Päris-Soome pealinn Turu

Soome edelanurk pole just koht, kuhu eestlane väga sageli satuks. Varsinais-Suomi maakond ehk eesti keeles Päris-Soome ei jää oma uhkest nimest hoolimata iseenesest tee peale nagu näiteks Tampere, nii et Karl-Kristjan Nigesen pidi sinna ekstra sammud sättima.

Mõnele on see kant tuttav Muumimaa kaudu, teistele tänu sellele, et Päris-Soome pealinn Turu oli ühes Tallinnaga Euroopa kultuuripealinn. Kui nüüd veel mõelda, mida me sealse kohta oma uudistes näinud oleme, siis ehk meenub mõnele, et aasta tagasi saabusid Nukuteatri tänaseks väga palavasse rüppe Turus koolitatud noored näitlejad. Kultuuriga seotud märksõnu koguneb seega üsna mitu ja selle poolest silmajääv kant ei saa ju igav olla?

Ei olegi. Alustades juba nimest – too Päris-Soome ei tule tühja koha pealt. Ajalooliselt on tegu esimese tsiviliseeritud nurgakesega Soomes. Kahtlemata peavad põhjanaabrid mõningase ebamugavusega tunnistama, et see tsivilisatsioon jõudis neile Rootsist, aga kindlasti ei olnud see võimalikest variantidest halvim. Turu on läbi aegade olnud Soome mitteametlik pealinn. Siia valis 12. sajandil oma elupaiga Soome peapiiskop ning arvestades kiriku valgustavat rolli keskajal, polnud sugugi ime, et 13. sajandil oli siin linn.

Soome ala valitsesid toona loomulikult rootslased ning selle võimu keskuseks sai Turu loss, tänanegi vaatamisväärsus, mida ajaloo vältel on üksjagu võimsamaks ja valitsejatele mugavamaks ehitatud. Turu on see koht, mille kaudu soomlased oma keskaega mõtestavad, saates klassiekskursioone vaatama, kuidas too välja nägi. See on muide väga hea formaat nii lastele kui ka õpetajatele: keskaegsest linnast on säilinud katedraali müürid ning loss – mugavalt kompaktne õppekäik.

Suur põleng 1827. aastal

Kogu ülejäänud linn põles aastal 1827 maha. Et soomlastele mitte liiga teha, olgu siinkohal mainitud, et keskaegse linna majade müüre saab näha mõnegi hilisema hoone keldris. Tundub kohe üksjagu iidsem, kui sarnaseid maju Tallinnas täies hiilguses seismas vaadata.

Jättes iroonilise suhtumise, tuleb tunnistada, et see tulekahju on Soome ajaloo üks suuremaid tragöödiaid – kujutage endale ette uhket sadamalinna, kus laevad pääsevad mööda jõge otse linnakeskusse, uhket kivisilda üle linnaelu tuiksooneks oleva Aura jõe ja silla keskel 18. sajandil ehitatud börsihoonet… Kahtlemata oli 19. sajandi alguse Turu üks Soome lahe piirkonna maalilisemaid linnu. Tegelikult pole see maalilisus nüüdki kadunud ja nõnda külastab Turut aastas üle nelja miljoni soomlase. Lisades fakti, et Turus on neli rakenduskõrgkooli ja kaks ülikooli, hakkab vaimusilma ette kerkima pilt nooruslikust ja tegusast linnast. Kohapeal tuleb välja, et linn jagab meie tudengimaailma epitsentri Tartuga nii mõndagi.

Aura jõgi voolab läbi Turu

Nii nagu iidsetel aegadel jookseb ka praegu läbi linna Aura jõgi, aga erinevalt näiteks Tartust täituvad soojadel kevadõhtutel selle kaldad mõnusalt aega veetvate noortega. Kui küsida kohalikult, mis on tema arvates linna parimad ajaveetmise kohad, siis päris kindlasti mainib ta kaldapealset kolme esimese valiku seas. Suviseks tiksumiseks sobivad hästi vanad igaveseks jõeranda pargitud laevad, mille välikohvikutes käib vilgas elu.

Kui see on aga natuke liiga “soome”, siis võite jalutada ülesvoolu katedraali poole ning leida jõe äärest võluvas vanas puuhoones paikneva restorani Pinella ja haarata ülakorruse baarist ühe kohapeal segatud Bellini kokteili – Venezia päritoluga hõrgult reipa mullijoogi, mida kahjuks Eestis ei valmistata (leidub vaid pudeldatud valmissegu). Baarmen üritab siiski seda väidet kummutada, teatades, et on kuulnud, et Tartus saab. Tohoh?!? Muide, tudengid vedelevad lihtsalt jõekalda murul ning kallavad vahuveini viisakalt limonaadipudelisse, et mahtuda seaduses aktsepteeritud raamidesse.

Nagu Tartu on Turugi mõneti üks väike puust linn. Ajaloolistest ehitistest on maalilisim 19. sajandi lõpu puithoonestus, vaheldust pakuvad järgmise sajandi alguse ehtsoomelikud kivimajad. On ka anomaaliad. Kui Tartu on täis pommiauke, siis Turu linnale on jõhkruse pitseri vajutanud soomlased ise. Turun tauti ehk siis Turu tõbi on mõiste, millega on tuttav iga vähegi kultuuriteadlikum soomlane. Tegu on sõjajärgse halastamatu modernismivaimustusega, mis sundis soomlasi lammutama ajaloolisi linnakeskusi, ikka uue ja parema nimel. Turu eripära näikse olevat, et siin on see tegevus olnud eriti kaootiline, tulemuseks närviline linnaruum, kus uuematel hoonetel puudub vähimgi respekt vanema keskkonna vastu.

Ma tõesti ei tea, kas tegu on reaktsiooniga tollele tõvele või mitte, aga vähemasti kõrtsikultuur on omal dekadentlikul moel siin linnas vägagi päranditeadlik. Kuidas oleks kõrtsiga, mis on ehitatud vanasse pangahoonesse ja pangasaali ning kus alkohoolseid jooke hoitakse hiigelsuures seifis? Aga palun, Old Bank.

Nõudlikule alkoholitarbijale pole see vahest põnevaim koht, enim müüdud on siin kolmosolut, soomespetsiifiline veider õllejook. Kui tahad noorema publikuga aktiivsemat kohta, võid astuda läbi paigast nimega Koulu. Nagu nimestki aimata, saab siin välja elada keresse talletatud koolistressi.

Paremaks läheb meeleolu kempsus. Jah tõepoolest, Puutorin Vessa on vanasse peldikusse ehitatud pisikõrts ja siinkohal pole tegu mitte ainult värvika, vaid ka meeldiva kohaga. Kõrtsi omanik ühes sõpradega ei salga oma muusikuandeid ning kõrtsisuminat saadab elav muusika. Koht on nii napp, et muusikute osakaal seltskonnas on paratamatult vähemalt kümmekond protsenti, tihti enamgi.

Traditsioonilisemat pärandkultuuri pakub Uusi Apteekki. Nimi on eestlasele mõistetav vaevata ning loomulikult pakutakse siin traditsioonilist ravimit põhjamaise kõikematva halli vastu. Neil päevil, millele võib rahulikult pohmelus järgneda, on Uusi Apteekki väga täis. Jooki manustatakse enamasti püstijalu ja tugeva õlatunde najal. Fooniks on vanad apteegiriiulid, täidetud alkoholivalikuga, mis ületab kvaliteedi ja kvantiteedi poolest kõiki keskmisi ja ka mitmeid paremaidki Soome ja Eesti kõrtse. Vihjeks depressiivsetele Eesti väikelinnadele – see siin on teie apteekide tulevik!

Õige joogiseks kippus jutt, aga oli ju Turu-külastuse üks päevadest riiklikule pühale eelnev tööpäev ja siis ei jäägi muud üle kui end kohalikule lainele sättida ning ühes muu rahvaga kõrtsu marssida. On ju seegi osa Soomest. Kultuurireis, eks ole … Põhjanaabrite kultuuris on ka üllatavamaid seiku. Umbes kümne aasta taguses ajas oli Soome koht, kus hea söök oli midagi, mida mõõdeti ameerikalikult portsjoni suuruse ja kalorimahuga.

Tänaseks on kõik muutunud, isegi Turu-taolises provintsilinnas saab einestada ka tõeline gurmaan. Viimase Soome restoranide edetabeli kahes esimeses kümnes oli Turu restorane kogunisti kolm, kaks neist esikümnes. Vaimustus heast söögist on ka Helsingist väljapoole murdnud ning see on Soomes midagi väga uut. Kaht linna parimat ei sattunud külastama, aga kolmas ehk Smör sai järele proovitud. Natuke üledisainitud toidud, aga kindlasti põnev. Samas on muljed subjektiivsed, näiteks edetabelis üksjagu tagapool olev eelmainitud Pinella serveeris meeldivalt vähem närvilist menüüd.

Tagasi väikesesse puust linn

Turus on puuasumitest säilinud üks, mis on tõeliselt eriline. Kunagist tööliskvartalit Luostarimäkil külastades on võimalus sattuda ka mitmes Eesti linnas eksisteerinud radikaalsesse agulikeskkonda, mis meil on paraku kaotsi läinud. Külalik imepisikestest, sageli mätaskatusega majadest koosnev vabaõhumuuseum on tõeline pärl, mis tuletab taas kord meelde, kui rahvalik ja looduslähedane on tänase disaini-Soome taust.

Võtad mõne teadlikult modernse Marimekko kostüümis linnapreili, asetad ta sellesse ajaloolisse keskkonda ja vastuolu ei tekigi. Hämmastav! Ei saa jätta mainimata, et tegevuspõhises miljööloomises on nad siin Soomes vähemalt sama tublid kui meie Vabaõhumuuseumis. Mitmesugused töötoad, kohapeal tegutsevad meistrid, särasilmne personal – väga tuttav tunne.

Muuseume Turus jagub

Kaasaegne kunst ühes muuseumi keldris olevate keskaegsete varemetega, Sibeliuse hea sõbra loodud Turuga üldse mitte seotud heliloojale pühendatud muuseum ning sadamalinnale kohaselt efektne meremuuseum – valikuid jagub igale eale ja maitsele. Kohustuslik on siiski vahest too vabaõhumuuseum. Arhitektuurigurmaan leiab linnast kaks vahepeal siinsamas elanud ja töötanud Alvar Aalto projekteeritud kahekümnendate kontorihoonet, mis on kahjuks üsna masendavas seisus. Plusspunktid Tartule, kus maailma arhitektuuripärandit on suudetud märksa paremini väärtustada.

Ja miks ma Turusse tagasi lähen? Linna tagant hakkab pihta imeline saarestik, mis ulatub Ahvenamaani välja. Lähtuvalt saare suuruse määratlusest on neid siin kakskümmend kuni nelikümmend tuhat, sõltub, kui suurt maalappi keegi on valmis saareks pidama. Mõningaid saari saab külastada jalgratastega, teistele pääseb paadi või jahiga, tihedalt saari täis ja tuulte eest kaitstud meri on tõeline maiuspala kajakimatkajatele.

Loe ka blogilugu: Suvine Edela-Soome ja laste lemmik Muumimaa. Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 3/2013.