Vaatamata sellele, et Dan Mikkin on Poolast mitu-setu korda läbi sõitnud (et kuhugi Mujale jõuda), oli see üks maailmajao suurimaid riike tema jaoks ikka valge laik. Ei ole ju võimalik, et roopassesõidetud teed, õudustäratavad hotellid ja maailma koledaimad reklaamtahvlid kirjeldavad ammendavalt üht rahvast?
Nii et kui naiseõde otsustas kolida Poola oma peigmehe juurde ning sel puhul meid oma uuele kodumaale ringreisile kutsus, haarasime võimalusest rõõmuga kinni. Tutvumine võõra kandiga kohaliku teejuhi käe all annab reisile alati uue dimensiooni.
Seda enam, et tegu on väga käegakatsutava sihtkohaga – praeguste libedate piiride juures on Varssavi Tallinnast pelga 13 autosõidutunni kaugusel, seda ka teetöid ja ümbersõite arvestades.
Poola sõidustiilist
Viimasest läbi-Poola-sõidust oli mul ere mälestus kohalikust kirjutamata reeglist – kulgeda tuleb võimalikult kiiresti ning igal juhul mööda sõita, sest aeglasemalt liikuja tõmbab viisakalt laiale teepervele. Enamasti. Alul oli küll päris kõhe vaadata, kuidas su ees kaherealisel maanteel neli kaugsõiduveokit kohakuti on, kuid sellega harjub ära.
Seekordki püüdsin oskuste piires kiirelt kohalikule režiimile lülituda – kuni ühtäkki avastasin, et olen vaat et ainus ?poolakas” maanteel. Tundub, et politsei on kasvatustööd teinud ning ontlikud sõidukombed on võimust võtnud.
Kuigi sattusime seegi kord päevaks Varssavisse, keskenduks käesolevas jutus peamisele sihtmärgile Lõuna-Poolale ning sellele, mida me teel sinna kohtasime. Poola pealinn on sedavõrd suur lahmakas maad, maju ja muljeid, et see vajab päris eraldi reisi ja reisikirja.
Kunstnike linn
Meie ustava teejuhi Macieki Volkswageni sabas startisime vara hommikul Varssavi-lähedasest villast lõunasse. Sõitsime kohalikke teid pidi, seega väga kiiresti retk ei edenenud – väikesed teed on ohtralt ristmikega pikitud, autosid tihedalt täis (ja tänaseks on need täiemõõdulised sõidukid, mitte enam ?ratastel seljakotid”) ning ebaühtlase kvaliteediga.
Lisaks sellele pole teeäär suurem asi vaatamisväärsus – keskmine Poola elamu on veel hulga inetum harju keskmisest, ebamäärase arhitektuuriga ilmetud majalömakad andsid tooni. Ka selliseid lihtsalt nunnusid väikelinnu, millest Lõuna-Euroopa kubiseb, Poolas eriti ei kohta… Kuni jõudsime mõne tunni pärast Kazimierzi.
Visla jõe äärsetel küngastel asuv endine juudi linnake on viimased pool sajandit tõmmanud ligi kunstnikke nagu moosisai kärbseid. Ja põhjusega – tegu on tõeliselt muheda asulaga, põnevad puumajad, suured ja väikesed, vaheldumas muinasjutulike kivihoonetega, kõik lilledesse uppumas.
Mõnusalt kaldus raekoja plats, kus siirupiga õlu maitseb paremini, kui sa kunagi oleksid osanud arvata. Linna kohal kolme puuristiga mägi, vanim neist 1705. aasta katku mälestuseks. Ristimäe pealt on kogu linn nagu peopesal, taustaks voolamas suurejooneline Visla.
Linna kunstnikelembus aga väljendub muuhulgas loendamatutes poekestes, kus enam ja vähem maitsekat kunsti-käsitööd lahkesti pakutakse. Tühjade kätega pole Kazimierzist küll põhjust lahkuda. Ja punkti kõigele paneb paarimeetrise joogimenüüga kohvik, täiuslikud koogid kohvikõrvaseks.
Õhtupoole ootas meid tee päris lõunasse, Ukraina piiri äärde. ?Kaks-pool tundi,” ütles meie pärismaalasest grupijuht. Pärast viiendat tundi autosõitu lõpetasime muretsemise ning panime mängima ägedama muusika, et oleks juhtautol lustlikum sabas püsida.
Sestpeale teadsime: kui poolakas mõõdab eesseisvat teekonda ajas, tuleb öeldu kahega korrutada ning veel tsipake varuks juurde liita. Meenutab mõneti ?maamehe kilomeetrit”, ainult et veel laiema joonega.
Beskiidid
Poola keeles Bieszczady – meie esimene matkakant. Õigupoolest on tegu Ukrainast üle piiri ulatuva Karpaadi mäeaheliku läänepoolse otsaga. Seal, kus meie peatusime, said kokku Poola, Slovakkia ja Ukraina piirid. Nagu Maciek rääkis, on kohapealses piiritsoonis neli erinevat võimu: politsei (kõige tagasihoidlikum), sõjavägi, piirivalve ja pargivahid – kõige autoriteetsem.
Mäed ise, nagu Karpaatidele kohane, on lauged, metsased ja mitte eriti kõrged. Üksikud tipud ületavad 1000 m piiri ning noil laiuvad lopsakad alpi aasad. Kogu ala on risti-rästi matkaradu täis, suurepäraselt kaardistatud ning rajad ise on ülitsiviliseeritud, kohati ehk liigagi – tundlikuma natuuriga lõikudes laudteega sillutatud, infotahvlitega kenasti tähistatud. Ning ülipopulaarsed, iga natukese aja tagant jalutab salgake matkajaid vastu. Kombeks on teretada, vanematele öeldakse ?Dzien dobry!”, nooremad tšautavad üksteist ?Czesc!”.
Tõus metsasel rajal 1200 meetri kõrgusele on ettevalmistamata rändurile just paras katsumus. Vaated on mägedele kohaselt lummavad, kui aga vähegi väsimus hakkab tüütama, ootab sind mägihotell koos kõrtsiga, kus on valida kümmekonna supi ja paarikümne prae vahel, külm vaadiõlu muidugimõista kah. Mõnda hotelli tuuakse proviant autoga, mõne juurde pääsevad vaid aga kandjad – see teadmine annab niigi maitsvale toidule veelgi väärtust juurde.
Asi, mis hämmastas, oli puhtus – kõigi nende tuhandete läbikäijate juures on rajaservad prahist priid. Kindlasti on selles oma osa koristusbrigaadidel, aga tundub ka, et Poolas ei tule kellelgi pähe joogipudelit või kilekotti metsa alla visata. Vähemalt mitte rahvuspargis.
Turismimajandusest
Veetsime Beskiidides kolm päeva, ööbides peremajutuses – tegu oli küll keskmise hotelli mõõtu traditsioonilise kivimajaga, kõigi mugavuste ja küllaldase hommikusöögiga, südamlik teenindus pealekauba. Ning kõike seda hämmastavalt mõnusa hinnaga, 400 krooni öö eest kaheses toas.
Ehk oli osalt põhjus selles, et asusime koduturismi piirkonna südames (kogu selles kandis veedetud aja jooksul oli meie auto ainus välismaiste numbritega sõiduk vaateväljas). Igal juhul omasid ei tundu poolakad nöörivat, konkurents on elav ning lisades siia tihedalt pikitud kõrtsid, ongi üsna ideaalilähedane tulemus käes.
Poola teedest
Poola pole enam kaugeltki ühtlaselt halbade teedega kaetud maa. Suuremad maanteed on enamasti korda tehtud, neid painab vaid krooniline ülekoormus. Lõuna turismipiirkondades on tee kohati aga suisa mõnus, korralikult märgistatud tume asfaltlint, mägedes sõitjale puhas mõnuallikas.
Siiski õnnestus leida siitkandist ka maailma kõige viletsam ?kõvakattega” tee. Püüdsime vältida sajakilomeetrist ringi ning valisime kaardilt kahtlasevõitu tähistusega otsetee. See tähendas aga tosinat kilomeetrit jubedust, mille asfalt oli tõenäoliselt pärit aastast 1927, vahepeal kõvasti pommitada saanud ning remondimehi vaid unes näinud.
Mäestikukliimas tähendas see miljoneid teravate servadega sügavaid auke, mille vahele sattus haruharva ka kitsas riba ühtlasemat pinda. Tagasiteel otsustasime loobuda autolõhkumisest ning võtsime ette veidi pikema teekonna – aga samuti ühe kahtlase teelõiguga. Seekord oli teekate mõnevõrra parem, üllatus ootas meid jõe ületamisel (mägedes jooksevad teed tihtipeale oru põhjas kõrvuti jõega, iga natukese aja tagant ühelt kaldalt teisele hüpates).
Nimelt lõppes veidi enne jõge asfalt, tuli sõita teetammilt alla ning otse läbi jõe – hea, et koolmekoha põhja olid vähemalt betoonplaadid pandud. Esimene kord oli see veidi jube, teine kord hämmastav, kolmas kord oma jaburuses aga juba lõbustav.
Ning mitte kusagil mujal maal pole ma näinud seitsmekilomeetrist lõiku laia ja siledat kivisillutisega maanteed, millel põrinal kihutamine on elamus omaette. Poolas on see (veel) võimalik.
Zakopane
Beskiididest liikusime edasi Tatra mägedesse. Järgmisesse peatuspaika Zakopanesse viisid Macieki sõnul kiiremini Slovakkia teed, seega pärast sadakonda kilomeetrit imekaunitel ja tühjadel kohalikel Poola mägiteedel tiirutamist ületasime naaberriigi piiri ja võtsime suuna Popradile. Põhja-Slovakkia mõjus klassikalise Euroopana tiheda liikluse, ülikorras teede, hoolitsetud linnakestega.
Suusakuurordis Popradis lõõgastusime veidi veepargis, rahvast oli seal palju ning tuntav protsent nendest mingil põhjusel eestlased. Linna taga kõrgusidki juba Tatrad: praktiliselt lagedalt väljalt kasvas välja punt täiskõrguses kaljumägesid. Oma kõrgusele vaatamata oli esmamulje kammerlik – alla sajakilomeetrisel teekonnal Poola Zakopanesse, mis teisel pool ahelikku, õnnestus meil mäestikust lihtsalt ringiga mööda sõita. Poolel Euroopal risti-põiki ees olevate Alpidega võrreldes mõjus see naljakalt.
Elasime Zakopanes kodumajutuses, nii talvel kui suvel turismist elav linn oli tihedalt erinevas formaadis majutuskohti täis ehitatud. Hinnad olid veidi kõrgemad kui Beskiidides, aga mugav oli seegi elamine – seekord ilma hommikusöögita, see-eest oma köögiga.
Linn ise on teadlikult nunnuks ehitatud, peatänav Krupówki kohustuslik promeneerimistrass kõikidele kümnetele tuhandetele linna väisavatele turistidele (erinevalt Beskiididest oli seltskond üsna rahvusvaheline). Nõnda hõljus kogu linna kohal üsna tugev kommertsihõng ning ka arhitektuur oli ehitatud kord siia-, kord sinnapoole hea maitse piiri.
Zakopanele on omane eripärane ehitusstiil – mitmekorruselised majad, mille ülikõrged viilkatused hakkavad esimese korruse tasemelt, kõik ülejäänud korrused on aga vintskapiga katusealused. Linnas andis see mõne üpris võluva tulemuse, külavahel oli aga vingem talumees oma krundile ehitanud kolm-neli kuuekorruselist kivist piparkoogimaja, ning see vaatepilt oli groteskne.
Poola köögist
Kõrge turistikontsentratsioon tekitas Krupówkile ja selle lähiümbrusse sadu restorane ja kõrtse, mille kohta pole aga ühtegi halba sõna öelda. Kohaliku omapärana mängib peaaegu igas Zakopane karczma’s elav rahvamuusika – kunagi ammu ühe kõrtsmiku poolt mängima lastud pillimehed osutusid märkimisväärseks konkurentsieeliseks.
Imelikul kombel ei mõju mägilaste muusika pealetükkivalt, vaid on lihtsalt loomulik osa kohalikust miljööst.
Poola köögist pole vahest keegi eriti midagi kuulnud, samas saab sealkandis hämmastavalt hästi süüa. Eelarvelistel kaalutlustel sõime peamiselt kõrtsides – ja panime täiega kümnesse. Erinevalt Eestist on poolakatel rikkalik kõrtsitoidutraditsioon, mis ulatub kaugelt üle friikartulite ja paneeritud šnitsli piiride.
On suur hulk klassikalisi roogasid, mis kuuluvad kohustuslikku repertuaari igas söögikohas – erinevate kastmetega kartulipannkookidest ja kääritisesupist zurek’ist erilise hapukapsa ja hautatud loomalihani. Lisaks on igaühel oma firmakraam – erilise hoole ja armastusega valmistatud seenesupp või metsseaguljašš või eri täidisega pierogi’d – pelmeenilaadsed elukad. Enamasti lihtne maatoit, aga suurepäraselt valmistatud ning tundlikult ja nüansirikkalt maitsestatud – veel üks asi, mida kodumaiste päevapraadide juures igatseda.
Mõni kõrts on päris kuulus – näiteks Wilcza Jama (Hundiauk) nimeline restoran Beskiidides asub kümnete kilomeetrite kaugusel lähimast asulast kitsa ummiktee otsas ning on tihedalt täis rahvast, kes on sinna spetsiaalselt kohale sõitnud ukraina rahvamuusika saatel hõrgutistega tutvuma.
Tatra mäed – Swinica
Tatrad hakkavad pihta juba peaaegu linna piires – üks hommik pakkisime oma seljakotid ja sõitsime taksoga köisteejaama. Varane kohaletulek oli mõistlik, sest üsna pea venis järjekord mitmetunniseks – nimelt on Zakopane köistee säilinud pea muutumatuna 1930. aastatest saadik – rahvuspargi juhtkond lihtsalt ei luba suurendada selle läbilaskevõimet, et kuidagigi ohjeldada mägedesse trügivaid rahvamasse. Vanusele vaatamata on tegemist igati turvalise ja stiilse transpordivahendiga.
Rippuv vagun viis meid otse Kasprowy Wierch mäetippu, kus võtsime panoraamrestoranis toeka hommikusöögi. Seejärel algas retk käeulatuses paistva Swinica mäetipu poole – ühel pool laiumas lauged künkad ja Zakopane, teisel pool aga hirmteravad Slovakkia mäed. Õigupoolest läkski rada mööda seljandikku, mis Poola ja Slovakkia piiriks.
Rada ise oli vastuoluline, ühest küljest kombekohaselt hästi tähistatud ning kus võimalik ja võimatu, kividega sillutatud. Teisalt aga jooksis rada nii mõnigi kord julgelt kuristiku serval, ilma igasuguse piirdeta – litsentseerimata matkajatele mõeldud trassil oli selline riskiaste üllatav. Vaid rämedamat turnimist nõudvates kohtades olid kalju külge ronimisketid kinnitatud.
Võidukad rahvamassid
Poolakad rääkisid kergelt sadistliku mõnuga kümmekonnast Tatrates hukkunust igal aastal; kas see ka tõele vastab, ei õnnestunud kontrollida. 2301 m kõrgusele mäetippu oli parasjagu ronimist, seal, keset tühjust, aga ootas meid paras rahvamass, kes kõik võidukat vallutust nautisid.
Ning nagu ka Beskiidides, ootab sind väsitava rännaku vahepeal alpi aasal mõnus hotell toitva ja pika menüüga. Ainult et inimesi oli siin kõvasti rohkem, söögikoht toitis konveiermeetodil sadu näljaseid.
Teisel päeval võtsime ette legendaarse Morskie Oko mägijärve ja ümberkaudsed mäed. Tolle kandi omapära seisneb selles, et oma autoga rahvusparki sisse ei lasta, parkimisplatsilt järveni on aga üheksa kilomeetrit lauge tõusuga asfalteeritud mägiteed.
Sinna saab kalli raha eest küll ka hobukaarikuga, kuid kaarikule trügimine polnud küünlaid väärt, nii pidimegi enne päris mägedesse jõudmist kõmpima tüki tüütut maad.
Järv ise on ilus küll ning oma nime ?Meresilm” igati väärt, erksinise veega suur veesilm püstloodis mägede vahel, kuid tegu on ka totaalse turismimekaga. Järvekallas on uppunud inimmassi alla ning joogitopsiku kättesaamine leti tagant on paras katsumus.
Õnneks oli sellest lihtne pääseda, ronides mägedesse – juba paarikümne meetri kõrgusel Morskie Oko kohal oleva Czarny Staw’i (Must järv) ääres oli kõvasti hõredam, sealt edasi Slovakkia poole turnides aga kohtas juba vaid üksikuid sitkemaid matkaselle.
Oma kompaktsusele vaatamata on Tatrad ikkagi totaalset elamust pakkuvad, jagub nii karmi kilomeetrikõrgust kaljuseina, värvilisi mägijärvi kui kaugeid hambulisi vaateid, tippujõudjat premeeritakse kaunite alpi lillede ning lumelaikudega.
Lõpetuseks
Tagasitee oli lihtne – tuhande kilomeetri jagu sõitu autodest viimse piirini täis Poola maanteedel, vahelepõikega lämbesse Krakovisse (jälle eraldi sõitu ja juttu vääriv teema) ning ööbimisega Varssavi-lähedases villas. Ning viimaks kodused Balti teed, mis tundusid esimese hooga ehmatavalt inimtühjad – justnagu oleks kusagil läheduses neutronpomm lõhkenud.
Poola, eestlaste reisikalendris olematu hiigelriigi ettevõtmine oli end kuhjaga ära tasunud.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.
Teemad