Portugali pealinn Lissabon: Euroopast nii erinev

Lissabon on paaril viimasel aastal kiirelt muutunud populaarseks reisisihtkohaks. Portugali kauni ja omapärase pealinnaga käis tutvumas Evelyn Karming.

Kaardiga saab linn kiirelt koduseks

Aprillikuine Lissabon tervitab saabujaid tuulise ilma ja kerge õhtuse pilvitusega. Järgmistel päevadel taevas siiski selgineb ja kohati särab läbi pilvede ka päikesekiiri. Õhutemperatuur tõuseb +18 kraadini ja tuulevaiksemates kohtades võiks lausa suvitamist harrastada, kui vaid mõnepäevane kohalolekuaeg ja iha uute muljete järele selleks võimaluse annaksid.

Hommikul hotellist jalgsi linna poole astudes näen uhkusega, et linn, mille ülesehitusest ja vaatamisväärsustest mul veel paari nädala eest aimugi polnud, on hoolsal kaartide ja interneti-uurimisel tuttavamaks saanud. Baixa ja Alfama punavad kivikatuste kumas all-linnas Taguse jõe (Rio Tejo) kaldal. Sinna jõudmiseks tuleb ületada Marques de Pombali nimeline väljak (Rotunda), mille keskel kõrgub uhke lõvidega ja kangelastega dekoreeritud kivisammas. Samba lähem uudistamine on muudetud õige keerukaks, sest see asub elava liiklusega ringtee keskel ilma ühegi juurdepääsuteeta. Silmad kinni ja ummisjalu üle tee – muud varianti siin ei paista.

Lissabon polegi ookeani kaldal!

Südalinna viiva Avenida da Liberdade ääres kõrguvad büroohooned ja hotellid ei avalda esialgu erilist muljet, märksa põnevam paistab Rossio raudteejaam – selle uksekaared kaarduvad mauride hobuserauakujulises stiilis ja kogu hoone on ohtralt dekoreeritud. Seest jätab jaam kaunis kesise mulje, ka on seal hetkel käimas renoveerimistööd. Rossio jaamast tasub rongile istuda neil, kel aega ja võimalust külastada kaunist Portugali väikelinna Sintrat (ca 30 km Lissabonist).

Hing kisub vee poole ja mõne tunni pärast (peale rikkalikku hommikusööki Rossio väljaku äärses välikohvikus, mis ettekandjalt erimenüü ja välilauakesele valge lina välja meelitab) jõuangi veepiirile. Minu võhiklikkus geograafia alal paljastub hetkel, kui selgub, et tegu polegi loodetud ookeani, vaid hoopis Taguse jõega, mille mõlemal kaldal Lissabon oma eeslinnadega laiutab. Jõe vasakul pervel kõrgub läbi uduvine hiigelsuur valge ristilöödud Jeesuse kuju (Cristo Rei), meenutades Rio de Janeirot (kuhu ka kindlasti kunagi jõuda tahaks). Hiljem loen raamatust, et 100 meetri kõrgune kuju püstitati juba 1959. aastal tänutäheks Dr Salazarile Portugali II maailmasõjast eemalhoidmise eest. Salazari nime on varem kandnud ka uhke üle jõe viiv punane sild, mis nüüd küll 1974. aasta 25. aprilli revolutsiooni auks nime Ponte 25 de Abril kannab.

Tramme leidub mitut sorti

Praca do Comercio ääres sõidavad vanaaegse moega punaseksvärvitud puidust trammivagunid, valmis turiste linnaringile vedama. Kontrastina vuhiseb mööda ultramoodne elektrirongi meenutav tramm. Hüppan peale ja lasen end mäest üles, kohalikule “Toompeale” sõidutada. Lissaboni eripäraks ongi suured kõrguste vahed tänavatel, mis on lisaks kollastele eritrammidele (funicular) pannud aluse ka huvitavale tänavaliftile Elevador de Santa Justa (mille loojaks müüdi kohaselt Gustave Eiffel, aga tegelikkuses Raul Mesnier ning loomise algpõhjuseks samuti maailmanäitus, 1902. aastal). Mäkkejõudnuna leian kergesti Castelo de Sao Jorge kindluse, millest alles vaid kõrged müürid ning tornis lehvimas Portugali rohe-puna-valge ja Lissaboni must-valge mereröövlilaevu meenutav lipp. Müüridel turnides avastan all poolmetsikus aias viljakandvad sidrunipuud ning meelde tuleb koduselt kevadhall ja alles punguv loodus…

Kindlusemüüride vahel asuvas välikohvikus, kus uhked paabulinnud laudade vahel ringi patseerivad, pakub lahke mustanahaline baaridaam maitsmiseks kohalikku valget portveini – tuleb tunnistada, et minu jaoks tähendas portvein senini ainult tumepunast magusat rüübet. Valik on hea – valge porto on tõesti proovimist väärt. Sinna kõrvale veel magus koogike (vist Pastej de Nata) ja tass tökatmusta kohvi (bica), mmmm!

Söögikohtade valik on suur

Õhtusöögiks sobivat kohta otsides satun kitsukestele restoranitänavatele, kus agarad kelnerid iga turisti just oma söögipaika üritavad meelitada. Õnneks on menüüd tänavale välja pandud ja nii saab rahus järele uurida, kus põnevaimad kalatoidud ja parimad hinnad. Mitmete väikeste restoranidega tutvumise järel valin välja pisut kodukootud kohakese, millele paar tagalauas einestavat kohalikku vanameest eriliselt ehedat koloriiti lisavad. Näljasele sööjale kantakse esmalt lauale taldrik krõbeda saia ja imemaitsvate lambajuustudega, seejärel tellitud leivasupp (selges puljongileemes ujuvad saiatükid ja toorelt sisse löödud muna, maitse päästab värske küüslauk) ja rahvuskala tursk (bacalhau). Märkamatult on restoran täitunud teistegi sööjatega (turistide kuldreegel – eelistada juba asustatud söögikohti – töötab siingi).

Kuulamas ehedat fadot

Hilisõhtu saabudes tekib soov näha ja kuulda ehedaid fado-lauljaid. Tundub, et esimese peatatud takso juht saab isegi enam-vähem aru, millest jutt, ja sõidab kiira-käära Alfama kitsukestel tänavatel, kuni ühe väljaku ääres peatub, hõigub midagi seal seisvate meestega ja annab siis märku ühega meestest kaasa minna. Teekond lõppeb ühe väljakuäärse ehitise keldrikorruse lokaalis, kus kogukas mustanahaline lauljatar parasjagu esineb. Ovatsioonide saatel siirdub ta peagi puhkepausiks lauda. Veidi aja pärast siseneb mees salapärase musta kastiga, mis, nagu hiljem selgub, peidab endas kitarri. Ootamatult astub keskpõrandale lokaali päevinäinud, kuid elegantne perenaine, kes seni leti taga vägesid ja esinejaid juhatanud ning asub külastajaile temperamentselt ja kähedahäälselt esitama lugusid oma kaunist, kuid ammukadunud noorusest (nii vähemalt tundub).

Kogemus on huvitav ja hiljem arvel kajastuv üpriski kopsakas summa (lokaali miinimumtasu, nagu selgub) ei tundugi ülemäära kallis.

Ekskursioon Euroopa äärele

Järgmise päeva olen varunud väljasõiduks marsruudil Cascais, Estoril, Sintra, Queluz, Mafra, Ericeira. Selleks, et kõik need väikelinnad edukalt läbida, olen pannud kinni koha ühepäevasele bussireisile (hind koos lõunasöögiga ca 70 eurot). Esimene peatus tehakse ookeani ääres, et eemalt imetleda mandri-Euroopa läänepoolseimat tippu Cabo da Roca’t ja Boca do Inferno (Põrgusuue)-nimelist kaljulõhet ookeani kaldal. Cascais ja Estoril on populaarseimad Portugali suvituskohad (lisaks muidugi Atlandi ookeani Kanaaride lähedusse jääv Madeira saar). Sintra linnas saame koos teiste turistidega külastada kuninglikku suvepaleed, mis tuntud eelkõige kahe ülalt kitseneva valge köögikorstna järgi. Seestpoolt on loss kaunistatud ohtrate seina- ja laemaalingutega, samuti kohalikku koloriiti maalitud kahhelplaatidega. Kuuldavasti on Sintra ilu inspireerinud mitmeid poeete, sh Byronit looma oma kuulsat poeemi Child Harold.

Lõunasöögiks sõidutatakse bussitäis rahvast väikesesse Ericeira kalurikülla. Edasi viib reis Queluzi paleesse ja Mafra Basilica-nimelisse kirikusse. Giidi pajatustest märksa enam pakub turistidele huvi kirikust parasjagu väljuv pruutpaar ja neid tervitama kogunenud väärikad sugulased. Õhkkond on nagu “Ristiisas” – tõsised mehed tumehallides ülikondades ja väljapeetult riietatud naised. Fotoaparaadid klõpsuvad, vanemad daamid pühivad silmi ja roosilehtedega segatud riis lendab noorpaari peade kohal. Püüan kinni kirikutrepil tuules lendleva tühja riisikoti ja jätan selle rahulolevalt endale omapäraseks suveniiriks.

Portugal on meresõitjate riik

Tagasi Lissabonis pean plaani viimaste päevade otstarbekamaks ärakasutamiseks (puhkamisest pole siin juttugi:). Käimata on veel kuulsas Belemi linnajaos ja Palacio da Ajuda palees. Katse bussiga kohale sõita lõpeb kahtlaselt räpases ja altkulmu ringipiiluvate meestega linnajaos. Järgmine buss ei tule ega tule… Parem siiski usaldada tramme, millel marsruudid selgelt kirjas ja mis katavad suure osa kesklinnast.

Belemi jõudmisest annab märku Portugali kuulsatele meresõitjatele pühendatud purjekujuline monument otse Taguse kaldal (Padrao de Descobrimentos). Liftiga on võimalik tõusta monumendi tippu ja imetleda sealt avanevat vaadet. Mõnesaja meetri kaugusel seisab võimas Mosteiro dos Jeronimos – 16. sajandist pärinev õhuliste müüride ja tornidega jesuiitide klooster tänini tegutseva kirikuga. Kiriku hämarate võlvide all eristab silm Vasco da Gama hauamonumenti ja kauneid mosaiikaknaid. Muuseumi läänetiivas tegutsevad tänapäeval arheoloogia- ja meremuuseumid.

Ja loomulikult ei saa külastamata jätta Lissaboni sümbolit – Torre de Belem’i. See manueliinarhitektuuri parim näide meenutab sisemuselt pisut Kiek in de Kök’i, on aga väljast üsnagi imposantne oma valgete nurgatornide ja rõdudega. Küll aga valmistab pettumuse torni suurus – fotodelt ja piltidelt jätab see jões kõrguv ehitis tegelikust märksa suurejoonelisema mulje.

Kuningapaleesse umbkeelse giidiga

Palacio da Ajuda’t (kuningapalee) ei olegi majade vahelt nii kerge leida. Kohale jõudnuna tervitab külastajaid lahke proua, kes kogub kokku kõik hetkel pileti lunastanud 7-8 turisti ja viib nad emalikult ringkäigule mööda lossi. Peagi selgub, et giid valdab ainult portugali keelt, mis aga sugugi ei sega tal igaühele sugereerivalt silma vaadates ja iga sõna aeglaselt üle korrates oma juttu arusaadavaks tegemast. Vajadusel kirjutab ka käega peopessa aastaarve ja viib sind kättpidi mõne olulisema seinakatte või mööblieseme juurde, imiteerides selle kunagist otstarvet. Pean ausalt tunnistama, et nii ehedat kuningapaleed ei ole mina varem näinud – tundub, nagu oleksid kuningas Luis I ja tema naine Maria Pia ühel kenal XIX sajandi päeval lihtsalt lossiukse lukku keeranud ja jätnud võtme mati alla – kõik on just täpselt nii nagu võiks elanikud iga hetk koju naasta. Tavaliselt laiuvad lossides tühjad toad, täis vaid mõningaid (mujalt kokku kogutud) mööbliesemeid ja seina- ning laemaale. Palacio de

Ajuda’s on alles iga viimane kui pisiasi, alates nõudest ning lõpetades kuninganna Singeri õmblusmasina (esimene omataoline Portugalis) ja tualettruumiga. Isegi seinalülitid (palee ehitamise ajal tunti juba elektrit) on ehtsad ja restauraatorid pole siin just palju jõudnud käia kätt harjutamas.

Huvitav on vaadata planeeritud lossi maketti ja võrrelda seda valmisehitatud pooliku hoonega. Lõpetamata tiivast on valmis välissein, mis ühelt poolt kenasti krohvitud-dekoreeritud, aga välisküljest meenutab oma palja kivimüüriga mõnd lagunevat hoonet. Ja oh üllatust, kui avastad teisel pool sõiduteed rohtu kasvanud marmorsammaste jm antiiksete ehitusmaterjalide hunniku. Ime, et keegi neid sadade aastate jooksul laiali pole tassinud (või ongi need veel viimased allesjäänud riismed..)

Tassike bicat ja magus koogike

Belemi linnaosa külastus ei oleks täielik kuulsaid Pastej de Belem’e maitsmata – nii et tellin lähimas tänavakohvikus tassikese bicat ja paar imemaitsvat koogikest. Portugali kookidele (nagu ka muudele magustoitudele) on iseloomulik rohke muna- ja suhkrusisaldus. Südantsoojendav on näha iga tillukese restorani külmletti ehtimas omavalmistatud magusroogi ja koogikesi, kuigi kohalikele on täiesti tavaline peale lõuna- või õhtusööki piirduda vaid juustu ja klaasikese veiniga. Portugali juustud on aga juba täiesti omaette teema….

Lühidalt – Lissabon ja kogu nähtud Portugal erines täielikult kõigist senikülastatud Euroopa riikidest ja pealinnadest ning pakkus mitmeid meeldivaid ja põnevaid üllatusi. Ja Portugal on meist kõigest mõne lennutunni kaugusel.

Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris juuli/september 2002

Teemad