Ruth Laidvee istus varakevadel sõpradega nende koduterrassil, limpsis veini, vahtis vihmahalli Eesti merd ja üritas teha eesootava suve puhkuseplaane.
Ei saanud me kuidagi kokkuleppele selles, mida me siis ikkagi tahame, ja nii tundus lihtsam alustada hoopis sellest, mida me päris kindlasti ei taha. Me ei tahtnud viibida pidevalt keset turistidehorde (kõlab üsna pretensioonikalt, kas pole? Eriti kui arvestada, et ainuvõimalik aeg meie ühiseks Vahemere-puhkuseks oli august).
Me ei tahtnud hotelli basseini ääres lamamistoolide pärast teiste elanikega kembelda ja neid „öösel broneerida“. Me ei tahtnud üksluiseid hotellihommikusööke. Me ei tahtnud oma tegemistes ja käimistes sõltuda ettekirjutatud söögiaegadest.
Nii me villa üürimiseni jõudsimegi. Olin Estravelis sellest puhkuseliigist juba varemgi kuulnud ja ehk vargsi ka unistanud. Üksjagu surfamist internetis ja oligi meie kümneliikmelisele seltskonnale broneeritud kaks villat – nädal ühel ja nädal teisel Sitsiilia rannikul.
Kaks villat
Lisaks otsustasime üürida kogu puhkuseperioodiks autod, et sõltumatult saarel ringi seigelda ja nädala möödudes saare teise otsa uude villasse sõita. Tellisime õhtusöögi mõlemasse villasse saabumise õhtuks, et saaks kenasti sisse elada, aga pärast juba ise kokata. Nüüd jäi üle vaid mõned kuud imetleda oma villade klantspilte internetis, lugeda ülistavaid kirjeldusi ja unistada enneolematult mõnusast puhkusest.
Ah jaa – ja muidugi loota, et pildid ja mesijutt seekord ei valeta, kuna summa, mis ettemaksuks tasusime, oli päris kopsakas.
Kui kaks nädalat enne reisi algust saabus vahendusfirmast villarendi welcome-package ehk n-ö infopakett, muutus pikalt planeeritud puhkus väga käegakatsutavaks. Saadetis sisaldas põhjalikku infomaterjali villade kodukorrast, ümberkaudsete külade ja vaatamisväärsuste kirjeldusi, korralikke kaupluste ja turgude nimekirju koos lahtiolekuaegadega ja põhjalikke teejuhiseid villadesse sõitmiseks. Lisaks ohtralt pildimaterjali ja meie esimese õhtusöögi menüüd. Magnifico!Sitsiilia pealinna Palermosse jõudis meie kahest emast, kahest isast ja kuuest 5-25aastasest järeltulijast koosnev suur famiglia eriliste vahejuhtumiteta. Halvav palavus ei kutsunud eriti linna avastama – pigem autodesse ja teele Castelvetrano küla poole Sitsiilia edelarannikul, kus asus meie esimene villa. Olime kõik väga lõbusas meeleolus, suhtlesime kolme auto vahel raadiosaatjatega ja kuulasime Itaalia lembemuusikat.
Külast villa poole viival teel jäi naljatlemine soiku ja üleüldine rõõmus ootus asendus kahtluste ja nõutusega, kuna läbi autoakende nägime vaid suuri prügihunnikuid, räämas majapidamisi ja lagunenud kiviaedu. Ja nii paar-kolm kilomeetrit, kuni jõudsime oma villa hiigelsuurte raudväravateni.
Kui need lõpuks avanesid, tundsin, kuidas kogunenud mure- ja nõutusekoorem langes kolinal südamelt: meile avanes tee paradiisi! Sadakond meetrit lopsakate valgete ja roosade oleandritega ääristatud kitsast teed, mille lõpus paistis üleni viinamarjaväätide ja õitsva bugenvilleaga kaetud kahekorruseline terrakota tooni hoone.
Meie esimene villa oli elumajaks ümber ehitatud 18. sajandist pärit frantoio ehk õlipressimise koda, ümberringi oliivi- ja sidrunipuude salud. Villa aias, mis täitis järgmise nädala meie jaoks hiigelsuure vabaõhu-elutoa rolli, olid kenasti pügatud muru, õitsvad oleandripõõsad, üksikud varju pakkuvad palmid ja suured vanad viigipuud, mille vilju oli mõnus nii lihtsalt möödaminnes suhu pista.
Maja küljes asuvas varjualuses, mille sõrestikul ronisid kiivitaimed, paiknes värviliste kahhelkividega kaetud suurpere söögilaud ja laest rippusid alla ehtsad kiivid! Täielik üllatus! Ja muidugi bassein – suur võrratu jahutav helesinine bassein, mis ühest otsast mõnusalt madal ja laiade trepiastmetega, kus vanainimesed lamamistoolides juturaamatutega said lesida, ja teises otsas piisavalt sügav, et lapsed seal tundide kaupa vettehüppeid said harrastada.
Majas oli lisaks avarale elutoale, köögile ja söögitoale viis omanäolist magamistuba, mille juurde kuulusid eraldi WC ja duširuum. Villas oli palju ehtsat antiikmööblit, peenlinased tikanditega laudlinad ja heegeldatud pitsiga ääristatud voodikatted ning laudadel imekaunid keraamilised vaasid. Kõik ruumid olid sisustatud maitsekalt ja väga ehedalt. Ei miskit ülepakutut, mistõttu tundsime end kohe väga koduselt.
Ahvatlev köök
Köök oli samuti ruumikas ja hästi varustatud nii nõude kui vajalike köögitarvetega. Minikappi (meenutas hotelli minibaari) oli meile kasutamiseks varutud naaberistanduste toodangut – õli, veini, Nocellara oliive, viigimarjamoosi, maitseaineid ja köögivilju.
Ja missugused lõhnad tulid köögist, kui me hilisel pärastlõunal oma villasse jõudsime! Nimelt valmistas külast pärit korpulentne kokaproua meile õhtusööki. Kuniks end tubadesse jagasime, värskendasime ja siis basseini ääres söögikella oodates külma valget veini mekkisime (lapsed sisustasid aega muidugi basseinis), sai laud kaunilt kaetud ja meid kutsuti õhtusöögile.
Kogu suhtlus käis itaalia keeles, mis meie poolt tähendas pidevat naeratamist, noogutamist ja tänamist ning teiselt poolt katkematut jutuvada. Meeleolu oli ülev ja lõppkokkuvõttes ei jäänud midagi arusaamatuks. Serveeriti viis käiku, õhtusöök kestis kokku kolm ja pool tundi ja õhkkond oli… oeh, ma lihtsalt ei oska lühidalt kirjeldada seda õndsat tunnet! Puhkus oli alles alanud, minu ümber oli pere ja head sõbrad, kõht oli suurepärast toitu täis ja kusagile polnud kiiret!
Aed apelsinipuudega
Meie teise nädala villa Sitsiilia tuntuima kuurortlinna Taormina lähistel oli pisut tagasihoidlikum. Või siis oli esimese villa suursugusus meid lihtsalt ära hellitanud. Tegemist oli pigem town-house’i tüüpi majaga, mis ulatus külgepidi Fiumefreddo külatänavale. Uhke aed, seekord küll valdavalt apelsinipuudega, basseiniala ja õue-söögituba olid muidugi siingi.Boonusena saime kaasa võrratud vaated: basseini ääres lesides ja lambrusco‘t limpsides (kerge punane vahuvein, mida kulus palavusega päris ohtralt) võis nautida vaadet üle külade ja põldude mereni, pead pöörates aga imetleda tumedat pilvedesse kaduva tipuga Etnat.
Kui esimesel õhtul pimedas teise villasse kohale jõudsime, nägime Etna nõlval päris tipu lähedal punaste tulukeste rida, mis kusagil keset mäge lõppes – arutasime omakeskis, et kas tegemist võiks olla mingi valgustatud matkarajaga? Järgmise päeva Etna ekskursioonil saime korralikult välja naerdud, kui ilmnes, et meie „matkarada“ oli paari kuu taguse väikese vulkaanipurske tagajärjel välja voolanud laava, mis küll kivistunud, ent pimeduses ikka veel hõõgus. Et siis puhkus hõõguva vulkaani jalamil, kõlab omapäraselt, kas pole?
Kaks nädalat Sitsiilia villades möödus mõnusas puhkuserutiinis. Valmistasime hommikusöögi just sellel kellaajal, mille omavahel kokku leppisime – kord varem, kord hiljem. Ja muide kõik kordamööda, sest emadel oli kah puhkus. Caprese, ricotta viigimarja- või sidrunidžemmiga, olive tapenade ja värske leib olid pea alati laual. Singid, juustud, munaroad lisaks.
Päeviti sõitsime ringi ja üritasime ära vaadata võimalikult palju sellest, mis saarel pakkuda.
Tutvusime vana-kreeka suurlinna Selinunte varemetega (tegemist on Euroopa ühe suurima arheoloogilise pargiga), külastasime Sitsiilia keraamikapealinna Sciaccat, kummitusteküla Salemit, Gibellina land-art’i (betoneeritud külavaremed) ja maffiavastase võitluse muuseumi Corleones. Käisime Becchina perekonnale kuuluvas naaberistanduses aromaatset rohelist oliiviõli degusteerimas ja saime pühendatud õlipressimise saladustesse.
Oliiviõli roheline lõhn
Nuusutasime värske, äsja niidetud muru lõhnaga paksu rohelist oliiviõli ja veendusime, et õlil ja õlil on ikka vahe küll! Veetsime päeva kõhedusttekitaval Etnal, jalutasime Syracusas ja Taorminas. Sitsiilial on pakkuda võrratult palju nii looduslikku kui inimeste loodud silmailu, igal külal, kirikul ja castello‘l on rääkida oma lugu ning monumentaalsed antiikaja mälestised võtavad lihtsalt hingetuks (hariduselt ajaloolasena saan oma ülivõrded ehk andeks).
Meie päevad olid kirevad, tegusad ja täis erinevaid muljeid ja emotsioone. Seda rahulikumalt võtsime õhtuid, mis enam-vähem ühesugused olid (kui me just välja sööma ei läinud). Kui tavaliselt turismireisidel naudin ma erinevate söögikohtade külastamist, siis sellel puhkusel nautisime söögitegemist oma villa köögis.
Itaalia teeb sinustki meisterkoka
Lausa kummaline, kui hästi meil kõik toidud välja tulid ja kui imelised ja isuäratavad nägid need välja värvikirevatel keraamilistel vaagnatel ja kaussides! Aga mis seal imestada – värske ja puhas kohalik tooraine, parimatest parim naabriistanduse oliiviõli Olio Verde ja päevasest ringikihutamisest tühjad kõhud.
Tahtmatult tuleb naeratus näole, kui meenutan neid igaõhtuseid pikki tunde sumedas ja lõhnavas Sitsiilia öös, kus muusika eest hoolitsesid tsikaadid, jutt veeres laisalt peamiselt söögi ja eelmise/järgmise päeva tegemiste teemadel, toit oli alati maitsev ja vein külm.
Oli õhtuid, mis läksid kaardi- ja lauamängude tähe all sujuvalt üle hommikuteks. Või toimusid öiseid pallimängud basseinis. Või istusime autodesse ja sõitsime külasse passegiata‘t („näita ennast ja vahi teisi“ jalutuskäik) imetlema ja „ööeluga“ tutvuma. Sellistel kordadel algas järgmine päev lihtsalt hiljem. Ja see oli okei, sest meil oli PUHKUS.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2009.
Teemad