Varasügisene Budapest keeb inimestest ja kuumusest. Oma osa annavad ühe Euroopa suurema festivali Sziget sajad tuhanded külastajad, kes 27 aastat järjest kesklinna lähistel Óbuda saarel maailma tippmuusikuid naudivad. Nende seas on siin ka Piret Järvis-Milder abikaasa Egertiga. Noorpaar lubab puhkuse ajast paar tundi ka Travellerile, et jagada muljeid reisimisest ja seiklustest laias maailmas.
Mida te siin Budapestis teete?Piret:
Tulime festivalile muusikat kuulama ja samas ka Budapestis ringi vaatama.
Egert: Tegelikult oleme suhteliselt laisad olnud. Hommikul magame kaua, õhtuti käime festivalil. Plaanime minna veel Budapesti kuulsatesse termaalveespaadesse.
Piret: Muuseumikülastajad pole me samas kunagi olnud.
Egert: Tavaliselt on meil reisid rohkem planeeritud. See on meil esimene reis, kus…
Piret: …oleme hästi rahulikult võtnud.
Kuidas te muidu reisi planeerite?
Egert: Kodus vaatame põhimarsruudi välja, aga enamik planeerimisest jääb eelmiseks õhtuks. Ööbime kohtades, kus on teisi reisijaid, ja küsime soovitusi, mida teha.
Piret: Jätame tavaliselt otsad lahti, et kohapeal saaks otsustada. Kui satume mingisse paika, mis tundub äge, siis on kahju, kui on juba kõik ette ära planeeritud ja tuleks edasi minna. Esimese öö majutus on meil reeglina broneeritud, aga edasi oleme spontaansed.
Egert: Mida aeg edasi, seda vähem guugeldame. Mida vähem guugeldad, seda suurem…
Piret: …on avastamisrõõm!
Egert: Ma nüüd püüan Google’is vaadata ainult linnakaarti. Kui pole enne pilte näinud, siis on kohapeal mulje võimsam. Meie reisi-drive (käivitav jõud – P. M.) on uudishimu.
Piret: Tahame võimalikult palju kohalikku essentsi kätte saada, leida kohti, kus kohalikud inimesed käivad ja aega veedavad.
Kes teie reise korraldab?
Egert: Me oleme veel selles eas, et seda ise teha. Mida aeg edasi, seda mugavamaks me muidugi muutume.
Piret: Varsti ei viitsi nagunii sehkendada ja otsida. Aga praegu on spontaanne reisimine tänu äppidele nii lihtsaks tehtud, et leiame kiiresti lennupileti ja majutuse.
Egert: Logistikas aitavad kohalikud. Majutuskohtade host’id (võõrustajad – P. M.) on väga head infoallikad. Kui sõidad takso või tuktukiga, siis küsid juhilt, restoranis saad infot teenindajalt.
Piret: Kuid sellega võib ka rappa minna. Sri Lankal võtsime alguses autojuhi, sest mõtlesime, et nii on mugavam oma kompsudega mööda maad ringi liikuda. Aga olgugi et palusime tal end võimalikult autentsetesse kohtadesse viia, kus näeksime n-ö päris inimesi ja päris elu, tassis tema meid ikka turistilõksudesse. Teisel päeval saime aru, et selline reisimine pole meie jaoks, ütlesime, et enam ei suuda, pange meid maha, me tahame nüüd kõige koledamate bussidega edasi minna.
Kes vastutab lennupiletite leidmise eest?
Piret: Egert. Lennupiletid on kindlalt tema teema.
Egert: See on mul lausa hobi! Tavaliselt piletite otsimise käigus tekivadki ideed, et kui algselt oli plaan minna ainult riiki A, siis saaks enne seda käia läbi riigist B ja tagasi lennates võiks ka mõne päeva olla riigis C.
Mis on su parim diil olnud?
Egert: Kõik on olnud suhteliselt head. Kord plaanisime minna Vietnami. Lendasime esmalt Hiinasse, venitasime seal vahepeatuse pikemaks, et jõuaks Pekingis ära käia. Sealt edasi lendasime kaheks nädalaks Vietnamisse, siis neljaks päevaks Lõuna-Koreasse ja lõpuks veel ka Filipiinidele. Kui Momondosse sellise marsruudi sisse paned, läheks kokku 3000 eurot. Me saime selle edasi-tagasireisi aga ligikaudu 700 euroga.
Kuidas majutusi valite?
Egert: Hostelite puhul kasutame Hostelsworldi.
Piret: Ka nende väheste aastatega on mugavusevajadus suurenenud. Väga suvalistes hostelites pole enam olnud.
Egert: Aga mina ikka surun, et standard ei tõuseks liiga kõrgele. Prussakaid tuleb ka vahepeal trehvata!
Piret: Eiii!!!
Egert (naerab): Mulle tuleb sellega meelde üks telgilugu. (Piret katab kätega näo.)
Piret: Kuna ma olen alati Egertile rääkinud, et mulle ei meeldi telgis magada, siis ta otsustas, et pöörab mind Gruusias telgiusku… Seal on üks kaunis matkapiirkond, Lagodekhi looduskaitseala, võtsime telgi kaasa ja olin vaimus valmis, et nüüd saab minustki telgiarmastaja. Sellest kujunes aga lõpuks kõige kohutavam öö, mis sai üldse olla! (Egert pugistab naeru.)
Tekitasime endale staabi matkaraja alguspunkti, kus oli RMK infopunkti laadne majake paari hotellitoaga. Plaanisime kuulata kauneid loodushääli ja kümmelda idüllis, aga öösel toimus seal hoopis mingi suur läbu, reiv kella viieni hommikul, hästi intensiivse techno-muusikaga. Nii et linnulaulust ja jõekohinast võis ainult unistada.
Sooja oli kuus kraadi, aga meil polnud pakse magamiskotte kaasas. Lisaks tekkis öösel telgi põhja jääkülm vesi. Aga ka see polnud veel kõik. Ümberringi oli palju hulkuvaid koeri. Tegime priimuse peal chilli con carne’t ja kui proovisime sööma hakata, kogunes nii palju koeri ümberringi, et tuli kaugele eemale joosta, et siis rahus süüa.
Egert: Sel ööl magasime me kokku kaks tundi.
Piret: Ja sinna kadus mu telgiusk. Siin [Budapesti] festivalil on samuti telkla neile, kes tahavad kogu aeg peomelus olla, aga ma ei suuda. Oleme linnakorteris ja selle võrra on toredam, et saame ka Budapesti näha.
Egert: Aga ebamugavate elamuste suur eelis on see, et need põlevad mälestustes kõige eredamalt. Piret räägib tagantjärele suure rõõmuga, et ta jäi Gruusias telkides ellu. Kui oleks mugavas kohas olnud, poleks reis meelde jäänud. Raskus reisil on hea!
Piret: Jah, need ebamugavused tekitavad eredaid mälestusi. On hetki, kus kõhkled, kas nüüd peaks mäe otsa ronima või pimedast august alla hüppama, et koopast välja saada. Parema meelega ei teeks seda, aga kui võtad end kokku, sünnibki ere mälestus.
Kui palju te üldse reisite?
Egert: Kui ma töötasin Gruusias, sõitsin iga kuu Gruusia-Eesti vahet. Sai palju reisitud. Armeenia, Azerbaidžaan, Türgi, Sri Lanka, Dubai. Nüüd on hoog natuke maas.
Piret: Meil on koduehitamine praegu number üks ja pole aega. Aga katsume igal aastal teha ühe pika reisi ja vähemalt kolm nädalat kaugemal ära olla.
Egert: Me oleme koos reisinud üle 20 riigis. Kokku on aga mõlema saldol kuskil 50 välisriiki.
Kas niivõrd palju reisides ära ei tüdine?
Piret: Mingil määral hakkavad emotsioonid tõesti korduma ja uude riiki minek polegi ehk nii ahvatlev enam.
Egert: Rohke reisimise miinus ongi see, et lõpuks ei oska enam nautida ka lihtsamaid asju. Aga me püüame kombineerida reise, et panna puhkuse kõrvale ka mingi eesmärk. Näiteks käisime möödunud aasta lõpus Kolumbias, kus filmisime mulle muusikavideot.
Piret: Budapesti tulime ka kontserte kuulama, aga selle kõrval tutvume linnaga. Päris lebotama pole vist kunagi läinud. Mitmel korral oleme reisidel „Pealtnägijale“ lugusid teinud, Egert filmimas. See on tore, kui teed kohalikust inimesest lugu ja näed riiki teisiti kui turistina. Näiteks Filipiinidel tegime lugu sellest, kuidas üks Eesti naine koos abikaasaga pani püsti heategevusliku organisatsiooni. Nad kogusid kokku plastpudelid, mille sisse pandi teatud lahus. Kui selline pudel torgata majakatusest läbi, põleb see päikese abil nagu lamp toas. Seal pole ju elektrit igaühel võimalik saada. See lugu andis võimaluse käia inimeste kodudes ja näha päriselu.
Öeldakse, et selleks, et inimese tõelist loomust näha, tuleb minna koos reisile. Kuidas teil on läinud?
Piret: Tööhoos on ikka pingelisem ja on tulnud ette, et pahandame teineteisega.
Egert: Aga ma ei tea, kas me päris tülitsenud oleme… Üks moment oli, kui tegime presidendiga Islandil intervjuud ja mul tuli piiratud aja jooksul püsti panna kaks kaamerat, kinnitada rääkijatele rinnamikrid, statiivid paika panna, jälgida õuest tulevat valgust ja siis paralleelselt maadelda mingi vana kaasasolnud kaameraga, mis kuumenes pidevalt üle. See oli üks parajalt pingeline olukord, aga tulime lõpuks korraliku materjaliga presidendilossist välja.
Piret: Ja vahel ringi matkates mul ikka kõik valutab (naerab). Oleme siin Budapestis iga päev nii palju kõndinud, et teisel päeval hakkasid mu jalad põrguvalu tegema. Liikusin ringi nagu lombakas ja vingusin igal õhtul, et ma ei jaksa, ma ei jaksa.
Egert (lohutavalt): Kahekesi on tegelikult ikka väga lihtne reisida. Kui on suurem grupp, jääb alati midagi tegemata, sest kellelegi ei sobi midagi. Kahekesi on palju lihtsam kompromissideni jõuda.
Piret: Oleme koos olnud nüüd viis ja pool aastat. Läksime esimesele reisile, kui olime aasta koos olnud. Saime kiiresti aru, et sobime omavahel.
Egert: See oli ka suhteliselt ekstreemne reis. Sõitsime ühistranspordiga läbi viie riigi Mehhikost alla Costa Ricani. Vahele jäid Guatemala, Honduras ja Nicaragua.
Piret: Meil polnud sel ajal ka eriti rahalisi vahendeid.
Egert: Ma olen seda usku, et raha pole kõige olulisem. Kui midagi väga tahta, siis kuidagi ikka saab! Ütlesin Piretile, et kui süüa ei saa, peseme nõusid või laulame ja tantsime tänavatel! Ja nii me läksime. Meil oli üle ookeani lend Londonist San Franciscosse. Jooksime läbi Londoni segase Heathrow’ lennujaama oma väravasse, kus teatati, et meie lend on ülebroneeritud, aga nad saavad pakkuda kompensatsiooni. Anti siis kaks British Airwaysi krediitkaarti, mõlemal 600 eurot peal. Nendega lasime peaaegu terve reisi British Airwaysil endale välja teha. See oli tõeline valgustus, et minu naiivne raha-ebaolulisuse-usk võibki tõsi olla. Kui midagi väga tahad, siis küll kuidagi saad!
Milliseks see reis kujunes?
Piret: See oli reisidest kõige ägedam. Matkasime vulkaanilise mäe otsa, nägime laavat. Nicaraguas oli üks vulkaanituhamägi, kus sai laua peal alla tulla.
Egert: Ja Piret julges seda kaasa teha!
Piret: Mul saapatallad põhimõtteliselt sulasid ära, sest see mägi oli nii kuum.
Egert (uhkusega): Piret pani naistearvestuse vulkaanilauatamises kinni, tuhises mäest alla 36 kilomeetrit tunnis!
Piret: See reis oli sada protsenti täielik seiklus. Aga aasta-aastalt oleme mugavamaks läinud. Üldiselt me ikka väldime linnu, kliinilisust ja puhtust. Tahame maalähedust ja ehtsust, eelistame bangaloid, aga üha rohkem on ikkagi nüüd ka heades hotellides peatumist ette tulnud.
Egert: Kord tuleb see aeg, kus eelistame mugavust, aga püüame seda aega edasi lükata. Kui oled klaasfassaadiga hotellis, pead aru saama, et see pole osa selle riigi kultuurist.
Mida on reisid teile õpetanud?
Piret: See on klišee, aga reisimine õpetab, et Eestis on elu väga hea ja siin on väga lihtne elada. Kui ainult kohapeal olla, kipub see ununema ja tekib mõte, kui raske ja paha ikka on. Aga väga suur osa maailmast elab palju halvemini kui meie.
Egert: Saab öelda, et isegi enamik elab halvemini!
Piret: Eestis on ka kõige nõrgemal tasemel elavatel inimestel tugisüsteemid, aga on palju kohti, kus inimesed on täiesti üksi. Elavad oma muldonnis, kus pole elektrit ega vett ja…
Egert (hüüatab): …ja nad hädaldavad palju vähem!
Piret: Nii tekib tänutunne, et saame elada riigis, kus on sotsiaalsed tugisüsteemid, head teed ja muud kommunikatsioonid. Kõigil on võimalus saada haridus ja saavutada elus, mida iganes.
Egert: Kui oled kaugel, näed oma probleeme teises perspektiivis. Eestis tunduvad mured nii suured, aga distantsilt on need kõik üliväikesed. Reisides saad oma tsentri rohkem paika. Kodus oled öid üleval ja istud oma ülesannete otsas, et õigeks ajaks valmis saada, täiesti stressis. Kui jõuad Eestist kaugemale, siis vaatad, dšiises, kuidas sa said selle pärast stressis olla! Ja mida kaugemale lendad, seda väiksemad mured. See on huvitav.
Piret: Eemalt näed, et see asi, mida sa Eestis ajad, polegi maailma naba. Maailm on nii suur ja lai, et sinu ja su argiprobleemid polegi kõige tähtsamad.
Millise tundega tavaliselt koju tulete?
Piret: Kui on olnud ebamugavusi, ootan väga, et saaks oma voodisse. Detsembris ära olles olen igatsenud jõulutoite. Kui jõuame näiteks 28. detsembril Eestisse tagasi, olen emal palunud spetsiaalselt jõuluroogasid valmistada.
Egert: Alati on väga suur rõõm armsasse koju tulla!
Kas te Eestis ka seiklete?
Egert: Mulle endale väga meeldib Eestis puhata, aga leida siis siin võimalikult ürgne maakoht. Sõbra juures maal on äge, kui saab ämbrimeetodil ennast pesta.
Ja Piret on ka sellega nõus?
Piret (ebalevalt): Nojah…
(Egert naerab.)
Piret: Kui arvestada minu suhet telkimisega, siis on ämbris pesemisega samad lood. Aga vahelduseks ikka tore.
Egert: See on ju ÜRGNE!
Piret: Vahel…
Egert: Aga nii kaua kuni jaksad, julge minna ja teha, palju suudad! Pärast jõuab ka Eestimaal ringi vaadata. Paratamatult vanemas eas ei taha enam palavas kliimas kuhugi Aasiasse minna. Siis on hea kodumaad avastada!
Egerti ja Pireti reisinipid
Egert:
Kõige olulisem: kõrvatropid ja silmaklapid! Pole vahet, kui ilus on ümbrus, aga väljapuhkamine on kõige kõrgem prioriteet. Silmaklappide ja troppidega võib ükskõik kus ennast välja puhata. See on nr 1, milleta ma ei suudaks reisida.
Teiseks: packing cube’id reisikohvrisse! Need võimaldavad sul jagada oma riided lukuga kuubikukujulistesse kottidesse, millega koos on neid eriti lihtne riiulisse tõsta. Eriti mugav on see seljakotiga reisides, kus midagi kotipõhjast otsides võid terve sisu laiali pöörata.
Piret: Minu nipp on see, et kui paljud pildistavad reisil, siis mulle meeldib kirjutada päevakokkuvõtteid ja pidada omamoodi päevikut. Kirjutan emale, mis on sündinud ja kus oleme käinud. Tagantjärele on huvitav neid kirju lugeda ja nii kooruvad lahti ka väikesed detailid, mida pärast muidu ei mäletaks.
Egert: Kirjutamine õpetab veelgi rohkem märkama seda, mida koged.
Fotod: Andrus Eesmaa
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2019. aasta sügistalvises numbris.
Teemad