Piirkond Lähis-Idas, kus Jordaania paikneb, ei kuulu just tavapärase turisti marsruudi hulka. Mauri Saarend käis seal ka vaid konverentsil, aga kuidas sa jätad kuningriigi endaga tutvumata.
Riigid, millega Jordaania piirneb, on meile pigem tuttavad teleuudistest – Iraak, Süüria, okupeeritud Palestiina, Iisrael ja Saudi-Araabia. Peab siiski kohe mainima, et erinevalt mõnest oma naabrist on Jordaania viimastel aastakümnetel suutnud relvastatud konfliktidest hoiduda ja see maa tundub reisija jaoks turvaline.
Ekstremiste on siiski ka seal – 2005. aasta sügisel toimusid ohvriterohked pommiplahvatused kolmes Ammani hotellis. Pärast seda on turvameetmeid karmistatud ja näiteks hotellidesse sisenetakse läbi lennujaamadest tuttavate turvaväravate ja ka pagas kontrollitakse põhjalikult üle.
Jordaaniasse lendamine on suhteliselt kallis. Ehkki pealinn Amman asub Eestist umbes sama kaugel kui Tel Aviv või Kairo, on lennupileti hinnad sinna ligi kaks korda kõrgemad ja ulatuvad tuntavalt üle 10 000 krooni. Parimaid ühendusi pakuvad KLM ja Lufthansa, mina valisin viimase, kuna neljatunnist lendu teenindab neil mugav ja suur kontinentidevahelisteks reisideks mõeldud Airbus 330.
Enamik Euroopast tulevaid lende maandub Jordaania pealinnas öösel. Nii ka Lufthansa, millel saabumisaeg kell 02.20. Eesti kodanikud saavad sissesõiduviisa 10 dinaari (180 kr) eest Ammani lennujaamast ilma probleemideta – fotot ja ankeete pole vaja täita, raha maksmisest piisab.
Viisa käes, alustasime öist 45minutilist autosõitu Surnumere äärde. Tee Ammanist kulgeb üsna lähedal Palestiina piirile ja sellel tuleb läbida mitu sõjaväe kontrollpunkti. Ühel hetkel elavnes meie kogu aeg vaikselt rooli keeranud autojuht, näitas kauguses paistvaid tulesid ja ütles, et see on tema kodumaa – Palestiina.
Kuna aga Palestiinat okupeeriv Iisrael peab kogu tema perekonda terroristideks, on ta juba aastakümnete eest maalt välja saadetud ja tagasi teda ei lasta. Pärast pikka karjääri taksojuhina Bagdadis elab ta nüüd (koos sadade tuhandete teiste Palestiina põgenikega) Jordaanias ja saab oma kodumaad ainult kaugelt vaadata. Et siis selline sissejuhatus piirkonna reaalsusesse.
Surnumeri on tegelikult järv
…asudes nii sügaval orus, et piirkond on planeedi Maa absoluutselt madalaim maapealne punkt. Viimastel aastakümnetel on järve veetase pidevalt langenud, olles hetkel juba 418 meetrit allpool merepinda. Vee soolasisaldus on üle 30%.
See tähendab, et erilisi eluvorme peale üksikute bakterite seal ei esine. Küll aga pakub Surnumeri põnevust turisti sihtkohana. Ilm on seal garanteeritult soe ja päikeseline – mai lõpus tõusis päevane õhutemperatuur varjus üle 35 kraadi.
Samas pole näiteks erilist vajadust päikesekreemi järele, sest Surnumerest tõusvad soolaaurud toimivad omamoodi loodusliku filtrina ultraviolettkiirguse suhtes. Nii Surnumere soolad kui ka muda pidavat olema tervisele väga kasulikud ja neid kasutab laialdaselt kohalik kosmeetikatööstus.
Surnumere Jordaania-poolsel kaldal asub hetkel ainult kolm hotelli, aga ruumi on veel, samuti potentsiaali ja nii on juba ehitamisel mitmed uued resort-tüüpi majutusasutused.
Meie konverents toimus Marriotti viietärnihotellis, mille territooriumil asus muuhulgas ka rohkelt erinevaid mageda veega basseine. Need on mugavad ujumiseks või basseiniäärseks lõõgastumiseks, aga erakordne kogemus on suplus Surnumere soolases vees. Põhjamineku kartust ei ole, suur soolasisaldus tähendab, et ka ujumisoskuseta inimene jääb selles järves suvalises asendis veepinnale hulpima.
Nii võibki näha turiste veepinnal selili ajalehti lugemas nagu oleksid nad voodis. Püüe jalgu põhja panna toob kaasa batuudisarnase efekti – vesi viskab sind lihtsalt üles tagasi. Vältida tasub tulisoolase vee sattumist suhu või silmadesse, see viimane võib olla üsna valus. Ka vahetult pärast habemeajamist lõua järvevette kastmine polnud just mitte kõige parem mõte.
Kaootiline Amman
Jordaania pealinn Amman ei pidanud eelinfo kohaselt just väga põnev koht olema. Kuna aga Surnumere äärest ei olnud sinna pikk sõit, siis otsustasime kasutada vaba aega ka pealinna külastamiseks. Sõit toimus juhiga rendiautos. Juhiks ja giidiks ühes isikus oli “Palestiina terroristi” asemel seekord vaikse olemisega kohalik mees Ibrahim.
Ibrahim näitas meile vaatamisväärsusi, millest olulisemaks ja huvitavamaks osutusid Rooma aegadest pärineva tsitadelli varemed. Amman ise jättis mõnevõrra kaootilise ja räpase mulje, meenutades mingil määral Egiptuse linnu.
Käisime ka kohalikul turul, kus kõigi reisiraamatute nõuannete vastaselt sõime ohtralt kohalikke pesemata puuvilju ja marju. Mingeid negatiivseid tagajärgi sellega õnneks ei kaasnenud. Puuviljad ja marjad, millest paljusid nägin esimest korda elus ega tea nende nimesidki, osutusid ülimaitsvateks ja suhteliselt odavateks.
Hirmkallid suveniirid
Sama ei saa öelda kohalike suveniiripoodide kohta. Hindu seal muidugi araabiamaale kohaselt väljas ei olnud, aga küsitavad summad vähegi kvaliteetsemate asjade eest tundusid absurdselt kõrgetena ja erinevalt mõnest teisest riigist ei ole Jordaania kaupmehed ka kuigi altid tingides hinda oluliselt langetama.
Ehk siis ostureisijale ei ole Jordaania just parim sihtkoht. Müügil on küll suurel hulgal kaheldava kvaliteediga kribu-krabu, parem kaup oli selgelt üle hinnatud. Minu ostud Jordaaniast piirdusid seetõttu mõne T-särgi, traditsioonilise pearäti kafiya, kohalike maiustega ja mõnede ehetega kingituseks.
Tagantjärgi meenutades jättis kõige eredama mulje lõunasöök Ammanis. Kuna selle reisi raames oli enamik sööke organiseeritud ja toimusid need kas hotellirestoranides või vabas õhus (aga tasemel catering-firma serveerituna), siis palusime Ibrahimil ennast viia kohta, kus lihtsad jordaanlased einestamas käivad.
Koht, kust me ennast leidsime, meenutas interjöörilt nõukogude okupatsiooni aegse söökla nõudepesuruumi. Meie laud kuhjati täis erineva sisuga kausikesi, igaühe ette laotati tükk paberit ja sellele suur kohalik lapik valgest taignast leib. Söögiriistu ei olnud.
Edasine nägi välja nii, et leiva küljest tuli murda tükke ning neid erinevatesse kastmesse või salatitesse kasta ja siis ära süüa. Maitses väga hästi ja kõhu sai täis. Ning arve? Koos jookidega kuuele kuus dinaari ehk umbes 18 krooni inimese kohta.
Wadi Rum ja Petra
Pärast Surnumere-äärse konverentsi ametliku osa lõppu seisis meil ees pikk bussisõit Wadi Rumi orgu ja sealt edasi Petrasse. Wadi Rum Jordaania lõunaosas on tuntud oma liivakivist kaljumoodustistega. Keset kõrbeliiva kerkivad maa seest erinevate vormidega kaljud, mis annavad sellele paigale mõnevõrra sürrealistliku ilme.
Fotohuvilistele on Wadi Rumis piisavalt pildistamismaterjali – eriti tore on seal päikeseloojangut vaadata. Meie puhul järgnes päikeseloojangule õhtusöök, kus lauad olid kaetud otse kõrbesse laotatud vaipadele.
Petra on ehk see koht, mille pärast enamik inimesi Jordaaniasse tulebki. Sõna ise tähendab kreeka keeles kaljut, aga tegemist on iidse linnaga, mis vahepeal üle 1000 aasta muu tsivilisatsiooni eest varjatud oli.
Petra rajasid muistsed nabatealased mõnedsajad aastad enne meie ajaarvamist. Nabatealased oskasid juba sel kaugel ajal veevarusid kontrollida ja veejuhtimissüsteeme rajada ning suutsid ehitada liivakivikaljude sisse oma aja kohta olulise linna ning karavaniteede sõlmpunkti.
Hiljem läks linn roomlaste kätte ja meie ajaarvamise esimestel sajanditel algas paiga vaikne allakäik. Aastal 363 toimus Petras laastav maavärin ja sestsaadik vajus koht vaikselt unustusehõlma. Kaljudes olevaid hauakambreid kasutasid kohalikud beduiinid oma elupaigana.
Alles ligi 1500 aastat hiljem, aastal 1812 jõudis Petrasse esimene eurooplane Johann Ludwig Burckhardt. Tänapäeval kuulub Petra UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja, seda on kasutatud võttepaigana mitme filmi jaoks – neist tuntuim on ehk “Indiana Jones ja viimane ristiretk”.
Beduiinid on Jordaania valitsus hauakambritest ümber asustanud ning teinud linnast hiiglasliku vabaõhumuuseumi ja turismimagneti. Sissepääs Petrasse maksab 21 dinaari (380 kr) üheks päevaks, lisapäevad on odavamad. Kuna linna pindala on suur, siis paljud reisijad käivadki seal mitmel päeval järjest.
Päikeseloojanguks palutakse kõigil külastajatel Petra territooriumilt lahkuda, enamik turiste veedab öö lähedalasuvas Wadi Moussa linnas, kus jagub majutusasutusi igale maitsele. Meie aga ööbisime umbes 40 aastat tagasi maha jäetud beduiinikülas Taybet Zamanis.
Küla koos oma kitsaste tänavate ja poekestega on küllalt autentselt taastatud ja toimib tänapäeval omapärase viietärnihotellina. Tõele au andes on need tärnid eelkõige eksklusiivse õhustiku, mitte niivõrd mugavuse eest.
Reaalne Petra külastus algab enamikule inimestest pisut üle kilomeetri pikkuse ja kohati vaid nelja-viie meetri laiuse kaljudevahelise teeraja läbimisega. Raja lõpus avaneb kaljudevahelisest praost hingemattev vaade suursugusele roosakat värvi paleele, mis kannab inglise keeles varakambri nimetust – treasury.
Tegelikult pole seal arvatavasti mingit reaalset varakambrit olnud, pigem on tegu templiga. Palee, nagu ka paljud teised ehitised Petras on sõna otseses mõttes kalju seest välja tahutud ja püsinud niisugusena umbes 2000 aastat.
Päev Petras tähendab umbes kümmet kilomeetrit kõndimist lõõskava päikese käes, peakatte kandmine on tungivalt soovitatav, nagu ka sagedane joomine (pooleliitrise veepudeli saab ühe dinaari eest). Kes kõndida ei viitsi, võib kohapeal raha eest laenutada eesli, hobuse või kaameli. Pakkumisest puudust ei ole ja omanikud hüüavad oma neljajalgseid sõpru hellitavalt Ferrariks või taksoks.
National Geographic soovitab
Näha saab Petras palju – muistseid hauakambreid, kiviteid, amfiteatrit, templeid jne. Üks huvitavamaid marsruute on pooletunnine mäkketõus linna keskelt mööda treppe ja jalgradu. Mäe otsas paikneb treasury’ga suursugususelt võrreldav ehitis – klooster. Ja seal lähedal omakorda muistne ohverdamiskoht, kus saab nautida kena vaadet ümbritsevatele kaljudele.
Petra on koht, mida on raske kirjeldada, soovitav on seda ise näha. Ka National Geographic on Petra üles loetlenud nende väheste maakera paikade hulgas, kus iga inimene oma elu jooksul peaks käima.
Petra oligi seekordse reisi viimaseks sihtkohaks. Käimata jäi näiteks Punase Mere äärses kuurortlinnas Aqabas, kus kuuldavasti head sukeldumis- ja snorgeldamisvõimalused. Aga selles osas on eestlastele sama mere ääres paiknev Egiptus kättesaadavam sihtkoht.
Meie jaoks järgnes taas kord öine autosõit Ammani lennuväljale ja kojulend Lufthansaga. Ammani lennuväli on Lähis-Ida kohta küllaltki modernne ja laiade šoppinguvõimalustega. Huvitav oli lennujaamas asunud ajalehekioski lett, kus kohaliku kirjanduse vahel püüdis reisijate pilku Adolf Hitleri “Mein Kampfi” araabiakeelne trükk.
Mina kulutasin oma viimased dinaarid kohalike maiustuste peale, millest osa on veel praegugi alles.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2006.
Tekst ja pildid MAURI SAAREND
Taustapilt: Shutterstock