Pildikesi kevadisest Namiibiast

Väike skorpion kukkus telgi aknakatte ülesrullimise ajal tolmusele maapinnale ja tõstis saba häiritult püsti. Ta oli terve päeva telgikotiga auto järelkärus loksunud ja ei olnud eriti heas tujus. Ebamugavalt tundsime end ka meie, sest eelmisel õhtul olime hoiatusest hoolimata laagripaigas üsna muretult sandaalides ringi kõndinud.

Ent inimene on juba kord selline loom, et tema tulekul püüavad kõik teised, maod ja skorpionid sealhulgas, kaugemale hoida. Lasksime skorpionil oma teed minna lootuses, et ta leiab uues elupaigas sõpru. Järgmisel hommikul oli ta uuesti telgi alla pugenud. Telgipõhi oli paks ja keegi skorpionile peale astudes endale häda ei teinud. Nüüd läksid meie teed siiski lahku. Sedakorda lõplikult.

Kohtumine skorpioniga jäi õnneks me reisi ekstreemseimaks kokkupuuteks Aafrika looduse kurjema poolega, mida kahtlemata leidub ka Namiibias, kus oktoobris-novembris kokku kaks nädalat veetsime. Oli kuivaperioodi lõpp, Lõuna-Aafrika kevad, ja sel ajal, kui Eestis oli esimene lumetorm teed libedaks ja ohtlikuks muutnud, ähvardas loomaaiapuurist tuntud Aafrika loomade vabas looduses nägemist vihm.

Vihmaajal nimelt on vett kõikjal ning lõvidel, ninasarvikutel, kaelkirjakutel ja teistel savannielanikel pole mingit tarvidust tulla janu kustutama joogikohtadele, kus neid ootavad fotoaparaatidega turistid. Ent meie saime vihma vaid paar kerget sahmakat, sellist sadu, mis muidu kuivad jõesängid veega täidab ja liikluse seisma paneb, ette ei tulnud.

Ideaal-Aafrika

Namiibiat võib julgesti soovitada kõikidele, kes soovivad kogeda ehedat Aafrikat, kuid pelgavad hirmu ja õuduse jutte riikidest ja paikadest, kus lisaks loomadele ähvardavad vaesus, haigused, ebastabiilsus ja ning isegi otsene näljahäda ja kuri- ning sõjategevus. Turist pole seal kindlasti suuremas ohus kui Eesti maanteedel autoga ringi sõites.

Aafrika-tunne saab me üle võimust juba lennujaamast pealinna Windhoeki sõites, kui kahel pool teed laiub kaugete mägede poole kollase rohuga savann, kus mõõduka vahemaa järel kasvavad üksikud laia võraga puud. Windhoek ise on üllatavalt euroopalik, puhas ja vaikne (vähemalt kesklinnas ja valgel ajal) paari Tartu suurune linnake.

Külaskäik linna

Maju ümbritsevad siiski kõrged aiad, mida dekoreerivad klaasikillud, okastraat ja haljad elektrijuhtmed. Seljakotireisijaile mõeldud ööbimiskohas hoiatavad sildid raha ja väärtasjade tänavale kaasavõtmise eest. Pääseme terve nahaga, kuigi teeme reisi lõpu poole ka jalutuskäigu öises pealinnas ning näeme ööelu, muuhulgas üht bensiinijaamas tüli norivat nokastanud meest, kelle õlal ripub Kalašnikovi automaat.

Suurem jagu Windhoeki asukaid elab tegelikult Katuturas, eeslinnas, mille nimi tähendab kohalikus herero hõimu keeles “kohta, kus me ei taha elada”. Katutura tekkelugu on tihedalt seotud Aafrika lõunaosas valitsenud apartheidiga, mis hoidis inimesed lahus nahavärvi alusel.

Ka täna elavad Katuturas enamasti mustanahalised. Kuigi linnavõimud on eeslinna vedanud vee, kanalisatsiooni ja elektri, on põhiliseks ehitusmaterjaliks laineplekk. Tolmustel tänavatel mängivad lapsed segiläbi kanade ja koertega. Pole ka juhus, et Katuturat võrreldakse Sowetoga, Johannesburgi eeslinnaga, kus põliselanike mäss valgete ülemvõimu vastu kestis aastakümneid.

Katuturasse viib meid kohalikus reisifirmas töötav Victor oma sõbra väikebussiga meie teisel Windhoeki-õhtul. Ekskursiooni eest küsib ta Eesti rahas paarsada krooni inimese pealt. Meie kaheksaliikmelise grupi eest teeb see mõne tunni eest korraliku sissetuleku. On pühapäev, eeslinna turg ning tänavad on rahvast täis. Et meil kohalikud saatjad kaasas, siis on kõik meie vastu üsna sõbralikud.

Mängitakse pilli ja pakutakse plasttopsist kahtlase maiguga omapruulitud jooki. Meelde jääb ühe kohaliku vastus küsimusele, kas tal oleks võimalik slummist mujale kolida. “No eks ikka oleks, aga kõik sõbrad ja tuttavad on siin. Ja et elus edasi jõuda, oleks vaja tööd. Seda nii lihtsalt ei leia, ehitusel ju ehk saaks, aga kes siis ehitusele tööle läheb…”
Katutura-käigu järel oleme veidi rusutud. Mõte tuttavale tänavanurgale, kus ühes plekk-kuuris kõrts oli, õhtul omal käel uuesti tagasi minna, jääbki mõtteks. Ka Tallinnas on tänavaid, kus öösiti pole mõtet uidata…

Järgmisel hommikul alustame kümnepäevast ringsõitu, kavas on ära vaadata mõned Namiibia kaunimad kohad. Pakime end Toyota dzhiibist ehitatud reisiautosse, mille taha haagitakse järelkäru laagrivarustusega, ja asume teele.

Eemaldume tsivilisatsioonist

Peagi lõppeb asfalt ja varsti seejärel ka tihedam inimasustus. Namiibias elab veidi vähem kui kaks miljonit inimest. Riigi territoorium on aga kaheksateist korda suurem kui Eestil. Seega võib tihti sõita sadakond kilomeetrit nii, et vastu tulevate autode kokkulugemiseks piisab ühe käe sõrmedest.

Õhtupoolikuks jõuame kõrbe servale, kus algab Nauklufti rahvuspark. Siit laiuvad hiiglaslikud liivadüünid sadakond kilomeetrit eemal asuva ookeanini. Vägevamad neist on Sossusvlei-nimelises paigas ja nende tuule toel pidevas liikumises harjad küünivad ümbritsevast tasandikust kuni kolmsada meetrit kõrgemale.

Tuiskavat liiva trotsides ronime düüniharjale. Tippu jõudmine võtab tubli pool tundi. Tasuks on vaated loojuva päikese kiirtes värvi muutvatele luidetele ja taamal kõrguvatele mägedele.

Sajandi eest oli Namiibia Saksa asumaa. Diplomaatilisi ja sõjalisi jagelusi brittidega meenutab elevandilondisarnane Caprivi koridor Namiibia kirdenurgas, mis omal ajal küünitus Aafrika idakaldal asunud saksa kolooniate poole tänase Tansaania territooriumil.

Saksa kultuuriruumis

Saksa kultuuri märke hakkab Namiibias silma kõikjal. Alates saksakeelsetest turistidest ja lõpetades nostalgitsevate särkide ning kruusidega suveniiripoes kirjaga: Deutsch-SüdWestAfrika. Kaasajal on Namiibia majandus siiski palju tihedamalt seotud suure naabri, Lõuna-Aafrika Vabariigi omaga.

Paralleelselt kohaliku dollariga on käibel ka lõunaaafriklaste rand ning poed ja rahaautomaadid ei tee kahel valuutal mingit vahet. Reisi jooksul näeme ka üht valeraha, mida teeäärses poes vastu võtta ei taheta. Majanduslik kahju on siiski väike, sest vigurivändad on järele aimanud kümnedollarilist rahatähte, mille väärtus on umbes 17 krooni.

Saksaliku nime ja olemisega on riigi ainus tõeline kuurortlinn Swakopmund. Veidi Pärnu-sarnane on see linn, mida ühelt poolt piirab Atlandi ookean ja teiselt poolt kõrb. Et külm Angoola hoovus hoiab ookeanivee ka suvel jaheda, on rannik tihti mattunud udusse, mis võib ulatuda sadakonna kilomeetri kaugusele sisemaale.

Udupilved on ka ainus niiskus sealkandis. Kõrbeluidetel kasvav taimestik on õrn ja teeäärsed sildid hoiatavad luidetele sõitmise eest. Samblikusel liival olevat kohati näha sajandivanused vankrijäljed. Kahtlustame, et rendidzhiipide ja ATVdega turistid piirangutest siiski alati kinni ei pea.

Kohalike kinnitusel on poliitiline olukord Namiibias rahulik. Erineva nahavärviga inimesed suhelnud seal omavahel juba siis, kui riik rassistliku Lõuna-Aafrika kontrolli all oli.
Kohalik maareform öeldakse erinevat Zimbabwe omast, kus valgetelt farmeritelt maid ära jõuga ara võetakse. Saame siiski teada, et kui keegi soovib oma farmi ära müüa, siis on valitsusel eelisostuõigus ja ostja õigus hind määrata.

Suur loomakoppel – rahvuspark

Etosha rahvuspark riigi põhjaosas on sama suur kui pool Eestit. Veedame seal kaks päeva. Näeme arvukalt kaelkirjakuid, sebrasid, mõnda elevanti, paaril korral lõvikarja ja varahommikul päikesetõusu vaatavat suurt isalõvi. Antiloope ja pühvleid on sadu.

Ninasarviku ja tüügasseaga teeme lähemat tutvust reisi lõpu eel Windhoeki lähedal Okapuka rantšos, mis kataks pool Muhumaad. Et turistid ninasarvikut ikka kindlasti näha saaksid, on meid safariautos sõidutanud peretütrel kaasas pang rohujahuga. Selle peale tulevad paksunahalised reipa sammuga fotoaparaatide vaatevälja.

Namiibias avastatakse tasapisi turismi võimalusi. Kariloomade pidamise asemel on üha enam levimas farmid, kus põhisissetulek tuleb metsikute loomade näitamisest lääne turistidele. Etosha rahvuspargi laagrikohad on inimeste kaitseks ümbritsetud kõrge taraga.

Tarast hoolimata luusivad õhtupimeduses telkide ümber šaakalid. Räägitakse ka lugu mehest, kelle üle aia tulnud lõvi mõned kuud tagasi minema viis, sest ta oli väljas magama jäänud. Kahtlustame, et see võib siiski olla turistide põnevile ajamiseks räägitav savannijutt.

Kuigi kogu rahvuspark on sisuliselt väga suur loomakoppel, ei teki loomaaia tunnet kordagi. Territoorium on suur ja loomade päralt. Hoopis autodega ringisõitvad külastajad on need, kellele piirangud kehtivad. Savanniteedel võib sõita vaid valgel ajal ja autost välja tulla ei tohi. Öösel on rahvuspargi pärisperemehed loomad.

Kui loomad tunnevad end rahvusparkides hästi, siis põliselanike kultuuriga on kehvemad lood. Himbad, kelle külastamisest lootsime reisi üht kõrghetke, jätsid nukra mulje. Lootsime näha traditsioonilise elulaadiga uhkeid karjakasvatajaid, kohtasime aga puu all istuvat gruppi tülpinud pärismaalasi.

Himbanaised olid küll ookriga punaseks määritud, nagu reisijuhis kirjutati, kuid nähtu meenutas vägisi rahvateatri etendust vabaõhumuuseumis. Õhtul arutasime, kes küll põlisrahvakülastuse eest makstud raha tegelikult endale sai.

Osa meie grupist, kes reisi eelviimasel päeval võttis ette pika sõidu Botswana piiri äärde bushmanite juurde, kinnitas, et sellegi loodusrahva kultuur ja traditsioonid on hääbumas. Vana bushmaninaine mäletas küll veel pärimuslugusid, kuid traditsioonilisteks tantsudeks oli hõimuliikmeid liiga napilt.

Tõendiks kunagisest bushmanite kultuurist olid Namiibia mägedes aga tuhanded kaljujoonistused, millel kahjuks samuti pikka iga ei pruugi olla, kuna turistidele meeldivat jooniste paremaks nägemiseks neid veega üle valada.

Kui pärismaalased tegid nukraks, siis meid kümme päeva kantseldanud grupijuht, noor lõunaaafrika neiu Beanie, ületas kõiki ootusi. Tahtnuks öelda, et ta oli kui ingel, ent ingliks olemiseks oli ta liiga asjalik. Et mõistaksite, püüdke kujutleda inglit kõrbeteel autot parandamas.

Beanie tõuseb koos esimeste koidukiirtega, on terve päeva roolis, räägib autojuhtimise vahele lugusid paikadest, mis tee ääres mööduvad, õhtul aga valmistab meile süüa. Kui paaril esimesel õhtul ta kokakunsti kiidame, valmib edaspidi õhtusöögi lõpetuseks kavalas süte alla maetavas potis küpsetatud kook.

Abigiid Francis, tökatikarva mees owambo suguharust, abistab nõudepesul ja kohvivee keemaajamisel. Tal on unistus kunagi ise giidiks saada. Seni tatsab ta laagriplatsil toimetades tihti ringi, jalas vaid valged spordisokid. “Et tossud ei kuluks,” selgitab ta meie pärimise peale.

Lisaks Beanie valmistatud söömaaegadele proovime pealinna söögikohtades ära mitu eksootilist looma: sebra, antiloobi ja koguni krokodilli. Aafrika köögiga tutvumine tipneb rammusate mopane tõukude maitsmisega. Abigiid Francis nimetab neid oma lemmikroaks.

Pirakad tõugud on kõvasti vürtsitatud ja palju neid ei taha. Võimalik, et pipraga püütakse varjata mõnd teist maitset. Sees oli tõukudel igal juhul hein. Mõned päevad hiljem, kui nägime sarnaseid tõuke elevandi väljaheidetel askeldamas, püüdsime end veenda, et meie söödud tõukudel oli siiski kõhus hein.

Kaks nädalat on Namiibias napp aeg

Kaks nädalat Namiibia teedel möödusid kiiresti. Luukererannikule, kus sajandite jooksul õnnetult lõppenud nii mõnegi laeva merereis, me ei jõudnudki. Nägemata jäi ka Fish Riveri kanjon riigi lõunaosas, mis oma suuruselt jääb maailmas alla vaid Colorado Suurele Kanjonile Ühendriikides.

Pikad lennud toimuvad ikka öösiti. Nii ei saanud ma tagasiteel täiskuust valgustatud Sahara kohal ärkvele võpatades esiti arugi, kus olen. Mootorite ühtlane mürin andis asjas siiski selgust.

Jäi üle vaid tõdeda, et selleks korraks on Aafrikas käidud, meenutada ärkamisi telgiaknast paistnud tähtede all ja pikkadel kõrbeteel sõõrmeid kriipinud lõhna, milles oli koostisosi tolmust, kuivanud rohust, elevandisõnnikust ja kaugest vihmast.

– – –

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2007.