Reisimuljed ajaloolisest ja külalislahkest Jordaaniast

Estraveli töötajad Mauri Saarend, Priit Kivik, Mihkel Luur,  Kadi Vollmann-Elu, Liis Sinivee ja Berle Mees käisid 2023. aasta aprillis Estraveli ja Turkish Airlines’i õppereisil Jordaanias. Nädal aega Jordaanias andis hea ülevaate sellest, mida sel riigil turistile pakkuda on.

Lennufirmad pakuvad võimalusi õppereisideks, kus saab ka eksootilisemate lennusihtkohtadega tutvuda, pigem vähe. Seetõttu otsustasime võtta sellest maksimumi, et muuhulgas ka Estraveli blogi lugejatega värvikaid muljeid jagada. Enne Jordaaniasse jõudmist veetsime aga tervelt kaks ööd Istanbulis, mida mõned meist külastasid samuti esimest korda.

Mugavaim viis Jordaaniasse saamiseks tegelikult ongi Turkish Airlines’i regulaarlendudega. Talvehooajaks on müüki tulnud ka Jordaania pakettreisid lendudega Aqabasse, mille valikus on ka meile õppereisi käigus enim meeldinud hotell Kempinski Aqaba. Loe meie reisimuljeid, et Jordaania külastamiseks ideid koguda.

Sissejuhatuseks

Turkish Airlines lendab Jordaanias kahte sihtkohta. Nendeks on pealinn Amman, mida osaliselt teenindavad ka laiakerelised õhusõidukid (etteruttavalt – meil seda õnne polnud) ja Punase mere äärne kuurortlinn Aqaba. Enamasti lendavad Jordaaniat külastavad turistid pealinna ja teevad sealt algusega ringreisi, aga Ammani ja Aqaba vaheline “open jaw” on tegelikult ratsionaalsem – nii on kohapeal ringisõitmist vähem ja saab aega paremini kasutada.

Tavapärasem oleks alustada reisi pealinnast ja lõpetada puhkusega Punase mere ääres, kuid meie reisikava oli vastupidise suunaga. Sel lihtsal põhjusel, et piletite broneerimise aegse lennugraafikuga sobis nõnda paremini – maksimaalne aeg Jordaanias kombineerituna minimaalse töölt äraoleku ajaga ja lisaks ka võimalus veeta minnes ligi ööpäev Istanbulis koos tasuta linnaekskursiooniga .

Reaalsus oli muidugi see, et lennufirma laupäevased väljumised Tallinnast tühistati ning meil tuli seetõttu reisi alustada reedel ning ühest ööst Istanbulis sai kaks. Maha võeti ka algne Istanbul – Aqaba lend ja selle asemel pikendati tollel päeval Ammani lendu Aqabani (vahemaandumisel jäi lennukisse vaid 19 inimest), aga sellel meie reisiplaanile enam suurt mõju ei olnud. Sai lihtsalt veidi seigelda ehk nautida täiendavat maandumist ja õhkutõusu.

P.S. Turkish Airlines’i lennupiletid Ammanisse või Aqabasse saad osta mugavalt ja iseseisvalt Estraveli lennupiletite e-poest.

Turkish Airlines’i lend, saabumine Istanbuli ja seiklused transpordiga

Kõigepealt kohtusime Tallinna Lennujaamas Turkish Airlines’i esindaja Rainisega, kes võttis meid väga kenasti vastu ja suunas meid äriklassi check-in laua juurde, kus saime pagasi kiirelt ära anda (meie lendasime turistiklassis) ning pärast lennueelset julgestuskontrolli kohvitada ja juttu puhuda.

Lennukis olid meeldiva üllatusena suured meelelahutusekraanid (sealhulgas ka kõrvaklapid), korra kostitati meid söögiga (sellel lennul oli valikus kana või pasta) ning kaks korda jookidega – kõik need hüved sisalduvad juba lennupileti hinnas. Üleüldiselt oli lennukogemus väga meeldiv, sest muuhulgas olid Boeing 737 MAX-i istmevahed suured ning mugavamaks olemiseks oli Turkish Airlines teinud nii, et meie istmeridade keskmised istekohad jäid vabaks.

Turkish Airlines Söögid Turkish Airlines’i lennul Uus Istanbuli lennujaam

Istanbuli jõudsime kella 17 paiku. Alustuseks tahtsime ise ära proovida, kuidas uuest lennujaamast mineva metrooga linna saaks, sest meie hotell asus metroopeatusele lähedal. Mauril olid olemas ka nn Istanbul kaardid, millele saab piletite ostmiseks metroopeatusest raha laadida. Küll aga nendele sõidukaartidele pangakaardiga raha laadida ei saa. Paraku meie käsutuses olnud Istanbul kaardid olid vananenud ega toiminud enam ning uue kaardi ostmiseks meil sularaha ei jagunud. Panustasime kõik sellele, et linnas saab hea kursiga raha vahetada, seega pidime automaadiga võitlemisest ja metrooga sõitmise plaanist loobuma .

Istanbul kaardi saab sularaha (50 TL ehk umbes 2,50 EUR) eest osta sellest samast automaadist. Kaart võimaldab sõita ka trammide, busside ja laevadega.

Võtsime olude sunnil suure takso, kuhu kuuekesi ära mahtusime. Tegelikult saab taksoga linna ka oluliselt kiiremini kui metrooga oleks saanud, aga kogemuse saamise nimel oleks olnud huvitav metroosõit ära proovida… Küll aga võiks ka taksosõidu jaoks sularaha olemas olla, sest kaardiga ei pruugi taksos maksta saada, kuigi võib õnnestuda tasumine eurodes. Hea soovitus turistile on takso hinnas enne sõidu alustamist kokku leppida kui taksomeetri järgi sõita ei riski. Istanbulis saab kasutada ka Uberit.

Ramada Plaza City Centre by Wyndham

Meie esimene peatumispaik oli Ramada Plaza City Centre by Wyndham hotell.

Hotell asub Osmanbey metroopeatuse kõrval, mis on Taksimi väljakust vaid ühe metroopeatuse ehk lühikese jalutuskäigu kaugusel. Hotell oli korralik, hea asukoha, väga maitsva hommikusöögi ja ka meeldiva teenindusega. Hommikusööki saab hotellist osta 12 euro eest.

Hotelli 8. korrusel on ka bassein, mis on avatud kuni kella kümneni õhtul ja valmis kasutamiseks aastaringselt. Hotelli lähiümbruses paiknes mitmeid poode ja ka erinevaid söögikohti. Meie ööbisime standardtubades, mis olid ruumikad ja viisakad, kuid arvestama peab sellega, et hotell tervikuna ei ole kõige uuem (ehitatud 2005. aastal).

Kui olime tubadesse sisse seadnud ja end värskendanud, liikusime õhtusöögikohta otsima. Selleks on ligi 16-miljonilise elanikuga Istanbulis tohutult valikut. Meie istusime maha Liibanoni köögiga väikeses kohvik-baaris Beirut Steakhouse, kus küll burgerid ei olnud suurem asi, aga Mauri valitud loomaliha-juusturoog nägi välja ja maitses hästi.

Pärast söömist tegelesime sularaha hankimisega ning suundusime Taksimi väljakule. Kuigi oli aprilli keskpaik, oli õhtu mõnusalt soe. Jalutasime mööda peatänavat, šoppasime põhiliselt silmadega ja maandusime väikesesse põiktänavasse Dubai Bari jalga puhkama. Türgile omaselt ei saanud ka tänavakohvikus rahulikult istuda, sest meile üritati müüa lilli, käekotte, vibreerivaid massaažividinaid ja muud ebavajalikku. Õhkkond oli samas hea, kuid kokteilide tegemises on ruumi arenemiseks . Siiski õnnestus Mauril just antud kohvikust saada selle reisi parim baklava.

Hotellituba Istanbulis Beirut Steakhouse, Kadi ja Priit Hilisõhtune Istanbul Hilisõhtune Istanbul Selle reisi parim baklava Hilisõhtune Istanbul

Bosporuse väina tuur ja teised vaatamisväärsused Istanbulis

Järgmist päeva alustasime varakult, kuid jagunesime kaheks – Berle, Mauri ja Mihkel otsustasid minna Bosporuse tuurile.

Bosporuse kruiisiks kõige odavam on riiklik laevafirma Sehir Hatlari ja nendega on põhimõtteliselt kaks valikut:

• pikk tuur, mis kestab 6 tundi (koos 2,5 h vahepeatusega Aasia-poolsel kaldal),
• lühike kahetunnine tuur.

Ametliku piletimüügikohani jalutades võis tee peal kuulda ka mitmesuguseid teisi Bosporuse parvlaevasõidu pakkumisi, kuid nendest kõndisime me rahulikult mööda. Samas võib mõni selline alternatiivsem variant sobida neile, kes soovivad privaatsemat õhkkonda, giiditeenust, toitlustust jmt. Meie siiski tegime valiku nn ametliku pika tuuri kasuks, kus pilet ühele täiskasvanule maksis vaid ligikaudu 3 eurot. Alla 6-aastastele lastele on pilet tasuta. Seevastu privaatsematel tuuridel võib pileti hind jääda 20-100 euro vahele.

Meie valitud täispika laevasõidu keskel oli pikem peatus tuuri kõige põhjapoolsemas punktis, Anadolu Kavagi külas, kus sai mõnusalt omal käel ringi jalutada, veidi suveniiripoodides ringi vaadata, süüa lõunat ja ka võtta ette pea igaühele jõukohane retk Yorose kindluse juurde, et saada kõrgem vaade ümbritsevale, sh Mustale merele. Kuna tee peal on siiski palju astmeid, kallakuid ja käänakuid, siis piiratud liikumisvõimekusega inimestele seda soovitada ei saa.

Anadolu Kavagi külani jõudes tegi parvlaev päris palju lühiajalisi peatuseid (maha küll minna ei saanud), et teha pilte või lihtsalt vaadata tee peale jäävaid ajaloolisi ehitisi ja teisi vaatamisväärsusi. Meie hinnangul oleks võinud need peatused ka olemata olla, sest tegelikult kulgesime merel suhteliselt aeglaselt ning midagi märkamata seetõttu ei oleks jäänud. Saime laevalt näha näiteks Dolmabahçe paleed (mis nüüd on muuseum), 1856. aastal ehitatud Ortaköy mošeed, Ottomanide poolt 1452. aastal ehitatud Rumeli kindlust ja ka palju teisi vähem tähtsamaid, kuid silmailu pakkuvaid ehitisi.

Parvlaeval oli võimalik istuda nii sees päikese ja tuule eest varjus, kui ka õues kahel erineval korrusel asuval välitekil. Meie valisime neist kahest kõrgeima, saime mõnusalt päikest ja hea panoraamvaate. Olenevalt aastaajast ja ilmast tasub kindlasti kaasa võtta tuulekindlad riided või pusa ja päikesekreemi (mille kasutamise peale mõtles ainult Berle – tulemus oli paari tunni pärast Mihkli ja Mauri näonaha värvimuutuse järgi selgelt näha).

Kuuetunnine Bosporuse tuur sobib neile, kes soovivad sisuliselt terve päeva Istanbulis soodsalt ära sisustada. Kui aga peaks olema huvi samal päeval ka muid asju teha, näiteks šopata Istanbuli Grand Bazaaril või Spice Bazaaril (mida ka meie külastasime), käia kaubanduskeskustes, jalutada südalinnas jm, siis võiks vabalt eelistada ka kahetunnist tuuri, et end liigselt mitte ära väsitada .

Bosporuse väina tuuril Vaade parvlaevalt Vaade parvlaevalt Saabumine tuuri põhjapoolseimasse punkti Teel Yorose kindlusesse saab ka veidi kiikuda Mauri Yorose kindluse juures Yorose kindluse juures Neljajalgsed sõbrad Anadolu Kavagi külas Neljajalgsed sõbrad Anadolu Kavagi külas Anadolu Kavagi Ostlemisvõimalused Anadolu Kavagi külas Lõunapaus Bosporuse tuuri 2,5-tunnisel peatusel

Meie reisiseltskonna teine grupp ehk Kadi, Priit ja Liis olid varem Istanbulis käinud ning nemad läksid Bosporuse tuuri asemel otse Grand Bazaarile, kus oli nii melu kui ka kirglikku kauplemist.

Kui kauplemise koolitus oli läbitud, siis suunduti Sultanshmet linnaosasse jalutama (seal asuvad Istanbuli põhivaatamisväärsused nagu Topkapi Palee, Orient Express lõpp-sihtkoht jt). Priit, kes on enne Istanbulis mitmeid kordi käinud, võttis enda peale giiditöö ning jagas kõiki oma teadmisi, rääkides kõigest nii huvitavalt, kust ei puudunud ka mõnusad naljad, mis vürtsitasid kogu seda silmailu.

Edasi viisid jalad sadamasse kalasaia sööma – Marmarise grillitud kalaga. Kohapeal püütud kala grillitakse kohe ära, lüüakse saiale ja keeratakse rulli. Maitse oli imeline. Üle Kuldsarve lahe mööda Galata silda jalutades nautisime vaadet ja jälgisime, kuidas kohalikud kala püüavad. Kuna me ei viitsinud jala mäest üles ronida, siis otsustasime funikulööri (Tünel 1873) kasuks. Varem mainitud Istanbul kaardiga saab kenasti endale selle sõidu soetada. Paraku aga meil kaarti endiselt ei olnud ja automaat meiega koostööd ei teinud. Siiski leidub Istanbulis väga abivalmeid inimesi ja üks kohalik ostis meile oma kaardiga piletid. Andsime talle sularaha 50 TL ega pidanud ise Istanbul kaarti ostma. Nüüd olime jõudnud peatänavale Istiklalile. Taaskord nautisime sealset melu, sõime õhtust ning suundusime tagasi hotelli. Sammud said täis ja ka ületatud!

Istanbuli vaatamisväärsustega tutvumas Hagia Sophia, Liis ja Kadi Marmarise kalaga grillsai

Kolmas päev Istanbulis ja lend Aqabasse

Täna jagunes meie reisigrupp taas kaheks: Berle, Mihkel ja Mauri soovisid pärast Bosporuse parvlaevasõidu kogemust veel Istanbuli ajalooga tutvuda. Kuigi meie Turkish Airlines’i ümberistumine oli rohkem kui 24 tundi, siis oli lennufirma taaskord väga vastutulelik ning organiseeris meid tasuta Istanbuli linnaekskursioonile. Antud tuur viis meid bussiga läbi linna, kus giid rääkis Istanbuli ajaloost kulgedes mööda põhilisi vaatamisväärsusi. Miskipärast viidi meid ka küllaltki krõbedate hindadega turistidele mõeldud suveniiripoodi, kus pakuti degusteerimiseks maiustusi ja teed. Kes Türgis varem on käinud, on taoliste kauplustega juba kursis.

Selles tasuta linnaekskursioonis sisaldus ka lõunasöök, mis koosnes salatist, supist, praest (sai valida kas kana või lihaga kebabi vahel) ja magustoidust, milleks oli baklava. Kuna Sinine Mošee oli hetkel restaureerimisel, siis sinna me sisse ei saanud. Küll aga käisime Topkapi palees. Paraku prohvet Muhamedi hammast me ei näinud, sest järjekord sinna oli liiga pikk . Vaatasime selle asemel ajalooliste Türgi relvade valikut ja kellade kollektsiooni. Topkapi paleed külastades tuleb arvestada, et rahvast võib olla palju.

Ekskursiooni lõppedes viis buss meid tagasi lennujaama, kust suundus meie lend Aqabasse. Istanbuli uus lennujaam on hea ülesehitusega ja hästi viidastatud, mis teeb orienteerumise ning väravate leidmise lihtsaks, kuid vahemaad võivad siiski päris pikad olla. Duty Free poes on valik suur, kuid vett peab ostma kohvikust, sest pudelivett Duty Freest ei leia. Söögikohti on mitmeid ja erinevaid: näiteks Itaalia Mozzarella & Pizza Bar, mille hinnad olid lennujaamale omaselt päris krõbedad.

Algas linnaekskursioon: vasakult Mauri, Mihkel ja Berle Hagia Sophia Sinine mošee Istanbulis, tuntud ka kui Sultan Ahmedi mošee Tee peal nägime ka Türgi uusimat sõjalaeva Topkapi palee sissepääs Topkapi palee keiserliku nõukogu saal Vaade Topkapi paleest Kevadine Türgi Jõudsime ka läbi turu jalutada

Kadi, Priit ja Liis nautisid sel päeval kohalikku kiirtoitu, mida mitmel tänavanurgal valmiskujul pakutakse. Kohvrid sai pärast hotellist väljaregistreerimist jätta hotelli pagasihoidu (see oli tasuta). Nautida sai taaskord Istanbuli melu: sh astuda läbi antiigiturult ja teha veel mõned sisseostud. Kui aeg oli lennujaama minna, siis hotell tellis takso ja hind oli täitsa mõistlik – 350-400 TL (16-18 EUR).

Lennujaamas kohtusime kõik alles väravas. Hetkeks tekitas üleolevaid tundeid olukord, kui Turkish Airlines’i esindaja tuli meile ütlema, et Istanbul – Amman lend on üle müüdud ning küsis, kas me sooviks minna järgmise lennuga (250 USD kompensatsiooni eest). Loobusime sellest pakkumisest, sest paraku Aqabasse, mis oli meie lõppsihtkoht, läheb vähe lende ja hoidsime pöidlaid, et meie maha ei jääks. Läks õnneks – meie kuuesest reisiseltskonnast said kõik lennule ning väikese vahemaandumisega Ammanis jõudsime lõpuks Aqabasse.

Aqabasse saabumine ja Kempinski hotell

Kuna lend oli vahemaandumisega Jordaania pealinnas Ammanis, siis saabusime hotelli väga hilja. Lennujaamas oli rodu taksosid, millest kõik ilmselt olid paremaid päevi näinud. Ühel taksol näiteks ei jäänud pagasiruum kinni ning see paukus igast maanteepolitseist üle sõites. Keerasime tihti oma päid 180 kraadi, et näha, kas pealmine kohver jäi alles või lendas minema . Suur osa ajast oli ka tunne, et takso põhi kukub alt ära ja ega pidureid ka sel masinal väga polnud. Saime väga ekstreemse taksosõidukogemuse võrra rikkamaks.

Teises taksos oli juhil väljas Saddam Hussein pilt, sest ta pidi “lihtsalt äge mees olema”… seega me polnud päris kindlad, kelle sõit ekstreemsem oli.

Meie soovitus on enne Aqabasse jõudmist lennujaamatransfeer mõnest usaldusväärsest firmast ette tellida.

Jõudsime Aqaba Kempinski hotelli. Saabudes tuleb käia läbi õues asuvate turvaväravate, kus turvamees kontrollis käekotid-seljakotid põgusalt oma kogenud silmaga üle.

Hilise saabumisega (kell 2 öösel) probleeme ei olnud, tubade kättesaamine sujus meeldivalt ja kiiresti. Väga mõnus oli ennast lõpuks pikali visata ! Ühekohalistes tubades oli üks king size voodi ning kahekohalistes tubades olid samuti väga hea suurusega voodid (kaks suurt patja mahtus sinna vabalt). Tualettruumi sein on klaasist ning kardina abil sai toakaaslase eest privaatsust.

Kempinski ei ole küll uus hotell (ehitatud 2009-2010), aga sellele vaatamata võib öelda, et tegemist on Aqaba parima hotelliga. Erarand tagab rahuliku ja turvalise olemise – ujuda ja päevitada võib rahulikult ka bikiinides. Hotelli rannas ja basseini ääres on piisavalt lamamistoole, kuid mereäärses osas oli aprilli keskpaigaks juba väga palav kui tuul parajasti peale ei puhunud. Vesi on meres puhas ning ujumisala on nööriga piiratud – seega väga sügavat vett otsida ei maksa. Merepõhi on meeldivalt liivane, kuid vette minnes on ka väike riba kive.

Basseinid on mõnusad ja tekitavad luksusliku meeleolu. Suur infinity-stiilis bassein on ligikaudu 50 meetrit pikk ja kitsas. Teine bassein oli väike, madalam ja ka lastele sobilik. Basseinide juures on ka mullivann, mis tüüpilise eestlase jaoks oli sellise palavusega liiga kuum. Soojakraade oli kuni 35.

Vaade meie toast (Kempinski Panoramic Club Room) Vaade hommikusöögilauast Esimene pilk kaunile basseinialale Hotelli rand oli meeldiv, vaade Kempinski hotellile Basseiniala Merevees nautlejaid kutsuti ka selliste paatide peale sõitma

Teenindus on Aqaba Kempinski hotellis 5* hotellile vastav. Hotellis on lounge nii esimesel kui ka seitsmendal korrusel ehk katusel. Panoraamvaatega tubade juurde kuulub kell 18.00-20.00 võimalus katuselounge’is kahe tunni jooksul valik jooke tasuta nautida. Igal pool muul ajal on alkohol tasuline. Kokteilide hinnad hotellis on vahemikus 7-13 dinaari (ehk 9-17 eurot). Katuselounge’is on cappuccino hind umbes 7 JOD. Värske mangomahl oli lihtsalt imeline.

Tasub kõrva taha panna, et kui oled hotelli kaasa võtnud oma alkoholi, siis selle saab jätta tasuta hoiule või maksta alternatiivina 15 JOD korgimaksu, kui soovid jooke oma toas tarbida.

Meie valitud panoraamvaatega toaklassis on ka tasuta minibaar (karastusjoogid, vesi, õlu, pähklid, kartulikrõpsud). Laual oli ka taldrik puuviljadega ja lihavõttepühade puhul šokolaadimunadega. Selles hotellis viibisime kokku kolm ööd ja soovitame teistelegi.

Vasakult Mauri, Kadi, Liis, Priit, Berle ja Mihkel Päikeseloojang hotelli 7. korruse lounge’ist Öötuledes paistab hotellitoast Iisrael

Esimesed päevad Jordaanias – Aqaba

Hilise saabumise tõttu lubasime endale natuke hilisemat ärkamist ja läksime alles kell pool kümme hommikust sööma.

Toiduvalik oli hotellis klassikalisest veidi väiksem, kuid saime proovida erinevaid maitseid. Kuna parajasti oli ramadaan, siis hommikusöögil kihisevaid jooke väljas ei olnud ning meid tervitati erinevate maitsvate vitamiini-shottidega. Valdav osa hotelli töötajaid on filipiinlased ning nad vihjasid, et nad ei tohi alkoholi presenteerida, aga kui soovime, siis tuuakse ka maitsev mull ja nii oligi.

Pärast hommikusööki läksime tutvuma hotelli territooriumiga ning alustasime D-vitamiini ammutamisega. Mauril oli samme puudu ja ta tuiskas linnaga tutvuma.

Mauri kirjeldab oma hommikut nii: “Mina hulkusin lihtsalt Aqaba linnas ringi. Hotellist umbes kilomeeter lõuna poole asuvad vana kindluse varemed, mille lähedal oli vardas hiiglaslik Jordaania lipp. Veidi võib seal aega sisustada ja mõned fotod teha. Lisaks ostsin kohalikust poekesest 12 dinaariga Jordaania operaatori SIM-kaardi, millega edasine mobiilse interneti kasutus muretu oli. Lubatud andmeside gigabaitide arv oli samuti 12.

Ega Aqaba linnana nüüd mingi eriline pärl ei ole, kuid veidi värvikat šopingut sealt ikka leiab. Väidetavalt on tegu maksuvaba piirkonnaga ja seetõttu tasubki näiteks Surnumere sooladest valmistatud hügieeni- ja ilutooted just Aqabast ning mitte Surnumere enda äärest osta.

Veidi rohkem nägin tegelikult Aqabat järgmisel hommikul, kui otsustasin ligi 30-kraadise temperatuuriga jooksma minna. Iisrael ja sealne kuurortlinn Eilat on üsna lähedal (hotelli rõdult olid Eilati tornmajad kenasti paista) ning mõte oli joosta kuskile piiri lähedale, et näha mis olukord seal valitseb. Reaalsus oli siis see, et enamik teid lõppes enne piiri lihtsalt ära või olid mingi aia või okastraadiga suletud. Piiri lähedal asub ka veidi luksuslikum müüriga piiratud elu- ja meelelahutusrajoon Ayla, kuhu valvurid mind jooksma ei lubanud (küll aga nägin seda keskkonda peale jooksmist snorgeldama minnes). Ehk kokkuvõttes tuli oma ringi kogu aeg muudkui pikemaks venitada. Viimaks jõudsin lennujaamani ja sealt juba suundus lõpuks eraldi tee Iisraeli. Jooksin kuni viimase Jordaania-poolse kontrollpunktini, kus automaatidega sõjaväelased ütlesid, et kaugemale pole mõtet minna ja hotelli tagasijõudmiseks tuleks nüüd ots ringi keerata. Kokkuvõttes kujunes ring umbes 20 km pikkuseks, päris nõnda see muidugi planeeritud ei olnud…”

Snorgeldamine Aqabas

Nagu juba mainitud, siis võtsime järgmisel päeval juba kõik veidi aega, et tutvuda põgusalt piirkonna ja veealuse maailmaga. Kuna Mauri, Mihkel ja Berle olid huvitatud snorgeldamisest, siis nii sai ka tehtud – Mauri läks 4-tunnisele paadisõidule, kus pakuti nii lõunasööki kui käidi kahes kohas snorgeldamas.

Kuigi Jordaaniale kuulub vaid 18 km pikkune riba Punase mere kaldast, on rikkalik veealune maailm tegelikult Aqaba põhiline tõmbenumber. Seega oli soov seda ka oma silmaga näha. Planeerimine käis nõnda, et Berle vaatas Viatorist, millised reaalsed pakkujad olemas on. Mauri aga jõudis oma eelmise päeva linnaga tutvumise käigus astuda ka ühe kohaliku teenusepakkuja (Shark Bay Divers) kontorisse sisse. Hinnad otse ostes, sularahas makstes ja veidi kaubeldes olid märksa soodsamad kui Viatori kaudu. 4-tunnine paadisõit kahe snorgeldamispeatusega maksis 40 dinaari (umbes 52 eurot). See sisaldas kõigepealt privaatset autosõitu sukeldumisfirma esindusest Aylas asuvasse väga uhkesse paadisadamasse ja seejärel laevasõitu kahe üsna kaldalähedase peatusega toruujumiseks.

Ühes paigas oli looduslik korallriff koos paljude värviliste kaladega. Teine koht oli inimtekkelisem – kõigepealt merepõhja uputatud lennuk. Kuninglik Jordaania Armee on Aqaba lahte igasugust kola uputanud – lennukeid, laevu, tanke – kõik ikka selleks, et sukeldujatel põnevam oleks). Ja selle lähedal mingi sadamasilla alused päris kõrged (vesi oli mitukümmend meetrit sügav) betoonpostid, millede külge oli muljetavaldav tsivilisatsioon tekkinud – ehk ikka korallid ja kalad.

Mauri: “Ma olen oma elus nii mõnelgi snorgeldamisretkel erinevates meredes käinud ja pean ütlema, et nii uhket laeva kui Aqabas, polnud ma selleks otstarbeks varem kasutusel näinud. Tuuri hinna sees oli ka maitsev lõunasöök laevas, piiramatult vett ja piiratult gaseeritud alkoholivabu jooke. Kuna kliente oli peale minu laeval vaid kaks (üks prantsusekeelne vanem paar), siis oli kokkuvõttes oli kõik väga privaatne ja luksuslik.”

Ayla sadam Ayla Üks snorgeldamispeatus Mauri snorgeldamisretke laevake Mauri snorgeldamisretke laevake Lõunasöök oli hinnas

Ayla paadisadamasse sisse- ja väljasõidul möödutakse ka väidetavast Jordaania kuninga paleest. Reaalselt aga on sinna tihe puude ja põõsaste hekk ette istutatud ning midagi näha pole. Samas on selle tihniku pildistamine rangelt keelatud.

Berle ja Mihkel valisid lühema kuni kahetunnise snorgeldamisretke, kuhu sai minna vabalt valitud ajal privaattransfeeriga (ehk võõraid inimesi sinna ei tule). Juht viis snorgeldamispaika, ootas autos (lisatasu eest oli võimalik võtta ka giid-autojuht endaga vette kaasa, kes vajadusel aitab ja juhendab, kuid me ei tundnud, et see vajalik oleks olnud) ja viis linna tagasi. Vetteminek oli kaldalt ning kivine (soovitame jalga panna ujumisjalanõud), kuid korallid ja kalakesed ei olnud veepiirist sugugi kaugel. Tuur sisaldas vajalikku varustust (ujumislestad, mask ja toru), mille sobivust sai enne sõidu alustamist proovida. Avastamisrõõmu jagus ja sai näha kalakesi ning erinevaid koralle. Selline personaalne snorgeldamisretk kaldalt vetteminekuga maksab 25 JOD (~32 EUR), kuid kui soovid ka giidi, siis küsiti veel lisaks 20 JOD (~26 EUR).

Lühemalt snorgeldamise seikluselt tagasi tulles saime ülejäänud seltskonnaga kokku ja läksime uurima, mida Aqaba linnal meile pakkuda on. Kuumus oli päris suur, kuid sammusime vapralt uutele vaadetele ja seiklustele vastu.

Tänavad pakkusid parajalt koloriiti, varjus magavaid loomi ja kaupmehi ja ka paar kenamat nurka piltide tegemiseks. Kuna meil oli päike juba pähe löönud ja ramadani ajal teiste suhtes liiga ebaviisakad ei oleks, siis sõime vaikselt ühes tänavanurgas mooruspuu marjade maitselist jäätist. Ostsime ka suveniire, mille valik oli pigem kesine. Lisaks uudistasime põgusalt avalikku randa, mis keskpäeva ajal oli täiesti välja surnud ning ei olnudki võimalik välja selgitada, kas välismaalasena oleks mõistlik seal aega veeta või mitte. Kempinski hotellipersonal igal juhul sinna randa minna ei soovitanud. Linn on väike ning sellele saab üsna kiirelt ringi peale teha.

Aqaba Aqaba ja šopinguvõimalused Avalik rand Aqabas, kus meil peatuda ei soovitatud Kohaliku kaubavalikuga tutvumas Pildistamiseks leidus ka veidi kenamaid nurgakesi Mooruspuu marjade maitselist jäätist proovimas

Õhtu veetmiseks tundus ideaalselt sobivat varem mainitud Kempinski hotelli 7. korruse lounge, mida julgeme kindlalt soovitada. Kuigi esmalt märkad siin imekaunist vaadet, siis õige pea tajud ka head teenindust ja üleüldist meeldivat laid-back õhkkonda. Jookide juurde käib alati ka väike suupistevaagen soolalõhe, veisesingi, oliivide jm valikuga. Oliivid kiitsid enamik meist ülimalt heaks – ka need, kes oliive tavaliselt ei söö. Loungeist jalutasime uuesti linna ja leidsime õhtustamiseks kohaliku toiduvalikuga Khubza & Seneya. Toidud olid tõesti maitsvad ning hinnad mõistlikud.

Luksushotellist otse kõrbesse – tere tulemast Wadi Rumi

Uus päev oli käes ning kuna meil oli vaja jõuda juba kella 9-10 vahel 60 km eemal asuvasse Wadi Rumi kõrbesse, siis alustasime päeva varase hommikusöögiga. Mauri oli meie autojuht sellel ja kõikidel järgnevatel päevadel ning organiseeris rendiauto, mis mahutaks 6 inimest ja ka kõigi pagasi. Meie Hyundai H-1 mahutaks teoreetiliselt isegi kuni 9 reisijat, seega ruumi jagus meile piisavalt. Rendiautoga oli mugav Jordaanias ringi liikuda, ühistranspordiga nii lihtsalt Wadi Rumi saanud ei oleks. Sõit kestis koos tankimispeatusega umbes poolteist tundi. Alale saamiseks oli vaja läbida Wadi Rum Visitor Center ja lunastada tempel (mille saab Jordan Passiga tasuta). Oma auto saime jätta turvalisse parklasse, kust edasi liikusime kastiga Toyota maasturiga.

Hyundai H-1 rendiauto oli mõnusalt ruumikas Alustasime teekonda Aqabast Wadi Rumi Meie sõiduvahend Wadi Rumi kõrbes pakkus ka adrenaliinirohkeid elamusi Tee joomise paus Wadi Rum Wadi Rum Wadi Rum Liis ja Priit Mauri

Meie rendiauto jäi ööseks parklasse koos kohvritega ja tagasi tulles olid kohvrid alles – seega võib eeldada, et parkla on turvaline. Mõnel kõrbetuuri pakkujal on ka uhkemad maasturid, mille kastile on katuski peale ehitatud. Kindlasti tuleb selga panna mugavad riided ja jalanõud, sest Wadi Rumis parimate vaadete saamiseks on vaja palju ronida. Samas kedagi selleks ei sunnita ning on võimalus ka telgis istuda ning teed juua. Kõrbesõidu ajal võib tuule käes jahe olla ja liiv silma lennata, seega on soovitatav võtta kaasa päikeseprillid.

Samuti ei tohi unustada peakatet – valdav osa retkest veedetakse lauspäikese käes. Tõdesime, et parim viis ajude pudruks keemise vältimiseks on siiski kohalik rätt pähe siduda. Kõrbes olid imelised vaated – kõik külastatud paigad tasus kindlasti läbi käia.

Lisaks õnnestus meil nn boss-beduiiniga kokkuleppele saada, et meie autojuht viiks meid autentset rongisõitu ja sellega kaasnevat show’d vaatama. Seda võimalust oleks olnud patt mitte kasutada, sest see atraktsioon sisaldub samuti juba enne reisi soetatud Jordan Passi hinnas.

Ajalooline rongisõit Wadi Rumis: teekond läbi 1916. aasta.

See rongisõit pakkus ainulaadset ja kaasahaaravat kogemust, mis viis meid teistsugusesse ajastusse, et olla tunnistajaks ühele ajaloolisele võitlusele ja tolle aja väljakutsetele. Reis algas Hijazi “raudteejaamast”, kus koos Ottomani sõduriteks riietatud näitlejatega rongile astusime.

Mööda Wadi Rumi kõrbemaastikku vuhisedes viidi meid ajas tagasi 1916. aastasse, kus saime olla tunnistajaks konfliktile Ottomani impeeriumi ja araabia mässuliste võitlejate vahel. Reis oli täis põnevust ja seiklusi, kuulsime auruveduri helisid ja raudteerööbaste kõlisemist, tundsime mootoriõli lõhna ja nägime ka rongilt Wadi Rumi maastikku oma iseäralike geoloogiliste moodustistega. Istuda sai nii avatud (seinte ja katuseta) kui suletud vagunis.

Seiklus võttis pöörde, kui liikuva rongi kõrvale saabusid rongi varitsevad võitlejad oma kaamlite ja hobustega, kes otsustasid Ottomani varustusliini katkestada. Rongil olevad sõdurid astusid ägedasse lahingusse, tulistades neid vintpüssidest. Realistlikkust suurendas eriefektide ja pürotehnika kasutamine, mis lõi illusiooni tegelikust lahingust. Sellest hoiatati meid enne rongisõidu algust ette, sest turistide seas oli nii väikelapsi kui ka vanemaid inimesi, kelle jaoks võib selline kogemus olla veidi ehmatav.

Kuna sõit algas ühest kohast ja lõppes teises, siis meie autojuht Sultan tuli sõidu lõppu meile järgi, et saaksime oma programmiga jätkata.

Pärast rongisõitu oli meil programmi järgi kavas veel peatuda ühe seenekujulise kivi juures, ühes kanjonis ja siis kalju äärel päikeseloojangut vaadata. Kiviseene (Mushroom Rock) juures väga palju midagi teha ei olnud, kuid vaatasime selle ja teised ümbruskonna kivid üle ning seejärel ootasime kuni meie autojuhil võrkpalli mängimisest isu täis sai … Meie otsustasime energiat säästa.

Järgnevalt sõidutati meid kanjonisse ja pandi ühes otsas maha, et kanjon jala omal käel läbida. See oli üsna väsitav, aga oma olemuselt huvitav ja palju silmailu pakkuv matk. Liiva sees sumpamist oli omajagu, lisaks ka mõnes kohas kividest üles ronimist. Kanjoni lõpus ootas meid üks hea liivadüün, mille otsast oli võimalik ka lumelauaga alla lasta. Ainuke julge oli Berle, kes haaras laua kaenlasse ja marssis mööda düüni üles. Peab tõdema, et see oli füüsiliselt väga raske ja ronides tuli hingamiseks teha päris omajagu pause. Alla lasta oli väga äge ning kui võimalus tuleb, siis kindlasti prooviks uuesti.

Kui liivalauatamine oli tehtud, liikusime edasi kalju juurde, mille otsast oleks võinud avaneda uhke vaade päikeseloojangule… Paraku õnn ei olnud meie poolel – pilved parkisid end päikese ette ega lahkunud sealt enne hilisõhtut.

Wadi Rumi ajalooline rong seestvaates Kastiautosõit pakkus lõbusaid elamusi Berle ja Mihkel uusi kõrgusi püüdmas Mushroom Rock Turistikas Wadi Rumis Tõuse ja laskumisi leiab Wadi Rumis palju Liivalauatamine Wadi Rumis Koht, kus lootsime päikeseloojangut näha Sõidame telklaagrisse ja kõrbe-õhtusöögile

Wadi Rumi kõrbe külastamine on kindlasti põnev ka filmihuvilistele, sest siin on filmitud sellised Hollywoodi linateosed nagu Marslane, Star Wars: The Rise of Skywalker, Star Wars: Rogue One, John Wick: Chapter 4, Aladdin ja mitmed teised.

Õhtu ja ööbimine Wadi Rumi kõrbes

Pikk ja seiklusterohke päev oli õhtusse jõudnud ning maabusime oma telklaagrisse Magic Bedouin Star. Vaata ka hotelli kodulehte siit.

Tegemist on üpris lihtsa laagriga, kuid igas telgis on siiski olemas elekter, et veidi valgust saada ja näiteks telefoni laadida. Ööbimiseks mõeldud telkidel on maast veidi kõrgemal olevad puidust põrandad ja seal peal vaip. Seinad on valmistatud villasest kangast. Voodid olid telkides lihtsad, tekid-padjad samuti. Luksust ei tasu kindlasti selles konkreetses laagris oodata, sest ka veega oli seal kitsas (hommikuks oli see täiesti otsas, seega dušš jäi ära).

Õhtusöögiks, hommikusöögiks ja vaba aja veetmiseks oli laagris suurem telk, kus oli elekter, väikesed pingid-lauad ning telgi keskel ahi. Võimalik oli osta kohalikku toodangut nagu seep ja parfüümid, raha eest sai teha ka vesipiipu (5 dinaari ehk umbes 6 eurot), tasuta olid mõned lauamängud ning noolemäng.

Söögid olid telklaagris väga lihtsad, ei tasu suurt gurmee-elamust oodata. Esile tuuakse lihtsust – ehk elu, mida beduiinid alati elanud on. Mõistlik oleks seal peatudes mõned snäkid omale kaasa võtta. Enne õhtusööki (kana ja juurviljad) näidati meile, kuidas õhtusöök liiva seest välja kaevatakse ja selgitati, kuidas täpselt seda küpsetama peab:

1. liiva sisse tehakse auk, siis sinna sisse lõke;
2. kui järel on söed tõstetakse kahe korrusega metallist pann auku, kaetakse metallist kaane ja vaipadega;
3. seejärel kaetakse vaip liivaga ning tehakse selle peale lõke;
4. kana küpseb seal umbes kaks tundi, kaamel vähemalt kolm, vahel isegi rohkem. Toidul on suitsune maitse.

Veetsime õhtu laagri omanikuga juttu ajades ja kohaliku elu kohta teadmisi kogudes. Ta kirjutas söega ahju peale araabia keeles meie kõigi nimed ja ka Estraveli ning Estonia. Magic Bedouin Stari omanikule meeldis Estraveli nimi – täpsemalt selle ühesõnalisus ja arusaadavus ning mainis, et soovib võib-olla tulevikus ka oma laagri nime veidi lihtsamaks muuta.

Päev on olnud tegevusrohke ning südaööks suundusime ära telkidesse.

Meie võõrustaja ja Magic Bedouin Star omanik Raad Õhtusöögi väljakaevamine Telgid olid tagasihoidlikud, aga varustatud elektriga

Kaamliretk Wadi Rumis

Hommikul oli taaskord varajane äratus, et jõuaksime enne suuremat kuumust kaamlisõidust rõõmu tunda.

Meie autojuht viis meid kaamliparki ja sõitis meid küla lähedal asuvasse lõpp-punkti ootama. Kaamlisõit oli vahva ning vaatamata hirmudele tegime kõik selle väikese rännaku läbi. Üle kõrbe oli kuulda kilkeid kui kaamel püsti tõusis. Kadi jalad olid kaamlite poolt armastatud pulgakesed, mida mokkadega kõditada .

Koos kaamliretkega sai läbi ka meie seiklus kõrbes. Autojuht viis meid tagasi parklasse, kus jätsime temaga hüvasti, andsime üle Eestist toodud kommikarbi ning alustasime oma rendiautoga sõitu Petrasse.

Jordaania reisi üks kõrghetk – Petra ajalooline kaljulinn

Petrasse jõudes tegime kiirelt check-in´i oma järgmises ööbimiskohas ning läksime lõunat sööma. Majutus oli meil tavalises väikeses hotellis nimega Shaqilath Hotel. Meie toad olid kolmesed, seega võtsime kaks tuba, millest üks juhtus olema hotelli uuemas, teine vanemas osas. Uuema osa tuba oli väga viisakas ja korraliku vannitoaga. Vanema osa tuba oli aga väga väikese vannitoa ja mitte kõige värskema välimusega. Hind aga oli mõlemal toal sama, kuigi majutuskogemus võib olla väga erinev.

Lõunasöögiks valisime ühe buffet-restorani nimega Al Qantarah Restaurant. Toitude valik oli hea, eriti soolase toidu oma, mida mõned meist võtsid juurdegi. Buffet-lõuna hind oli 10 JOD (umbes 13 EUR), mille sisse ei kuulnud joogid, kuid need sai igaüks lisaks juurde osta.

Kõhud täis ja olime valmis minema UNESCO maailmapärandi hulka kuuluvat imelist Petra linna avastama.

Petra ajalooline kaljulinn on üks erakordselt meeldejääv paik, kus tuleb Jordaaniat külastades kindlasti ära käia. Vanal ajal elanud meistrite ja arhitektide üllatav talent on loonud koha, mis kuulub mitte ainult Lähis-Ida, vaid võib-olla ka terve maailma kõige põnevamate ja kaunimate sihtkohtade hulka. Juba alates 1985. aastast on see piirkond kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Samuti on see kogu Jordaania tähtsaim turismisihtpunkt.

Vaatamisväärsusele on võimalik läheneda kahte moodi:

Üks variant on minna peaväravast ja siis n-ö jooksvalt vaadata, kas jaksad kuni Ad Deirini (Monastery) välja minna või soovid kuskil otsa ringi keerata ja tagasi minna. Jalga tuleb panna kindlad ja mugavad jalanõud, sest ronida on vaja nii mööda treppe kui ka isegi mööda kive. Petra ajaloolised varemed on suhteliselt suure ala peal laiali. Edasi-tagasi retk peaväravast Monasteryni ja tagasi on 22 kilomeetrit pikk.

Teine variant on leida endale transport, mis võimaldab Petrale läheneda tagumise värava kaudu (asub väikese Petra juures). Kuigi kokkuvõttes on selliselt lähenedes ja Petra peavärava poole liikudes tee kokkuvõttes lühem, ei pruugi see lahendus kõigile parim olla. Nii näed küll ära ka väikese Petra, aga sealt on Al Deir (Monastery) juurde veel päris pikk maa minna (üle 6 km). Võimalus on maksta 5 JOD inimese kohta sealsamas asuvas oranžis kioskis, mille järel sõidutab kohalik sind selle 6 kilomeetrit kastiautoga lähemale (aga vaid selle osa, kus on sõidutee). Meie juht oli ilmselgelt Ott Tänaku teisik ning istmelt maha lendamise vältimiseks tuli küünte ja hammastega kinni hoida.

Pärast 6-kilomeetrist kiiruskatset avastasime, et ees on kaljud, mida autoga ületada ei saa. Ehk meid ootas ees parajalt pikk, mööda kalju ääri ja treppe üles-alla matkamine. Sel korral otsustas Kadi olla hulljulge ja ronida muula selga. Kõrvaltvaatajana nägi see päris hirmus välja, sest muul kihutas sellise hooga minema kapates mööda treppe üles alla-nii, et silm ka ei pilkunud. Hoidsime ülejäänutega hinge kinni vaadates, kuidas Kadi pea ees muulaga koos treppidest laskub ja siis jälle nurga tagant (õnneks) paistab.

Kadi räägib: “Sain sellise elamuse, mis jääb elu lõpuni meelde. See oli ühe korraga nii jube kui ka nii põnev. Kuidas üks loom suudab sellise usinusega treppe võtta? Vahepeal küll said mu jalad vastu kaljusid kraapida – aga ikkagi ta viis edasi!”

Al Beida (Väike Petra) Julge Kadi Muula otsas Treppe ja ronimist on Petras palju

Pärast pikka marssimist jõudsime lõpuks Petra kuulsa Monastery, Al Deir’i juurde. Kuna see on Petra traditsioonilise matkamarsruudi lõpp, siis seal oli väike kohvik, kus sai hinge tõmmata, värsket mahla nautida ja jalga puhata. Meie jaoks oli see aga alles algus, sest ees ootas taaskord treppidest tõus ja laskumine ja 11-kilomeetrine matk Petra peaväravani.

Petra on uskumatult ilus koht ja kui vähegi võimalus, siis korra elus võiks seal ära käia. Kõik need suursugused ehitised nagu Varakamber (Treasury – Al Khazneh), Royal Tombs – kaljude sisse on kaevatud Petra kõige muljetavaldavamad matmispaigad, Urn Tomb, Colonnaded Street, SIQ, The Great Temple, The Monastery (Al-Deir). Silmailu on iga nurga ja käänaku taga ning tohutult ilusad vaated rabavad sind iga kõrgema koha ja kivi otsas.

Kindlasti tuleb arvestada, et kui kõike näha soovid ja rahulikult nautida, kulub Petras matkamisele terve päev. Loomulikult on kohalikud kogu Petra pikkuses suveniiride müümisega ametis ja hinnad on väga seinast seina. Kui ostad mõne vidina kuskil poole tee peal, siis on suur tõenäosus, et see on kaks korda kallim, kui peasissekäigu juures.

Al Deir – Monastery 11-kilomeetrisel lõigul leidus nii mõnigi ostlemisvõimalus Leidus ka kitsamaid käike Petra Suure Templi varemed Al-Khazneh ehk Varakamber Petras Meie Al-Khaznehi imetlemas Mauri nautis vaadet ka veidi kõrgemalt platvormilt 2 kilomeetrit n-ö lõpusirget Raskem teekond on tänaseks seljataga

Peale Petra külastust võtsime sammud hotelli suunas

Avastasime, et kohalik raha on kenasti ära kulunud ning oleks vaja varusid täiendada. Kui sealkandis tekib vajadus sularaha järele siis näiteks Mövenpick Resort Petra hotellis, kuhu meil sõbralikult siseneda lubati, on üks pangaautomaat ning hotellist mõni samm edasi ka valuutavahetuse punkt.

Tee ääres sai tehtud ka väike kohvipaus, et uurida kuidas kõige otsem tee hotellini viib. Selgus, et Google Maps on selles piirkonnas veidi iganenud ja seal, kus peaks tänav olema, oli praeguseks juba maja ette ehitatud. Õnneks tuli meiega samasse kohvikusse taksojuht, kes mõistis inglise keelt ja oskas meid suunata kena, otse hotellini viiva trepi juurde. Selle trepi osas me enam vaimustuses ei olnud, sest jalad peaaegu keeldusid veel treppe ronimast ja samme tegemast. Muidugi oleks saanud ka mööda sõiduteed hotellini, aga see oli mitu kilomeetrit pikem ring ja seda ei oleks meist keegi enam jaksanud läbida.

Kui olime end hotellis värskendanud, siis suundusime õhtust sööma The Oriental Restaurant´i. Kuigi Tripadvisoris on selle restorani hinnanguks antud 4 tärni, siis tõenäoliselt ei õnnestunud meil valida samaväärseid toite, sest üldine arvamus sellest söögikohast jäi pigem keskpärane. Mõni meist aga proovis just seal kaamli lihast tehtud burgerit, mille pihv tegelikult ei erinenud maitselt olulisel määral veiselihast ning selle kogemuse põhjal oli samuti pigem tuim. Samas uus asi jälle, mis proovitud. Värskelt pressitud apelsinimahl ning mündi-sidruni mahl olid loomulikult väga head.

Järgmine peatus: Hilton Dead Sea Resort & Spa ja Surnumeri

Hommikusööki sõime samas hotellis, kus ööbisime. Toiduvalik oli Shaqilath hotellis väga-väga tagasihoidlik, kuid suurema nälja sai kustutatud. Soovi korral röstiti saia ja küpsetati värske omlett. Kokapoiss jäi muidugi meie kõrvallauas istuvaid kauneid neiusid liiga kauaks vaatama ja põletas esimese ringi röstsaiu maha .

Meie järgmiseks sihtkohaks on Surnumeri, mille äärde saab Petrast sõita erinevaid teid pidi. Osa neist on käänulisemad ja mõni teine veidi sirgem, aga ilmselt kõige huvitavam marsruut on selline, mis kulgeb mööda Surnumere kallast.

Meie valitud teekonna esimene pool oli üsna käänuline ning tuli ette kohti, kus tee oli kinni ja tuli jätkata väikese ringiga. Põnev oli aga see, et Petra juures olime me (nutikella GPS-i andmetel) kohati enam kui 1700 m kõrgusel merepinnast, kuid Surnumeri ise on 400 m merepinnast allpool. Kõrguste vahe oli kokku üle kahe kilomeetri ning kordi, mil sõidu aeg kõrvad lukku läksid, ei jõudnudki lõpuks enam kokku lugeda. Vaated olid see-eest väga ilusad ning juhile puhkuse andmiseks ja pildistamiseks tegime sõidu vahele nii mõnegi pausi. Kui Surnumeri juba paistis, läks ootusärevus väga suureks ja jaks autos istuda sai otsa.

Vaated Petrast Surnumere äärde sõites olid imelised Meie rendiauto See ongi Surnumeri

Saabusime viietärnihotelli Hilton Dead Sea Resort & Spa.

Hotellile olid meie ootused kohati üsna kõrged – eks olime reisi alguses Aqaba Kempinski hotellis ka omajagu poputamist saanud… kuid saabudes ei vastanud kõik päris sellele, mida ühelt Hiltoni hotellilt oodata võiks. Puudujääke oli nii puhtuses kui ka selles, et õhtul väljas à la carte restoranis laua saamine oli paljude jaoks katsumus omaette. Basseiniala oli kena. Meie professionaalsed reisikonsultandid soovitavad Surnumere-äärsete 5* hotellide seas kaaluda ka teisi valikuid.

Disaini poolest pakkusid hotelli Petra-nimelises majas olevad standardtoad omamoodi huvitavat lahendust: vannitoale sai suure seina ette tõmmata või soovi korral täiesti eest ära lükata. Ka selles hotellis peatudes tuleks arvestada sellega, et (ka kingituseks kaasa ostetud) alkohol konfiskeeritakse või palutakse jätta hoiule või oma rendiautosse.

Kohvikute, baaride ja restoranide menüüs hindu vaadates tasub jälgida ka seda, et hinnale lisandub veel kaks maksu, millest üks on teeninduse eest. Kuna me jagasime mõningaid ühiseid kulutusi ka Splitwise rakenduse abil, siis ei olnud õnneks vaja ise kuigi palju arvutamisega tegeleda.

Hotelli vahetus läheduses asub ka üks väiksemat sorti kaubanduskeskus Samarah Mall, kuid kuna tegemist on vaiksema piirkonnaga, siis midagi muud hotelli läheduses teha ei ole. Seega saame hotelli soovitada vaid neile, kes soovivad Hiltonis basseini ääres puhata, hotelli territooriumil aega veeta ning seal samas Surnumeres ujuda.

Kaubanduskeskuses on mõned söögikohad, mida ka meie külastasime. Näiteks Elite Restaurant & Cafe, kus proovisime erinevaid roogasid, millest igaüks oli omamoodi maitsev. Salatid olid tohutult suured ja kui tahta lisaks salatile ka praadi süüa, siis soovitame salati võtta kindlasti kahe peale. Proovisime seal ära ka magustoidu kunafa (tuntud ka kui knafeh), mis oli omamoodi hea, kuid ühe kogemuse põhjal on sellele raske lõplikku hinnangut anda. Ka selles restoranis pakuti selle reisi jooksul meie lemmikuks saanud mutabali, mis oli väga hästi tehtud. Tegemist on Lähis-Ida dipikaste või meie mõistes saiakattega, mida tehakse klassikaliselt baklažaani ja oliiviõliga ning millel võib olla ka kergelt suitsune maiste.

Reisi viimane päev – puhkus Surnumere ääres

Otsustasime viimasel päeval võtta aja maha, et puhata keha (eriti jalgu) ja vaimu ning sulistada ka Surnumeres. Mõned meist tegid proovisupluse ka eelmisel päeval.

Surnumeri ei ole tegelikult meri, vaid järv, mis koosneb kahest nõost ja paikneb Jordaania ja Iisraeli piiril, 408 meetrit allpool merepinda (maailma madalaim koht). Järve pikkus on 72 km ja laius 14 km. Kuigi ümberkaudsed jõed toovad Surnumerre iga päev kuni 7 miljonit tonni vett, aurustab Jordani oru kuumus selle kiiresti. Järele jäävad mineraalid ja soolad, mis muudavad selle maailma üheks soolaseimaks järveks. Sealne vesi on ligi kümme korda soolasem kui Vahemeres ja seetõttu ei leidu seal ka elu (v.a mõned bakterid).

Surnumeres hulpimine oli huvitav kogemus, sest looduses on sarnased veekogusid vähe, kus sellist elamust kogeda saaks. Vee alla sukeldumine ei oleks ilmselt kõige mõistlikum tegu, sest niivõrd kõrge soolasisaldusega vee suhu või silma sattumine ei ole kuigi meeldiv. Kadi testis seda omal nahal ja võib kinnitada – parem ära sukeldu !

Küll aga kütkestasid meid seal järves justkui teistmoodi kehtivad füüsikaseadused – ehk vees olles ei saa justkui tavalist ujumist harrastada, vaid käituda tuleb nii, et tasakaal ära ei kao ja kogemata kummuli ei käiks.

Pooleldi lamades olles oli väga mõnus hetkeks lõõgastuda ja lasta end veel lihtsalt kanda. See on täitsa teistmoodi kogemus ja rahulikult hulpides saad ümbritsevat keskkonda jälgida. Kui vesi liiga soolaseks läheb, siis oli võimalus end sealsamas rannas asuvate duššide all soolast puhtaks loputada. Siiski ei saa avaliku duši all nii põhjalikku pesu, et nahk pärast ei kipitaks ja üpris kiiresti tekkis soov oma tuppa päriselt pesema minna, sest pisikeste magneesiumkloriidi soolakristallide ja vee segu jätab nahale ka kergelt õlise kihi, mida lihtsalt loputades maha ei saa.

Hiltoni hotelli infinity-bassein ja Surnumeri Surnumere-äärne rannariba Hiltonis Nautisime, kuidas vesi kannab Samarah Mall kaubanduskeskus, mis asub Hilton Dead Sea hotelli vahetus läheduses Restoran Ocean, Samarah Mall kaubanduskeskuses Surnumeri

Hea teada: korraga on soovitatav Surnumeres viibida 10-15 minutit, kuna soolane vesi võib selle aja möödudes naha kipitama ajada. Samuti ei ole Surnumerre meeldiv minna päikesest põlenud nahaga või teiste pindmiste nahavigastustega. Samal põhjusel võiks ka keha raseerimise või habemeajamise eelmisele või kui oled väga tundlik, ka üle-eelmisele päevale jätta.

Mauri aga soovis viimasel päeval külastada Jerashi varemeid, mis asusid pooleteisetunnise autosõidu kaugusel.

Jerash

Peale hommikust jooksuringi ligi 400 meetrit allpool maailmamere veetaset sõitsin Jerashi. Seda paika (Rooma-aegse nimega Gerasa) kutsutakse ka Lähis-Ida Pompeiiks.

Tegemist on ühe paremini säilinud antiikaegse linnaga, kus on mälestisi nii Vana-Kreeka kui Vana-Rooma (Bütsantsi) perioodist. Sissepääs arheoloogilisse kompleksi on kohapealt ostes välismaalastele “tühised” 20 korda kallim kui jordaanlastele – 10 dinaari, aga Jordan Passiga oli ka see pääse juba hinnas.

Jerashis sai rahulikult ringi liikudes ja pildistades tehtud enam kui 5 km pikkune jalutuskäik. Iidsed sambad, tänavad, templite varemed, kaks amfiteatrit (neist lõunapoolsema kõrgeimale tribüünile ronimine oli päris hea trenn) jne… Fotodelt saab paigast parema ettekujutuse. Kohapeal on väga palju suveniirimüüjaid, sissepääsu juures asub lausa väike basaar.

Jerash asub Surnumere-äärsest Hiltoni hotellist veidi vähem kui 100 km kaugusel. Minnes õnnestus sinna sõita enam-vähem Waze’i juhiste järgi. Tee viis läbi Ammani äärelinna, kus laupäeva lõuna paiku oli liiklus talutav. Tagasisõidul jäin ühes kohas ümberreastumisega hiljaks ning Waze suunas mu läbi kesklinna. Sealne liiklus õhtusel ajal (parajasti käisid ka ramadani lõpuga seotud pidustused) oli kahtlemata juba elamus!

Üldiselt soovitatakse turistidel väga Jordaanias auto rentida, kuid ei soovitata sellega sõita Ammanis ega pimedal ajal. Mul õnnestus mõlemat kogeda – hotellini tagasi jõudes oli päike ammu loojunud, kuid tagantjärele oli see huvitav mälestus . Mõõtmetelt ikkagi suhteliselt suur ja kõrge auto andis võib-olla mingi eelise ja kohale ma jõudsin.

Jerashi varemete lõunapoolne värav Zeusi templi varemed Kohalikud ehted ja nende valvur Herodes Atticuse varemed Jerashis Rooma teatri varemed Jerashi varemed

Tagasi koju: Amman – Istanbul – Tallinn (ja lendudest lähemalt)

Lend Ammanist väljus kell 09.50 ja kuna me ööbisime Ammanist eemal, oli äratus väga vara, lausa kell 04.40 hommikul. Õnneks olime kohvrid juba eelmisel õhtul enam-vähem kokku pakkinud, mis lubas meil hommikul tegeleda vaid ärkamise ja hotellist välja registreerimisega.

Google Maps trikitas meiega reisi jooksul ka teist korda ning juhatas meid esimese hooga lennujaama tagumise värava juurde … ehk saime ka veel hommikul veidi seigelda . Lisaks oli lennujaamas ka meiesugustel kogenud reisijatel keeruline tuvastada, kuhu täpselt rendiauto parkida tuleb. Seega soovitame selleks veidi aega varuda, et parklas õige koht ja inimene üles leida.

Ammani lennujaam aga ei ole tegelikult kuigi suur ning terminalis orienteeruda oli lihtne. Lennueelse julgestuskontrolli läbimine käis samuti suhteliselt kiirelt ja peagi istusime oma värava ees.

Tasub mainida, et kõikide Turkish Airlines’i lendude puhul jättis parima mulje meie esimene Tallinn – Istanbul lend vahepeal aastaid lennukeelu all olnud Boeing 737 MAX-iga. Ruumi tundus väga lahedalt olevat ja personaalsed ekraanid olid samuti suured. Kõik ülejäänud lennud toimusid mõne Airbus 320 modifikatsiooniga, kus oli mugavusi veidi vähem. Personaalsed ekraanid olid samas sealgi olemas, kuid väiksemad ning ka WiFit neis lennukites polnud.

Süüa-juua annab Turkish Airlines hästi. Sooje eineid pakuti igal pool (isegi Amman – Istanbul lennul, mis oli tegelikult üsna lühike) ja jooke samuti. Viimastest tasub proovida airaani ja võimalusel ka mõnda Türgi veini. Pardatoitlustuse võimalustest saab parema pildi Turkish Airlines’i kodulehelt, kuid pearoa osas oli pikematel Eesti ja Türgi vahelistel lendudel kaks valikut, lühematel lendudel valikuvõimalus puudus.

Kokkuvõtvalt lendudest – kitsakerelises lennukis on pardakogemuse poolest Turkish Airlines’i turistiklass oluliselt parem muude Euroopa lennufirmade äriklassist.

Üldine info ja soovitused Jordaaniasse reisimise kohta

Riiki sisenemiseks on ametlikult vaja viisat ja QR-koodi, mille saab pärast internetivormi täitmist.

Ammani kaudu siseneva turisti jaoks on tavaliselt parim variant osta internetist ette Jordan Pass. Selle hinnad algavad 70 dinaarist ja see katab nii viisamaksu (40 JOD) kui ka kõigi olulisemate vaatamisväärsuste sissepääsud (vaata kõiki siit). Viimastest kallimana maksab Petra üheks päevaks 50 JOD, seega on Jordan Passi ostja võidus juba ainuüksi Petra külastamisel.

Aqabast riiki saabudes pole hinnavõit võib-olla nii suur. Meie reisil selgus, et seal viisamaksu ei ole, sest tegelikult pandi meile riiki jõudes passi lihtsalt tavaline tempel ning raha ega Jordan Passi näha ei tahetud. Ka QR-koodi vastu keegi kuskil huvi ei tundnud.

Lähis-Idas on palju riike, mil rahaühikuks dinaar. Jordaania oma pole neist kaugeltki kõige kallim, kuid siiski on üks JOD väärt tervelt 1,3 eurot. Maksmisel eelistatakse alati sularaha (odavamate kohtade või nt taksode puhul ei pruugi kaardimaksevõimalust olla). Kviitungi saamine sularahamakse eest võib ka väga problemaatiline olla.

Söögid olid Jordaanias üllatavalt head ning väljas söömine on pigem taskukohane. Alkoholi muidugi kohalikud söögikohad enamasti ei paku, aga rahvusvahelistes ketihotellides saab kalli raha eest soovi korral ka seda.

Meie reisi ajal kestsid just ramadani viimased päevad, aga tegelikult see meid ei mõjutanud. Aqabas ei pannud me paastuaega väga tähelegi ja ka söögikohad olid päevasel ajal avatud nii Wadi Rumis kui ka Petra juures Wadi Moussas.

Küsi nõu või pakkumist meie reisikonsultandilt