Kaido Haagen astus sammukese lähemale üheksa-ametilise Hunt Kriimsilma staatusele ning asetus seekord ämmaemanda või siis täpsemalt ämmaisanda rolli. Sünnitusabi ei saanud siiski mitte väikesed inimlapsed, vaid sootuks ebaharilikumad olendid – merikilpkonnad.
Jah, just nimelt! Aga mitte söögilauale, vaid elu lõpuni hingesoppidesse uitama. Et see nii läheb, selles pole mingit kahtlust. Heaks näiteks on JC juhtum.
2007. aastal läks loodusfilmide tegija Jacquie Cozens Roheneemesaartele, et vändata film sealsetest kilpkonnadest. Piirkond on merikilpkonnade (Caretta caretta) tähtsuselt kolmas pesitsusala maailmas ja seetõttu on seal küllalt lihtne nende eluolu jälgida. Kuna Jacquie on inimene, kes läheb oma teemadesse süvitsi ja teeb ettevõetud asju alati südamega (muuseas sai tema film “‘Hallhülged – elu noateral” 2006. aastal auhinnatud ka Matsalu loodusfilmide festivalil), siis ei saanud ta aga niisama pealt vaadata seda, mis toimus Sali liivastel randadel ööpimeduse varjus.
SOS Tartarugas
Nähes, kui paljud kilpkonnad hukuvad otseselt ja kaudselt inimese käe läbi, otsustas ta nende imeliste loomade kaitseks midagi ette võtta. Koos Juan Blancoga asutas ta SOS Tartarugase, mis on kasvanud keskuseks, kus ei tegeleta ainult kilpkonnade kaitsmisega Salil, vaid ka paljude teiste keskkonnaprobleemidega. Kuna riik nende tegevust ei toeta, siis üheks võimaluseks oma eesmärke saavutada on vabatahtlike kaasamine.
Volunturisti ülesanneteks Salil on peamiselt pesitsusrandadel patrullimine, ranna koristamine ja vajadusel kilpkonnamunade korjamine haudejaama viimiseks. Lisaks veel turistide kantseldamine kilpkonnaretkedel ja lastele loodushariduslike ürituste korraldamine.
Inimesed, kes soovivad kilpkonnaprojektile õla alla panna, võivad valida endale sobiva perioodi ühest päevast kuni terve hooajani vastavalt palju, siis tasub järgmiseks hooajaks koha saamiseks avaldus juba praegu teele saata. Lisainfo otsimist saab alustada veebilehelt www.turtlesos.org
Merikilpkonn on ohustatud liik
Merikilpkonn on kantud Punasesse raamatusse eriti phustatud liigina ehk iga üksik isend on liigi säilimise seisukohalt oluline. Kuigi Roheneemesaarte vetes võib kohata viit liiki, siis kaldaliiva munele tulevad ainult merikilpkonnad. Juunist novembrini tulevad emased kilpkonnad öösiti kaldale, kaevavad loibadega umbes poole meetri sügavuse augu ja munevad sinna sadakond muna. Umbes 80 päeva pärast kooruvad munadest väiksed kilpkonnad, kes peavad ennast läbi liiva maapinnale kaevama, et siis ööpimeduse varjus ohutult mereni roomata. Huvitaval kombel sõltub tulevase kilpkonna sugu sellest, milline on olnud pesa temperatuur haudumise ajal. Kui koorub emane, ja tal õnnestub elada paarikümne aasta vanuseks, siis tuleb ta täpselt samasse kohta tagasi, et panna alus uuele eluringile. Isastel seevastu tuleb aga kõik oma ülejäänud elupäevad veeta vesises keskkonnas.
Mina sain käe valgeks, st kilpkonnaseks, kahel päeval rannast haudumisaja ületanud pesakondi otsides. Tundes peos selle äsja koorunud, paarikümnegrammise kilpkonnahakatise tillukeste loibade ürgjõudu, on raske endale mitte anda lubadust tulla tagasi, et teha veel midagi nende imepäraste olendite heaks.
* Mis on volunturism?
Volunturism on reisimisstiil, milles ühendatakse töö vabatahtlikuna ja reisimine (ingl: volunteer+tourism). Paraku juhtub üsna sageli, et volunturismis nähakse lihtsalt üht uut teenimisvõimalust ja kogu algne idee pööratakse lihtlabaselt rahaks. Seetõttu ongi äärmiselt oluline enne sellise puhkamisvõimaluse valimist uurida korraldaja tausta ja asi endale korralikult selgeks teha.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2012.
Loe ka teisi lugusid kilpkonnade päästmisest või hoopis Kaido Haageni sukeldusmisoovitusi.
Teemad