Loo autor Mari-Liis alustas reisikirja meelitava lausega “Ma olen liiga noor”. Sest tema käis tänapäevases Rumeenias ega tea midagi viieteistkümne aasta tagusest ajast – idabloki ühest vaesemast ja võimukaima diktatuuriga riigist.
Mis sul viga on? Miks Rumeenia, see on ju nii vaene maa? – need olid reaktsioonid inimestelt, kellele rääkisin plaanitavast reisist. Ei suutnud skeptikud mind heidutada. Ja olen rahul – seiklusi ja muljeid saime küll kuhjaga.
Abikaasa käis eelmisel aastal Roskildes Lionsi konverentsil ja tutvus seal mitme ärksa rumeenlasega, kes olid paljuski meie reisiotsuses “süüdi”. Suhteliselt mugava lennuplaaniga jõudsime Praha kaudu hilisõhtul Bukaresti.
Kuidagi pääsesime 22miljonilise rahvaarvu kohta väiksena tundunud lennujaamas hulga kliente püüdvate taksojuhtide käest ja sellega meie kogemused pealetükkivate teenusepakkujatega Rumeenias õnneks piirdusidki.
Õhtul panime koos Emiliga ehk meie nö kodurumeenlasega oma plaanid eelseisvateks päevadeks paika. Emil tõi meid kohe maa peale ja ütles, et Musta mere äärde me kindlasti ei jõua, ja talvel pole ka sinna mõtet minna.
Sealne piirkond õitseb siiski ainult suvel ja muudel aastaaegadel ei ole seal eriti midagi teha. Emil pani kõigi talvel vaatamist väärt kohtade nimed meile igaks juhuks ka kohalikus keeles paberile.
Järgmisel hommikul olime kohe varakult valmis Avisest autot haarama ja Transilvaania poole teele kihutama. Enne seda pean ma küll ära mainima eht-rumeenialiku seiga.
Hotellist lubati lahkelt korraldada süstiktransport lennujaama, kust pidime oma rendiauto kätte saama. Portjee hõikas, et transfeer on ees. Mina tormasin siis välja ja nägin taamal mikrobussi, millele hotelli nimigi peale maalitud.
Seadsin sammud selle suunas kui järsku hõikas portjee, et hei, tulge tagasi. Ma vaatasin segaduses selja taha ja selgus, et olin meie transfeersõidukist mööda kihutanud. No tõesti ei osanud ma arvata, et seks otstarbeks kasutatakse umbes 1992. aasta Daciat.
Üritades Bukarestist välja pääseda, sattusime mingil teeotsal kokku relvastatud sõduritega! Huh, päris õõvastav tundus hetkeks. Kuid ei hullu, noormehed seletasid kõike vajalikku sõbralikult rumeenia keeles.
Päris kummaline oli jälgida maanteel toimuvat. Esiteks ei ole seal päevatulede kohustust, ning kui maad võtab mägedest saabuv kõikehõlmav udu, ei riski sa isegi kolmekümnega ees liikuvast sõidukist mööduda.
Teiseks koosneb rumeenlaste sõidukipark peamiselt kahte liiki autodest: “rahvusautod” Dacia (enamasti kaheksakümnendatest) ja luksusmaasturid nagu BMW X5, Porsche Cayenne, Lexuse dzhiip jne. Toyotad, Mazdad ja Peugeot’d on Rumeeniast kauge kaarega mööda käinud.
Sinaia oli pisike armas linnake, kus asuv Emili soovitatud Sinaia klooster meenutas natuke meie enda Kuremäed. Seejärel võtsime suuna kuninga kunagisse suveresidentsi – Pelesi lossi.
Oh, küll see vast oli midagi kaunist. Ilm oli ka nii superkena, et minek mäest üles kuni lossini tundus kui muinasjutus. Teel ülesmäge laulsid tänavamuusikud ja kohalikud müüsid kõikvõimalikku käsitööträni. Üks noormees oli endale kusagilt isegi tiigri hankinud, et sellega ilmarahva tähelepanu püüda.
Saksa päritolu kuningale Carol Esimesele ehitatud loss on fantastiliselt ilus. Mitte pompöösselt suur, ent vaadata on väga palju. Kuningas Carolit peetakse kaasaegse Rumeenia loojaks, tema järglased elavad siiani Rumeenias ja saavad tähtsamate sündmuste puhul ka lossi kasutada.
Taas teele. Brasov ootas meid. Teed on Rumeenias äärmiselt heas korras. Peamised maanteed on korraliku teekattega ja hästi märgistet. Eks neil seal ole kliima ka veidike teesõbralikum. Emili sõnul pidi tüüpiline talveilm olema nullilähedane ja kuiv.
Läbi Transilvaania sõites jäi meie teele kurikuulus krahv Dracula elupaik Brani loss (lähemat lugemist www.draculacastle.com, www.castle-dracula.com). Loss ise ei olnudki nii jube kui seda lugematutest legendidest-filmidest kuulda ja näha võib.
Legendijärgne Dracula kodu on üsna pisike, küll aga hästi sopine ja kõrge. Vaated lossi arvukatest orvadest ja akendest olid hingematvad. Eks rumeenlasedki oska raha teenida ja seetõttu oli lossi ette koha leidnud nn Dracula turg, kus müüdi kõikvõimalikku nänni.
Ootamatu Brasov
Tampa mäe külje all asuv Brasov võttis meid lahkelt vastu õhtu hakul. Seal hakkasime ööbimispaika otsima, sest seda ei olnud me ette broneerinud. Rumeenlaste suureks plussiks peab ütlema, et inglise keelega saab igal pool hakkama. Isegi tasulise WC tädike saab aru, kui sa teda kõnetad, rääkimata väikese hotelli administraatorist.
Pärast mõningasi pettumisi avastasime päris armsa pisikese perehotelli, kus sai isegi hinda tingida. Kuna õhtu oli juba käes, jätsime vaatamisväärsused järgmiseks päevaks ja käisime õhtust linna uudistamas ja restoranis. Rumeenia köök on väga maitsev ega erine palju Eesti omast.
Brasovi restoranis New York (jäi küll arusaamatuks, miks selline nimi) ootasime nn programmi. Väljas oli kirjutatud, et see algab kl 22, ent pärast tulutut ootamist selgus, et “program” tähendab rumeenia keeles lahtiolekuaegu.
Järgmisel päeval vaatasime üle kuulsa kohaliku Musta Kiriku ja mitmed muud väiksemad linnas asuvad vaatamisväärsused. Seejärel hakkasime kiirelt tagasi Bukaresti poole sõitma – Sighisoara kaudu, mis asus veel sadakond kilomeetrit ülesmäge.
Küll oli meil alles ilmaga ebaõnne. Juba linnast välja sõites kattis kogu ilmamaad nii tihe udu, et sa ei suutnud isegi paarkümmend meetrit enda ette näha. Nüüd saime siis aru, kuivõrd hea asi on autodel päevatulede kohustus.
Ühtegi möödasõitu ei saanud ju teha, sest ilma tuledeta teisi autosid lihtsalt ei näinud ning Dacia ja suure veoauto möödasõidu stseeni näinuna olime veelgi ettevaatlikumad. Läbi häda jõudsime siiski Sighisoarasse.
Teel nägime peale udu taandumist veel kümneid ja kümneid täpselt ühe vitsaga löödud külasid. Kohalik küla tähendab umbes kilomeetrit maanteega täpselt paralleelselt seisvaid maju. Maantee ongi küla ainus tänav, majad ise kõik üksteise küljes kinni ja koleda tagahooviga.
Külades ei paistnud ühtegi elusat inimest – ega ka poodi, panka või postkontorit. Iga kümnes maanteel liikuv sõiduk oli hoburakend. Mingil hetkel nägime isegi sellist pilti, kus kõvera kepiga vanamees teele kargas ning jakikari kappas tema järel. Täpselt nagu muinasjuturaamatus!
Sighisoarasse sisse sõites me ei taibanud, miks meil küll siia soovitati sõita? Linn ei erinenud mõnest muust hallist läbisõidetud tööstuslinnast. Ei saanud me ka aru väitest, et linn on populaarsust kogumas ja mitmed jõukamate Euroopa riikide kodanikud osatavad sinna endale kinnisvara.
Peidus vanalinn
Kesklinnas saime sellest juba aru – taamal mäe otsas paistis maaliline vanalinn täis kirikuid ja vaateplatvorme. Kahjuks küll üsnagi räämas. Ehk jõuavad mõne aastaga sinnagi suuremad investeeringud ja ilus vanalinn taastatakse võimalikult originaalilähedaselt.
Alustasime oma teekonda tagasi Bukaresti poole, läbipõikega Sibiust, millest saab 2007. aastal Euroopa kultuuripealinn. Järgnesid taas kord pikad tunnid suurtes autojorudes mägedessõitu.
Närveerimise vahepeale sain nautida täiesti vapustavaid vaateid Karpaatidest. Kuna sõit oli üsna pikk, siis saime näha mägesid nii päevavalgel kui ka süngeid vaateid pimeduses, kuu valgustamas lumiseid mäetippe. Ilus.
Tagasi Bukarestis toimus meie viietärnihotellis Crowne Plaza huvitav vahejuhtum. Hotell oli ikka selline suur ja soliidne, ning kui mittesuitsetajate toas ebameeldivat haisu tundsime, avaldasin oma nördimust vastuvõttu helistades.
Mõne hetke pärast koputaski meie toa uksele toateenija ja ütles kiirelt sõna: odööör ja kukkus pihustama. Seda kõige jubedama haisuga WC-värskendajat. Olime üsna jahmunud ega saanud esialgu sõnagu suust. Pärast minu järjekordset nördimusavaldust lubati meil tuba vahetada.
Kolmanda päeva hommikul tõttasime siis läbematult Bukaresti avastama. Meie idee oli linna kaeda ja kindlasti ära käia House of People hoones, mida rahva suus tuntakse ka Ceaucescu paleena.
Parkimisega Bukarestis õnneks probleeme ei ole. Tasulisi alasid on vähe ja parkimine ääretult odav – umbes kuus krooni päevas. Bukarest ise on aga kole suurlinn.
Saja näoga Bukarest
Kõik kohad on täis hästi suuri korrusmaju, kusjuures meie Mustamäe ja Õismäe kinniehitatud rõdudega majad näevad sealse rõduklaasimise kunsti kõrval lausa ilusad välja. Üsna mitmel korral märkasime suvalisel korrusmajal kuskil neljanda korruse rõdul silti “Sex club”. Tea, kes sinna küll minna julgeb?
Samas on kesklinnas alleesid ja tänavaid, mis on ümbritsetud kenade hoonetega. Bukarestis on veel hulk vapustava arhitektuuriga kirikuid ja isegi oma triumfikaar. Oli ju kunagi Bukaresti hüüdnimeks “väike Pariis”. Enne Ceaucescu aega, siiski.
Lõpuks vaatasimegi parlamendihoonet ehk Ceaucescu paleed, mis kunagi valmis ei saanudki. Olin sellest hoonest varemgi kuulnud, kuid nähtu ületas kõik ootused. Tegemist ei ole lihtsalt Pentagoni järel maailmas suuruselt teise hoonega, vaid terve kvartaliga!
Ceaucescu laskis selle rajada, et ümbritsevad majad sobiks kokku paleega. Kogu kvartali ehitamiseks lammutati üle 4000 maja, haigla ja kooli. Palees endas on üle kuue tuhande ruumi, suurim neist üle 2500 ruutmeetrine ballisaal. Turistid saavad maja üht tiiba giidi saatel ka vaadata.
Hoones on kasutatud vaid Rumeenia kohalikke materjale – kõik, mis võimalik, on tehtud marmorist, sekka kirsi- ja pähklipuud, kristalli, käsitsi maalitud tapeete ja käsitsi kootud vaipu ning nunnade poolt õmmeldud kardinaid. Tööjõuna kasutati enamasti sõdureid ja käsu korras tööle sunnitud kohalikke.
Kuna suur osa tööst tehti tasuta, pole keegi üritanud ka hoone maksumust arvutada. Ehitamist alustati 1984. aastal (et nii hiljuti ka inimestel selliseid suurushullustusi ette tuli!) – ning 1989. aastal, mil Ceaucescu maha lasti, oli hoonest valmis kõigest 60%. Tänaseks on valmis umbes 9/10 kompleksist ja seda kasutab Rumeenia parlament.
Bukarestis on palju muuseume, alleesid ja väljakuid, mis väärivad külastamist. Mõningad soovitused: Calea Victoriei, Piata Palatului, Bulevardul Bratianu, Piata Victoriei, Bulevardul Aviatorilor, Soseaua Kiseleff, Catedrala Patriarhala, Cismigiu park jne.
Peale väsitavat päeva pidime õhtul koos meid vastuvõtnud Emiliga õhtustama minema, kuid kahjuks oli ta äriasjus ootamatult Viini sõitnud. Tegime siis nö pimeda valiku ja hästi tegime!
Sattusime sööma pisikesse kesklinna villasse, mis tegutses restoranina. Toit oli väga maitsev ja teenindus meeldiv, lisaks veel boonusena imetabane interjöör. Rumeenia kombel saime ka pealinna restoranis hakkama kolmesaja Eesti krooniga.
Järgmisel hommikul seisiski eest hüvastijätt Rumeeniaga. Veetsime veel päeva Prahas, kuid sellest siin enam juttu ei tee. Nagu ütleb kuulus eesti telestaar – see on juba hoopis teine riik ja teised jutud.
Olen kindel, et tahan kunagi Rumeeniasse tagasi minna. Võib-olla suvel, et saaks külastada ka Musta mere ümbrust ja näha Karpaatide ilu ka suvises miljöös.
Rumeenia: nädal pärast Ceaucescut
Tallinnast Moskvasse sai hõlpsasti Aerofloti Tu-134ga. Moskva Domodedovo lennuväljal (või Bõkovo?) tuli aga Kišinjovi-pileti saamiseks jõuga kassade juurde teed teha, sest millegipärast olid kõik kodanikud otsustanud uusaastapidustustelt just sel päeval naasta. Igatahes olin hommikul Tallinnast lahkununa õhtuks Unghenis ja täis meelekindlust ületada piir, et hääletades Bukaresti jõuda. Aga kus see piir on? Korraliku kodanikuna koputasin ma ühe ametlikuma maja uksele ja, nähes sees piirivalvureid, palusin passi ära tembeldada ja piir kätte näidata. “Nõukogude kodanik ei ületa piiri jalgsi,” õpetas viisakas ohvitser ja saatis mind umbes kilomeetri kaugusel asuva jaamani, kus lunastasin endale mõne rubla eest esimese klassi kupeepileti Bukaresti. Head kuumad lihapirukad moldova õllega jaama sööklas ja vuhiseski ette öine Moskva-Bukaresti-Sofia liini sõitev “Doonau-Ekspress”. Bukaresti jõudis rong mingil jumalavallatul ajal, vist kell kolm või neli hommikul. Igatahes oli väljas miinus mitu kraadi, raudteejaam oli suletud, kõik muud kohad olid ka suletud ning teised rongilt tulijad haihtusid kiiresti öhe. Lõpuks avastasin jaama lähedal ühe maja, mis nägi välja nagu hotell – mis, nagu selgus, oligi hotell, ja kus pärast pikka ukse taga kloppimist ka uks avati. Sain suure voodiga toa, kus temperatuur oli 13 kraadi ringis. Järgmisel hommikul asusin Rumeeniat avastama. Kuna mälu ei ole enam nagu vanasti, usaldan parem seda, mis paberil kirjas. Mõned tsitaadid kirjutisest “Vaba Rumeenia 12. päev”, toksitud püüdlikult Nõukogude teadeteagentuuri TASS rohelise ekraaniga arvutisse Bukarestis ning ilmunud 4. jaanuaril 1990 Noorte Hääles: “Teispool NL-Rumeenia piirijaama Unghenit lehvis öise tuule käes puutoikasse tõmmatud sini-kolla-punane trikoloor, keskel – Rumeenia SV vapi kohal – auk. Selliseid lippe oli sõidul läbi Rumeenia näha peaaegu igas jaamas. Nagu ka kiivrites püssimehi, kes mööduvale rongile lõbusalt viipasid.
Kuigi näiliselt on linnas rahulik, ei anna sellest sugugi tunnistust kõigi möödujate pidev läbiotsimine ja dokumentide kontrollimine. /—/ Kontrollijaiks on aga tõesti midagi rahvaarmee nime väärivat. Memmed-taadid-noorikud väikeste paberilipakatega rinnas… kobavad sind püüdlikult ja tuhnivad su kotis. /—/ Ceaucescu diktatuur on langenud. Mis saab edasi? Sellele küsimusele ei suuda ka siin vist keegi vastata. Osa inimesi on ikka revolutsioonieufoorias, teised mõtlevad juba, kas poleks saanud ka vähemate ohvritega. Pieta Romana väljakul asub suur jõulupuu, mille ümber asetatakse pärgi ja küünlaid hukkunute mälestuseks. Siin pole kohta suurtele sõnadele demokraatiast ja vabadusest, mis täidavad nüüd kogu kohaliku ajakirjanduse.” Kuna mu enda hilisemad Rumeenia-kogemused piirduvad ühe riigist läbisõiduga mõned aastad hiljem, on huvitav lugeda Mari-Liisi kogemusi tänapäeva Rumeeniast. Kuidas üks maa võib muutuda. Sest ise kogu aeg Eestis elades ei teki sellist äkilist võrdlusmomenti – kõik on muutunud aegamööda ja hetkeprismas märkamatult. Aga Rumeeniast jaanuaris 1990 mäletan ma seda, et seal oli külm. Nii väljas kui ka hotellitoas, kus tuli enda peale kuhjata kõik olemasolevad tekid. Riigis oli nälg – hommikusöök hotellis koosnes tükist lambajuustust, teest ja mustast leivast, aga see oli piduroog võrreldes täiesti tühjade poelettidega. Ei, tegelikult müüdi seal kohalike jaoks hirmkalleid ja hirmmagusaid komme ning mingeid kujuteldamatuid konserve, aga muud tõesti ei midagi. Kaasa tõin sealt aga hulga klassikalise muusika vinüülplaate, mängitud maailma parimate esitajate poolt. Ceaucescu oskas siiski kultuuri hinnata, öeldagu muud mida tahes. Kui 1990. aastal räägiti mõlemal pool Moldova/Rumeenia piiri riikide võimalikust taasühendamisest (“üks rahvas, üks riik”), siis tänaseks on see sõnade tasemele jäänudki. Ei tea, on see hea või halb. Aga hea meel on, et rumeenlased on hakanud paremini elama. Sest inimestena olid nad hästi toredad. Ka raskel ajal. Toomas H. Liiv |
1990. aasta 1. jaanuari õhtul rappusin kohaliku paz-bussiga Kišinjovist piiriasula Ungheni poole. Eesmärgiks oli ületada piir ja jõuda Bukaresti, et sealt Noorte Hääle nimelisele ajalehele uudiseid saatma hakata. Ceaucescude surmast oli möödas nädal ja revolutsioon möllas edasi.
Samas kõrval aga akendest säravad jõulukuused, rahulikud valgustatud tänavad, ööselgi jalutavad inimesed… Bukarestis süvenes see kummaline tunne iga hetkega. Kõik siin toimuv näib olevat pärit mingist kafkalikust absurdimaailmast.– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill-mai 2005.
Teemad