Peloponnesose poolsaar on tegelikult rohkem nagu saar pärast seda, kui Kórinthose kanal selle Mandri-Kreekast ära lõikas. Mitte ainult füüsiliselt pole Peloponnesos maailm omaette – muidu probleemidega sipleva riigi poolsaarel on elu ikka veel ilus nagu kreeka e.
Peloponnesose elanike suurim rikkus on 11 miljonit oliivipuud. Mööda poolsaart ringi sõites tekib üsna kiiresti tunne, et need kõik on võimalik puhkusenädala jooksul üle vaadata. Peloponnesos näeb kosmosest vaadates ilmselt välja kui üks suur oliiviroheline puhmas.
Samal ajal kui Kreeka teises otsas randusid pagulaspaadid, tõmbusid hirmunult eemale päikeseturistid ning kogu riigi majanduse allakäik jättis tööta neljandiku rahvast, hakkas Peloponnesosel Patra lennujaama maanduma järjest rohkem rahvusvahelisi lende ning Ateenast kahetunnise autosõidu kaugusel olev poolsaar muutus üha populaarsemaks puhkusekohaks ka kreeklastele endile, kes ei jaksa maksta oma kodumaa kuulsamatel saartel jaapani ja hiina turistide rahakoti järgi kujundatud hindu.
Ehkki Patra ümbrusesse jääb ka kuurorte, kus kohalikke kuigivõrd ei kohta, on Peloponnesose poolsaar ehe Kreeka, kus elu käib piltpostkaardilikult ilusate väikelinnade randades, kus tavernad pakuvad traditsioonilisi roogi, kus vahel longib vastu isegi mõni eesel ning kus varemeid ja ajalugu on igal sammul rohkem, kui keskmine inimene ühe korraga vastu võtta jõuab.
Kalamata roheline kuld
Poolsaar on täis kuulsaid nimesid, mille taga peituvad reeglina varemed. Lähemal uurimisel tuleb elavatest ja asustatud kohtadest ette tuttav nimi Kalamata – oliivide pärast.
Kogu Kreekas 143 miljoni oliivipuu saagist osatakse suurepärast õli teha igal pool, aga just Kalamata ümbruse inimesed on need, kes oma erilistelt puudelt nopitud oliive maailmas kõige paremini valmistada suudavad.
Ehkki mitte miski ei viita, et Kalamatas võiks olla midagi ka peale oliivide, ootab seal ees väga mõnus rannikulinn, kus võib kogu puhkuse veeta vaid süües ja päevitades. Ent vähesed raatsivad oma aega sisustada üksnes nii. Peloponnesos on olnud asustatud iidsetest aegadest alates ning märke sellest leiab igal sammul.
Vaimustavad varemed
Ehkki kõige kuulsamad on Olümpia ja Epidaurose varemed, on poolsaare põnevaim paik tegelikult Messini – oma aja kohta hiiglasuur linn, mille ilu, rikkust ja külalislahkust ülistasid kaupmehed ja rändurid. Kreeka rändur ja reisikirjanik Pausanias viibis Messinis aastatel 155 eKr ja 160 eKr – tema tekstidest on arheoloogid ja ajaloolased teada saanud, milline elu käis Zeusi templis ja turul, siiani väga hästi säilinud staadionil ja koolis.
Methoni kindlus on teine vaatamisväärsus, mille nägemiseks ajaloo- ja arhitektuurihuvilised hea meelega mõnest rannapäevast loobuvad. Keskajast pärit kindlusel on dramaatiline asukoht neeme tipus ning ehitis on muljet avaldavalt suur.
Kreekas on igal pool lihtne lasta end ajalool kaasa kiskuda, ent Peloponnesosel oleks kahju tänast päeva mitte märgata. Nii et varemete vahel turnimisest väsinud jalgu saab lasta mudida täiesti moodsas, Euroopa parimas luksusspaas. Kohalikel veinidel võib lasta voolata baarides, mille seinad on täis nüüdisaja Kreeka kunsti – antiikskulptuuridele ja sammastele ei ole vähimatki vihjet.
Peloponnesose poolsaare kuulsamad nimed
Olümpia
Olümpia oli üks kõige kuulsamaid antiikaja pühapaiku, pühendatud jumalate isale Zeusile. Siia kogunesid atleedid üle kogu Kreeka, et oma ramm ühistel pidustustel proovile panna. Tänapäeval süüdatakse Olümpias iga nelja aasta järel olümpiatuli.
Kalamata
Kalamata nime teavad kõik – oliivide pärast. Kalamata üllatab veel ka pika kauni linnarannaga, mida katkematu rivina äärestavad suurepärased restoranid.
Epidaurose teater
Tegelikult on see terve kompleks, mille rajas arhitekt Polykleitos, ent mille kuulsaimaks osaks on fantastilise akustikaaga Epidaurose teater, mida suvel kasutatakse vabaõhtulavastuse jaoks tänapäevalgi – see mahutab 14 000 pealtvaatajat.
Mükeene varemed
Mükeene linnaga on seotud ainult suured nimed ja suured jutustused. Sealt sai alguse Trooja sõda ning sellega seotud Agamemnoni, Orestese ja Elektra lood. Linna ümbritsenud kivimüüride hiiglaslikud plokid on sünnitanud legendi neid ehitanud kükloobist.
Zorbas
Kirjanik Nikos Kazantzakise Zorbast teatakse isegi siis, kui Anthony Quinni filmi või Tõni karku Zorbase rollis draamateatri laval nähtud pole. Müütiline kirjanduslik tegelane oli päriselt olemas ja erinevalt raamatus kirja pandust möödusid tema aastad Peloponnesose poolsaarel kaunis Stoupa linnas, kus paljudel kohalikel on temaga seoses mõni isiklik lugu rääkida.
