… kui ka kogu kant kahtlane tundub.
1. Araabia poolsaare aiamaa
Araabia poolsaar tundub koosnevat kõrbest, naftast ja maagaasist – millest näiteks Omaani naabritele Saudi Araabiale ja Araabia Ühendemiraatidele täiesti piisab luksuslikuks ja muretuks eluks –, õnnelik Omaani Sultaniriik on aga endale saanud lisaks kuhjaga rohelust. Päris rohelust, mis püsib lopsakas ka ilma Indiast saabunud aednikearmeeta, kelleta naabrite lillepeenrad ja palmialleed elus ei oleks.
Poolsaare rohelisim riik on tegelikult hoopis Omaani kolmas naaber Jeemen, mille looduse ilu ülistatakse sama palju, kui neetakse selle poliitilist ebastabiilsust ja pidevat terrorismiohtu. Omaan jääb selles olukorras Araabia poolsaare rahulikuks ja rikkaks aiamaaks, kus kasvavad maailma parimad arbuusid, datlid ja laimid. Mägede ja platoode pehmem kliima lubab muidu põrgulikult kuumal Araabia poolsaarel kasvatada virsikuid, aprikoose, pirne, viigimarju ja granaatõunu.
Kuid isegi rohelises Omaanis on viljakat pinnast vaid üks protsent. Suurem osa kõigest, mis terrassidele rajatud põldudel ja aedades kasvab, süüakse ära kohapeal, ekspordiks ei jää suurt midagi.
2. Lõputu kalapäev
Omaan võiks olla veel üks pilvelõhkujaid ja hiiglaslikke ostukeskusi täis Araabia poolsaare riik, kus sadamates seisavad kalapaatide asemel lõbusõidulaevad. Kolme kontinendi ja nelja mere ristteel asuva Omaani elu pärisosaks on alati olnud merelt paatide-laevade ootamine ning sadamas kauplemine. Isegi nüüd, naftast rikkana, läheb suurem osa Omaani mehi-naisi hommikuti sadamasse.
Muutunud on vaid nii palju, et kui enne olid sadamaturgudel värskelt püütud kaladega kõrvuti rivis Aafrika idarannikult saabunud orjad, siis nüüd pakutakse oksjonitel ainult rammusat tuunikala.
Isegi jõukas pealinnas Muscatis algab päev mošeedest kõlava palvekutsega, mis äratab usklikele lisaks ka kalasadama ja -turu ning mõni tund hiljem kogu Omaani ühe värvikama souk’i, kust leiab absoluutselt kõik vajaliku kala serveerimiseks.
Õhtuti võib aga rannas kohalike meestega ühineda, et tirida välja võrke, mis alati täis keni siplevaid kalu. Kes rinnuni vees sumbates käed kalaseks teeb, saab õhtusöögi tasuta kätte, ülejäänu müüvad kalurid maha neile, kes oma seelikuserva märjaks teha ei taha.
3. Üle 2000 kilomeetri liivaranda
Ehkki kõik Omaani suuremad linnad – Muscat, tähtsad kaubasadamad Sur ja Sohar ning muinasjutulise kõla ja kliimaga suvituslinn Salalah – asuvad rannikul, on Omaanil puhkajale pakkuda ikka veel üle 2000 kilomeetri puhast valget ja tühja liivaranda.
Paar sukeldumisklubi ning mõned turistipilte tegema tulnud külalised naaberriikidest on liivale tiritud kalapaatide kõrval kõik, mida kalurite merele mineku ja sealt tuleku vahel näha võib.
Tõsi, juba päris mitu Omaani kalurit on avastanud, et lihtsam on oma paadiga turiste päevasel ajal merele kruiisima viia, kui varahommikul või päikeseloojangul võrke tirida. Sellele vaatamata täituvad Omaani pikad laiad liivarannad turistidega väga pikkamööda.
4. Imetleda ja olla imetletud
Omaani 2,7 miljonist elanikust asuvad umbes pooled Muscatis, mööda rannikut pikaks veninud lõputus valges villaderivis, mis on kokku kasvanud kolmest linnast.
Muttrah on linna ajalooline ja kultuuriline süda, ehkki sultan Quaboosi viimased suured kingitused oma rahvale – ooperimaja, kus juba avahooajal jõudsid lavale lavale Plácido Domingo, Andrea Bocelli ja Renée Fleming, ning sultani nime kandev Suur Mošee asuvad sealt mõne kilomeetri kaugusel.
Muttrah’ rannapromenaad on koht, kuhu õhtuti koguneda sõpradega õngitsema, suitsu tegema, inimesi vaatama ja ennast näitama.
Kui inimeste jõllitamine kohatu tundub, siis võib teha näo, et olete seal imetlemas Al Lawatiya mošeed, islami arhitektuuri ühte kaunimat näidet kogu Omaanis, mis on ühena vähestest mošeedest mittemuslimitele suletud.
5. Kaunitarid ja mõni koletis ka
Kogu Omaani katavad tiheda ämblikuvõrguna mägedest vett alla juhtivad väikesed kanalid, falaj’id. Need toovad mägiallikatest puhta vee inimesteni, viies kõrgemates külades tihti majade alt läbi joostes värske külma vee otse kööki.
Falaj’id mitte ainult ei pane rohetama ja õitsema kogu Omaani, oma mõnekümne sentimeetri laiuste servadega on need suurepärased matkarajad mägedes, juhtides lisaks veele ka inimesi läbi keerulisemate kohtade – ning lõppedes alati mõne kauni ja selge veega mägijärve või allika juures.
Mõnel korral aastas on loodus lahkem ning saadab mägedest alla tonnide kaupa vett, täites veega suurema osa aastast kuivade jõesängide ehk vadide põhjad. Kuival ajal on need toredad kohad matkadeks, millele lisavad värvi vadi servades asuvad külad, kus elanike põhitegevuseks tundubki olevat vee ootamine.
Omaani mägede ilu keskel on lihtne unustada, et erinevalt muinasjutust ei ole kaunitar ja koletis alati kaks eri tegelast. Mõni päev pärast meie uitamist ühes eriti maalilises vadis lugesime uudist puhkusele tulnutest, kelle tulvavesi samas kohas pärast tugevat vihmasadu endaga mängleva kergusega kaasa viis. Kuus inimest nõudis loodus tasuks mõne tunni kestnud vihma eest.
Vihma ajal tasuks väga tõsiselt võtta soovitust vadidesse mitte minna, kohe kindlasti mitte Dhofari, Al Wusta ja Al Sharqiyah’ piirkondades, mis vaatavad tõtt Araabia merega ning mille mägede tipud on eriti osavad musti äikesepilvi kinni püüdma.
Omaanis matkates, nii jalgsi kui autoga, on abiks suurepäraste kaartide ning teede ja külade kirjeldustega raamat “Oman Offroad”. Eestis seda ei müüda, küll aga Omaanis peaaegu igas raamatupoes ning selle saab ka näiteks Amazonist tellida.
6. Külad, kitsed ja karjused
Erinevalt Araabia Ühendemiraatidest näeb Omaanis ka kohalikke inimesi lihtsat tööd tegemas. (Kuivõrd Omaani naftavarud on üsna väikesed, siis ilmselt näeb ka aastate pärast.) Väärikatel külatänavatel askeldavad kitsed, koerad ja lapsed läbisegi ning mägedes uitavad karjused pole poisikesed, kes koolivaheajaks paremat tööd ei saa, või vanataadid, kellele moodsas arvutite ja mobiiltelefonide maailmas muud jõukohast ametit enam ei leidu.
Avanev pilt on nii ilus, justkui oleks kõik Omaani kitsed ja karjused enne mägedesse pääsemist läbinud prooviesinemise. Seda teooriat kinnitab ka Omaani jalgpallikoondise rõivaste täiskomplekt, mida eriti kenad karjused mägedes kitsedega uidates kannavad – nii nagu Manhattanil on iga ettekandja tegelikult laulja, tantsija või modell, tundub Omaani mägedes olevat seda iga karjane.
Muuseas, kui kitsed väga meeldima hakkavad, siis Nizwas toimub igal reedel riigi suurim kitseturg, kust endale meelepärase eluka välja valida saab.
7. Kohv ja datlid
Omaani külalislahkus on maailma imetlusväärseim, pidin tõdema ühe oaasi pisikeses majapidamises elutoa põrandal – diivani oli vallutanud sõbranna oma tütardega – sagivate laste vahel endale, kohvitassile ja datlikausile kohta otsides.
Omaanis on küll täiesti tavaline, et võõras kutsutakse tuppa ja talle pakutakse kohaliku kombe kohaselt keedetud kohvi ja datleid. Ainult et mina, kes ma sellesse külalislahkusesse uppumas olin, astusin selle pere majja ja ellu täiesti kutsumata ise sisse. Olin oaasi servas asuvas külas sõbranna silmist kaotanud ning siis ühe maja ukse kõrval tema kingi nähes lihtsalt sisse astunud ning minut hiljem leidnud end olevat kõige oodatuma külalise ühe umbes kolmekümneaastase naise, tema õe ja nende lugematute laste elutoas.
Kohv ise, keedetud natukese kardemoniga, oli üsna kibe, ilma igasuguse suhkruta. Kuid mesimagusad suured datlid, korjatud oaasist ukse all, tegid iga lonksu magusaks. Väga loomuliku jätkuna kohvile paluti meil jääda lõunale, sööma lihtsat rooga riisist ja köögiviljadest, mis paraku proovimata jäi, sest üks sõber oleks pidanud vähemalt veel teisegi tunni end palavuse eest peites autos passima ja “Angry Birdsi” mängima. Meestel sellistele kohvipausidele ja lõunatele asja pole.
Paar päeva hiljem seisime sama autoga, mis vahepeal kitseturu parklas kerge avarii üle elas (kokkupõrke teiseks pooleks polnud õnneks mõni armas kitsetall, vaid isa autoga uljalt tagurdanud teismeline), kontrollpunktis teel, mis viis Saiqi platoole. Järsult mäkke tõusvale maanteele lubatakse vaid neljarattaveoga ning igas mõttes korras autosid, kõik sõidukid vaadatakse kontrollpunktis üle. Pärast ametnike kiiret pilku autole polnud nendega majja astunud sõbrast midagi kuulda ega näha juba veerand tundi, siis juba pool tundi. Meie, naiste mure kriimustatud autos muudkui kasvas. Lõpuks ta ilmus.
“Kas on mingi probleem?” küsisime süütundega, sest kitseturule minek ja avariisse sattumine oli olnud ainult meie projekt. “Ei,” vastas ta, isegi kergelt üllatunud meie mure üle. “Nad pakkusid lihtsalt kohvi ja datleid.”
8. Saiqi platoo külad
Omaan on erinevalt oma naabritest suutnud vastu panna kiusatusele oma riigi kõrgemad tipud ise ehitada. Mägine Omaan komplekside käes ei vaevle ning pilvelõhkujatemängus on neil trumbina välja käia muljetavaldavalt kõrged külad Saiqi platool Jebel Akhdari mäestikus.
Piirkond on olnud asustatud tuhatkond aastat, kuid veel kümme aastat tagasi sai 2000 meetri kõrgusel asuvale platoole kas eesli või helikopteriga, nüüd viib sinna korralik, ent järsk maantee.
Omaani rahvas armastab tingimusteta ja täiesti võrdselt kahte asja: üle 40 aasta võimutäiust nautinud sultan Qaboosi, kes on andnud riigile korraliku haridus- ja meditsiinisüsteemi, infrastuktuuri, aga ka ooperimaja ja muuseumid, ning Saiqi platood, mis annab roosivett.
Kevadel on platoo suur (ja ohtlikult sumisev) roosiaed, eriti Al Ayni küla ümbrus, kus inimesed ja majad ja minaretid vaevu õite vahelt välja paistavad. Inimesed on läinud üsnagi platoo nägu – lõhnavad hästi ja on ilusad nagu … roosinupud.
9. Shop ‘til you drop
Kauplemine on Omaani rahval geenides ja neil on, mida müüa ja kus müüa. Omaani käsitööd on kunstist raske eristada, kuid dekoratiivsuse kõrval on praktilisus aspekt, mis haruharva meelest läheb. Keraamika meistrid on ehtekunstnike ja vaibakudujate kõrval kolmandad, kelle looming tihti üle käsitöö piiri astub. Riigi kuulsaimad keraamikakojad on Bahla linnakeses ja ehkki sealsete meistrite töid saab osta igalt arvestatavamalt turult, on kohapeal nende töötubades ja põletusahjude vahel jalutamises suurem võlu.
Relvad on sama kaunid ja meisterlikult valmistatud kui vaibad, ehted ja keraamika, ehkki selles, et ka need võiks olla puhas kunst, on lennujaama turvatöötajaid pisut raskem veenda.
Maailma nurgas, kus kõik keskenduvad tööl naftale ja pärast tööd mõnusale äraolemisele, laienevad jõudsalt selle mõnusa äraolemise lahutamatuks osaks olevate datlite poed. Datlitega seotud kauplusi leiab iga tänava äärest ning nende ambitsioonid on kõvasti suuremad kui lihtne datliputkaks olemine.
10. Maskid ja mütsid
Omaanis on mütsifetiš väga kerge tekkima. Peakatteid on tegelikult kogu Araabia poolsaarel loendamatult ning nende järgi saab lihtsalt otsustada, millisest poolsaare riigist keegi pärit on: kaunite tikanditega väikese kumma kandjad on argiseid asju ajavad kohalikud Omaani mehed – nooremad panevad turbani pähe vaid ametlikeks puhkudeks, vanahärrad ei lähe ilma turbanita aga isegi mitte nurga peale putkasse suitsu ostma –, valgete lehvivate peakatetega mehed tulevad Araabia Ühendemiraatidest ning kui vastu jalutab ennast paksuks söönud tossude ja pesapallimütsiga mees, siis on ta täiesti kindlalt pärit Kuveidist.
Kui kohalikud linna- ja külanaised kannavad rätikuid, mille värvivalik on kirjum Marju Kuudi riidekapi sisust, siis berberinaised tõmbavad tänapäevani kaitseks valusa päikese eest pähe näomaski, mis teeb kadedaks iga hea stiilitunnetusega pangaröövli – nahkmask jätab katmata vaid silmad ning suu.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2012. Tekst ja pildid Silvia Pärmann.
Teemad