Ainus asi, mis Ott Leplandil (31) pärast rohkete kontsertidega hooaega suudab tuurid tõeliselt maha tõmmata, on reis kaugesse eksootilisse paika. Kui just töö teda sealtki üles ei leia…
Suruda end Oti graafikusse pole just kõige kergem ülesanne. Selleks tuleb ületada barrikaad nimega mänedžer ja leida see vähene aeg, mil artist parasjagu kontserti ei anna ega mõne projekti kallal ei nokitse. Aastaid tagasi oli mees ajakirjandusel hambus – värske superstaarisaate võitja ei suuda kasvanud kohustuste juures õigeks ajaks kohtumistele jõuda. Kaheksa aastat hiljem on tuulepäisest poisist kasvanud täpne mees, kes on kohvikus kohal veel enne mindki.
Rekord: 6 kontserti päevas
Suveaeg oli Otile tänavu eriti kiire – oli mitu kontserdituuri ja esinemised nii bändi kui ka kvartetiga. „Sai kodumaale hea mitu tiiru peale teha,“ ütleb ta sõbralikult muiates. Selline graafik on teda saatnud 10 viimast aastat. Teine hoogne aeg ootab veel ees: novembri lõpust jaanuari keskpaigani.
Aastas annab laulja 250–300 kontserti. Jään korraks kalkuleerima. See tähendab üht kontserti peaaegu iga päev. „Suvel võib olla päevas kaks kontserti. On ka kolm olnud, rekord on ühel päeval kuus kontserti,“ sõnab ta. „See jäi aastasse 2010. Kaks aastat tagasi oli juulis 40 kontserti. Rohkem seda ei taha.“
Aasta tagasi rääkis Travelleri sügisnumbris Hendrik Sal-Saller, kuidas tema bänd eelistab anda vähem kontserte ja sama meelt on ka Ott. Kvaliteet eelkõige! „Oleme esinemisi vähemaks võtnud ja jälginud, et päevas oleks üks kontsert. Kui ühel päeval on kaks-kolm esinemist, hakkad energiat säästma, seda jaotama. Pigem anda sada protsenti ühel üritusel. Meil agentuuris saavad õnneks kõik sellest aru,“ räägib Ott.
Mees lisab, et väsimust ta samas ei tunne ja tarmukus oleneb pigem elust, mida elad töö kõrval. „Vabad momendid kulutan selleks, et puhata ja hoida häält. Ei lähe enam pärast kontserti peole. Kontsertide hooajal elangi energiasäästlikumalt ja pühendun esinemistele.“
Kas muid tegevusi saabki kuhugi veel mahutada? „Ikka saab! Viimasel ajal olen võtnud spordikoti kõikjale kaasa ja läinud trenni, kui esinemiste vahel on aega. See annab hea toonuse.“
Pärast mitmetunnist rassimist ja kükke kangiga ei jaksa vahel mikritki maast tõsta, aga väike treening tähendab tõepoolest energia liikvele lükkamist. Üks oluline põhjus, miks sporti teha, on aina paranev vastupidavus. Selle abil muutuvad ka esinemised palju kvaliteetsemaks. „Ühest küljest aitab trenn end välja lülitada. Tegelen hoopis millegi muuga ja tean, et mul on poolteist tundi täielikult minu aega, mil ma saan mõelda omi mõtteid. Teisalt kasvab muidugi võhm ja toonus, kuid mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Tunnen, et treenimine annab vaimule erksust juurde.“
Peod out, sport in
Ott on treeninud jõusaalis ja käinud Tai poksi trennis viimased kaks aastat neli-viis korda nädalas. Vaimne ja füüsiline kasvamine algas siis, kui mees otsustas 2016 teha alkoholivaba aasta. Mitte et ta varem ohtralt pummeldas, aga ühel juunikuu päeval tekkis mõte end lihtsalt proovile panna. „Siis muutus väga palju,“ tunnistab ta. „Keskendumisvõime paranes märgatavalt. Füüsiline võimekus, lauluhääl, võhm – absoluutselt kõik asjad läksid paremaks! Sain sel ajal spordirutiini niivõrd sisse, et see muutus samasuguseks elu osaks nagu hammaste pesemine või duši all käimine. Kui trenn paar päeva vahele jääb, hakkab ikka seest kripeldama.“
Ott pole tänini täiskarsklane, kuid tema tarbitavad alkoholikogused jäävad nüüd nädalas paari veiniklaasi juures pidama. Võib-olla on see mullu ette tiksunud 30. eluaasta või lihtsalt suurem vaimujõud. Ta enda sõnul on tervislikum elu harjumuse küsimus ja ega alkohol ja sport saa nagunii koos käia. Tuleb valida üks. Ott valis spordi. „Tahes-tahtmata tekib kehv enesetunne, kui eelmisel päeval oled pidutsenud, ja ega siis trenni taha ju minna. Pigem jätan peod ära ja lähen trenni. See aitab muudele valdkondadele kaasa, kui oled puhanud ja adekvaatne.“
Ott ärkab kella 7–8 paiku ja on voodis hiljemalt kella 23–24 vahel. Kui just suuri toimetamisi ees pole, leiab ta midagi, mis teda diivanilt püsti ajaks. Kas või koristab korterit. Kõlab, nagu oleks ta vanainimene! „Praegu tuleb nii välja jah,“ ütleb ta naerdes. „Aga ma olen sellega rahul. Enesetunne on hea ja olen sellise elustiiliga rohkem rahul kui varasemaga. Olen produktiivsem. Olulisem on see, mida ise tunnen, kui see, mida keegi teine mu elustiilist arvab. See on minu elu.“
Muusik imestab hoopis, kuidas inimesed viitsivad pidutseda ja aega tühisele raisata. „Kui oled istunud hommikuni ja ohtralt alkoholi tarbinud, tuleb see – bööö!“ Ott laseb keha toolile längu ja ajab keele suust rippu. „Siis algab diivanil lebotamine ja see kandub edasi järgmistesse päevadesse.“
Kaugel tunneb Eesti vaimu
Kui noor pensionär-popstaar mahti saab, laseb ta tegutsema sisemise spontaanse seikleja. Tavaliselt on veebruar aasta rahulikem kuu, kus tekib võimalus transformatsiooniks ja Eesti kliimagi tõukab päikesejahile. „Sel aastavahetusel olin Tais ja Kambodžas, märtsis Balil. Mõlemad reisid olid küll seotud esinemistega.“
Kambodžas tähistas üks eestlaste hotell 10. sünnipäeva ja kuna Ott oli juhtumisi sealkandis, astus ta läbi ja andis kontserdi. Balil käis ta sünnipäevapeo puhul hällilast õnnitlemas. „Abikaasa tegi oma naisele üllatuse ja too ei teadnudki, et ma tulen. See oli väga emotsionaalne kontsert. Inimesed olid toredad ja oli näha, et muusika läks neile korda. Väga soojad mälestused jäid,“ räägib Ott siira rõõmuga.
Kontserdid teisel pool maakera on igal juhul erilisema hõnguga. „Inimesed võtavad palju soojemalt vastu. Sa oled seal nagu oma poiss kaugelt kodumaalt ja tuled omadele esinema. Ollakse palju soojemad kui Eestis, kuigi ka siin on publik väga soe. Kaugel aga tunned kohe, et on ühine Eesti vaim, ja tekib väga kihvt tunne. Kui on ka üllatusmoment, võimendab see omakorda positiivset vastuvõttu.“
Oti telefon piiksub ja signaalitab juba tükimat aega, kuid mees ei lase end sellest häirida – tuleb pühenduda ühele asjale! Nii sünnib kvaliteet. Liigse tähelepanuta jääb ka „Lambarock“ ETV ekraanilt mehe selja taga, kus pisike Ott teeb oma esimese teledebüüdi. Oleks see väike poiss vaid aimanud, et 20 aastat hiljem laulab ta end kümnete tuhandete südamesse ja seda kohati suisa igas maailma nurgas.
Disneyland ka täiskasvanutele!
Mees jätkab reisimise teemal. „Ma ise planeerin ja organiseerin reise. See on isegi huvitav. Lähen sihtkohta süvitsi sisse juba varem, nii et kui kohale jõuan, olen juba ümbritsevast teadlik.“
Reisidel ei viitsi ta istuda palmi all ja luristada kokteile, vaid eelistab pigem ringi sõita ja avastada kohalikku kultuuri. Eks üks lebotamispäev võib ikka olla, aga siis taas rolleri selga ja teele! „Kui on mingid must-visit-kohad, käin kindlasti ära. Kambodžas oli näiteks Angkor Wat selline koht. See on tohutu suur massiivne kompleks, kus on palju templeid. Võid võtta kolm päeva, et see läbi käia. Kogu ehitamisviis ja -stiil pani imestama, kuidas aastatuhandeid tagasi, kui polnud veel tehnikat, oli võimalik midagi sellist luua. See oli vägagi muljetavaldav ja viimastest reisidest enim meeles.“
Lääne pool on Ameerika see, kuhu Ott ikka ja jälle hea meelega läheb. „Orlandos olid lahedad kogemused Universal Studios. Ja Disneyland…“ Vaadates mu imestunud nägu, jätkab Ott kiirelt: „Uskuge või mitte, aga Disneylandis on ka täiskasvanud inimesel palju tegevust. Joppenpuhh, mis kõik on raha eest võimalik teha! See on nagu… Need olid…“ ei jagu Otil kirjeldamiseks sõnu. „Jah, Ameerika on väga lahe maa, kus puhata on kallis. Kui ööbid sõbra korteris ja ostad poest süüa, on kõik hästi.“
Ott usub, et reisides õpid tundma nii kaaslasi kui ka iseennast. Suuresti näitavad sisemaailma kriisiolukorrad. „Mul õnneks pole neid olnud,“ ütleb mees ja sülitab kolm korda üle õla. Küll aga leidis väike kriis teda kord üles alles pärast reisi. Kui mees tuli Ameerikast koju, avastas ta, et krediitkaardilt oli kadunud üle 3000 euro. Veidike kukla kratsimist, aga Ott oli kindel, mis kindel – naistepesu ja vannitoatarbeid pole ta endale soetanud. „Mingites kohtades makstes tehti Ameerikas kaartidest koopiad. Õnneks sain raha tagasi, aga pärast seda kogemust hakkasin harrastama reisil sularahas arveldamist.“
Memme lest ületab kõik
Eks kaugetes kohtades käies kaasne tihti riske ja närvipinget ning vahel on mõnusam teha üks kiire spaatrett hoopis Eestis. Avastamist on kodumaalgi palju. „Olen elu jooksul Eesti risti-rästi läbi reisinud, aga igal aastal avastan ikka huvitavaid kohti. Väga põnevad on näiteks Lõuna-Eesti laadad, kus müüakse kraami, mida Põhja-Eestis ei leia. Alates kodus kasvatatud-valmistatud toidust ja lõpetades põneva käsitööga. Nii palju kui Eestis ilusaid ilmu suvel on, panustan kodumaal olemisse,“ ütleb ta patriootlikult.
Loomulikult tuleb sel juhul teha tiir ka vanaema ja tädi juurde Hiiumaale. „Andes kontserti Hiiumaal, olen seal tavaliselt ikka kauem kui päev. Kui on aga vaja õhtul tagasi sõita, tuleb vanaema ise kontserdile. Muidu lähen ikka vanaemale külla, kui vähegi saan. Rusikareegel on see, et ta pakub praetud lesta, hakklihakastet ja pannkooke. Neid teeb vanaema alati ja need tulevad tal hästi välja!“ Sest olgu Los Angelese kohvikus söömas Sean Penn või Bali parimas restoranis laual punane riffahven – memme lestaga Hiiumaal ei pääse mitte keegi võistlema. Ja mis võikski olla parem puhkus kui see, mis vanaema juures?
Fotod: Sergei Zjuganov
Stilist: Kelly Kipper
Riided: Levi’s, Tallinna Kaubamaja, River Island, Zara
Koht: Luhtre turismitalu
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2018/2019. aasta sügistalvises numbris.
Loe ka: Ott Leplandi reisisoovitused
Teemad