Meie tootjasuhete juht Katrin ei ole veel käinud Kanaaridel, aga Kariibi mere saari külastas ta juba mitmendat korda. Seekord võttis ta ette island hopping‘u ehk seikles saarelt saarele. Taas kord tuli ta tagasi Kariibidesse üle pea armununa ja jagab nüüd reisimuljeid.
Üheksa ja pool lennutundi jätsid tuttava ja turvalise Euroopa seljataha. Silme ees terendas pilt rannaliivast ja peatselt saabuvast päikesepõletusest. Peagi hellitaski meie väsinud hingi Kariibi mere briis ja puhkus paradiisisaartel võis alata!
Antigua
Antigua võtab meid vastu imeilusate randadega. Ookeani türkiissinine värv võtab sõna otseses mõttes hinge kinni. Veest välja tulla pole sugugi lihtne:)
Keeruliseks võib aga osutuda randa jõudmine – Antigua teed on veel hullemas korras kui Tallinna omad. Põhjatud löökaugud vahelduvad mäekõrguste humpidega, auto põhi kriibib vastu asfalti. Lisaks veel liikluskultuur: eessõitev auto on justkui suusavõistluse liider, kellest ilmtingimata pead signaali saatel mööduma. Puuduvad teeviidad annavad viimase lihvi, nii et õhtuks on sohver omadega päris läbi.
Aga rannad on kõike seda hassel’it väärt. Valge liiv, helesinine vesi ja lained, milles hullata. Meie lemmikuteks said peaaegu inimtühi Half Moon Bay ja kaunis Darkwood Beach.
Antigua seltsielu krooniks on Shirley Heights ning seal pühapäeviti korraldatav über-pop pidu. Ajavahest ja hommikul-viiestest ärkamistest üle saanud, võtsime ette pooletunnise autosõidu English Harbouri suunas, et vägevast peost osa saada.
Rahvast oli kõvasti kogunenud ja 10-dollariline sissepääs andis alust loota vahvat pidu. Mäe otsas avanes suurepärane vaade päikeseloojandule ning Steel Drums Band ka omaette elamus. 35-kraadises päikeselõõsas paar tundi trumme taguda ei ole mitte kerge töö. Olgu siinkohal mainitud, et kuigi rumm on Antigual kaks korda odavam kui Eestis, maksis kohalik plasttopsist serveeritud Rum Punch 6 dollarit. Mitte just märkimisväärselt odav.
Shirley Heightsist suurema mulje aga jätsid hoopis English Harbouris ankrus istuvad jahid. Üks uhkem kui teine – tiigipuust tekiga, kolme või nelja skuutriga, merepõhja valgustavate prožektoritega, Inglismaalt, Austraaliast või Brasiiliast kohale sõitnud värvikirevad iludused.
Hiljem kodusel terrassil laevanimesid googeldades leidsime, et nii mõnigi neist on müügis. Näiteks kolmemastiline, 88 m pikk luksusjaht, millel resideerub 18 meeskonnaliiget, kuid mida spetsiaalselt koostatud tarkvara abil suudab juhtida ka vaid 1 inimene, on saadaval hinnaga 115 miljonit eurot.
Kui aga päris endale seda ei soovi (nt kui su kai on vaid 70 m pikk), saad seda nädalakaupa rentida – 325 000 € + kulud. Magama mahub jahi pardale 12 külalist ning lisaks 4 nendega kaasas olevat teenindava personali liiget. Kui mu sõbrad oleksid Bill Gates ja Steve Jobs, peaksime selle kaunitari pardal üüratuid pidusid.
Barbuda
Teadmata isegi päris täpselt miks, olime otsustanud Barbudale minna laevaga. Kusjuures hinnavahe lennukiga on suhteliselt olematu – laevapilet ühel suunal 40 $, lennupilet 50 $. Kahe tunni jooksul, mil me puukoorel ookeani ületasime, jõudsin seda otsust u 2000 korda kahetseda. Pildi peal paistavad ju kõik asjad suuremad ja ilusamad, kui nad tegelikult on.
Õnneks oli Barbuda ise ääretult võluv ja erinev kõigest, mida siiani maailmas kohanud olen. Kogu saarel elab vaid 1500 inimest ja ma kahtlustan, et umbes kaks korda sama palju on eesleid. Vabalt peetavaid (ja sigivaid) stressivabu eesleid. Kohalikule floorale pidid nad aga päris palju kahju tegema, sest nad pidavat taimi koos juurtega sööma ja Barbuda loodus on seetõttu tõelises ohus. Põllumajandusministeerium on koguni koostamas kava, kuidas kõik isased eeslid kastreerida. Stressivabadust eeslitel seega kauaks ei jätku.
Eeslid on ühtlasi ka ainuke liiklus, mida Barbudal kohtad. Teist autot möödumas näed ehk ainult pealinnas Codringtownis (kus on ka ainsad kilomeetrid asfalteeritud teid). See-eest on Barbudal kilomeetrite viisi piltilusat randa – üks neist muide Pink Beach – ja täielik eraldatus muust maailmast. On üsna ebatõenäoline, et ka terve rannas veedetud päeva jooksul kedagi teist kohtad. Täiuslik puhkus, kas mitte?
Majutust on Barbudal kahte sorti – üle-mõistuse-kallid-piltilusad-all-inclusive-hotellid või siis rendimajad. Soovitan soojalt tutvuda Kelcina pakutava Barbuda Cottage’iga. See on absoluutselt kõige romantilisem majutusasutus, mida ma elus kohanud olen. Piltilusa ranna ääres, postidele ehitatud kolme magamistoaga hubane ja superlahe majake. Kohane on vaid väike hoiatus – tegemist on ainsa Barbuda majaga, mis töötab päikeseenergial. See tähendab, et keset ööd võib elektrist väheks jääda ning ventilaator paneb käed puusa. Kui päike jälle välja tuleb, tõmbab tiivik end taas käima.
Maja omanik Kelcina on põline barbudalane, kes suvel elab Kanadas ja talvel Barbudal. Muide, Barbudal tunnevad kõik kõiki ja on sageli omavahel sugulased. Kui sul on midagi vaja, saab iga kohalik kindlasti helistada oma nõbule, onule või naabrinaisele ja sulle vajaliku asja organiseerida. Näiteks autot rentis meile Kelcina sõbranna. Lahkudes pidime auto jätma sadamasse, võtmed kindalaekas. Saarel, kus kõik teavad kõikide varandust, on varastatud autoga ilmselt raske midagi peale hakata:)
Barbados
Järgmiseks ootas ees Barbados, mis tõotas tulla kõige arenenum ning läänelikum. Juba konditsioneeritud ja komputeriseeritud moderne lennujaam andis aimu, mis ees on ootamas. Teed on kitsad, aga vähemasti ilma aukudeta. Siiski ettevaatust autorendiga – liiklus on vasakpoolne ning joobes sõitmine on üsna levinud. Signaali kasutatakse vabalt igas olukorras.
Reisiportaal TripAdvisor pakub Bridgetowni nr 1 tuuriks Calabaza Sailing Cruise’i, mis viib soovijad viieks tunniks merele hiidkilpkonnadega ujuma ning maitsvat sööki- ja jooki nautima. Kuigi hind oli krõbedavõitu – üle saja dollari inimese kohta –, võib tagantjärele kinnitada, et see on money well spent. Kilpkonnad ja sajad kalad ujusid meie ümber, julgemad said neid näpuvahelt sööta. Snorgeldada sai kolme laevavraki ümber ja lõuna oli üks maitsvamaid üldse (siiani käivad neelud banaanileiva järele!), kogu reisi saatis täiuslikkuseni lihvitud Rum Punch ja kohalik kesvamärjuke Banks. Pilvisusest hoolimata oli kõik superlahe ja ilmselt kompensatsiooniks halva ilma eest nägime tagasiteel ehtsat vaala!
Barbadosel tasuks kindlasti kavva võtta Concordi muuseumi külastus. Üsna uskumatu on oma silmaga seda iludust kaeda ning salongis kõndida. Concordile mõeldes tulevad meelde kõik asjad vaid ülivõrdes – aga lennukis istudes taipad, kui tilluke kõik oli. Salong ise on sarnane Estonian Airi värsketele Bombardieridele: istmevahed on kitsukesed ja aknad u kaks korda väiksemad kui tavapärastes lennukites. Ilmselt korvas puudujäägid ajavõit – Concordi kiireim lend Londonist New Yorki kestis seitse minutit alla kolme tunni.
Külastamist väärt on kindlasti ka Oistinsi kalaturg ja reedeöine Fish Fry kalapidu. Kella kuue-seitsme ajal õhtul algav pidu kandub kala grillimise ja mõnusa muusika saatel varajaste hommikutundideni välja. Soovitatav on kalaturule minna tühja kõhuga – isegi siis, kui sa kala ei söö. Lõhnad on lihtsalt nii isuäratavad, et puhtalt nuusutamisest saab kõhu täis:)
St. Lucia
Maandumine St. Lucia pealinna Castries lennujaama on kogemus omaette. Seda väikest lennujaama kasutavad vaid kohalikud n-ö moosiriiulid ehk tillukesed saartevahelised lennukid. Maandumisel liuglevad need üle pealinna keskuse ja kui peaks juhtuma, et sadamas on mõni kõrgem kruiisilaev, tekib tunne, justkui riivaks lennuki rattad laeva korstnat.
St. Lucial asub muideks maailma ainus drive through vulkaan. Pealinnast vulkaani juurde viiv tee on kõige ehtsam serpentiin – üles, alla, paremale, vasakule, ülikitsas tee ja pimedad kurvid, sekka tugevatest vihmadest ära uhutud teepooled. See oli üsna vaevaline teekond. Eriti kui kahe asula vahepeal hakkas bensiinituluke ähvardava kiirusega vilkuma ja polnud halli aimugi, kui kaugel või lähedal on järgmine tankla. Lisaks selgus vulkaani juurde jõudes, et külastusaeg lõppes viis minutit tagasi.
Põliste eestlastena suutsime vulkaanipargi turvameest veenda, et me kohe absoluutselt peame sisse pääsema, kas või kümneks minutiks. Aga tegelikult ei vastanud see vulkaan sugugi minu kujutelmale ühest korralikust vulkaanist. Suitseva, teravatipulise mäe asemel jõudsime kaljudevahelisse orgu, kus piirde taga kees ja mullitas mitmevärviline pinnas. Arvatakse, et vulkaani sisemus on ookeaniga miskitpidi ühenduses, kuna täiskuuaegsel tõusuperioodil selle tegevus hoogustub. Kokkuvõtteks soovitan pargi külastamiseks kindlasti võtta giidiga ekskursioon. Omal käel jääb palju märkamata. Meil õnnestus ühe piirkonnas elava turvamehega sõprust sobitada ning temalt põnevaid lugusid kuulda.
Puhkuse kõige ärevamaks osutus Murphey seaduse kohaselt reisi viimane päev. Kolme nädalaga jõuab väike koduigatsus juba tekkida küll, seega asutasime ennast lennujaama poole teele üsna varakult. Lennu väljumiseni oli üle kuu tunni aega ning kaugus lennujaama u 60 km. Ei paistnud eriti kontimurdev. Aga oi kuidas me eksisime.
Kuna olime bensiinipaagi taas kord tilgatumaks sõitnud, plaanisime esmalt tanklast läbi käia ning siis võtta suuna saare lõunatippu Hewanorra rahvusvahelisse lennujaama. Kui juba viies tankla tee ääres suletud oli, hakkas tekkima väike paanika. Isegi pealinnas, kust läbi sõitsime, polnud mitte ühtegi avatud tanklat, kaubanduskeskust, turgu ega teeäärset putkat!
Egas midagi, hakkasime kohalikke kõnetama – tee ääres jalutav mammi, bussijuht, palli taguvad poisikesed. Kõigi sõnum oli üks – täna on kõik asutused suletud. Suur reede. Järgmine plaan oli autorendi hädaabinumber. Sealne noormees soovitas lihtsalt proovida edasi sõita, äkki midagi on ikkagi lahti. Lootustandev just ei olnud. Lennuni jäänud 3,5 tundi.
Mõtlesime juba jätta rendiauto kus seda ja teist ning keskenduda takso leidmisele, aga juhuse tahtel möödusime sel hetkel tuletõrjedepoost. Küllap nemad teavad, kust kütust saab! Järgmine närvesööv tunnike möödus lõputute telefonikõnede saatel, mille tulemus oli ikka üks. Endiselt ei mingit lootust. Pritsimeestel oli pakkuda sadade gallonite kaupa diislit, aga ei ühtegi kanistritäit bensiini.
Äkki ilmus kuskilt välja pritsimeeste sõber, kelle tuttaval pidi olema bensiinijaam. Õnn oli üürike – tuttav oli vaba päeva nautimas ning tankla tühi. Mingil hetkel aga võttis sõber tuletõrjujate džiibi, pani vilkurid tööle ja ütles, et oodaku me pool tundi kuni tunnike, ta läheb uurib, kas õnnestub kuskilt bensiini saada. Vaimusilmas kujutlesin juba, kuidas me ei jõuagi lennule, peame ostma uued piletid ja ootama, kuni järgmine Euroopa lend mõne päeva pärast väljub. Kirusime kollektiivselt, et eile tankimas ei käinud.
Mõnikümmend närvirakku ja 45 minutit ootamist hiljem saabus lõpuks ime – kanistritäis bensiini. Aja sisustamiseks olime veepudelist lehtri vorpinud. Enne kui võti džiibi süütelukust väljus, kallasime juba rendiautosse uut elu.
Tund aega hiljem saabusime lennujaama. Poole sõidu ajal juba seljakoti selga tõmmanud, panime kohe check in’i poole jooksu. Ma pole vist iial ühtegi rendiautot nii kähku ära andnud! Check in sai eelviimastena tehtud ning ilmselt suurest pingelangusest magasin ma juba enne, kui lennuk õhku tõusis.
Ausalt, ma armastan Kariibe. Sooje ja avatud inimesi, kauneid randu ja põletavat päikest. Kõiki neid erinevaid ja omanäolisi saari ning mahedat rummi. Ma ei ole veel käinud Kanaaridel, aga Kariibidele lähen ma kindlasti tagasi.
Teemad