Ringreis Lõuna-Ameerikas: salapärane turismiparadiis

Käia kahe nädalaga kolmes suures riigis – Argentinas, Paraguays ja Tšiilis – ei ole lihtne reisimise ega kirjutamise mõttes. Mauri Saarend vähemalt üritas, kuigi lõuna pool Patagoonias oli augustis talv ja ta peab nagunii sinna tagasi minema.

Valisime oma ringreisi marsruudiks Argentina, Paraguay ja Tšiili. Tähtsaks sai asjaolu, et kõik kolm on Eesti kodanikele viisavabad, aga ka minu suurepärased muljed eelmisest reisist Argentinasse kaks ja pool aastat tagasi.

Kõik kolm riiki on Euroopa mõistes hiiglaslikud ja tegelikult asuvad nii Tšiili kui Argentina põnevaimad kohad kaugel lõunas – Patagoonias. Et aga aastaajad on seal vastupidised, valitseb augustis Patagoonias sügav talv lume ja miinuskraadidega. Nii talve kui ka piiratud aja tõttu jäigi Patagoonia meist seekord külastamata. Mis on kindlasti hea põhjus kunagi tagasi minna.

Argentina

Argentina on maailma suuruselt kaheksas riik ning oma rahvusvaheliselt tunnustatud piirides oluliselt suurem kui kogu Lääne-Euroopa kokku. Argentiinlased ise aga peavad enda omaks ka suurt tükki Antarktikast ja Falklandi saari.

20. sajandi algul oli Argentina üks arenenumaid riike. Tänaseks on ta näinud revolutsioone ja käinud ära majanduskriisi põhjas. Praegu läheb elu küll jälle ülesmäge, ent paljud inimesed on vaesunud ja klassivahed ühiskonnas väga suured.

Hoolimata tõusnud hindadest on elu turisti jaoks soodsam kui enne valuuta devalveerimist ja seda on märgatud: lennukid Buenos Airesesse on täis ning hotellikohti raske saada. On ju tegemist ikkagi ühe turvalisema ja huvitavama Ladina-Ameerika riigiga.

Elu oli kahe ja poole aastaga kallimaks läinud küll. Sõin sama rooga täpselt samas kohas (rahvuslikku grill-liha einet koos joogiga Buenos Airese prestiižikamas kaubamajas) ja maksin selle eest 10 peesot eelmise reisi 6,5 peeso asemel.

Argentinas käies tasub proovida kohalikke sööke – eelkõige igas variatsioonis küpsetatud veiseliha parrillat ja erinevate täidistega pirukaid empanadasid.

Lisaks veinidele on rahvuslikuks joogiks mate – teed meenutav kuum märjuke. Seda juuakse pudelkõrvitsast läbi metallist kõrre, mille otsas on sõel.

Mate joomine on eelkõige sotsiaalne tegevus ja kohalikud käivad pidevalt ringi, matekruus ühes ja termos veega teises käes. Magustoitudest väärib ära märkimist dulce de leche – kondenspiima meenutav, pisut tahkem pruun kreem, mida lisatakse küpsetistele ja jäätisele.

Väljaspool Buenos Airest

Buenos Airesest umbes tunniajase rongisõidu (0,95 peesot!) kaugusel asub Tigre väikelinn, kust saab alguse Parana jõe delta. Deltas, piimakohvi värvi jõgede vahel, on palju väikseid saari, mille vaheline transport on omaette vaatamisväärsus.

Saarte vahel kurseerivaid väikseid mootorlaevu saab peatada paadisillal kätt tõstes nagu taksosid.

Meie käisime ühel saarel söömas ja jalutasime ringi Tigre linnas, mille põhiline vaatamisväärsus tundus olevat suur turg – Mercado de Frutos. Olgugi et nime poolest puuviljaturg, müüdi seal ka kõike muud ja odavamalt kui Buenos Aireses.

Tagasisõiduks valisime märksa kallima ja modernsema rannikurongi – tren de la costa. Kuue peeso sisse kuulus piiramatult vahepeatusi Tigre ja Buenos Airese vahelistes väikelinnades.

Järgmise päeva veetsime linnast 80 kilomeetri kaugusel asuvas hobusekasvatusrantšos. Ratsutamine kujunes vihmase ja tuulise ilma tõttu plaanitust lühemaks, sellevõrra rohkem aega jäi kohaliku veiseliha ning muu hea ning parema söömiseks.

Väidetavasti on Argentina veise-liha maailma parim. Sealsed veised elavad vabalt rohumaadel. Kui nad kord inimeste söögilauale jõuavad, küpsetatakse liha ainult temperatuuriga mängides, maitseaineid kasutamata.

Ka süües lisatakse soovi korral ainult soola, muidu on liha maitse niigi uskumatult hea.

Paraguay

Umbes kümne Eesti suuruse pindala ja kuue miljoni elanikuga pole Paraguay Ladina-Ameerika mastaape arvestades kuigi suur riik. Kaugel meredest, ilma oluliste maavarade ja eriliste vaatamisväärsusteta ei ole Paraguay pakkunud suuremat huvi ei vallutajatele minevikus ega turistidele tänapäeval.

Erinevalt Paraguay naabritest sai see Hispaanialt iseseisvuse ilma verevalamiseta ja hiljem peetud sõjad naaberriikidega olid suuresti Paraguay enda algatatud. Pärast Teist maailmasõda oli Paraguays võimul kõige pikaajalisem diktaator Ladina-Ameerikas, saksa päritolu Alfredo Stroessner.

Paraguayst leidsid sel ajal turvalist varjupaika kolmanda Reichi kõrged tegelased, nagu näiteks kuulus dr Josef Mengele. Stroessner kukutati võimult 1980ndate aastate lõpus ja oma pensionipõlve veedab ta naaberriigis Brasiilias. Paraguayst on aga saanud enam-vähem demokraatlik maa, olgugi sõdureid tänaval palju näha.

Enamik indiaani päritolu elanikke räägib guaranii keelt, mis on hispaania keele kõrval teine ametlik. Inglise keelega pole suurt midagi teha, sellest saadakse aru ainult kallimates hotellides.

Paraguay talv on parim aeg sinna reisimiseks: sooja 20-30 kraadi ja taevas reeglina pilvitu. Seevastu Eesti talvel tõusevad temperatuurid seal 40 kraadini ja sajab ohtralt vihma. Tänu kliimale on taimestik troopiliselt lopsakas ja värvikirev.

Turiste Paraguays peaaegu ei käi. Turismiameti kodulehekülg internetis on ainult hispaaniakeelne, kuid sisaldab väga huvitavat statistikat riiki külastanud välismaalaste kohta. Saime teada, et esimesel poolaastal käis Paraguays tervelt neli Eesti kodanikku. Meiega kokku siis nüüdseks vähemalt kuus…

Kuna turiste pole, ei ole ka massiturismiga kaasnevaid negatiivseid ilminguid: tehislikkust, kõrgeid hindu ja kuritegevust turistide vastu. Inimesed on sõbralikud, kohalikku elu näeb lähedalt ja turvalisuse pärast pole vaja üleliia muretseda.

Paraguay: Asuncion

Pealinna Asuncioni jõudsime esialgu kahtlasena tundunud, aga pärast väga heaks teenindajaks osutunud lennufirmaga TAM Mercosur.

Esialgu pidas tollimees meid ameeriklasteks. Tundub, et USA kodanikke Paraguays väga ei armastata, sest temas tärkas kuri plaan meie kohver läbi otsida.

Avastades, et me oleme hoopis Eestist, läks ametniku nägu naerule, kohver tagastati ilma avamata ja sooviti meile puises inglise keeles “Welcome to Paraguay”.

Raha vahetades sai 200 dollari eest kohalikku vääringut tervelt 1,2 miljonit. Pärast Türgi rahareformi ongi Paraguay ilmselt viimane koht, kus nii lihtsalt miljonäriks saab, sest üks Eesti kroon on endiselt väärt umbes 475 guaraanit.

Asuncion ei ole mingi turistikoht ja vaatamisväärsusi on vähe. Enamik maju ja tänavaid on üsna väsinud ilmega, erandiks suursugune presidendiloss. Kohe selle tagant algab aga täielik slumm vineeri- ja plekitükkidest kokkuklopsitud majade ning tänaval ringijalutavate koduloomadega.

Kesklinnas on üks tasuta muuseum – Casa de la Independencia. Selles hoones kirjutas Hispaania 1811. aastal alla Paraguay rahumeelsele iseseisvumisele. Muuseumis just palju rahvast ei olnud ja üks töötaja asus varmalt meile giidiks.

Inglise keelt ta ei osanud, aga selle eest rääkis ta väga selgelt ja aeglaselt hispaania keelt segatuna ilmeka kehakeelega, nii et kokkuvõttes oli võimalik tema jutust 80% aru saada.

Olime esimesed eestlased, keda ta oma elu ja 30 muuseumis töötatud aasta jooksul nägi!

Käisime ka kangelaste panteonis, kus relvastatud auvahtkond valvab ekspresidentide ja tundmatute sõdurite kirste. Enamikku presidentidest on küll väga raske kangelasteks pidada, sest nende poolt 19. sajandil algatatud mõttetute sõdade käigus kaotas riik olulise osa oma territooriumist ja rahvastikust.

Söömine ja ostlemine on Asuncionis tänuväärselt soodsad. Paraguay käsitöö on väga heal tasemel ja kohati nii odav, et Eestist ei saaks selle raha eest isegi materjali, töö-rahast rääkimata. Müüvad ju kohalikud indiaanlased oma ehteid hindadega alates kahest Eesti kroonist.

Paljud neist ei oska hispaania keelt ja on pähe õppinud vaid numbrid. Nii ei tegele nad verbaalselt agressiivse müügiga, vaid lihtsalt ilmuvad kuskilt sinu juurde, laotavad oma kauba laiali ja demonstreerivad erinevaid ehteid.

Paraguay kuulsaim käsitööliik on ñanduti pits (hääldatakse njanduuti, guaranii keeles “ämblik”) ehk siis erivärvilised heegeldatud linikud. Neist kallimad on väga peenest niidist ja äärmiselt töömahukad. Ñanduti valmistamise kunst on pärit Itaugua linnast, mis asub paarikümne kilomeetri kaugusel Asuncionist.

Transpordivahend, pood ja suhtluspaik

Järgmisel päeval me sinna sõitsimegi. Kohalike bussidega kulgemine on elamus. Sõiduki uksed on enamasti lahti ja pruugib vaid tee ääres kätt tõsta, kui mõni kiirust alandab, et saaksid peale hüpata. Bussijuhi käest piletit ostes sõidab too tükk maad edasi vahetusraha otsides ja ilma roolist kinni hoidmata.

Iga nurga pealt astub bussi mõni müügimees, kes sõiduki läbi kõnnib, valjuhäälselt oma kaupa kiidab ja siis tagauksest välja hüppab. Pakutakse erinevaid suupisteid ja ilutooteid, aga ka loteriipileteid ja kõike muud mõeldavat.

Meie Itaugua külastus aga piirdus seekord mõne kohaliku käsitööpoe külastusega ja jalutamisega kohalikel tänavatel.

Tagasi Asuncionis saime taas mõne huvitava kogemuse. Näiteks sõit umbes 40 aastat vanas taksos, kus istme polstrisse olid reisijate jäljed juba sisse kulunud ja mille mootorit käivitati kahe traadijupi ühendamise teel.

Või siis kohaliku turu – Mercado Quatro külastamine, mis hõlmas kaardil terve linnajao. See tundus olevat koht, kust kohalikud kõike ostavad. Kaupade kvaliteet ja väljapanek meenutas ehk aastatetagust Kadaka turgu.

Tagasi Argentinasse läbi Brasiilia

Meie reisiplaan nägi ette Paraguayst uuesti Argentinasse siirdumise Iguaçu koskede juures.

Iguaçu ehk guaranii keeles “suured veed” on koht, kus saavad kokku kolme riigi – Paraguay, Brasiilia ja Argentina – piirid. Kohtumiskohal asub kolm linna: Brasiilias Foz de Iguaçu, Argentinas Puerto Iguazú ja Paraguays Ciudad del Este.

Meie lendasime Asuncionist neist viimasesse. Ciudad del Este on küll Paraguay suuruselt teine linn, ent paljudel kaartidel seda pole: see lihtsalt on nii uus. Linn rajati 60ndatel ja esialgu kandis see Puerto Presidente Stroessneri nime, ent pärast diktaatori kukutamist nimetati ümber ka linn.

Ciudad del Este plahvatuslik kasv sai alguse kahe kilomeetri pikkuse Puente de Amistadi ehk “sõpruse silla” rajamisest üle Iguaçu jõe Paraguay ja Brasiilia vahele. Linna lähedale rajati ka maailma suurim, Itaipu hüdroelektrijaam.

Täna on Ciudad del Estes paarsada tuhat elanikku. Kuna see on maksuvaba territoorium, on kogu linn sisuliselt üks suur kaubanduskeskus.

Suur osa müüdavast on ühel või teisel moel sala- või piraatkaup, mida kümned tuhanded brasiillased üle piiri ostmas käivad ja niimoodi riikidevahelise silla ummistavad.

Meie jõudsime Ciudad del Estesse TAM Mercosuri lennukiga, mis tegi vahemaandumise teel Asuncionist São Paulosse Brasiilias. Peale meie väljus lennukist vaid paar reisijat. Oli varahommik, kell umbes seitse,   ja meie eesmärgiks oli enne Argentinasse jõuda kui kaubareisijate mass silla ummistab.

Keeruliseks muutis ettevõtmise asjaolu, et ainus tee Argentinasse kulgeb kümmekond kilomeetrit läbi Brasiilia territooriumi. Selle riigi viisasid meil ei olnud ja minu passis polnud enam ka ainsatki vaba lehekülge viisa kleepimiseks.

Mõne aasta taguse Lonely Planeti info kohaselt pidanuks kõik siiski võimalik olema – Argentinasse pidi minema buss, mille reisijaid Brasiilia alal ei kontrollita. Teoorias tundus kõik tore, nüüd jäi üle see ka praktikas järele proovida.

Sõitsimegi lennujaamast taksoga otse silla juures paikneva Paraguay piiripunktini. Taksojuht oleks meid meelsasti ka Argentinasse ära viinud. Aga esiteks oleks siis hind olnud üle kolme korra kallim ja teiseks see viisa asi…

Piiripunkti läbimine tundus olevat sügavalt vabatahtlik. 99% piiriületajatest seda ei teinud ja see ei paistnud ka kedagi huvitavat.

Templit küsi ise!

Meie siiski läksime ja küsisime endale passi Paraguayst väljumise templid, sest ilm nendeta võinuks hiljem teoreetiliselt probleeme tekkida. Olin lugenud internetifoorumites reisijatest, kellelt templi puudumise eest on järgmisel piiril 100 dollarit trahvi küsitud, kuigi eelmine piiripunkt võis üleüldse suletud olla.

Õnnelike pitsatiomanikena oli järgmine samm õige bussi leidmine. Piirivalveametnik näitas meile umbkaudse koha, kus see buss peatuma pidanuks. Ja siis ootasime päris kaua, jälgides inimeste, autode ja mootorrataste masse, kes varajasest hommikutunnist hoolimata sillale suundusid.

Peale ligi 40minutilist ootamist saabus viimaks buss sildiga “Argentina”. Kolme peeso eest viis see meid läbi kolme riigi Puerto Iguazússe. Brasiilia piiril selle bussi reisijaid (nagu ka enamikku muid piiriületajaid) ei kontrollitud ja ilmselt on see kindlasti parim koht illegaalselt riiki sisenemiseks.

Brasiilia territooriumil bussil ametlikke peatusi ei olnud, küll aga läks see seal korra katki ja bussijuht käis mõned minutid midagi parandamas. Bussi uksed olid sel ajal avatud ja soovi korral poleks olnud raske sõidukist väljuda ning hoopis Brasiiliasse jääda.

Brasiilia-Argentina piiril oli aga (Argentina poolne) kontroll täiesti olemas ja isegi pagas valgustati läbi. Lõpuks õnnelikult Puerto Iguaçusse jõudnuna istusime ümber teise bussi, millega sõitsime 2,8 peeso eest linnast välja rahvuspargi juurde.

Iguaçu rahvuspark

Kaks selles pargis veedetud päeva olid meie reisi huvitavaimad. Pargi põhiliseks atraktsiooniks on kahtlemata maailmakuulsad kosed. Kuigi nad ei ole väga kõrged (siiski – 80 meetrit!) on neid 2,7 kilomeetri pikkusel alal kokku ligi 300.

Vaatepilt ja heli, mida tekitavad kosest igas sekundis langevad sajad tuhanded kuupmeetrid vett, on kirjeldamatult võimas. Koski saab  vaadata nii alt kui ka ülevalt, Argentina poolel on selleks spetsiaalsed rajad.

Iguaçu rahvuspark ei tähenda ainult koski. Ümber nende on tihe dzhungel liigirikka taimestiku ja loomastikuga. Väljaspool radasid on dzhungel läbimatu, ent radadel saab teha nii jalgsimatku kui ekskursioone spetsiaalse veoautoga.

Läbisime kuue kilomeetri pikkuse Macuco raja. Dzhunglist väljumisega jäime natuke hilja peale – põnev kogemus oligi see, kuidas pimeduse saabudes ümbritsev loodus elule ärkas ja igasugused hääled kostma hakkasid.

Rahvuspargi territooriumil on palju madude eest hoiatavaid märke. Meie madusid ei näinud, küll aga  linde (sealhulgas suure värvilise nokaga tuukanit), erivärvilisi ja suurusega liblikaid, sisalikke, koaatisid ehk ninakarusid, kilpkonni ja kaimaneid.

Rahvuspargis saab sõita ka paadiga. Adrenaliinirohkeim on kindlasti sõit mootorpaadiga otse koskede alla – teravad elamused ja märjaks saamine garanteeritud. Kes ekstreemsustest huvitatud pole, saab kummipaadiga ülalpool koski sõites rahulikult loodust nautida ning näha eksootilisi loomi ja linde.

Lisaks saavad kõik pargi külalised teha tasuta paadisõidu vahetult vastu Brasiilia piiri olevale, kuid Argentinale kuuluvale San Martini saarele, kust saab taas vaadata koski, aga ka Brasiilia poolel kaljudel elavat kotkaste kolooniat.

Elasime otse pargis asuvas Sheratoni hotellis, mille toa rõdult avanes absoluutselt fantastiline “miljonivaade” koskedele ja dzhunglile. Peale väsitavat päeva oli ääretult mõnus oma rõdul toa hinna sisse kuuluvaid puuvilju nautides päikeseloojangut ja koskesid vaadata.

Öise pargivaatamise luksus ja veetlus

Sheraton on ainus hotell pargis sees ja selle klientidel on ainsana võimalik ka öösel rahvuspargis olla, ülejäänud külastajad peavad enne pimeduse saabumist lahkuma.

Õhtul on hotell ka ainus koht, kus süüa saab. Päevasel ajal on pargis avatud piisavalt toidukohti ja väikseid poode. Ehkki hinnad on kallimad kui linnas, pole need sugugi kontimurdvad – pooleliitrise veepudeli saab kahe peesoga, karastusjook maksab kolm ja õlu 3,5 peesot. Kordades odavam kui Tallinnas Raekoja platsi välikohvikutes.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-november 2005. 

Teemad