Neile, kes India korratust pelgavad, ent tahaks selles elus ikka Taj Mahali ära näha, tegutseb juba paar aastat viietärniline reisikorraldaja Maharajas’ Express. Kogu reis toimub luksuslikus rongis.
Maharajas’ Express sobib neile, kes tahavad turvaliselt Indiaga tutvuda ja võimalikult palju näha,” ütleb mullu mehega nädalasel rongireisil käinud Tiina alustuseks. Muul moel poleks Aasiast seni vaid Hiinas käinud paar Indiasse ilmselt läinudki, ent rongis pakutavad mugavused aitasid otsustada.
Pärast reisi kinnitab ta, et firma kodulehte (samanimelisi on netis muide neli-viis) ja pilte võib uskuda, tegelikkus oligi selline. 2010. aastast enda sõnul luksusrongi mõiste uuesti defineerinud ettevõte on Tiina sõnul justkui Orient Express – maailma kõige luksuslikum rong. Sealjuures aga mitte Oriendi tänane versioon, mis on küll restaureeritud, ent ikka nagu nõukaaegne Moskva rong, kus kõik ootavad ühes WC-järjekorras.
MAHARADŽADE RONGIS ON IGAÜHEL oma WC, dušš ja elu näeb välja nagu hotellitoas. Mitte küll suures, sest vaguni laius paneb piirid paika, aga tingimused on nii head, et teenus on pea igal aastal mõne turismiauhinna pälvinud.
Kokku 23 vagunist kahes tegutsevad restoranid (ühes serveeritakse hommiku-, teises õhtusöök), on ka mitu baari ja teenindajaid sebib ringi vaata et rohkem kui reisijaid. Pardale mahub korraga 88 inimest, Tiina hooaja esimesel reisil novembris oli kaaslasi vaid 30 ringis. Lisaks on rongis veel näiteks suveniiripood ja kaks salongi, kus lugeda või lauamänge mängida.
“Valida saab viie marsruudi ja kahe pikkuse vahel, nelja- ja kaheksapäevase,” ütleb Tiina, kes otsustas seitsme öö ja kaheksa päeva rongis elamise kasuks.
“Inimesed ju ikka tahaksid Indiasse minna, aga põlvini ei tea kus käimine …” jätab Tiina Indiat tüüpiliselt iseloomustava lause pooleli. Eks sai sealgi käidud, aga enamasti olid ikka igal sammul punane vaip ees ja lilled taga. India mõistes tähendab see siis, et pea igal rongist väljumisel astuti punasele vaibale, lilled riputati kaela, perroonil ootas “kohalik vastuvõtukomitee”, kes laulis, tantsis, lõi trummi ja puhus pasunat. “Nende stiilis rahvuslik,” tõdeb Tiina õhkkonna kohta.
VIIMASEL ÕHTUL KINGITI RAHVARIIDED ka kõigile reisijatele, tüdrukud aitasid riietuda ja üks vagun tõsteti sohvadest tühjaks, et oleks ruumi tantsu vihtuda. Kõik muidu kohaliku vee suhtes ettevaatust ülesnäidanud usaldasid teenust ja julgesid ohtra jääga kokteile juua. Häda polnud kellelgi midagi.
Päevad ise olid rongis üsna sarnased. Hommikusöök, esimene atraktsioon, lõuna rongis ja teine vaatamisväärsus – selleks mindi muidugi rongist välja ka –, ja õhtusöök. Mõned lõunad korraldati ka maal ja reisiklassile vastavalt ikka näiteks riigi sinivereliste järeltulijate palees või mõnes sama peenes kohas. “Näiteks Taj Mahali juures käisime varahommikul, millele järgnes šampanjahommikusöök vaatega Taj Mahalile.”
“Algus nõudis ikka natuke kohanemist,” meenutab Tiina, “teisel päeval ei valinudki keegi väga atraktsioone, pigem harjusime rongis elamisega – kogu aeg antakse signaali ju!” Rongi varustatus oli aga hea: kõrvatropid ja moodne vedrustus, nii et sõit oli sujuv ega raputanud. Pikemaid vahemaid läbitakse nimelt öösel, nii et unerahu on vajalik.
SEITSE ÖÖD ON TIINA ARVATES REISIKS TÄITSA PARAS, SELLINE HOOMATAV. Näeb palju, giidid on mõistagi head ja tüütuks ei lähe. Peamiselt lootis tema kaasaga näha India kuulsaid templeid, aga kavva mahtus näiteks ka elevandipolo matš Jaipuris. Või teise meeldejäävana õhtupalvus täiskuuöise Gangese ääres Varanasis koos poolteise miljoni tungleva palveränduriga, keda sai mugavalt kaeda paadi pealt.
“Kõik kohad olid tegelikult kihvtid, eriti kuidas kõik need kultuurid ja usundid ikkagi koos eksisteerivad,” meenutab Tiina. Rohkem ta vaatamisväärsustest eraldi rääkima ei kipugi, eks igaüks loe ise ja näe ise, sõnadega seda kõike nagunii edasi ei anna.
ÜKS MATK VIIS KA RAHVUSPARKI, kus “tiigreid muidugi ei näinud”, aga varavalges ärkamine kompenseeriti taas pideva hoolitsusega – lahtises džiibikastis sõitjaile anti ümber soojad vatid ja näidati omaaegsete maharadžade jahipaiku, kus nüüd laiub Ranthambore’i rahvuspark.
Vaid nädalaks pole Indiasse mõtet muidugi minna. Kui Tiina grupist läks osa edasi Goasse peesitama, siis tema abikaasaga käis enne Dubais ja Abu Dhabis.
Kokkuvõttes saigi rongireisist täpselt selline, nagu Tiina esmalt telerist nähes oli kujutlenud: elus ainukordne elamus, kingitus iseendale, näiteks pulma-aastapäevaks või ümmarguseks sünnipäevaks.
Reisiplaanid ja kupeed
Reisiplaanidest on valida viie eri pikkuse ja marsruudi vahel.
INDIA KALLISKIVID – neli päeva, 859 km, Delhi, Agra, Ranthambore, Jaipur, Delhi
INDIA AARDED – neli päeva, 859 km, Delhi, Agra, Ranthambore, Jaipur, Delhi
INDIA PANORAAM – kaheksa päeva, 2307 km, Delhi, Jaipur, Ranthambore, Fatehpur Sikri, Agra, Gwalior, Orchha, Khajuraho, Varanasi, Lucknow, Delhi
INDIA HIILGUS – kaheksa päeva, 2767 km, Delhi, Agra, Ranthambore, Jaipur, Bikaner, Jodhpur, Udaipur, Balasinor, Mumbai
INDIA PÄRAND – kaheksa päeva, 3285 km, Mumbai, Ajanta, Udaipur, Jodhpur, Bikaner, Jaipur, Ranthambore, Fatehpur Sikri, Agra, Delhi.
Maharajas’ Expressis on neli kupeetüüpi, kõigis neis on hotellile omased tingimused: teler, traadita internet, telefon, DVD-mängija, garderoob, seif, kliimaseade ja vannituba kõige vajalikuga hommikumantliteni.
Kõigis vagunites on personaalsed teenrid ja rongis ka parameedikud. Väikseimad, 20 Deluxe-kupeed on kümneruutmeetrised. Veel on 18 junior-sviiti (14 m²), kaheksa sviiti (20 m²) ja üks neljakohaline presidendisviit on enam kui 40 ruutmeetri suurune kahe magamistoa, vanni ja tasuta minibaariga.
Hinnad algavad umbes 3000 eurost lühematel ja 6000 eurost pikematel reisidel, sviitides 2–4 korda enam, luksuslikemas sviidis kuni 20 000 eurot.
Reisid toimuvad oktoobrist aprillini ehk mõistlikuma temperatuuriga aegadel.
– – –Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2015.
Teemad