Praha: Miks ma siia küll varem pole tulnud?

CSA Boeing maandub Praha Ruzyne lennujaamas pehmelt. Piirivalvurile ega tollile ei paku Eesti passiga reisijad huvi. Läbides kojusaabuja kindlal sammul limusiini- ja libataksojuhtide kadalipu, pääsemegi lennujaamast Tšehhi pealinna õhuruumi.

Linn hakkab kuratlikult meeldima

Aga nüüd jalad selga, kaart pihku ja linna peale! Jõudes sekeldusteta Vltava kaldapealsele ja esimesele sillale, on kõik senised jamad hetkega peast pühitud.

Nii lummav on vanalinn vastaskaldal, nii kaunid majesteetlikud sillad. Taamal võimukas Kreml mäe otsas ja sebivad turistide hordid kuulsal Karli sillal.
Jõuame omapärase monstrumini, väändunud majani. Nagu oleks lennuk taignast majja sisse sõitnud või arhitekt seda joonistades maani lakku täis olnud. Gaidbukist loeme, et tegemist on loomingulise tippsaavutusega.

Viimast püüavad kinnitada ka tantsiva maja katuserestorani menüü tapvad hinnad 500-600 CZK – siia me küll ei lähe. Aga enne järgmist silda on mõnus vabaõhukõrts, siin teemegi maitsva prae juurde oma esimese tšehhi õlle. Ja teise. Ja kolmandagi. See linn hakkab meile kuratlikult meeldima.

Uskumatu, aga tõsi. Lubatud taksojuht on klaaskoletise vastuvõtus ootamas juba viis minutit enne õiget aega. Viib meid Axa kulul kohvriga oma hotelli ja ilma selleta Grand City Touri alguspunkti.

Linnaülevaate saame italianoinglišis

Ekskursioonibuss osutub kakskeelseks – giid jagab samaaegselt selgitusi nii inglišis kui italianos. Ning kuna ka giidi English on sügava itaalia aktsendiga, ei suuda kõrv üleminekuid õigeaegselt tabada ning napid ingliskeelsed lausedki kipuvad kaotsi minema.

Küll aga jõuab igakeelse kuulajani giidi poolt vähemalt 52 korda korratav üleskutse, et lisaks ülevaatetuurile on tungivalt soovitav endale osta ka sama firma gaidid tuur T3A, kus Kreml põhjalikult läbi nämmutatakse ja mis sisaldab ka sissepääsupiletit Hradi igasse nurka.
Kõigest hoolimata kuuleme ühtteist põnevat ka linna kohta ja näeme enam kui kolme tunniga praktiliselt kõik kuldse Praha tähtsamad huviväärsused ära.

Ekskursiooni lõppedes meenutab giid, et tal on igaühele veel mitmeid sooduskupongikesi vajalike ostude jaoks, ning et kõik ikka teenuse eest piisavalt tänulikud oleksid.

Otsime meiegi paar 5-kroonist münti taskust välja, mis on aga ilmselt itaallaste paberkupüüride kõrval häbiväärselt vähe, kuna nii lubatud postkaardist kui sooduskupongidest jääme küll ilma.

Keha tuleb värskendada ujumise ja õllega

Kinnitanud keha ja loputanud kurgu paari õllega vanalinna peaväljakul Staromestské námestíl, ootame ära kellademängu vana raekoja imelisel astronoomilisel kellal. Mitte et me sellest kellast eriti aru saaksime.

Nagu Tallinnaski, püüab turistide massi sulanduda paar noorhärrat, kel hoopis suuremad kellamängud plaanis, ent hoomanud meie huvi enda suhtes, teevad nad peatselt minekut.
Pärast kuulamisväärset kellakolinat ja apostlite silme eest läbisõitu tunneme meiegi endas parajat rammestust ning otsustame hotelli poole jalutada.

Kuna neprestupní jízdenka ehk ümberistumiseta trammipilet maksab vaid uskumatud kaheksa kohalikku ehk alla nelja Eesti krooni, sõidame ühe peatusevahe koguni trammiga.
Pärast värskendavat ujumist hotelli basseinis (1 minut = 1 raha, sisaldades nii naiste- kui ka segasauna, hm!) oleme aga taas valmis õhtusteks kulinaarseteks elamusteks. Ja ootamatult satub meie teele Kavárna Obecní dum – imekaunis juugendis linnavalitsuse hoone restorani ja kohvikuga.

Ei suuda kuidagi vastu panna tohutule vahukoorekoogile maasikatega. Vapustavas kõrge laega saalis ja elava klaverimuusikaga. Hiljem õhtusöögiga nii libedalt ei lähe – kolmest kohast saadetakse eelneva reservatsioonita ukselt tagasi. Kuigi hetk hiljem leiame talutava koha, samuti hea õllega.

Kui trampimisest väsinud, astu laevale

Järgmisel päeval kolame omal käel terve Praha Kremli läbi. Kuningapalee, Püha Vituse katedraal, Püha Jüri basiilika, Kuldne tänav ja mis nad seal kõik on. Võimsad hooned, kaunid ansamblid, ilusad vaated Vltavale ja linnale. Päike lõõmab, kurk kuivab, jalad võdisevad, seljakoti alla tekib väljaväänamist vajav meri. Kempsu ei vaja, kuna kõik aurustub päikselises ilmas läbi pooride.
Lõpuks oleme nii läbi, et enam käia ei jaksa. Aga milleks käia, saab ka laevaga. Enam kui tunnine jõekruiis näitab kätte kõik Vyšehradist kuni eurovastaste pendlini. Ainuüksi Vltava lüüside läbimine on omamoodi põnev elamus. Ja baar töötab laeval kogu aeg.

Kui kruiis läbi ja juudi linnaossa jõuame, hakatakse juudi kalmistut juba sulgema. Okei, mõni teine kord, õudselt kallis kah teine. Ka sünagoogi külastamine on võimalik ainult ropu raha eest – dzhiisös!

Uurime sünagoogi tornis asuvat peegelpildis kella ja saame pikapeale aru, palju see näitab. Aga päev juba õhtus. Õnneks leiame peatselt õlleka, et end turgutada ja vedelikuvarusid taastada. Ega palju enam ei jaksagi selle kuumaga.

Švejki õllekas jääb sedapuhku käimata

Õhtuks toibume sedavõrd, et pimeduse hakul veel Vaclavi väljak ette võtta. Võrreldes kunagise kirjasõbra saadetud postkaartidega on seda kõvasti euroremonditud. Minu mälusilmis keerutasid trammid ikka ümber Vaclavi samba, samuti meenuvad trammid kõrvuti vene tankidega siinsamas 1968. aastal tehtud kroonikafilmist.

Nüüd on rööbaste asemel lilled ning pargipingid. Ja kaks antiikset puittrammi on keset väljakut muudetud kohvikuks. Mõnus ja hubane. Terve linn mõjub hirmus koduselt, kuigi kõnest eriti aru ei saa. Aga vajadusel õpiks vene keele põhjal ühtteist kindlasti lausuma.

Ei, siia linna peab kindlasti tagasi tulema, otsustame Prahast lahkudes. Nii palju jääb nägemata ja isegi Švejki õllekas käimata. Kuigi õlut saab kaanitud piisavalt, päikese käes ja pimedas. Aga ühest asjast ei saa ma kuidagi aru – mille pagana pärast pole ma seda mõnusat linna juba varem külastanud?

Mida vaadata Prahas?

• Praha kindlus – Mäletab sajandeid Tšehhi ajalugu ja pakub peavarju tänasele presidendile. Seal asub ka Praha suurim ja tähtsaim kirik – Svaty Viti katedraal.
• Karli sild – Praha tuntumaid ehitisi, Kesk-Euroopa vanim kivist sild ekspressiivsete baroksete kujudega. Sillal käib pidevalt vilgas kaubandus, otsa ei maksa komistada ka tänavamuusikutele ega näitlejatele.
• Raekoja kell – Sadadest turistidest pungil raekoja platsil etendab kuuesaja-aastane kell siiski truult igal täistunnil kaheteistkümne apostli rongkäiku. Lisaks liikuvatele kujukestele on kellal ka astronoomiline sihverplaat.
• Emausy klooster – Rikkalikult dekoreeritud klooster ja kirik peidavad 14. sajandist pärit hindamatuid maale.
• Tantsiv maja – Ja midagi moodsat. Arhitektuurijumala Frank O. Gehry projekteeritud kontorihoone kuulub kindlasti Praha ajaloomälestiste kõrval linna silmapaistvamate majade hulka. Kohustuslik vaatamiväärsus.

– – – Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris jaanuar-märts 2004.