Üks Lääne-Aafrika väheseid ingliskeelseid riike Ghana on troopika ja eksootika nautimiseks ideaalne – keelega saab hakkama, turistidele suunatud infrastruktuur on olemas, riik on stabiilne ja turvaline ning inimesed mõnusalt soojad ja abivalmis. „Welcome!” öeldakse sulle igal sammul, „Enjoy Ghana!”.
Kohalike külanaiste elu, mis liivarandu ja loodust nautiva turisti omast erineb rohkem kui must valgest, sai lähemalt uurida Diana Tamm, kes Põhja-Ghanas sotsiaalseid ettevõtteid käivitada
aitab.
Päev on alanud
Kell on pool kuus. „The day has broken!” Päev on öö seljatanud ja naised ruttavad kaevule. Elu Kongo külas Põhja-Ghanas käib päikese rütmis. Mis salata, sisemist kella on seal ekvaatori lähedal, kus päev ja öö aasta läbi ühepikad on, tundvalt lihtsam järgida kui meie laiuskraadil.
Kui Abane kaevule jõuab, on sinna juba järjekord tekkinud. Istutakse oma kollaste kanistrite või suurte alumiiniumkausside otsas, lobisetakse tasaselt naabrinaistega ja alustatakse vaikselt päeva. Vesi on kõige alguseks – teevesi tulele, lapsed pestud-kasitud ja kooliks valmis, õu pühitud ja pestud. Päev võib alata.
Töö
Vihmahooajal möödub suur osa päevast põllulapil. Kongo külas on traktor vaid mõnes majapidamises, valdav osa töödest tehakse käsitsi või eeslirakendi abil. Kui novembris viimane saak nopitakse, algab kuni maikuuni kestev pikk kuiv aeg, mil paljud pered jõude istuvad.
Abane on aga teismelisena ema kõrval korvipunumise selgeks õppinud ja nii mööduvad tema päevad korve punudes. Pärast hommikusi toimetusi lippab ta Kongo küla punujate ühistu majja. Abane on hinnatud punuja ning oma rõõmsa ja kannatliku loomuga teiste hea õpetaja. Ilusa korvi punumine on suur kunst – koos käies ja punudes tuletatakse üksteisele mustrit meelde ja aidatakse keerulisi kohti, nagu sangad ja servad, kvaliteetselt valmistada.
Turuelu
Igal kolmandal päeval on külas turupäev. See on seltsielu keskpunkt. Turul on nii ostjateks kui ka müüjateks peamiselt naised – kellel on paar seepi letile asetatud, kellel kausitäis shea-võipallikesi. Ega selle väikekauplemisega palju teenita, kuid see annab võimaluse veeta päev külanaistega lobisedes ja nalja visates ning lisada mõne teenitud mündi abil pisut eneseväärikust ja kaasarääkimisõigust. See kulub küll harilikult kohe samal turupäeval ära – kuigi põhitoidu kasvatab iga pere oma põllulapil ise, ostetakse turult lisaks mõni sibul, puljongikuubik või tomatipastapurk. Mehed veedavad turupäeva harilikult kohalikus õllebaaris – naised pruulivad pito-nimelist haput hirsiõlut, mida on kuuma ilmaga mõnus pudelkõrvitsast voolitud kaussidest rüübata.
Söögitegemine
Päike on madalale veerenud ja naised ruttavad koju – vaja perele söök valmistada. Õhtusöök on päeva tähtsaim söögikord. Oma lapsepõlvest räägib Abane, et nende peres söödigi üks kord päevas – suur maisipudrupall vedela maapähkli- või okrokastme ehk kohalikus kõnepruugis „supiga”. Tugevat toitu siin armastatakse, ju on sellest ka hommikul veel kõhus midagi tunda, et uut päeva alustada.
Söögitegu võtab paar tundi – kõigepealt tuli söepliidi alla ja vesi keema, siis supp valmis. Uus vesi keema – maisipuder. Peretütred on abiks, mehed söögitegemise juurde nina ei pista. Kui toit valmis, viiakse igaühele kausiga oma jagu, lapsed söövad ühest suurest kausist. Ühist peresöömaaega ei ole, igaüks sööb oma toas või õuenurgas, mehed tihti ka majapidamise välisukse ees. Eks see komme pärine kuskilt iidsest ajast, kus isegi söömise ajal pidi metsloomade ja võõraste suhtes valvas olema.
Magama
Kui söödud ja kraamitud, peetakse videvikutundi. Lobisetakse, kuulatakse raadiot, lapsed teevad taskulambivalgel koolitükke. Kunagi jutustas Abane ema oma pere lastele igal õhtul lugusid ja neid oli sadu! Kuigi lõpuks oli kõiki lugusid juba kuuldud, kujunesid lastel välja kindlad lemmikud, mida ikka ja ikka uuesti kuulda sooviti.
Kella 8–9 paiku õhtul saabub uneaeg. Paljudes majapidamistes pole elektrit, seetõttu pikalt üleval ei olda. Kuival ajal magavad lapsed tihti suletud sisehoovi õue peal – ei ole nii palav, väike tuuleõhk jahutab. Abane ise eelistab magada toas ämma kõrval. Tal on juba neli last, aga mees tahaks veel. Abane on enda jaoks selgeks mõelnud, et rohkem lapsi nende pere üles kasvatada ja kooli saata ei jaksa. „Sa oled ju veel noor naine, tõesta seda laste saamisega!” ütleb mees. Kui naine keeldub, võib mees võtta kõrvale uue noore naise. Lapsed on mehe õigus – abielludes makstakse naise perele pruudi hind, harilikult neli lehma, mis tähendab, et kõik sündivad lapsed kuuluvad mehe perele. Kui naine peaks lahutama, ei saa ta lapsi kaasa võtta. Aga Abane jääb endale kindlaks – rohkem lapsi ei tule ja parimaks rasestumisvastaseks vahendiks on magamine ämma kõrval. Uni on sügav ja homme on uus päev.
Aga millised rannad!
Aafrika on rannapuhkuse sihtkohana eestlaste jaoks veel võrdlemisi tundmatu kant, aga kes on uute põnevate reisisihtide jahil, sel tasub see manner kindlasti ette võtta.
Ghana asub Guinea lahe kaldal, seega on kogu Lõuna-Ghana üks pikk, peamiselt liivane rannajoon, mida katkestavad mõned reostatud suurlinnad ja sadamaalad. Kehtib reegel, et mida kaugemal pealinnast Accrast, seda mõnusam rand ja puhtam vesi, aga mõned pärlid paiknevad ka üsna suurlinna külje all. Ja rannad ei ole harilikult mitte aiaga piiratud kuurordid, vaid mõnusalt kohaliku eluga läbi põimunud – kui elu lamamistoolis üle viskab, saab külalastega liival jalgpalli taguda või vilgast kalurite toimetamist jälgida ning endale õhtusöögiks parimaid mereande valida.
Paljud võõrastemajad pakuvad ka võimalust teha kogukonnas vabatahtlikku tööd, õpetada lastele inglise keelt või päästa merikilpkonnade järeltulijaid nende mune turvalisematesse haudepaikadesse toimetades.
Ujumisse tuleb aga Ghanas suhtuda ülima ettevaatlikkusega – allhoovused on ettearvamatud, vaid väga tugevatel ujujatel tasub vööst sügavamale vette minna ning enne tuleks kohalikelt üle küsida, kus hoovused asuvad. Merre jääb igal aastal nii turiste kui ka kohalikke.
Ghana kaunite randade hulgas on tõeline pärl Butre – üle kolme kilomeetri puhast palmidega ääristatud liivaranda, kus võib end vabalt terve ranna peale ihuüksi leida, kui mõni üksik, hommikust saaki naaberküla turule toimetav kalurinaine välja arvata. Autoga pääseb Butre kalurikülla, sealt tuleb mõnisada meetrit jalutada, et rippsillal väike jõgi ületada, ning oledki paradiisis.
Hideout Lodge ja Fanta’s Folly on ranna kaks võõrastemaja. Neist esimene pakub lihtsat bangalomajutust ja teine sama, aga natuke peenemas vormis. Toidud on võrratud, homaari lõunaks ja õhtuks, palun! Võta programmi pikad jalutuskäigud rannas, paar head raamatut ja ohtralt day dreaming’ut. Kui kõigest sellest siiski väsid, siis umbes 45minutise jalutuskäigu kaugusel üle metsase kaljunuki asub Busua rand, kus on rohkem baare ja melu ning surfikool.
Kuhjaga tasub ära ka vaev, mis tuleb näha Ghana lõunapoolseimasse tippu Cape Three Pointsi jõudmiseks. Tühjad rannad, surf ja mõnus ökokuurort Escape3points tagavad täieliku väljalülitamise muust maailmast. Piisav kaugus suurlinnadest tähendab ka seda, et vastu ujuva plasti kohtamise tõenäosus on paljudest teistest Ghana randadest väiksem.
Ada Foah on Accrast Togo piiri poole sõites Volta jõe suudmes asuv vana hollandlaste rajatud kaubandussõlmpunkt. Tänapäeval on kaubandus ja transport asendunud turismi ja kalapüügiga. Ada Foah’ kandis asuvad Accra rikaste suvitusvillad, seljakotirändureid paelub aga Ada Foah kaugeim nurk, Volta suudmes asuv liivariba, mille ühel kaldal voolab jõgi, teisel möllavad ookeanilained.
Maranatha Beach Camp on rändurite lemmikpeatuspaik – mõnusad lehtedest hütid palmidega kaetud liivaribal pakuvad üheks toredaks hipipuhkuseks just täpselt hädavajalikku. Toit on taas imemaitsev ning rannabaaris tiksudes ja lainetega võitlevaid kaluripaate jälgides päevad kaovad.
