Selle aasta alguses korraldasime blogikonkursi, mis osutus populaarsemaks, kui eales arvanud olime. Reisijutte potsatas meie postkastidesse lausa sadades, üks parem kui teine. Kahjuks saime võistlustulle valida vaid paar lugu. Jutte aga, mis meid põnevil hoidsid, uusi paikasid külastama kutsusid ja liigutuspisaragi silmanurka tõid, oli nii palju veel! Neid vaid endale hoida oleks lausa patt ja just seepärast toome nad avalikkuse ette.
Lõuna-Ameerika oli Meelist pikka aega paelunud, kuid raske oli valida, kas minna Peruusse Inkade radadele, Amazonasesse või hoopis Patagooniasse. Internetis Torres del Paine mägede päikeseloojangust pilte nähes oli asi otsustatud! Meelise seiklustest ühes meie meelest kauneimas piirkonnas maailmas saadki lugeda altpoolt.
Buenos Aires
Enne pikemaid matku Patagoonias tegin tutvust Argentiina pealinna Buenos Airesega. Aire (eesti k. õhk) ei olnud suurlinnale kohaselt kaugeltki bueno, aga linn ise oli üsna huvitav. La Boca värviliste majadega boheemlaste linnaosast on tänaseks saanud omaette vaatamisväärsus ja turistilõks. Jõukamad portenjod – nii kutsutakse Buenos Airese elanikke – on ajapikku kolinud kõrgemale Recoleta linnaossa, mis tänapäeval on Buenos Airese rikaste elupaigaks. Ka siinne surnuaed on väga eksklusiivne. Öeldakse, et odavam on terve elu pillavalt elada kui saada maetud Recoleta surnuaeda.
Kesklinna läbib Argentiina suurim maantee – 16 realine Avenida 9 de Julio, mille ületamine ühe fooritsükli ajal ei õnnestunud. Ühele poole teed jääb presidendipalee Casa Rosada ja teisele poole kongressihoone, mis on koopia USA sama otstarbega hoonest.
Kuna Patagoonias on vahemaad suured ja transport hõre, siis tegin enne reisi põhjaliku eeltöö ja panin üldjoontes marsruudi paika. Ühest rahvuspargist teise liikumiseks kulub enamus päevast ja tihti on ühistranspordi graafikust valida, kas sõita sellel teisipäeval või järgmisel teisipäeval. Kuna tagasilennu aeg oli paigas, siis ei olnud kuuajase reisi jooksul muudatusteks eriti palju ruumi.
Iguazu joad – elamus, mis paneb ka täismehe kiljuma
Soodsate siselendude leidmise tõttu planeerisin siiski paaripäevase „hüppe“ hoopis teises suunas. Enne Tulemaa liustike vahele turnima asumist käisin konte soojendamas Puerto Iguazu linnakeses Brasiilia ja Paraguay piiril. Kuigi veebruarikuisest Eestimaa külmast tulnuna ei olnud 36-kraadist kuumust ja lagipähe paistvat päikest sugugi kerge taluda, oli selle troopilise nurgakese külastamine igati väärt otsus. Sellist lopsakust polnud minu silmad varem näinud. Pinnas tundus nii rammus, et kui vanaisa jääks kauemaks jalutuskepile toetuma, kasvaksid sellele juured alla ja lehed külge.
Linna lähedal asuvad Iguazu joad on muidugi omaette võimas vaatamisväärsus. Kui Brasiilia poolelt saab jugadest hea panoraamvaate, siis Argentiina poolel on võimalik käia nii jugade peal kui all kulgevatel radadel, nähes vahutavat vetevoogu väga lähedalt. Lisaks on võimalik väikesel San Martini saarel ujuda ja kiirpaadiga täiesti jugade alla sõita. Ega seal suurt midagi ei näinud, kui tuhandeid kuupmeetreid vett sulle peale kallati, aga see elamus pani ka täismehed plikakeste kombel kiljuma.
Lisaks suurtele jugadele pakuvad elamust džunglirajad, mis viivad väiksemate joakesteni. Vihmamets on tihe ja läbimatu – rajalt kõrvale astudes on võimatu liaanide ja muu taimestiku vahelt läbi ronida. Siiski kostavad džunglist sadade erinevate lindude hääled ja aeg-ajalt ületavad jalgrada koaatid. Iguazu ümbruse linnuliigid võtavad oma kirevuses silme eest kirjuks.
Kuna pidin lõpuks Tšiili pealinna Santiagosse tagasi jõudma, tundus mõistlik jätkata edasist kulgemist päris lõunast ehk Tulemaalt suunaga põhja poole. Lennujaama sõiduks valisin liinibussi, mis loomulikult enne lennujaama katki läks. Asendusbussi oodates ja lõpuks lennujaama jõudnuna mahlaka hispaaniakeelse sõimu saatel pikkadest turvakontrolli järjekordadest ette trügides selgus, et mõni minut tagasi väljuma pidanud lend hilineb 2 tundi. See teadmine ei toonud küll kadunud närvirakke tagasi, kuid päästis siiski päeva.
Tierra del Fuego – maailma lõpp
Ushuaia, Tierra del Fuego (Tulemaa) piirkonna pealinn, on üks maailma lõunapoolseimaid linnu. Siit lõunasse, teisel poole Beagle’i kanalit, jäävad vaid väheasustatud saared Tšiili sõjaväebaasidega, ja siis on juba päris pikalt tormist ookeani, enne kui Antarktika vastu tuleb. Maailmalõpu teemat ekspluateeritakse linnakese suveniiripoodides igal sammul.
Selleks, et siinsest loodusest paremat ülevaadet saada ja et Fin del Mundo (eesti k. maailma lõpp) ikka paremini ära paistaks, ronisin linna lähedal asuvas rahvuspargis läbi lengapuudest metsa Cerro Guanaco mäe otsa. Siit, kogu Ameerikat läbiva Pan America maantee algusest (või hoopis lõpust) avanes võimas vaade ümberkaudsetele mägedele ning sügavsinise veega lahesopid moodustasid tugeva kontrasti liustikuveest toituvate rohekassiniste järvedega.
Tulemaal oleks matkamist mägedes jätkunud kogu puhkuse ajaks, kuid minu ambitsioonikad plaanid sundisid edasi liikuma ja lummavaid mägesid pidin vaatama bussi aknast. Olles pea terve päeva teel olnud, jõudsin praamiga üle Magalhaesi väina Tšiili, kus ootasid mind pingviinid. Päris praami vastu nad ei tulnud, natuke pidi ikka edasi sõitma, et neid näha. Päris huvitav on jälgida õhtuselt merelt naasvaid linde naljakalt üksteise sabas taarumas. Eriti armsad on pojad, kes on veel mõnusalt pehmetes udusulgedes.
Karmi loodusega Viimase Lootuse fjord
Edasi põhja poole liikudes oli ajutiseks peatuspaigaks Seno la Ultima Esperanza (Viimase Lootuse fjord) kaldal asuv linnake Puerto Natales, mis on viimane punkt enne Torres del Paine rahvusparki. Teekond annab hea ülevaate Patagoonia idaosa loodusest.
Lainjat, valdavalt pruuniks kuivanud rohuga kaetud maastikku ilmestavad mõned tuulest kaardus puud. Loodus on siin karm ja kui mõned mäekünkad välja arvata, siis ka üpris üksluine. Ka keset suve on rohi siin pruunikas ja kidur nagu kevadine kulu Eestimaal. Rohukõrsi sasivad tugevad tuuled, mis puhuvad valdavalt läänest. Tuulte tugevuse vaikivateks tunnistajateks on puud, mis on kõik kõvasti ühele poole viltu.
Patagoonia rohumaad ei ole just eriti toitvad, kuid nad on peaaegu lõputud. See lubas siin Argentiina ja Tšiili valitsustel jagada estanciatele maad, mille minimaalne suurus on 20 000 hektarit. Muide 25 hektarit arvatakse olevat piisav maatükk ühe lamba toitmiseks.
Seevastu Tšiilile kuuluv Patagoonia lääneserva rannik on niivõrd sopiline ja reljeef niivõrd mägine, et mõne koha peal ei ole mööda maismaad võimalik ühest punktist teise jõuda ilma Argentiinasse põikamata. Reisi lõpuks oli mul passis üle 10 templi, mis märkisid erinevaid piiriületusi.
Torres del Paine rahvuspark
Puerto Natalesest 2,5 tunnise bussisõidu kaugusel asuv rahvuspark on oma puutumatus ilus tõepoolest erakordne. Vaatamata sellele, et tegemist on Tšiili parimate ja populaarseimate matkaradadega, tunneb inimene end siin tsivilisatsioonist täiesti eraldatuna ja saab loodusega täielikult ühte sulanduda. Mägedele lähenedes hakkab tee ääres silma nandusid, samuti rohtu söövate alpakade karju.
Torrese mäed on sama müstilised kui mägede ümber laiuvad liustikujärved. Peale mitmetunnist ronimist pilkases pimeduses jäävad vihmasabinad harvemaks ja hajuvate pilvede vahelt kumavad päikesekiired muudavad Torrese mäed mõneks hetkeks imeliselt kuldseks. See päikesetõus on nelja-päevase matka haripunkt.
Los Glaciares rahvuspark
Järgmine peatus oli Los Glaciarese rahvuspargi lõunaserv, El Calafate linnake ja selle ääres kõrguvad liustikud. Kui üldiselt kliima soojenemise tõttu maailma liustikud kahanevad, siis kuulsa maadeuurija Perito Moreno nime kandev liustik on maailmas üks väheseid, mis kasvab. Sellest tuleneb üks huvitav nähtus, mille poolest liustik kuulus on.
Nimelt „suubub“ liustik ülimalt sopilisse Argentino järve kitsas Canal de los Tèmpanoses (jäämägede kanalis), mis eraldab Brazo Rico järvesopi ülejäänud järvest. Üha kasvades sulgeb liustik lõpuks kogu kanali ja eraldab Brazo Rico ülejäänud järvest. Brazo Ricosse suubuvad mäestikujõed ja lumesulamisveed tõstavad veetaset kümnete meetrite võrra teisel pool liustikku oleva järveosa veetasemest kõrgemale.
Lõpuks ei pea liustik veesamba survele vastu ja annab kõrvulukustava mürina saatel järele. Võib vaid ette kujutada, kuidas jää valjude raksatuste saatel vee survele järele annab ja tuhandeks tükiks puruneb. Lisaks sellele on Perito Moreno ka silmale tõeliselt kaunis vaadata ja ka kõrvale huvitav kuulda.
Justnimelt, sest iga mõne minuti tagant langeb liustikust mõni kümnekorruselise maja kõrgune tükk suure raksatuse saatel järve, tekitades korraliku lainetuse. Ja et turistid ikka päris rahule jääksid, saab paadiga sõita liustikust umbes paarisaja meetri kaugusele, ise samal ajal liustikujääga jahutatud viskit limpsides. Niivõrd sini-sinist jääd, nagu siin, ei ole ma mujal kohanud. Erksinine värv annab tunnistust väga tihedalt kokkusurutud jääkristallidest.
Patagoonia raskeim tipp – Fitz Roy
Kõrgelt kontinentaaljääga kaetud mägedest algav Perito Moreno liustikukeel on üle 60 meetri kõrgune ja mitme kilomeetri laiune. Siiski ei ole Perito Moreno liustik Los Glaciarese rahvuspargi ainus uhkus. 220 km ja 5-tunnise bussisõidu kaugusel asub Argentiina noorim ja väikseim linn El Chalten, mis on väravaks Fitz Roy mäestikusse. 3405 meetri kõrgune Fitz Roy on üks raskemini vallutatavaid tippe Patagoonias, kuid seda mitte kõrguse, vaid äärmiselt järskude nõlvade ja pideva äikeseohu tõttu. Kui tavaliselt on Patagoonia ilm ka suvel heitlik, siis mind saatis enamasti päikesepaiste ja vihmasagaraid kohtasin oma teel harva.
Nagu varasemalt, nii tuli ka seekord äratus õige varaseks seada ja enne koidukuma tunnike telkimisplatsilt ülesmäge ronida, et täpselt päikesetõusul algavaks vaatemänguks valmis olla. Ees ootas lähikontakt Fitz Roy endaga ja milline muu aeg peale päikesetõusu sobiks selleks paremini. Mida kõrgemale päike kerkis, seda rohkem graniithiiglane heleneva taeva taustal esile kerkis. Värvid muutusid tumepunasest kollakashallini, saavutades vahepeal kauni oranži sära, mida võis näha arvukatel piltpostkaartidel. Mäetipu mitmevärviline peegeldus tasaselt järvepinnalt oli samavõrd imetlusväärne.
Taaskord võttis ürgne loodus oma ilus tummaks. Jällegi leidis kinnitust tõsiasi, et kauneimad hetked ja vaatepildid on nende päralt, kes ei pelga jalavaeva ega varast ärkamist. Värvide vaatemäng kestab vaid napilt paarkümmend minutit, peale seda muutub kalju mittemidagiütlevalt halliks.
Selge veega järvekestest mööduv rada viis mind edasi Cerro Torre juurde – kolme nõeljalt taevasse kerkiva tipu poole, mille ees olevasse järve suubub ripakil liustikukeel. Püüan kaamerasse veel mõned kaadrid ja selle reisi kaunimad elamused ongi selleks korraks seljataga.
Euroopalik Santiago
Olles juba üle paari nädala pidevalt põhjapoole liikunud, oli siit edasi veel mitmeid päevi ja tuhandeid kilomeetreid bussisõite ja kauneid vaateid, enne kui Tšiili pealinna Santiagosse jõudsin. Tšiili mõjub Argentiina kõrval väga euroopalikuna ja kui ei teaks, et asud Lõuna-Ameerikas, võiks Santiago vabalt mõne Euroopa linnaga segi ajada. Lisaks Concha y Toro ja Paris Londres’e kitsastele tänavatele ning pilvelõhkujate linnaosale Sanhattanile, saab linnast hea ülevaate San Cristobali mäe otsast.
Enne lahkumist jõudsin veel tutvuda rannaäärsete Valparaiso ja Viña del Mar-i kaksiklinnadega ja kasta varbad Vaiksesse ookeani. Vaatamata tihedale graafikule ja kuuajalisele puhkusele, jäi veel palju nägemata. Järgmisel korral tuleb alustada sealt, kus seekordne reis pooleli jäi.
_______
Fotod: autor