hiljem kogen ja näen, et äpitaksod on mitmel pool suurte siltidega hoopis keelatud. Tungiv soovitus on toetada kogukonda, st kasutada tänavaservadel ja treppidel istuvate autojuhtide teenuseid, kes väsimatult hõiguvad: “taxi” või “transport”, etendades igaks juhuks sinna juurde hoogsat roolikeeramise liigutust.
Selline tore tantsule kutsumise tunne tekib, ohjeldan tärganud rikkalikku soovi vastu tantsida. Väsimatult tuleb lahkelt sõiduteenuse pakkumisele vastata: “Tänan, ei.” Selliseks vastuseks ollakse muidugi valmis ja kohe kõlab lootusrikas küsimus: “Maybe tomorrow?” Mõni harv sõit ongi paljude pereisade ainus teenistuse võimalus ja pakkumine ületab siin ilmselgelt nõudluse kordades. Aga juhid vähemalt ei paista välja kurvad, jutustavad ja naeravad isekeskis, ratastel toidukärud – liikuvad kohaliku toidu köögid külastavad kogunemiskohti ja palmilehtedest torbikutes jagatakse kärudest kõhutäiteks riisi ja lihapalle koos vürtsidest tulise kastme ja salatiga ning kahjuks ka ühekordseid kilekaanega plasttopse veega.
Olen selliseid Eesti poeriiulitel näinud viinaga täidetuna ja alati mõelnud, et kes ja millistel asjaoludel neid küll ostab. Paraku vedeleb palju tühje plasttopse ja muud prügi teepervedel, tagaaedades, tühjadel kruntide, kuigi algeline, sorteerimiseta prügivedu näib toimivat.
Kui aga on soov päevasele reisile minna või mõni lühem sõit teha, võib julgelt neid autojuhte kasutada, hinna üle tasuks siiski pisut tingida. Facebooki grupist „Eestlased Balil“ leiab ka paar Dewa nimelist eestlaste poolt heade soovitustega autojuhti: Dewa (Made) Adiwisma ja Dewa Nyoman Awatara.
Nimedega, nii poisslaste kui tütarlaste omadega on Balil omaette lugu. Bali inimesed panevad oma lastele nimed sünnijärjekorra järgi ning nimed on samad nii meestel kui naistel. Esmasündinu saab nimeks Wayan, Putu või Gede, teise nimeks Made või Kadek, kolmanda lapse nimeks on Nyoman või Komang ja neljandale Ketut.
***
Kiirlaevareis Padangbai sadamast Gili Airile, mis on üks kolmest armsast pisikesest kõrvutisest Gili saarest, kestab paar tundi ja pakub mõnusat pikutamist laevalael koos postkaardivaadete, täitsa mõnusa, kuid liiga valju klubimuusikaga. Muidugi ei taibanud ma hommikul kell kuus unise peaga piisavalt 50nest päikesekaitset panna ja kahetunnise päikesepai tulemusel on talvisest Eestist saabunud sinaka nahaga turist õhtuks omandanud punased tulitavad käsivarred “mõnusa” t-särgi randiga ning otsaesise kui ehedal punanahal. Järgmised viis päeva ravin põletust ja ajan nahka. No tõesti, ma ei ole esimest korda neil laiuskraadidel, aga “inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina”, laulis kord Urmas Alender. Tõsi ta on.
Plaan otsejoones hoopis Gilile minna sündis vajadusest end maha laadida, soovist kohata vähe inimesi ja rohkem ookeani, päikest, vaikust ja omaette olemist. Gili Air sobib selleks suurepäraselt. Saarel pole autosid ega tavarollereid, mis on vaikuse janunejale nagu vahukomm lõkke ääres keksivale lapsele. Ringi saab liikuda hobukaarikuga ja jalgrattal, mõnel kohalikul on elektriroller.
Minu jaoks parim viis liikumiseks oli jalutamine, sest liikuda ma ju tahtsin, samme oli vaja ja nii jõudis märgata kiirustades märkamatuks jäävat, näiteks teismelist ja hiljem ka täismõõdus varaani või “määdžik mašruumi” korjavat ja lahkelt müügiks pakkuvat leebelt öeldes pisut räsitud olekuga prouat või rannale uhutud koralle ja merekarpe, loojangu maagiat või maha jäetud hotelli ees rannaliival sügavas rahus külitavat Budha. Saare ümbernõõt on 5 km, seega üks ring hommikul enne kõige palavamat leitsakut ja teine loojangu aegu on ideaalne. Aega kulus neil saareringidel muidugi kõvasti, sest ikka ja jälle ahvatles mõni valge liivaga privaatne nurgatagune, kust libistada end türkiissinisesse ookeani veidi jahutust saama. Kui päeval on olnud täispäike, siis muidugi rannaäärne madal vesi ei jahuta, sest tunnetuslikult on see keha temperatuurist soojem, tuleb sügavamale sumbata.
Vihmaperioodil, mis kestab märtsini, pole aga vaja karta, et igapäevane lauspäike võhmale võtab. Detsembrist saadik on olnud väga vähe päevi, kui üldse ei saja. Enamasti sajab siiski õhtuti ning öösiti ja olgu kerge sabin või kallaku nagu oavarrest, ikka on soe, mõnus, värskendav ja loodus lokkab ning tänab.
Minu soe soovitus on Balile tulles kindlasti võtta aega Gili saarte jaoks. Soovitus pädeb nende jaoks, kes soovivad aega aeglustada ja ilusaid randu nautida. Surfajatele ja peojanustele sobib Uluwatu ja muud popid paigad mööda rannajoont sealt üles (olin Uluwatus kahtlemata kõige eakam turist), Sanuris seevastu tunneb ka 70-aastane end noorena. Ubudi kohal hõljub kultuur ja zen udu, kuid sedagi mitte igal pool, sest peatänaval vaevlevad ummikutes ja rahvast on nii palju, et liikuda tuleb külg ees. Bali põhjaosa on turistide hordidest üsna puutumata. Hingematvalt imelised loodusvaated ja musta vulkaanilise liivaga rauge ranna leiab sealt kindlasti. Delfiinidega koos ujuda saab peaaegu kindlasti ja värvilised kalad korallide vahel on snorgeldajatele garanteeritud.
Nagu Eestiski Narva pole Haanja ning Hiiumaa pole Setomaa, nii on ka Balil väga mitu palet. Kui teha eeltööd ja teada, mida tahta, pettuda justkui küll ei saaks kuidagi. Kui ikka pettumus valdab, tuleks vist peeglisse vaadata.
***
Gili saare paradiisis kluugutavad roosade pugudega minituvid palmidel ja liivasel rannateel, enamasti eakad mehed koonusekujulistes laia äärega ja taimedest punutud mütsides ehitavad ja parandavad rannal paate või on mõõna ajal, õnged õlal, riffini kõndinud ja seisavad seal tunde nagu mütsikestega telefonipostid. Nooremad mehed püüavad hõlpsamat tulu kohvikutes ja restodes ning need, kes on suutnud juba auto liisimiseks kapitali koguda proovivad õnne Bali saarel transporditeenust pakkudes, neil on ka inglise keel suus.
Väikesaarte naised punuvad merikarpidest keesid ja lükivad klaaspärleid paela, igal sammul on ka osav pesupesemisteenus, mis ikka naiste pärusmaa.
Pisike piimašokolaadikarva helkiva nahaga poiss hõikab šokolaadijäätist süües ülevoolavalt rõõmsalt: “Nämm -nämm-nämm!”, just nagu eesti põnnidki. Kuidas need keeled ikka nii erinevad lõpuks said kui rääkima õppides algus ikka instinktiivselt samamoodi käib?
Iga paari kaela- ja käevõrupoekese järel tinistab keegi kitarri ja laulab iseenda ning möödujate rõõmuks. Peamiselt lauldakse siiski oma elu helgeid hetki pühitsedes ja tänuks taaskordse imeilusa päeva eest. Mõnes kohas on koguni tekkinud trio või kvartett kaasa ümisevatest ja pilk kaugusesse (või endasse) suunatud sõpradest, aeg-ajalt astub mõni turist kampa.
***
Õhtul kell 10 bangalo ees terrassil on ikka palav. Kui ei liiguta, siis higistama õnneks ei aja. Kostab erinevaid linde, sidinat, vidinat, sirinat, tiksumist ja kääksatusi, midagi kukkumiselaadset. Alles hiljem saan teada, et see vali “gek-koou” ei kuulugi mõnele troopilisele linnule, vaid tegu ongi täiesti tavalise geko õhtulauluga. Aga hääli on erinevaid. Aeg-ajalt kuulen esiti hoiatavat lehtede sabinat-krabinat ja siis käib vali või eriti vali mütsatus, sõltuvalt sellest, kuhu küps poolekilone kuni kilone mango parasjagu potsatab, kas mullale või betoonist teerajale. Viimasel juhul rebib kokkupõrge takistusega selle imelise vilja sisse praod ja ma ei suuda sellele lõhnavale, mahlast nõretavale ahvatlusele vastu panna. Siin võiks edukalt pidada mangodieeti. Hommikuks suuuuur klaasitäis mangomahla, lõunaks mango ja õhtuks taas mango. Ja nad on gigantsed. Selle viljaga pähe saamine võib silme eest mustaks võtta või pildi sootuks kaotada.
Maitsest võib lihtsalt lolliks minna. Mangod valmivad siiski vaid paaril korral aastas, detsembris neid igatahes oli.
***
Muidugi sai jätku ka minu ilmselt kaasa sündinud kaotamise oskus. Sain nädala eest saarele tulles kaasa tagasisõidupileti, millel ära rebitav n-ö kontrolli osa. Hoidsin seda nagu silmatera toas riiulil, igaks juhuks merekarbi all, et sentimeetripikkused sipelgad, kes öösiti vannituba külastasid, kaasa ei viiks.
Päev enne tagasisõitu oli korraldus käia sadamas oma homsest sõidusoovist teada andmas. Kästud-tehtud! Noormees tegi piletist foto öeldes, et saadab selle ülemusele. Tol hetkel ma veel ei teadnud, kui oluline moment see oli. Suundusin sadamast otse 5-kilomeetrisele ümber saare jalutusringile ja loksusin tavapäraselt tunnikese soojas soolases ookeanivannis. Tagasiteel läksid lühikesed püksid otse rannariiete peale ja tuppa jõudes selgus, et olin laevapiletit taskus kenakesti leotanud. Õnneks kirjutatakse tänapäeval pastapliiatsi, mitte tindiga, mistõttu info oli püsinud loetavana. Siiski oli näha, et kontrollriba on kolmandiku võrra lahti rebenenud. Kohtlesin tähtsat paneritükki ülima tähelepanu ja hoolitsusega, kuivatasin, sirgendasin. Hommikul ladusin endale ühe seljakoti selga, teise kõhule, prillid ninale ja veepudeli kätte ning viimase asjana poetasin pileti ettevaatlikult püksitaskusse, kontrollriba allpool, suunaga tasku põhja. Sadamasse oli mõni minut kõndimist.
Astusin, täis meeldivat enesekindlust laevafirma leti juurde, tõmbasin pileti taskust, et see töötajale ulatada ja …. kangestusin. Väiksem, rebitav osa piletist oli puudu. Absoluutselt täiesti puudu. Polnud seda taskus ega maas ega mitte kusagil. Lihtsalt ei olnud sügaval tasku põhjas seda palju näinud olulist paberitükikest, millest sõltus minu edasine saatus. Järgnes tükk aega kogunenud kolme noormehe seletamist, et neil on seda paberitükki vaja ja minu seletamist, et ma saan neist aru, aga mul kahjuks pole soovitut. Proovisin õnne, viidates eelmisel päeval tehtud ja bossile saadetud fotole. Õnneks oli piletil ka reisija nimi ja õnneks võeti seda peakontorist kontrollida. Palusin kõiki häid ja võimsaid jõude appi ning pärast paarikümneminutilist närveerimist saingi oma pardale minekut lubava kaelakaardi. Selleks korraks siis pääsenud! Ohvriannina unustasin letile oma reisiks varutud veepudeli. Laevapiletis sisaldus täiesti üllatuslikult ka tasuta transfeer soovitud sihtkohta Balil. Minu tee viib nüüd sisemaale, “kultuuri- ja joogapealinna” Ubudisse. Näis kas jooga ja zen hakkavad mulle ka külge.
Merereis tõotab tulla elamuslik. Kui nädala eest Gili Airile tulin oli meri mitmeid päevi vaikne, nagu Tamula järv. Siis aga kõmistas paaril päeval äike ja vihmapilved püüdis kõrgete mäetippudega endale naabersaar Lombok. Äike tõi, nagu juba lapsepõlves selgeks saanud, kaasa ilmamuutuse. Antud juhul tähendas see tiibu tõstnud tuult ja isegi pisikeses Gili Airi ja Lomboki saarte vahelises praos veepind hüplevaid valgeid lainejäneseid ( ) täis. Paaritunnine laevareis tagasi Balile saab olema “lõbustuspark”, mida ma pole mitte kunagi armastanud. Käisin verinoorena korra Kadrioru lõbustuspargis vaid seetõttu, et pinginaabri Ange on sõnul töötavad seal ägedad kutid, kes teevad bändi Generaator M ja laulavad: “Tulge aaaaaapi kõik, kes meid päääästa võiks…” (täna on toonane solist Smilersi ninamees). Siin on tavapärane, et tuul ärkab roidumusest just peale lõunat ja minu reis algab keskpäeval, nii et täpne ajastus.
***
Ärkasin ninasõõrmed kõditava meeldiv-masise viirukilõhna sisse. Sulnis varjuline aed, veevulin ja pisikesed oranžid ning kuldsed kalad minitiigis, värviliste õite küllus, hinduistlikud skulptuurid ja postamendid, igaühe ees väike palmilehtedest punutud alus, millel lilleõied (sh kindlasti kollane dagetis ja sinine hortensia) mõned riisiterad või küpsis ja magusalt suitsev viirukipulk. Vabas õhus on viirukit just parasjagu või on tegu minu jaoks õige naturaalse lõhnaga, sest ma pole tegelikult suur viirukifänn ja kodus neid ei kasuta. Aga siin tundub see nii hea ja õige, et ostan kohalikult varahommikuselt turult (see algab siin kl 4) täiesti aru kaotades ja mõõdutundetult kolm kilost pakki koju kaasa, ise mõtetes juba juunikuisel terrassil, viirukisuits vaikselt heljumas karikakarde ja kurekellade vahel.
Põhja-Bali mägedes püüavad pilku siniste hortensiate põllud, terved mäenõlvad sinetavad. Vaimustav! Neid imelisi lilli just igapäevaste ohvriandide tarbeks kasvatataksegi ja õisi müüakse 2 eurot kilo! Küll on kahju, et ei olnud piisavalt kiiret taipu ja reaktsiooni, nii jäi fotole jäädvustamata ulmeline pilt suurest veoautokoormast sinistest hortensiaõitest, mu lemmikutest.
***
Tasub minna ja vaadata, mis on nurga taga. Kui tunnipikkuse ja kuni 6 eurot maksva massaažini oli vaja pisut aega parajaks teha, pöörasin külatänaval jalutades nurga taha. Ja seal avanes uskumatu vaatepilt. Neljapäevasel pärastlõunal olid mehed kabedad autod ja motikad selja taha parkinud ja unustanud ning uhkeldasid hoopis … kukkedega. Kohe – kohe oli algamas kukepoks. Igaüks silitas oma lindu ja meeleolu oli ootusärev, segatuna mängulisusega.
Ma pole kindlasti taoliste loomi-linde kahjustavate vastemängude pooldaja. Aga seal see toimus kogu oma eheduses ja vähimagi kavatsusega kellegi kogukonda mitte kuuluva jaoks atraktsiooniks olla.
Bali on kontrastide saar. Siin on imelist kunsti ja käsitööd ning silmariivavalt ning kurvastavalt prügiseid teeääri ja tagaõuesid, restorane, kuhu tuleb siseneda paljajalu ning papud ukse taha jätta, taktiilsed kõnniteed, mida mööda kõndida ei saa, sest iga paari meetri tagant on kas tähistamata sügav lahvandus, mis avaneb tänavaalusesse sadeveekraavi või on autod ja rollud kitsukese kõnniteejupi lihtsalt täis parkinud. On äikest ja päikest, luksust ja lihtsust, arhailisust ja innovaatilisust, wifi igas kohvikus ja majutusasutuses kui inimõigus ja kohvikupersonal, kes tööle tulles end näotuvastusega identifitseerib ja kukepoks ning täisealiseks saamise rituaalina noorte pidulikku rüüsse riietamine, et neil siis lähikondsete kaasaelamise saatel hambaid viilida – nõnda saab loomaliku alge inimesest eemale tõrjuda.
On hommikune ja loojangueelne õndsat meeleolu loov viirukilõhn kitsastel külatänavatel, mis pärineb raudse järjekindlusega iga kodu, templi, poekese või muu äri ette pandud palmilehest punutud karbikesse asetatud värvilise lilleõisi ja riisi sisaldava ohvrianni juures olevast viirukipulgast. On templid, söögikohad ja bungalod võrratute vaadetega erkrohelistele riisiterrassidele, kus ikka veel taimhaaval, käsitsi ja paljajalu mudas iga õrn riisibeebi sirgesse ritta istutatakse ja trendikas, sügavuti oma sihtsegmenti tundev jooga- ja meditatsiooni keskus, mille poes väike purgike fermenteeritud supertoitu (eestlase jaoks lihtsalt hapukapsast) maksab sama palju kui tund massaaži. Wifi salasõna on ses trendikas paigas “jesusisvegan”.
***
Nagu me kõik suurepäraselt teame, on võimalik ise aktiivselt panustada oma heaolusse. Millegipärast on selle põhimõtte järgimine siin oluliselt lihtsam. Rajal püsimiseks ja eesmärgile pühendumise toetuseks valisin nädalase puhastava ja tervist taastava kuuri ajurveeda keskuses. Hommik algab kell 7 tunnise hatha joogaga ja õhtuses menüüs on jooga nidra või meditatsioon. Vahepeal on igasugu masseerivaid ja õlitavaid protseduure. Võlujook siin on ghee. Esiti sattusin õhtusele joogasessioonile.
“Nau relaaaks jour laft lag, and nau relaaaks jour laft hand…” Olin kahelnud, ka saan inglisekeelsest juhendamisest piisavalt hästi aru, aga see inglise keel oli nunnult eriline ja pärast mõningast kohanemist sain hakkama küll. Ja siin ei ole miskipärast üldse raske (nn õhtuinimesena) ärgata kell 6, et oma keha peaaegu kohe pärast silmade avamist liikuma ja painduma saada. Suudaks vaid seda traditsiooni kodus jätkata!
Elu ajurveedakeskuses on rutiini loov ja see hoiab parasjagu tegevuses ning samal ajal lõõgastuses. Majutusmajakestes internetti teadlikult ei ole tagatud ja väljakannatamatu sotsiaalmeedia nälja või uudistejanu saab kustutada raamatukogus. Lai maailm saab kokku nii siin vaimu ja keha turgutavas ahvimetsa taguses õdusas vaikses oaasis, kui Balil tervikuna. Tutvun armsate ja tarkade naistega Austraaliast, Indiast USAst, Soomest. Mitte, et siin mehi poleks, on küll, sest ka mehed vajavad ajuti turgutust.
Pean ikka välja ütlema, et väga häiriv on meeletu venelaste mass Balil. Neid on siin tõesti väga palju ja igal pool. Ja kuigi mõned neist on lärmakad, ebaviisakad, on siiski enamik tavalised paarid, pered koos laste või vanavanematega, teevad tavalisi puhkajate asju, näevad välja ja käituvad (kui nii võib öelda) euroopalikult, tahavad olla õnnelikud. Kuid valus torge südames tabab vene keelt kuuldes ja venekeelseid restode menüüsid nähes ikka ja jälle – miks te lasete sel õudusel kesta, miks te ei võta midagi ette, miks lepite või veel hullem – miks te kiidate heaks agressiooni ja õudused Ukrainas, nautides siin elu, nagu poleks midagi juhtunud? See ei ole ju vaid Putini sõda! Balilased (ja ka siin palju kordi käinud turistid) kurdavad aga, et venelaste suure arvu ja kõrge maksevõime tõttu on hinnad lakke läinud. Muuhulgas on nad odava hinnaga ära ostnud mitmeid covid-kriisi mõjul raskustesse sattunud restoranid ja hotellid ja kohalikud on mures.
***
Sajab. Hommikust saati vaikselt, väikeste pausidega. Soe vihm nõrgub alla palmilehtedelt, kukutab lilledelt mõned õied ja pladiseb räästalt suuremate tilkadena kukkudes kiviplaatidest kõnniteel. Istun bambusest varikatuse all kergelt ülespoole kumerduvate otstega diivanil, nõjatun patjadele ja naudin sooja, elu ja viljakust andva vihma meditatsiooni. Mõnikord harva suviti on Eestis ka sellist sooja vihma ilma, enamasti läheb siiski vihmaga kas jahedaks või kärgatab kõu ja rapsivad tugevad tuulehood kõike ettejuhtuvat. Siin aga tilgub soe vesi õrnalt alla hallikast, pisut läbi kumavast taevast justkui shirodara soojad õlipiisad tilguvad laubale ja libisevad mööda otsmikukumerust juuste piirile. Ja teadvus virvendab eri tasandite vahel. Võiksin öelda: peatu hetk, aga lonks mu puhastumiskuuri päeva teisest mahlaklaasist paneb õlgu väristama ja manab korraks näole kõvera grimassi – mahl koosneb peamiselt kurkumipulbrist ja aloe verast, kuhu on lisatud õige pisut mett. Tean, et see on mulle hea ja võtan kangelaslikult järgmise suure lonksu. Hommikuks oli punane marjamahl, lõunaooteks kollane kurkum, lõunaks …, õhtuooteks roheline kurgi-spinati- ingveri jook ja õhtuks rahulik roosakasoranž papaia. Sellised värvilised päevad mul!
Õhtuti siristavad valjuhäälse koorina sirtsud ning päeval niidetud, õhtuks juba kuivanud heina lõhn äratab mälupildid lapsepõlvest, mil lõhnav hein sai karja- ja heinamaalt koju toodud, lakka aetud ning magus suve lõhn sõõrmetes värskel heinal pikutades oli jäänud vaid üks soov – et isa käivitaks Moskvitši ja sõidutaks heinalised Kirikumäe järve äärde ning ometi kord saaks heita kuumavad ja kõrtest kraabitud ning parmudest söödud kehad rabajärve pruunikasse pehmesse jahutavasse vette.
***
“Luki-luki tšip-tšip!” See pole kutse siin rõõmsalt vabalt ringi jooksvatele nunnudele koertele (ja neid on palju ning täiesti tavaline on, et nad sõidavad omaniku ees või taga või ka ees ja taga istudes rolludega ringi). Nii kõlab vanade ja mitte nii vanade naiste (noored tüdrukud on ilmselt kõik massöörid või iluteenindajad kümnetes tänavaäärsetes salongides) kutse vaadata sisse nende poekestesse, ühte väga paljudest samasugustest, mis on reas nii rannapromenaadil kui tänavatel. Üldse tuleb siin omaks võtta külma kõhuga sõiduteel kõndimine, sest kõnniteejupid, kui neid on, on täis pargitud rollusid ja autosid või on need täis laotud kõikvõimalikku müügiks mõeldud kraami.
Suunda siin ei näidata, sõidurudadest kinni ei peeta, ometi sujub liiklus kuidagi, võiks isegi öelda hästi ja selle võtmeks on kaasliiklejatest hoolimine, nendega arvestamine. Signaalitamist küll on, aga see on märguanne ja pigem hoiatus ohu eest, mitte vandesõna huulil kurjustamine nagu see Tallinna tänavatel kombeks.
***
Lämbe leitsak on õhtuks pisut järgi andnud.
Partide prääksumine ja kukkede kiremine on kuuldav tõepoolest kõikjal – kesklinnas, Sanuri kuurordi promenaadil, ammugi külas väikeste majakeste vahel, mida villadeks kutsutakse ja turistidele välja renditakse.
Aga kord aastas vaikib terve saar. Uskuge või mitte, aga ka lennujaam on suletud, sisse – ja väljaregistreerimisi hotellidest ei toimu, transport seisab, poed on kinni, tänavad on tühjad. Miks? Sest tähistatakse vaikuse püha Nyepi ja tervel saarel valitseb absoluutne vaikus, kuked välja arvatud, muidugi. Tänavu on see liikuv püha 22. märtsil ja jääb mul, paraku, kogemata. Kas väsimatult tööd rühmav ja tulu teenida tahtev eestlane oleks võimeline selliseks vaikseks päevaks, iseendasse vaatamiseks, mõtisklemiseks? Remondi tegemine, muru niitmine ja sõprade või perega pidulauda istumine ning klaasi tõstmine oleks muidugi sel päeval kohatu.
Võiksime ehk proovida pöörlemise hoogu korra maha võtta.
Ükskord saab igaühe aeg otsa. Kord veidi varasemal hommikutunnil randa jalutades märkasin tavapärasest rohkem inimesi, kõik traditsioonilistes pidulikes riietes. Selgus, et tegu oli matusega, täpsemalt kremeerimisega. Päris lähedale minna ei tihanud, kuid näha oli alus, millel oli olnud keha. Kremeerimist viidi läbi suurte gaasipõletitega ja mulle avanesid vaid protsessi lõpuakordid. Keha maise teekonna lõpp on saada tuhana ookeani puistatud.
Maassa maan tavalla.
***
Hommikul kleidisaba koomale tõmmates ja Nusa Penida saare avastamiseks rollerile istudes aimasin, et tuleb põnev päev. Seda päris ei osanud arvata, et kitsad kaljusse raiutud astmed ühel hetkel lõpevad ja alla randa jõudmiseks tuleb selles samas kleidis ja plätudega teha köislaskumist. Muidugi tuli end pärast ka köie toel ja käte jõul üles vedada, kõhust kusagil veidi ülevalpool kõditamas üks üsna halvasti talutav hirmuklomp. Elu on seiklus ja daamiks jääda on vahetevahel väljakutse. Vaated olid aga ilusamadki, kui postkaardil.
***
Jumalate saar on kahtlemata oma nime väärt! Minagi tundsin end siin jumalikult. Sain vahepealses tormlemises hapraks muutunud kontakti iseendaga, palju parema enesetunde, rõõmu, inspiratsiooni ja erilisi kogemusi. Kas ka midagi kaotasin? Vahepeal kadus ajataju – nädalapäevadest polnud aimugi ja asjaolu, et Eestis eksisteerib jätkuvalt seisund: lumi ja -20 °C unus sootuks.
Kaotasin ka võimaluse jõulupuud ehtida ning mõned vastlakuklid ja kilod.
Mis seal ikka – ma teeksin seda veel! Ja veel …
Teemad