Reisimiseks saab igaüks valida omale sobiva viisi, sihtkoha, seltskonna või majutuse. Kristina Männile meeldib reisida üksi ja pikka aega, sõita mööda maad või piirkonda ringi, käia kohtades, kuhu tavaline turist ei pääse, ning reisijuhiga, kes teab ja tunneb olusid, kuid ei sega teda. Inglise keeles on niisugusel säästlikul “organiseeritud üksireisimisel” lausa oma nimi – overlanding.
Overlander on inimene, kes otsib seiklusi, teadmisi ja uusi kogemusi. Tal on vastupandamatu soov reisida, ta ootab puhkuselt enam kui ainult päevitust, ta on avatud meele ja suurepärase huumorimeelega. Igapäevast kuuma dušši peab ta luksuseks, mitte vajaduseks, armastab kulgeda tundmatutes kohtades, austab ja võtab omaks teisi kultuure. Samuti ei nõua ta magamiseks pehmet voodit, vaid saab ka maas hakkama ja suudab osavalt labidaga tegutseda, kui vajadus on.
Just sealt nägi Mooses tõotatud maad.
Mis on overlanding?
Overlanding tähendab sõitmist üle kontinendi selleks kohandatud buss-autos ehk truck’is, aeg-ajalt telkimist, väliköögis toidu valmistamist, looduses viibimist, pikki sõite ja käimist imelistes paikades. Sellist reisimisvõimalust pakkuvaid firmasid on mitu, mina olen kasutanud nelja: Ashantit Lõuna-Aafrikas, Oasist Lähis-Idas, Intrepidit Alaskal ja Dragomani Lõuna-Ameerikas.
Overlanding’u teeb eriliseks peamiselt aeg. Kõige pikemad reisid kestavad pea aasta, aga saab ka jupitada nädalate ja kuude kaupa. Päeva või paar sõidad ühest kohast teise, vaatad maastikku, käid põnevates kohtades, öösiti telgid, vaatad autost maastikku, mängid kaarte, loed raamatuid, kuulad muusikat, mängid, lobised, oled niisama vait ja mõtled. Aga sa ei kiirusta, ei pea tervet Argentinat näiteks nädalaga ära vaatama, vaid võtad kuus nädalat ja kulged rahulikult ning põhjalikult ühest punktist teise.
Teine on lihtsus. Overlanding toimub maades ja kontinentidel, mis on väga suured või kus ühistranspordiga ja omapäi võib minna keerukaks. Ise ei pea sa korraldama midagi peale viisade, naudid vaid peamist ehk reisimist. Iga paari päeva tagant peatud mõnes linnas või külas, sõltuvalt koha kallidusest ööbid hotellis, telgis või kämpingus, veedad kaaslastega aega, pidutsed, ostled.
Kolmas on loodus. Nagu reisiviisi nimigi ütleb, ei ole tegu niivõrd linnade külastamisega kui ikka maa ja looduse vaatamisega. Olen veetnud päevi ja nädalaid, sõites mööda Patagooniat Argentinas, Etosha loodusparki Namiibias, Wadi Rumi kõrbe Jordaanias, Alaskat või Pantanali veeala Brasiilias.
Neljas on säästlikkus. Esiteks hoiad kokku aega, sest ettevalmistus, korraldus ja kõik muu on ära tehtud. Teiseks hoiad kokku raha, sest ootamatuid kulusid on vähe ja sa tead täpselt ette, mis on ära makstud ja mis tuleb ise tasuda. Juurde tuleb maksta, kui soovid mõnes hotellis olla omaette toas; oma rahakoti peal on ka need söögikorrad, kui peatutakse linnas, ning ka teatud tegevused. Näiteks langevarjuhüpped Swakopmundis Namiibias, lend üle Nazca maajooniste, gautšodega Patagoonia savannis või kaamelitega kõrbes ratsutamine, sukeldumine ja kalastamine Swakopmundis või sõit liivalauaga mööda düüne …
Peamine on säästlikkus looduse ja kogukonna heaks
Overlanding
’u põhimõte on mitte lennata, vaid selleks kohandatud autoga ringi sõita, peal maksimaalselt 24-liikmeline reisiseltskond. Ööbimiseks ja giidideks kasutatakse ainult kohalikke pakkujaid, et raha kogukonda jääks. Kõik need firmad, kellega ma reisinud olen, kasutavad kohalikke giide ja majutusepakkujaid, toetavad tulust koole, reisimarsruute, rahvusparke või haiglaid. Mu jaoks on see väga tähtis.
Nagu öeldud, säästlikkus on normiks. Kuigi see viimane on minu jaoks ainult positiivne, on kindlasti neid, kes leiavad omal õigustuse mõtlematult kulutada. Raisata ei tohi aga ei vett ega sööki, prügi tuleb sorteerida, pudeleid taaskasutada, metsloomi ei tohi inimese toiduga sööta, enda järelt tuleb kõik ära koristada jne. Näiteks Namiibia düünide lähedal oli veega raskusi ja tavaline turist kulutab ööpäevaga sama palju vett kui kohalik inimene kuu ajaga. Peamiselt seepärast, et vesi lihtsalt jäetakse jooksma, aga overlanding’uga selline suhtumine kokku ei lähe.
Ega overlanding ainult lust ja lillepidu muidugi pole
Ja et mitte pettuda, peab mõne asjaga arvestama. Seltskond tuleb selline, nagu tuleb, mõned inimesed on toredad, mõned mitte. Tekivad sõpruskonnad, paarid, vaenlased; on korralikke inimesi ja on selliseid, kelle kraami vedeleb igal pool või kes külma rahuga söövad-joovad teiste asju. Tavaliselt kutsutakse nad korrale ja asi väga hulluks ei lähe.
Mõistagi on ka privaatsust vähe. Reisitakse ühes liiklusvahendis, sageli ööbitakse samades ruumides või jagatakse telki. Süüa tehakse koos ning terve rida külastusi ja tegevusi toimub ühiselt. Ei ole kindel, et see sobib väga kindlate harjumustega inimestele või näiteks noorpaarile.
Grupijuhid on liidrid
Igal reisil on neid tavaliselt kaks, üks on boss ja teine sõidab – tiim, kelle sõna tuleb kuulata. Nemad jagavad ülesandeid, inimesi tubadesse ja telkidesse, kutsuvad korrale, ajavad kõik korda ning viivad grupi ühest punktist teise. Mul on alati vedanud ja ma olen sattunud väga heade inimeste peale. Kõikidele aga ei sobi selline kamandamine ja paar korda on reisijad oma grupijuhtide üle vingunud, tavaliselt ööbimiskohtade või koristamise pärast.
Kuidas overlanding välja näeb?
Reisid saavad tavaliselt alguse mõnest suuremast linnast, kuhu seltskond siis kindlaks päevaks kokku tuleb. Mina olen ringi sõitnud nii 10 kui ka 24 inimesega, vanuses 18–68, üksikute, paaride ja sõpruskondadega, aga ise olnud seni ainus eestlane. Keegi ei käsi sul teistega suhelda, aga selline reisimine eeldab siiski suuremat sotsiaalsust, sõbralikkust, leplikkust, paindlikkust ning kindlasti tolerantsust nii erinevate rahvuste kui ka inimeste harjumuste ja tavade suhtes. Ja inglise keelt peab oskama, muidu on raske.
Liikumisvahendiks on, nagu öeldud, selline bussi suuruses veoauto moodi masin, kus kabiin on reisijatest eraldatud. Näiteks Oasise omas tuli juhtidega rääkimiseks või pissipeatuseks koputada või kasutada raadiosaatjat, Dragomani omadel oli kabiin aga avatud ja said juhtidega kogu aeg suhelda. Igas masinas on koht veel pagasi, magamiskottide, madratsite ja telkide jaoks (nende lubatud arv või suurus öeldakse ette, et asjad ära mahuks). Masinad on vägevad ja igaühel on oma nimi. Mamasita, millega ma sõitsin läbi Tšiili ja Argentina, tegi oma esimese reisi aastal 1982.
Tavaliselt on olemas kaheinimesetelgid, gaasipliit, kõik nõud, toolid-lauad ja värske vee kanistrid, mis Lähis-Idas kulusid väga ära, samuti külmakastid nii ühise kui ka isikliku toidu ja napsu jaoks. Masinaid koristatakse ise iga 2-3 päeva tagant.
Omaette elamus on toiduvalmistamine
Kujutage ise ette, kui eri rahvustest ja erinevate oskustega inimesed jagatakse toidukordadeks meeskondadesse, määratakse piirsumma ja nad peavad kokku leppima, mida nad teevad ja mida ostavad, ülesanded ära jagama, väliköögis toitu tegema ja tervet seltskonda toitma. Kokk on olnud kaasas ainult Aafrika reisidel; temale pandi tiimid lihtsalt appi.
Eriti äge, kui üks reisijatest on ise kokk. Tšiili-Argentina reisil oli see meil Glenn, 180-kilone austraallane, kes jõi iga päev kaks liitrit kokat, varjas oma kokanuga, et keegi seda ei võtaks, ja ütles iga toidu kohta: “Eh, too easy!” Ja tegi toite, mille kohustuslikud elemendid olid või, küüslauk ja kana. Tema tiimikaaslaseks oli 150 cm pikkune Kat Kanadast, kelle ülesandeks anti toitude segamine. Katile ehitasime väikese pingi, et ta ulatuks ka nägema, mida segab.
Mul on grupijuhiks olnud ka imeline naapollane Gaetano, kes aeg-ajalt rõõmustas meid fantastiliste pastadega, Lähis-Ida reisil tegid poisid kogu aeg teravaid karrisid, et kõhud korras oleks. Süürias grillisime kaameliliha, Botswanas tegi kohalik kokk vapustavaid juurviljatoite ning Egiptuses praadis grupijuht Ian hommikuks imelisi pannkooke. Kõik vahendid ja käed peavad olema alati desinfitseeritud ja puhtad, 24 reisijaga buss-autos ei ole ruumi kõhulahtisusele või toidumürgitusele.
Elu masinates
Päevane elu masinates ei ole nagunii lihtne – kel süda pahaks läheb, peab end varustama tablettide, vastavate randmepaeltega või lihtsalt istuma ja otse enda ette vaatama. Päevas sõidetakse mõnikord 500–800 kilomeetrit, muidugi tehes peatusi enda täiendamiseks ja tühjendamiseks. Usun, et tean peaaegu kõiki bensukaid Buenos Airese ja Rio vahel …
Lõunat tehakse tavaliselt tee ääres: lauad üles, võileibade tarbeks ained välja, kiire söök ja jook ning edasi. Õhtuks jõutakse mõnda linna, külla või laagripaika, sõltuvalt kohast ööbitakse laagriplatsil või hotellis, aga vahel ka suvalisel karjamaal, kus lehmad hommikul telke uurivad, või Andide oludes nii, et öösel külmuvad läätsed topsi ära. Laagripaikades on dušid, aga alati tuleb end varustada niiskete taskurätikutega ja mõnikord magada villase pluusi ja retuusidega, müts peas.
Minu kõige imelisemad telkimispaigad on olnud Wadi Rumi täiesti tühjas kõrbes, Torres del Paine mägedes Tšiilis, Oranje jõe ääres Lõuna-Aafrikas, Wrangelli rahvuspargis Alaskal ja Raqchi külas Peruus. Hotellid on viisakad ja kõik asuvad väga heades kohtades.
Lisaks toidutiimidele jagatakse reisiseltskond ka nii, et iga grupp vastutab konkreetse töö eest: koristab, sorteerib prügi, viib selle välja, loendab reisijad enne lahkumist, paneb lauad üles, tõstab telgid ja kotid välja jne. Üldiselt on inimesed tublid, kuigi korra oleks reisiseltskond ära lintšinud ühe Kariibi mere saartelt pärit neiu, kes arvas, et tema teeb, mida soovib, ja siis, kui soovib. Õnneks said grupijuhid enne jaole.
Overlanding ei ole nõrkadele ja mugavust armastavatele inimestele. Tuleb olla suuteline maas magama, kotte tassima, telke üles panema ja lahti võtma külmas, tuules, vihmas ja tormis. Boliivias tuleb taluda sõitmist kõrgusel üle 4500 m ja Egiptuses pidevat liiva ja tolmu; Patagoonias külma ja Brasiilias niiskust; Aafrikas palavust ja Andides suuri matku. Tõsi, neid ei pea tegema, aga W-matk Torres del Paines, inkarada Machu Picchul, Siinaimäe otsa ronimine või Titicaca järvel asuva Päikese saarel matkamine – reisid oleksid nendeta palju vaesemad.
Raha jaotab overlanding kaheks
Kõigepealt maksad enne reisi ülekandega kindla summa agentuurile, mille eest tasutakse bensiin, grupijuhtide töötasud ja muud kulud, mis tuleb ette maksta, nt Machu Picchu matkaluba jne. Tavaliselt antakse hind naeltes, kuna enamik firmasid toimetavad Suurbritannias. Põhisummale lisandub kitty, mille maksad sulas reisi esimesel päeval grupijuhi kätte.
Sellest tasutakse söök, külastused jm kulud.Kui kulub vähem, saad reisi lõpus midagi tagasi, aga võidakse küsida ka natuke rohkem, kui näiteks mõne looduspargi külastustasu on tõusnud. Kitty tasutakse tavaliselt USA dollarites. Nii võib hind välja näha £ 1200 + kitty $ 960, mis pole sama hind eri vääringuis, nagu kord üks noormees arvas.
Lisaraha kulub kõikidele enda isiklikele vajadustele ning aeg-ajalt söömisele ja eritegevustele, mida pole tervele grupile ette nähtud, sest on põhjust arvata, et mitte kõik ei soovi seda teha. Minu meelest on need reisid väga väärt seda raha, mis nende eest küsitakse.
Kui Sinu hinges on seikluspisik, loe ka teisi seiklusreiside ideid.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2013. Tekst ja pildid: Kristina Mänd
Teemad