Jagame teiega Ülle Puustusmaa Egiptuse reisikirju jaanuarist 2022. aastal. Ülle armastab reisimist, kultuuri ja loodust, peab neid elu essentsiks ja on avastanud ilma ja inimesi nii koos sõprade kui lähedastega, nii suure kui väikse seljakotiga. Egiptuses käis üksi ja esimest korda, kuid arvatavasti mitte viimast.Loe ka reisikirja 1. osa, 2. osa
ja 3. osa.
OSA 4
“Danke schön!”, hõikab naaberlaua saksa proua rõõmsa reipa häälega, olles kelnerilt kätte saanud oma mitte esimese õhtusöögikõrvase õlle. Proua tämber pälvis mu tähelepanu, kõlades ülimalt sarnaselt miss Sophiele, kui ta hüüdis: “Admiral von Schneider!” igihaljas ja selle tõelise vana-aastaõhtu tunde loovas telelavastuses “Õhtusöök ühele.” Neljane seltskond, kus kõik minu asjatundmatu hinnangu kohaselt võiksid oma 80ndat juubelit tähistada, naudib puhkust ja tähistab elu ikka täiega. Ja pole ühtki põhjust neile seda ette heita. Õnnelikud, sest prouadel on ka härrad kõrval ja moslemist kelner ei saakski ju ka Jamesi kombel lahkunud sõprade asemel klaasi tõsta, see oleks patt.
Poetasin ka ühel õhtul kelnerile paarieurose meeleheamündi, mispeale ta nüüd mind kui kallist sugulast kohe restorani ukselt pilguga püüab (maski alt muud ei paista) ja mulle hoitud aknaalusesse lauda suunab ning miskipärast kohe kaks klaasi punaveini kohale toob (all inclusive stiilis pisikesed klaasid on, ärge muretsege). Meelehead nad siin ootavad (varem pajatasin nende madalatest palkadest), peale nad sellega kuidagi ei käi, vähesed annavad jootraha ja andjale on nad on väga tänulikud. Soovitus on siia tulles võtta kaasa ühedollarilisi rahatähti, andmisrõõm on pea sama suur kui saamisrõõm.
Kui eile lõpuks mõistsin, et rannas päevitustoolide kõrval olevad ontlikud (mu saksa sõber Paul ütleks kindlasti sõna väljapeetult hääldades: decent) punutistest vaheseinad võivad olla sinna seatud ka mingil muul põhjusel kui minusuguse introverdi jaoks nii olulise privaatsuse tagamiseks, näiteks jaheda tuule varjamiseks, siis hommikuse rannasessiooni ajaks oli eile pisut ka mere häält teinud veekogu taas taandunud Kubija järve taoliseks õrna pinnavirvendusega suuremat sorti tasaseks loiguks. Minu kui supisooja vee armastaja jaoks oleks temperatuur ehk võinud olla paari kraadi jagu kõrgem, kuid see tunne möödus kohe, kui keha oli keskkonna omaks võtnud. Otsus nabani vette jõudes mitte silmapilkselt konnalaadseid liigutusi tegema hakata autasustas mind mõnemeetrise merepõhjajalutuskäigu järel üllatusest ja ilust hämmelduma paneva vaatepildiga. Korallid! Sedakorda küll mitte Emajões ja selle võrra ehk vähem üllatuslikus asupaigas, kuid siiski. Siinsamas hotelli ujumisrannas, mõni meeter kaldast! Lillad, kreemikad, pruunikad ja korallide vahel ja ümber ning hetke pärast mind, kui uut huvitavat objekti ümber jalgade tiireldes uudistama tulnud kalad: kollamustatriibulised, hallilillatriibulised, rohekollased, erksiniste kiivritega, mustad ja tagasihoidlikud põhjakarva beežid, pika ninaga ja ümarad, voolujooneliselt siugjad, kellukujulised – imelised! Korallide ja kivimügarike vahel lösutasid suurte mustade keradena vist paarikümnesentimeetriseid hirmutavaid teravaid piike hõljutavad merisiilid. Kah põnevad vaadata, aga oi, kui valusad peale astuda! Kord Zanzibaril proovisin. Nii hirmutav oli (kõik need jutud siilikute mürgisusest), et andsin end saatusele alludes rannast kiirelt leitud kohaliku “doktori” meelevalda, kes suust alkoholimõõka välja hingates ükshaaval ogad välja tiris, jala bensiiniga üle valas (õnneks peale ei pissinud), toore papaia haavade hoolduseks kaasa andis ja kogu šõu eest 50 eurot küsis (ja kakskümmend sai, peaasjalikult selle eest, et mult surmahirmu ära võttis).
Nüüd on mul ometigi kaasas Horvaatia lipu värvides ja sümboolikaga rannasussid, mille vahepealse kümnendiga meheks sirgunud poeg ammuigi maadeavastaja Marco Polo sünnisaarelt Kor?ulalt ostis ja mis nüüd talle väikeseks ja mulle parajaks jäänutena taaskasutust leidsid. Eestlaslik kraami kuuri taha ja pööningule korjamise “äkki läheb kunagi vaja” tava on ikka väärt värk ja tasub pärandina alles hoidmist.
Homse mere- ja snorgeldamisretke ootused on nüüd igatahes üles kruvitud.
Ja läbi olen seni jõudnud lugeda vaid ühe raamatu (sellegi lennukis), kahega olen poole peal. Massiivselt alla ootuste sooritus! No mis teha, kui puhkajal on elamuste jahil kogu aeg kiire!
Remargi korras veel paar tähelepanekut. Enamik üle 30aastaseid hotelli külalisi on ülekaalulised ja enamik ei oska või taha noa ja kahvliga süüa. Mina ei tea, on see ülekaal liiga hea elu tunnus või hoopis kehvad valikud toidulaual. Hardo Pajulalt hiljuti kuulsin, et ülekaal pidi olema ka üks vaesuse markereid ja järele mõeldes ma temaga mõtetes ka nõustusin. Ja ma ei tea ka seda, kas taanduvad kultuursed söömiskombed on kiir- ja tänavatoidu laia leviku mõju või hoopis mu eestiaegse kodumajanduskooli läbi teinud armsa tädi Olga lapsepõlves läbi viidud kombekoolituse puudumine, igatahes piirdub enamik kahvliga toidu tõstmise ja vahel ka jutu illustreerimiseks sellega vehkimisega.
Ja datlid, mida siin jäätükkide vahelt lõunaseks maiuseks pakutakse, pole sugugi sellised lääged ja vastuvõetamatult magusad plönnid, mida Eestist leida võib, vaid hõrgud, mahlased, just parasjagu magusad, et datlipõlgurist datliarmastaja voolida.
Ilusat pühapäevast pärastlõunat teile, puhake hästi!
Vaata ka Egiptuse reisipakkumisi.
Teemad