Uudised ja reisilood

“Umbria, kus see veel asub?” oli Tuuli Trompi esimene mõte, nähes pildistamiskursuse reklaami ühe oma lemmikfotograafi kodulehel. Roomast ja Firenzest vaid mõne tunni autosõidu kaugusel asuv Umbria oli lähemalt uurides aga meeldiv üllatus – väike piirkond, omas rütmis lihtsus, loodus ja vaikus.

Enne kui arugi sain, olin fotokott seljas teel Itaaliasse, pisut kaheldes, ega see kursus minusugusele lihtsale harrastajale ehk liiga kõrgel tasemel ole. Kartused osutusid aga asjatuks ning kursuse juhendajad David, Jon ja Wendy olid äärmiselt sõbralikud, pakkudes palju häid teadmisi osaleja tasemest olenemata. Kohale tulnud seltskond oligi kirju ja rahvusvaheline, kelle hulgas leidus nii minusuguseid, kes ühendasid puhkuse kasulikuga, kui ka elukutselisi loodusfotograafe.

Tüüpiline päev algas enne päikesetõusu ja lõppes alles pärast viimaste päikesekiirtepildile püüdmist õhtusöögiga. Varajasi tõusmisi ilusa pildi nimel on ennegi ette tulnud, kuid teha seda neli päeva järjest oli suur katsumus.

Mitmel päeval pidi soojast voodist välja ronima lausa kell neli öösel, et autoga hommikusse pildistamiskohta sõita ja seal kottpimedas esimest päikesekiirt oodata. Samas olid need paaril ilusal selgel hommikul avanenud vaated kõiki pingutusi mitmekordselt väärt ja pärast maitsesid värske kohv ja söök võrratult paremini!

Umbria voorused tulenevad suuresti sellest, mis tal justkui puudu on. Vähem on uhkeid katedraale ja väärikaid muuseume ning erinevalt teistest Itaalia osadest puudub Umbrial nii merepiir kui ka piir mõne naaberriigiga. Sinna ei satuta isegi möödasõidul – olulisim transiiditee A1 läbib küll Umbria serva, aga sellel liigutakse enamasti kiires tempos Roomast Toscana poole või vastupidi.

Ega tempo ei soosigi Umbria avastamist – mida aeglasemalt ringi liikuda, seda paremaks ta läheb. Võib kilomeetrite viisi sõita ja matkata neil maalilistel teedel, kohates vaid paari inimest, kellest üheks võib osutuda lambakarjus Santino, kes juhatab sõbralikult naeratades oma suurt karja uhkusega koju. Maapiirkonnad ongi Umbria võlu, kuid külastust väärivad ka väikesed linnad. Mõeldes tagasi puudeta rohelistele maastikele, veiniistandustele, oliivisaludele ja siidistele mägedele, nõustun itaallastega, kes Umbriat saapamaa roheliseks südameks kutsuvad.

Umbria on tuntud ka väikeste keskaegsete künka otsas asuvate linnakeste poolest. Fotokursus toimus Valnerinas väikese Preci linnakese jalamil ja hotellirõdult avanes sellele suurepärane vaade. Preci on lisaks oma ilule kuulus näiteks kirurgiakooli poolest – just sealt reisisid 1588. aastal Inglismaale kaks kirurgi, kes tegid Elizabeth I-le kaeoperatsiooni. Lisaks viidi selles koolis läbi… kastreerimisi. Tänaseks on Umbria maapiirkonnad nagu Eesti omadki tasapisi tühjaks jäämas, mõnes väiksemas külas on pidevalt asustatud vaid üksikud majad. Tahaks loota, et Umbria külad päris tühjaks ei jääks, kuid teisalt on selles vaikelus ka oma võlu.

Päris tardumist ei teki Umbrias aga kindlasti, sest nende head kulinaarsed oskused on üle Itaalia hästi tuntud. Parim koht viimaste avastamiseks on Monti Sibillini rahvuspargi ääres asuv müüriga ümbritsetud Norcia linnake, kulinaarias tuntud kui Itaalia sealihapealinn.

Sealsed metssealihast vorstid, singid ja salaamid on andnud niisugustele toodetele üldnimetusegi – norcineria. Linnas tegutseb arvukalt delikatessipoekesi ja häid söögikohti ning põllumajandus on pääsenud väljasuremisest tänu tuntud toodetele nagu Castelluccio läätsed ja suurepärased juustud eesotsas pecorino‘dega. Piirkond on teada-tuntud ka mustade trühvlite leiukohana – pea 40% Itaalia trühvlisaagist pärineb just Norcia ümbrusest.

Umbria on kindlasti piirkond, mida soovitan Itaalia fännidel vahelduseks turistirohkele Toscanale ja mereäärsetele kuurortlinnadele külastada. Fotohuviga inimestel tasub Umbria käik rihtida mai keskpaigast juuni algusesse, siis löövad õitsema sajad kevadlilled põldudel ja mäeveerudel, rääkimata arvukatest moonipõldudest.

Fotokursus Umbrias

Kursuse korraldaja David Noton on mainekas loodusfotograaf ja fotoraamatute autor, enim tähelepanu on pälvinud tema teos “Waiting for the Light”. Nortoni pildid ja artiklid ilmuvad regulaarselt ajakirjades Outdoor Photography ja Digital Photo Pro ning ta on korduvalt pälvinud tunnustatud tiitli BBC Wildlife Photographer of the Year.

Viiepäevane fotokursus Umbrias maksab üle 1000 €, koht osaleja kaaslasele (neile tehakse eraldi programm) on soodsam. Gruppi mahub vaid kümme inimest, nii et kohad tuleb broneerida aegsasti. Vaata lisa www.davidnoton.com.

Kui soovid samuti Itaaliat avastada, vaata ka Itaalia regioonide välimäärajat või näiteks nädalaseks puhkuseks maapiirkonnas igati sobivaid Itaalia villapakkumisi.

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2013.