Peale Norra mägedes talutud külma ja vihma ning Taani alatist vastutuult, otsustasime me oma järgmise rattamatka ette võtta USAs, mööda idarannikut Miamist New York´i. Sellisele otsusele aitas oluliselt kaasa kevadine AirFrance’i lennukipiletite sooduspakkumine Estravelis.
Meie reis algas jaanipäeval. Peale magamata jaaniööd sõitsime Helsingisse, kust järgmisel hommikul lennukile astusime – meie ning meie jalgrattad, telk, magamiskotid jm matkal hädavajalik. Oma ratta kaasa võtmine oli võimalik tänu sellele, et üleookeani lennul on pagasi piirangud hoopis leebemad, vähemalt AirFrance´i lendudel, samas on isiklik jalgratas nagu hea sõber, kelle kohta tead, mis oludes teda usaldada saab.
Jalgrattad pagasis jäljetult kadunud
Helsingi-Pariis-Miami lend kulges hästi, oli küll hirmus pikk ja väsitav, aga mitte midagi ekstreemset. Küll tegi viimased lennutunnid pingeliseks teadmatus, et mis meid ees ootab. Ikkagi Ameerika! Euroopas käidud küll, aga milline see elukorraldus sellel mandril ka on, seda ju päris täpselt ette ei kujutanud. Vihmasesse Miami rahvusvahelisesse lennujaama jõudes meie seiklused algasid, kui 
vaatamata pikale ootamisele ei paistnud meie pagasit kusagilt – meie asjad olid kadunud! Meile olid jäänud rattakiivrid, madratsid ja telk (vaiad koos muu pagasiga kadunud). Selle teadmisega kaasnes vajadus hakata võitlema sealse bürokraatiaga, et mis-kus ja kuidas.
Saime lennufirmalt abipakikesed hambaharja jm hädavajalikuga ning telefoninumbri, kuhu järgmisel päeval teabe saamiseks helistada. Kuna kokku üle 10 tunni lennukis istumist oli tekitanud tõsise vajaduse värske õhu järele, otsustasime minna välja, et pisut mõtteid koguda. No oli see alles šokk, kui kontrastina lennujaama konditsioneeritud õhule lõi vastu umbes 30 kraadine leitsak, mis oli nii niiske, et meenutas vägisi sauna eesruumi!
Järgides kogenumate õpetusi, et olukorras, kus sa ei tea kuidas käituda, tuleb jäljendad teisi – nii me teiste järgi lennujaamast hotelli jõudsime. Järgmisel hommikul hotellis ärgates tuli minule, soojalembelisele, tõeliselt nututuju peale – akna taga oli selline meeletu vihmasadu, et nähtavus oli mõni meeter ja ilmateade hoiatas tänavate üleujutamise ohu eest. Nõudsin kõva häälega päikest, mida ma Floridasse otsima olin läinud. Tuleb tunnistada, et seda nõudmist pidin ma veel mitmel korral kahetsema.
Kuldkaardiga saime autorendil hinnasoodustust
Kuna lennufirmalt saadud info kohaselt oli meie pagas ikka veel kadunud, otsustasime liikuda põhja suunas nagu algselt olime plaaninud. Edasiliikumine oli oluline, sest meie kasutuses oli piiratud aeg, 1 kuu, ning selle aja jooksul pidime New Yorki jõudma, et sealt koju lennata. Kuna pagasi kättetoimetamine toimus kogu Florida osariigi raames, ei olnud selles suhtes Miamist lahkumisega probleeme. Istusime rongile ning sõitsime Palm Beachi suunas. Teise öö veetsime tee ääres motellis – pagasi kohta mitte mingit teavet. Kolmanda öö veetsime Singer Island´il – pagasi kohta mitte mingit teavet.
Kuna selle paari päeva jooksul saime valusalt teadlikuks asjaolust, et ilma autota ei ole sa USAs mitte keegi, olime sunnitud kulutama raha autorendi peale. Valisime paljude rendifirmade hulgast Hertz autorendi, mille eeliseks oli, et auto said ära anda meile sobivana tunduvas linnas. Hertzis oli tõsine kasu ka Estraveli kuldkaardist, millega saime 10% hinnasoodustust, sest väitsime, et “Euroopas see kehtib.” Autoga võtsime suuna mööda idarannikut põhja poole. Esialgu oli kohutav tunne rooli istuda, nimelt oli mul enne seda peaaegu olematu sõidupraktika, aga liiklusmärkide süsteem on väga loogiline ja kõik on puust ette tehtud ja punaseks ka värvitud. Tänu autoga liikumisele jõudsime läbi käia NASA külalistekeskusest Cape Canaveral´il ning seal 
veidi ringi vaadata. Seejärel peatusime KOA kämpingus, kus tegelikult oli vaja enda voodipesu, aga peale meie loo kuulmist leiti meile kõik vajalik kämpingu omaniku poolt – sõbralikke inimesi on igal pool. See oli siis meie neljas öö rattamatkal ilma ratasteta.
Viiendal päeval saabuvad jalgrattad
Järgmisel päeval saabusime kirjade järgi USA vanimasse linna St. Augustine´i. Linn on hispaanlaste poolt 1565. aastal asutatud ning seetõttu oli kohati tunne nagu oleks Sevillasse sattunud. Kuid väga hästi on osatud säilitada kõike vana ning seda ka osavalt eksponeerida. Üleüldse oli üheks põhimuljeks reisil, et ükskõik kuhu ei läinud, võis eest leida midagi, mis oli “kõige vanem”. Sellega uhkeldamine vähenes oluliselt, kui kuuldi, et tuleme Euroopast. Kuna Florida on teada-tuntud just alligaatorite ja krokodillide rohkuse poolest, otsustasime St.Augustinis viibides külastada ka alligaatorifarmi. Tänu seal kuulatud loengutele oli hiljem pisut julgem looduses telkida, n.ö alusetutest hirmudest sai tänu teadmisele lahti, kuigi kõik need elukad suurte hulkadena koos oli üsna võigas vaatepilt.
Selles väga sümpaatses linnas saime lõpuks peale 5 päevast ootamist kätte oma jalgrattad ja muu pagasi. Nii et konditsioneeriga autost tuli loobuda ja hakata liikuma kondiauru abil.
Järgmise telkimiseks sobiva ööbimiskoha leidmisega olime tõsise probleemi ees. Nimelt selgus, et seoses Iseseisvuspäevaga on enamustel ka nn holiday-week ja kõik kämpingud jm ööbimiskohad inimestest tulvil. Täiesti arusaadav, kui arvestada, et viibisime väga atraktiivsete randade piirkonnas. Enamasti soovitati meil sõita 50-60 km edasi või tagasi. Tundus, et kohalikud ei suuda kujutada liikumist ette muudmoodi kui autoga. Enamus suunajuhiseid anti kogu reisi jooksul mitte pikkusühikutes vaid ajaühikutes, et kui kaua punktist A punkti B liikumine umbes aega võtab. Aga ööbimisprobleemi juurde tagasi tulles – kohalikud kalamehed soovitasid meile kohta, kus tasuta telkida sai. Hakkasime sinna oma telki püsti ajama, aga selgus, et enne on vaja maalapp kaktustest puhtaks rohida!
Õhtul jõime kohaliku tava kohasel paberkotis olevast pudelist õlut. Söögitegemisega olime probleemi ees, motellides saime kasutada mikrolaineahju, aga telkides oli ainsaks söögitegemise võimaluseks priimuse kasutamine. Priimus oli küll kaasa võetud, kuid lennukisõidu tõttu ilma gaasiballoonita ning sobivat ballooni ei olnud me esimese 5 päeva jooksul suutnud leida – hoolimata Eesti matkapoe müüja kinnitusest, et meile vajaliku gaasiballooni saab USAs igast poest osta. Etteruttavalt võib kinnitada, et sobiva gaasiballooni me küll lõpuks leidsime – eelviimasel päeval New Yorgist! Selle viperuse tõttu tutvusime me põhjalikult USA konservide valikuga ning sõime tüdimuseni “Hot Dog”.
Päeval kuumus, öösel alligaatorid ja tarakanid
Oma teisel ratastega rattamatkapäeval ja üldiselt 8 matkapäeval kogesime, kui kohutavalt kurnav ja raske on sõita umbes 90-protsendise õhuniiskusega ja 40-kraadises kuumuses. Meeldivaks kuigi lühiajaliseks leevenduseks oli ujumas käimine. Tegelikult küll pigem ookeani lainetes seismine, sest meie mõistes ujumine oli seal küll võimatu – mõnikord viisid lained suisa jalad alt. Ülekuumenemise vastu võitlesime ka ohtra vee joomisega, enamustest tanklatest saime küsimise peale vett niisama ja pakuti veel jääd pealekauba. Et kõige hullemat keskpäevast kuumust vältida, suutsime me oma matkal teha üsna varaseid starte, mis oli vajalik ka õhtuse varase ja äkilise pimenemise tõttu – sellega oli esialgu Eestimaa valgete ööde kogemuse taustal raske harjuda.
Enamasti katsusime me oma matka jooksul telkida state-park´ides, meie mõistes siis ehk loodusparkides, mis toimisid samadel alustel nagu kämpingud, pakkudes inimestele puhkamisvõimalusi. State-park´is ööbimine ei olnud küll oluliselt odavam, kuid see-eest olid need kuidagi rohkem inim- ja loodussõbralikud. Aeg-ajalt ööbisime ka motellides, sest kui kõrget klassi taga ei ajanud võis mõnikord saada motellitoa sama hinnaga, mis telkimiskoha. Ja mis kõige tähtsam – motellis oli konditsioneer, mis tähendas, et saime korralikult välja puhata. Telgis me enamasti pool ööd higistasime ja vähkresime, magamiskotte me sageli välja ei võtnudki.
Ameerika Ühendriikide suurima püha – Iseseisvuspäeva – ilutulestikku imetlesime me Savannah lähedal soos telkides. Ekslemise tõttu ei leidnud me enne pimedat paremat kohta ja tuli leppida soos asuva teetammi moodi väheke kõrgema ja kõvema pinnasega. Sellel ööl oli kõige rohkem kasu alligaatorifarmis saadud teadmisest, mille kohaselt need elukad on nii laisad, et ise söögile järgi ei roni, vaid ootavad kuni söök nendeni st. suhu tuleb.
Kogu matka jooksul kogesime mitmeid kordi ameeriklaste suurt külalislahkust. Kord olime 155 km sõitnud lõõskava päikese käes tugeva vastutuulega, eesmärgiga jõuda kämpingusse. Kohale jõudes selgus, et kämpingut enam ei ole. Selle asemele oli loodud linnapark ja jõesadam. Sadama omanik kapten Dick kuulas ja uuris meid ning ütles, et on kaks võimalust – kas me läheme ööbima tema koju 
või siis saame ööseks jääda tema jõelaeva pardale. Võib olla tuli see eestlaslikust tagasihoidlikusest, võib olla hoopis hirmust, et ei suuda peale nii kurnavat päeva väga seltskondlik olla, kuid me otsustasime viimase variandi kasuks. Elamus missugune – öö jõel! Ja hommikul sain teada ka, kes kogu aeg krõbistas. Ei olnud hiired, hoopis peaaegu et hiire suurused tarakanid. Hommikul pakkus kapten meile sõbralikult kohvi ning andis edasiliikumiseks kaasa head juhised ja soovitused.
Otse läbi sõjaväebaasi
Muutunud olukorrast maailmas saime eriti selgesti aru siis, kui jõudsime Camp Lejeun´i merejalaväe baasini, kust meie tee läbi viis. Territooriumile pääsemiseks tuli läbida passikontroll, millest meie kui välismaalaste puhul poleks vist ainult piisanud, kuid näitasime sõjaväelastele oma rattakaarti, kus oli täpselt kirjas, et marsruut baasi territooriumilt läbi läheb. Ühel läks süda haledaks ja lõi käega, et “ah, las lähevad” – kuid siiski saime karmi käsu teelt mitte mingil juhul kõrvale pöörata. Ja ega ei oleks julgenud ka – niigi oli jube sõita, kui soomukid aeg-ajalt üle tee roomasid ja helikopterid valgusrakette lastes üle pea lendasid.
Väga muljetavaldav oli sõit mööda nn “Outer Banks´i” – see on pikk ja väga kitsas saarestik Atlandi ookeanis. Samas on see piirkond väga atraktiivne turistidele, eriti Ocracoke ja Hatterase saar. Ocracoke´i saar on kuulus oma ponide poolest, mille päritolu ja põlvnemine ei ole teada. Üks paljudest legendidest räägib laevahuku läbiteinud piraatide laevast, millelt need araabia hobuste otsesed sugulased saarele pääsesid. Maastiku poolest oli saartel sõitmine omamoodi huvitav, sest kohati oli kõrbesolemise tunne – kahel pool teed olid suured liivaluited, mille varjus oli meri. Ja tuul – nagu alati või peaaegu alati, vastu. Kuid hoolimata mitmete inimeste käest saadud soovitusest tuulte tõttu saarestikust hoiduda olime rahul, et just sellise marsruudi kasuks otsustasime.
Peale saarestikku võtsime suuna pisut rohkem sisemaa poole – eesmärgiks Washington. Washingtoni lähistel külastasime president Washingtoni residentsi Mount Vernonis. Potomaci jõe kaldal laiuv USA esimese presidendi mõis on säilinud peaaegu muutumatuna ajast, mil Washington seal u 200 aastat tagasi suri. Washington teatas surivoodil oma mustanahalistele teenijatele, et nad saavad vabaks niipea, kui sureb tema naine Martha. Kuid Martha Washington hakkas kartma, et orjad löövad ta kiirema vabanemise ootuses maha ning lasi nad juba aasta pärast mehe surma vabadusse. Nüüd meenutavad mustade kannatusi vaid narid ja üksikud kulunud tööriistad. Häärber on säilinud tänu mittetulunduslikule Mount Vernoni daamide ühingule, kes selle ligi poolteist sajandit tagasi ostsid ära rahalistes raskustes olevatelt presidendi pärijatelt ning on sellest alates Ameerika ühe vanema ajaloomälestise eest hoolitsenud. Iga aasta külastab häärberit umbes miljon inimest.
Washington täis kohustuslikke vaatamisväärsusi
jõudes külastasime ajalimiidi piires kõiki n.ö kohustuslikke vaatamisväärsusi: Lincolni memoriaal, Valge Maja, Kapitoolium, isegi Eesti saatkonna leidsime üles. Washington jättis väga meeldiva mulje just tänu linna ümbritsevale laiale rohelisele vööndile. Vaatamata valitsevale kuumusele kasutasid kohalikud väga aktiivselt kõikvõimalike sportimisvõimaluste, ratta- ja jooksuradadega parke.
Washingtonist Eesti saatkonnast saadud info põhjal Baltimore´i Eesti Maja otsides oleksid meie seiklused peaaegu võtnud kurjakuulutava pöörde. Nimelt sattusime me mitte-nii-väga heasse elamispiirkonda, kus kullakoorma all vankuv afro-ameeriklane meile otse ütles, et ta tahaks meie rattaid endale. Sel korral päästis vist ameeriklaste autokeskne maailmavaade, sest seletasime vanale, et rattad on kehvad ja ise oleme vaesed – pole meil autotki! Ja see mõjus. Pääsesime elu ja kogu oma varaga, kuid Eesti Maja otsimisele ei tahtnud enam aega viita.
Elades 21. sajandil, oli täielikuks vapustuseks näha Pennsylvania osariigis elavaid amisheid. Amisheid on 
religioosne grupp, kes rõhuvad alandlikkusele, perekonnale ja kogukonnale ning muust maailmast eraldumisele. Neid nähes oli tunne nagu oleks ootamatult sattunud 19. sajandisse, nad liikusid ringi hobustega ning olid väga rangelt riietatud. Põllutöö käis hobujõul liikuvate algeliste masinatega. Samas kuulsime kohalike käest, et kapitalistlik ühiskonnakorraldus on pannud ka amisheid oma vaateid ümber hindama. Et karmis konkurentsis elatist teenida, on nt töökodades kasutusel korralikud kaasaegsed masinad ja kasutatakse elektrit, kuid kodud on endiselt ilma elektrita. Majade ehitamisel võetakse arvesse päikese liikumist, et võimalikult palju päikesevalgust ära kasutada. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et muutused nende elus küll toimuvad, kuid väga aeglaselt ja visalt.
New Yorgile jäi aega pool päeva
Ameeriklaste külalislahkuse näiteks on ka see, kuidas me Philadelphiasse jõudes sattusime ööbimise kohta infot küsima ühe keskealise jalgratturi käest. Vestlus lõppes sellega, et saime kutse tema juures ööbida. Kutsuja oli ühe Philadelphia ülikooli professor, kes meid hiljem autoga linna tutvustades ning ajalugu jutustades ringi sõidutas. Kui eelpool sai kiidetud Washingtoni ümbritsevat rohelist vööndit, siis Philadelphia parkide süsteem jätab pealinna kaugele seljataha. Meie poolt sai Philadelphia plusspunktid ka selle eest, et ühel linna peatänavatest rippus teiste lippude hulgas ka meie sinimustvalge – seda oli eriti südantsoojendav näha. Selles USA jaoks ajalooliselt väga olulises linnas lõppes meie rattamatka ratastega sõitmise osa. Tänu professori abile nägime ja kuulsime Philadelphiast palju huvitavat, saime tema kodus ööbida ning järgmisel päeval aitas ta meil leida rentimiseks auto, andis New Yorki sõiduks kaasa kaardid ja palju häid nõuandeid.
New Yorki jõudes saime auto ära antud peaaegu et sekundilise täpsusega, hilinemisega oleks kaasnenud terve päeva rendi tasumise kohustus. Leidsime ka lennujaama lähedal hotelli ning liikusime linna avastama. Kahjuks oli meile jäänud vaid pool päeva, kuid selle ajaga nägime üsna palju sellist, mille külastamine oli kindlaks eesmärgiks – Vabadussammas, Empire State Building, endise World Trade Center´i asukoht. Kuid New York on tõepoolest liiga suur linn mitmete vaatamisväärsustega, et seda ühe päevaga avastada.
Matka kokkuvõttes võib öelda, et jäime väga rahule. Vastu meie ootusi oli liikluskultuur väga hea ja ebameeldivamaid situatsioone autodega tuli ette vaid mõnel üksikul korral. Samuti üllatas meeldivalt, et ameeriklaste “keep smiling” ei ole alati näitemäng, vaid siiras sõbralikkus ning lahkus kõigi nende vastu, kes oskavad samaga vastata. Matka jooksul külastasime me 8 osariiki – Florida, Georgia, Lõuna-Carolina, Põhja-Carolina, Virginia, Maryland, Pennsylvania, New Jersey. Iga osariik jättis oma mulje ja mälestused. Super maitseelamuseks oli matka ajal tee äärest ostetud viljade söömine. Virsikud, melonid, arbuusid – kõik väga värsked, küpsed, mahlased ja magusad. Lõunapoolsest osariikides – Floridas, Georgias ja Lõuna-Carolinas – sõites oli puuviljadega maiustamine meile enamasti lõunasöögi eest. Kummalisel kombel ei kohanud me oma matka jooksul mitte ühtegi rattamatkajat, eks see seletab ka kohalike imestust meid nähes. 23 ratta seljas veedetud päevaga läbisime kokku 2463 kilomeetrit, kukkusime mõned korrad, jõime tohutul hulgal vett ja igat sorti limonaade, kaotasime nii mõnegi kilo ja saime korraliku päevituse. Ja tagasi tahame igal juhul minna.
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-detsember 2003.
Teemad