Ridgeway – pronksiaja inimeste sissetallatud matkarada

Londonist pooleteist tunni kaugusel asuvat Ridgewayd nimetatakse Inglismaa vanimaks teeks. Pronksiajal ühendas see tee Dorseti rannikut Norfolkiga, täna käib 5000 aasta eest sissetallatud tee läbi karjaväravate ja mööda iidsetest hauakääbastest. Pronksiaegsete inimeste tegemisi jääb jalgu igal sammul.

Ma pean selle kohe ära rääkima! Ilmselt üks erilisemaid kohti Ridgewayl – ja kindlasti põhjus see matkarada valida – on Uffingtoni hobune üsna raja lääneosas. Lõuna-Inglismaa lauged kriidikuplid Chilterni mäed, mille harjal Ridgeway suures osas kulgeb, on muidu ka ilusad vaadata, nii lammastega kui ka ilma ja nii ratsa kui ka jala, kuid Uffingtoni küla lähedal on ühe kriidimäe rohukamarasse kriibitud valge jooksev hobune.

MATKAJA SILM VAEVU NÄEBKI HOBUST. Mitte et selle juurde ei lubataks, vaid see polegi tehtud inimese silma jaoks. Seda näeb hästi ainult taevast, ilmselt on ta mõeldud vaatamiseks jumalatele, mitte naabrimehele. Aga inimene võib minna ja 110 meetri pikkuse hobuse saba juures murul piknikku pidada ning tunda rõõmu teadmisest, et istub hobuse juures, ning vaadata pärast internetist aerofotosid. Kui tal just pole paraplaani, nagu oli ühel mehel, kui meie hobuse kandis matkasime.

Paraplaan pole selle ime imetlemiseks üldse halb mõte ja aerofotod ka mitte, sest hobune on väga ilus. Siiski tasub ka hobuse kõrvale jalutada ja tal kohapeal selga silitada. Kriidimägede-hobuseid on siinkandis tegelikult rohkem kui üks, aga Uffingtoni oma on kõige tuntum ja kui minult küsida, siis kõige ilusam ka.

Hobune kiidetud, alustame nüüd algusest. Ridgeway on üks brittide ametlikest matkateedest, just nagu meil on RMK neid kaks tükki teinud. National Traile on Inglismaal ja Walesis kokku 15, Ridgeway oma 140 kilomeetriga on neist lühim. Rada on küll mõlemal suunal liikumiseks kenasti märgitud, kuid erinevalt RMK radadest pole tasuta laagriplatse, ööbimiseks tuleb leida raja kõrvalt kämpinguid või majutusasutusi, mida on täiesti piisavalt, lihtsalt rajast pisut eemal.

MEIE OLIME RAJAL MITTE OTSAST-LÕPUNI-JALA-MEETODIL, vaid parkisime hommikuti auto sobivasse kohta ja tulime õhtuks selle juurde tagasi. See andis võimaluse külastada ka ümberkaudseid linnu ning vabama voli rajast eemal kämpinguid otsida, samas pidime nii mõnelgi päeval käima sama teed kaks korda – autost eemale ja pärast tagasi.

Ridgeway algab ühe Lõuna-Inglismaa väikese küla Avebury külje alt Overtoni mäenõlvalt ning enne rajaotsa ülesotsimist tuleb külas kindlasti ringi vaadata. Siin nimelt on teenimatult vähe tähelepanu saanud u 4400 aasta vanune kivirahnude ring, kuhu erinevalt kuulsamast vennast Stonehenge’ist saab päriselt ligidale minna. Kui just lambaid ei karda, sest kiviring asub külakeskuse ümber karjamaadel (väravad tuleb kinni hoida, muidu lambad panevad jooksu!). Ning Aveburys on tuhandeaastane kirik ja sealne Red Lion maailma ainus kiviringi keskel paiknev pubi.

MATKARADA ISE ALGAB PIKA TÕUSUGA, mistõttu tuleb pisut vaeva näha, enne kui silmale avanevad laugete kuplitega vaated. Chilterns võib vabalt olla üks põhjus siia matkale tulla. Teine põhjus võivad olla noodsamad pronksiaegsed inimesed. Ridgeway kubiseb tuhandete aastate vanustest kääbastest, püha- ja hauakohtadest, kirikutest, energiapunktidest ja kriidikunstist.

Energia ja väe asjatundjad räägivad, et Avebury ümber seda jagub ja osa lähtub kiriku kantslist. Leiame karjamaalt künka otsast puudesalust hallipäise vana ning oleme esimesed tunnistajad tema leiule, kuhu kantslist väljuvad energialiinid välja jõuavad. Väe otsimiseks kasutatud metallvardad on kivile toetatud ja mees räägib õhinal, et on just siin just praegu jõudnud oma mitmeaastase uurimistöö finaalini. “The energy spot is here,” ütleb ta meile kutsuvalt ja räägib täpselt, kuidas mitusada aastat tagasi üks kohalik daam siin olulise viljakusriitusega väejooned paika pani. Viljakusega arvatakse seotud olevat ka raja alguse lähedal olev Silbury Hill – munajas küngas, mis on suurim eelajalooline inimkätega tehtud kõrgendik. Legendid räägivad viljakuse kõrval nii sinna maetud kuningast kui ka koti maha jätnud vanakurjast – leidke endale sobiv legend.

ESIMESE KRIIDIHOBUSE NÄEB AVEBURYST ALUSTADES ÄRA JUBA ESIMESEL MATKAPÄEVAL. Ja esimese jälje vanaaegsete inimeste kindlustundest leiab Barbury Castle’ist, kus küll pole enam alles rauaaegset kindlust ennast, kuid linnusehoovi tunneb mäe otsas selgelt ära ja kui tuule käes (paik on üle 250m kõrgusel merepinnast) seisma jääda ja pisut fantaseerida, kujutleb kogu külarahva kaitsvate linnusemüüride vahele küll.

Barbury kindlusest edasi kulgeb rada mööda võrratute vaadetega mäeharju rohelisel muruvaibal, sõbralikult koos lammaste ja lehmadega. Ja kui te mingil põhjusel Barbury Castle’is ei käinud, avaneb võimalus rauarahva mäekindlustes mõtteid mõlgutada veel Liddington Hillil (mis on ka raja kõrgeim paik, 276 m üle merepinna), Uffingtonis ja hiljemgi.

Kui palaval matkapäeval pikka sirget kruusateed astudes igav hakkab, teeme põnevust kujutlusega, kuis selsamal teel vanad roomlased Yorki läksid. Kruusatee saab kohe täitsa uue näo. Kui seegi enam ei aita, astume kõrvale: rajal on puust silt “To Bishopstone”, mis viitab üle roheliste teletupsukuplite. Tee viib üle nende ja nende vahelt läbi ning üle mitme-mitme karjamaa – pole siin teid ega hingelist.

SULGEME HOOLIKALT KÕIK VÄRAVAD, KUST LÄBI TULEME, ning hoiame silmad lahti, sest oleme kohanud ka silte “Beware of bull”. Tollest väravast läksime küll avamata mööda, kasutades pullist teadlik olemist ära selleks, et minna ringi ümber karjamaa. No mine tea, eksole. Aga lisaks lugematutele lammastele ja lehmadele, keda kogu Ridgeway tihedalt täis on, näeb siin ka kümnete kaupa küülikuid.

Bishopstone on lihtsalt üks nunnu küla nunnude külade rivis. Kui valite samamoodi päevamatkade meetodi ning peate matkama “ümber auto”, satute sellistesse ilmselt palju. Kõik nad on üle karjamaade või kraavipervede ühendatud jalg- või ratsaradadega, mis varustatud viitadega, mitu miili (näiteks 3/4) järgmisse asulasse on.
Enne Uffingtoni jääb täpselt raja äärde Wayland’s Smithy, nooremast kiviajast pärit 53 meetri pikkune hauakääbas, mis peidab endas paarikümne inimese hauakambrit. Fantaasia läheb jälle tööle – nendes paikades on vägi!

GORINGU JUURES JÕUAB MATKARADA THAMESI ÄÄRDE (ja kohtub teise matkaraja, Thames Pathiga). Jõe ühel kaldal kulgeb rada ja teisel härrasrahva elu, Thamesi peal võib näha jõelaevadega liikujaid.

Matkajate poolel tuleb jagada maad lehmadega, kes ühel karjamaal on end nii vastu väravat litsunud, et eelistame otsida aia ületamiseks teise koha. No mis sa tülitad teisi keset mäletsemist. Vastaskaldal aga saab imetleda kindlasti mitte odavat poiste internaatkooli, millel on oma jahimaja, kaatrisadam ja muu luksus, ent kui kujutleme viieaastaseid poisikesi terveks kooliaastaks kodust ära saadetavat, ei tundugi see enam luksuslik.

Ühe väikese teeliste kiriku seinas on veekraan ning kirikust võib saada küpsist ja teed-kohvi. Selle kohta on rajal lausa sildid väljas, et kuna aasta eest suleti siinkandis kuulus pubi, mis varem teelisi toitis ja kattis, siis, hea teeline, astu läbi kirikust ja ole ikkagi hoitud. Rada viib risti üle golfiväljaku – vaadake, et pallide ette ei jää!

SEE PUBI MUIDE, THE CROWN, mis siin suletud sai, oli tegelikult meie vaatamisväärsuste nimistus üsna kõrgel kohal, kuna üks inglaste matkaklubi oli soovitanud sealt läbi astuda, vihjates lahketele inimestele, headele toitudele ja tagaaias telkimise võimalusele. Kui end suletud uste ja “For sale” siltide eest leidsime, oli pettumus suur, kuid pubipidajad olid jätnud uksele kirja, kust nende rõõmsat olemist ja head menüüd edaspidi leida võib. Silt oli seks ajaks kaheksa kuud vana, kuid sõitsime ehku peale siiski kohale. Olgu siin matkajatelt matkajatele edasi soovitatud: The Reformation Pub Readingi külje all tasub nii külastamist, söömist kui ka sotsiaalset suhtlemist. Tõsi küll, matkarajast jääb see nüüd eemale, aga meil oli ju õhtuti ja hommikuti auto.

Napilt enne Wallingfordi linna keerab rada jõe äärest eemale, aga kui aega on või õhtu käes, astuge edasi – linnas saab teha armsa jalutuskäigu ja täiendada toiduvarusid ning jõe ääres on ka kena kämping.

RIDGEWAY VÕTAB AGA JÄRGMISE TÄIESTI UUE VORMI: Grims Ditch ehk Sünk’i kraav, nagu me seda Harry Potterist inspireerituna tõlkisime, on pikk sirge eelajalooline perv, milliseid on Lõuna-Inglismaal terve hulk. See siin on kaheksa kilomeetrit pikk. Nende olemus on tänaseni saladus – liiga madal sõjaväele, arvatakse neid piirikraavid olnuvat.

Arheoloogid on vähemalt kokku leppinud, et need pärinevad u 300. aastast enne Kristust. See on üks neist vähestest kohtadest Ridgewayl, kus näeb metsa moodi suuri puid, ning hiliskevadel ja varasuvel on puudealune kaetud sinise kellukavaibaga, mida tasub täitsa spetsiaalselt vaatama tulla.

Pärast Nuttfieldi küla lõikub Ridgeway järjekordse matkaraja, Chiltern Wayga, ning mõne keeru ja künka pärast Swan’s Wayga. Siin hakkas meie aeg otsa saama, ühtlasi olime läbi käinud kõik need rajalõigud, mida eeltöö järgi hinnates oma silmaga näha tahtsime. Parkisime auto Tringi linna raudteejaama lähistele – see jääb täpselt rajale – ja võtsime suuna linnast välja raja idapoolsele otsale.

Siin on hingematvad tõusud hingematvate vaadeteni rajalt juba tuttavate kriidikuplite otsa, napid metsad, ratsarajad ja paar hoiatussilti sõjaväelise tegevuse kohta territooriumil. Ning suur valge lõvi kraabitud samamoodi kriidinõlvale nagu Uffingtoni hobune. Ainult et kui Uffingtonis andis hiigeljoonistus jumalatele edasi pigem hobuse olemuse kui välimuse, siis siin oli tegu naivistlikult selge lõvijoonistusega. Vaidleme pisut, kas kujutatud on lõvi või lõviks pügatud puudlit, kuid teose motiiv jääb uduseks mõlemal juhul. Kui just pronksiajal Inglismaal lõvisid ei elanud.

ENNE LÕPPU LASKUB MATKARADA KORRAKS NAGU KIUSU PÄRAST, et teha uus ja veel imelisem tõus Beacon Hillile – viimane pingutus. Aga 360kraadine vaade, mis siit u 220 meetri kõrguselt avaneb, on väärt iga tõusumeetrit. Snäkiputkat ega suveniirimüüjat ei ole, vaid üks rajaotsa märkiv post ja geodeetiline punkt.

Mäelt paistab ka hiigelkämping, kus ööbimist otseselt ei soovita, aga see on vähemalt siinsamas. Alla külasse viivad kämpingust – mõistagi üle karjamaade, nii et pange väravad ikka kinni – jalgrajad kahte pubisse, mille kämpingumees lahkelt kätte juhatab. Pubis on kohaliku fotoklubi näitus ümberkaudse loodusega ning kuna puudel-lõvi on ka pildil, saame pubirahvalt kuulda, milles kühvel.

Tolle mäenõlva taga paikneb Londoni loomaaia filiaal ning teise maailmasõja päevil kraabitud nõlvale lõvi, teade pommitaja-lenduritele: “Siin on loomad, ärge tulistage!”.

London kubiseb matkaradadest

Kui sa oled Inglismaal ainult natuke aega ja Londonist välja sõitmiseks ei jätku aega, aga matkasaapad sügelevad, siis matkata saab ka Londonist väljumata. Sõidad aga ühistranspordiga sobivasse kohta, astud endale sobiva aja ning siis sõidad tagasi, kuhu tarvis. Lõunaks võtad midagi sellest kohalikust pubist või rahvusrestoranist, mis ette satub. Infot märgistatud radade kohta leiad näiteks siit www.tfl.gov.uk/modes/walking (jah, see on Londoni transpordiameti koduleht).

Veetsime ühe 28 kilomeetri pikkuse novembripäeva Capital Ring Walkil ja saime kõike seda, mida oleme harjunud matkalt otsima: värsket õhku, ilusaid vaateid, erinevat maastikku, metsloomi (täpsemalt papagoikoloonia metsaladvas ja rebased linnapargis) ja pahkluuni muda, aga ka londonlaste jalkaväljakuid ja rangelt piiratud hekkidega elurajoone, hipsterikohvikuid ja kanalipaate. See oli vaevu veerand nimetet rajast – võite ju teha sobiva pikkusega tüki iga kord, kui Londonisse satute, ning ühel heal päeval olete ära näinud kõik, mida see u 120kilomeetrine rada pakub. Et siis ette võtta järgmine linnamatkarada.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 6/2014.