San Juani mäed: metsikud kaevanduslinnad hirmkallil teel

Ah et Pullerits ainult kiidab Ameerikat? No võib-olla tõesti, aga proovige pärast järgnevat reisikirja kahelda, et San Juan Skyway ei ole Ameerika maalilisemaid autoteid! Siirdudes mägedesse, kus vaprad mehed enam kui sajand tagasi ennastsalgavalt rikkusi jahtisid, on justkui kohatu nõuda erilisi mugavusi. Mitte et neid ei leiduks – suure raha eest saab Ameerikas kõike, mida soovid –, vaid möödunud ajastute ja karmi looduse ehedamaks tunnetamiseks tasub kordki eelistada spartalikke välitingimusi.

Aga kui lüüa telk mägedes püsti, siis peaks seda vähemasti tegema teistest seiklejatest eemal. Vaikuses, rahus ja omaette. Ent kitsas maantee, mis tõusis Colorado edelanurgast Cortezist piki Doloresi jõge San Juani mägedesse, ei näidanud esialgu mingit telkimisvõimalust.

Ja siis, kui esimesed ööbimiskohad ligi saja kilomeetri läbimise järel viimaks tee äärest paistma hakkasid, olid need juba üksjagu ülerahvastatud. Ent hangitud juhised ütlesid, et pärast rohkem kui 3000 meetri kõrguse Sisalikupea kuru (Lizard Head Pass) ületamist laskub tee Forellijärve (Trout Lake) äärde, mille kõrvale jääb teine, palju pisem Preestrijärv (Priest Lake). Selle kaldal pidi asuma eraldatud ja kaunis nn primitiivne telkimispaik – kus on kuivkäimla ja ei midagi rohkemat.

Preestrijärve telkimiskoha leidmine võttis ligi tunni, aga paik oli otsimist väärt. Vaade, mis üle roheka varjundiga tillukese järve mägedele avanes, oli nagu Šveitsis: allservas kõrge ja tihe okaspuumets, selle vahel väiksed niidud ning tipus hall graniit hõredate puusalkudega. Kõige keskel väike metsavahimajake.

Kullakaevanduste hõng hõljub siiani

Kaljused San Juani mäed, mille 14 tippu küünivad üle 14 000 jala ehk 4200 meetri, loovad tõepoolest tunde, nagu oleksid saabunud Alpidesse. Nende vahel teeb Soome kaardi kontuure meenutava ringi 380 km pikkune San Juani mägitee (San Juan Skyway), üks kaunimaid autoteid kogu Ameerika lääneosas, mis läbib mitu omaaegset kullakaevanduslinna, mille kohal hõljub tänaseni ülemöödunud sajandi lõpu hõng.

Vähem kui 2000 elanikuga Telluride on San Juani mägitee linnadest ilmselt kuulsaim. Viimastel kümnenditel on see kujunenud tähtsaks talispordi- ja kultuurikeskuseks, kus toimuvad nii mäesuusatamise kui lumelauavõistlused, nii filmi- kui muusikafestivalid. Isegi Hollywoodi staarid pidid seal olema igapäevased külalised. Tol juulipäeval, kui Telluride’i linna sõitsin, olid ühe seda piirava mäe vallutanud sajad mägiratturid, kes järsakutest alla kihutades valmistusid peatselt algavaks MK-etapiks.

Elu kõrgete mägede vahele surutud Telluride’is oli 19. sajandi lõpus karm ja halastamatu. Kaevanduste tunneleis, mille kogupikkus olevat buumiaegadel küündinud üle 500 km, hukkus alalõpmata keegi kas plahvatuses, vagonettide rataste all või sügavatesse šahtidesse prantsatades.
Ega maapinnalgi ohutum olnud. Lumelaviinid matsid tervete majade kaupa mehi enda alla. Punaste laternate rajoonis olid tulevahetused argisündmuseks. 19. sajandi lõpus alanud kaevandustöötajate streik paisus samuti vägivaldseks: töömehed panid ülemuste majadele pomme, omanikud jällegi lasid palgamõrvareil streigijuhte tappa.

Tagatipuks meelitasid kaevandatud rikkused linna kuritahtlike kavatsustega tegelasi, kelle seast üks tuntumaid, Butch Cassidy, alustas 1889. aastal oma pangaröövli karjääri just Telluride’is. Legendi järgi tuleneb linna nimi hüvastijätuütlusest neile, kes suundusid San Juani mägedesse rikkusi otsima: “To-hell-u-ride!” ehk “Sõida siis põrgusse!”

Pärast tõuse ja langusi 20. sajandi esimesel poolel muutus Telluride 1960. aastateks sisuliselt kummituslinnaks. Elanikke oli järele jäänud vaevalt 600 ning peatänava, Colorado Avenue kunagised kaunid hooned seisid hüljatuna ning lagunesid. Kuni 1970. aastatel avastas Telluride uue rikkuse allika – lumised nõlvad, millele rajada mäesuusatrassid. Tänu toonasele comeback’ile on Telluride võrreldes teiste San Juani mägiteele jäävate linnadega üksjagu nüüdisaegsem, ehk euroopalikki.

Metsiku Lääne maasturid

Colorado Avenue ja selle lähedased kvartalid, mille äärde on päeval pargitud üks suur maastur teise järel, tekitavad oma rohkem kui sajandivanuste hoonetega sellegipoolest tunde, nagu oleksid rännanud tagasi Metsiku Lääne ajastusse.

Linna lõunaservalt viib aga gondel 13 minutiga – ja tasuta! – üle mäeharja 1987. aastal rajatud Mountain Village’i mägikuurorti, mis on oma kallite kaupluste, galeriide ja restoranidega saamas Aspeni ja Vaili kõrval üheks luksuslikumaks puhkeasulaks kogu Edela-Ameerikas. Ühepere-elamud, mida kinnisvarafirmad sealkandis pakuvad, lähevad müüki enamasti rohkem kui kahe miljoni dollari eest.

Telluride’ist kulgeb tee mägede vahel piki San Migueli jõe sängi laskudes Placerville’i, kus tuleb olla tähelepanelik, et mitte mööda kihutada pöördest Ridgway suunas. Taas kerib tee ligi 2700 meetri kõrgusele, kuid seejärel saab mõni aeg jälle mootorile hõlpu anda.

Nii enne kui pärast Ridgway’d Uncompahgre orus on ümbruskond väheerutav, kui paremat kätt kauguses sinavad mäed välja arvata. Raske on leida põhjust, miks Ridgway’s peatuda.

See-eest Ouray’s, mis on oma mitteameerikaliku nime saanud Ute indiaanipealikult, on võimatu leida põhjust, miks mitte kinni pidada. Vähem kui tuhande elanikuga linnake on niivõrd tihedalt järskude hallide mägede vahelisse kanjonisse pressitud, et selle isevõetud reklaamnimi Ameerika Šveits kõlab igati õigustatult. Erinevalt paljudest teistest linnadest, kuhu kogunesid kulla- ja hõbedaotsijad, taipasid Ouray elanikud varakult, et üksnes kaevandustööd neid kuigi kaua elus ei hoia. Neil tekkis idee rajada maa-aluseid kuumaveeallikaid kasutades hiiglaslik välibassein.

Esmalt valasid nad valmis ujula põhja ja siis hakkasid auku puurima – kuid sealt tõusis pinnale vaid väike nire. Lõpuks ei jäänud pettunud linnaelanikel muud üle, kui kaevata 1927. aastal sooja vee kohale toimetamiseks Box Cañonisse ligi miili pikkune kanal.

Ouray linna teises otsas, kus vaatemängu pakub kitsasse Box Cañoni kaljuprakku langev 86meetrine juga, algab San Juani mägitee kõige hirmutekitavam lõik, Miljoni Dollari maantee (Million Dollar Highway).

Ligi 15 km keerutab kitsas asfalttee ilma ainsagi piirdeta otse mitmesajameetrise kalju serval. Liikumiskiirus kahaneb 30-40 kilomeetrini tunnis. Miks kannab tee just Miljoni Dollari maantee nimetust, selle kohta kehtib kolm võrdse kaaluga versiooni.

Ühe teooria kohaselt olevat selle rajamine 1880. aastatel maksnud just nii suure summa, teise teooria järgi olevat vähemalt sellise summa eest kulda jäänud tee alla ning kolmas käsitlus väidab lihtsalt, et tee servalt avanevad suursugused, Ameerika kõnepruugis siis miljoni-dollari-vaated.

Ehkki ümbritsetud taas kõrgete mägedega nagu Ouray ja Telluride, on poole tuhande elanikuga Silvertonis ometi rohkem hingamisruumi.
Tänavad on laiad nagu suurlinnas. Poolsada värvikirevat viktoriaanlikus stiilis ehitist hoiavad üksteisest mõõdukat distantsi.

Pahelised lõbud

Parasjagu vaba ruumi jagub ka väljaspool linnapiire, enne kui metsa ja niitudega kaetud nõlvad hakkavad kõrgustesse sirutuma. Ent erinevalt Telluride’ist puudub Silvertonis, kus pole märki vähimastki kinnisvarabuumist, pea igasugune modernsuse hõng.

Ainus erinevus ammukadunud aegadest on see, et hooneis, kus varem asusid bordellid ja kõrtsid, tegutsevad nüüd hotellid ning kallid kauplused ja söögikohad. Ainuüksi ühe väikse jäätisetuutu eest küsitakse neli dollarit.

Silvertoni kurikuulsaim tänav on Blair Street, kust kaevandustöötajad leidsid omal ajal kõikvõimalikku pahelist meelelahutust alates mängupõrgutest ja lõpetades lõbunaistega. Esimene bordellihoone, mis asus tegutsema juba aastal 1877, seisab püsti tänaseni. Nüüd asub selles kahekorruselist tumepruuni kuuri meenutavas majakeses vanade fotode kauplus. Viimaks laienes Blair Streeti bordellirajoon kuni kohaliku raekojani, misjärel siivsad naised nõudsid, et linnavalitsus ehitaks endale kaugemale uue hoone.

Silvertoni kaevandused pidasid kauem vastu kui kõik teised San Juani piirkonnas. Neist viimane lõpetas tegevuse alles aastal 1991 pärast suurt üleujutust.

San Juani mägitee viimase, Durangoni viiva 80 km pikkuse lõigu läbimiseks on kaks võimalust. Üks on, mõistagi, autoga, aga teine võimalus on palju põnevam, väidetavalt omasuguste seas Ameerika maalilisim: mööda 1880. aastatel ehitatud kitsarööpmelist raudteed.

Seitset-kaheksat vanaaegset kollast vagunit vedavad kivisöel töötavad auruvedurid kulutavad teekonnale piki Animase jõe orgu küll kolm ja pool tundi, ent see-eest mööduvad nad kaunitest jugadest ja imeilusatest orgudest ning ripuvad justkui kanjonite serval.

Ligi 15 000 elanikuga Durango on San Juani mägitee lõpetuseks paslik sihtpunkt. Olgugi et tegu on samuti vana kaevanduslinnaga, tuletab selle suhteline suurus meelde, et aeg on naasta tsivilisatsiooni rüppe ning mägede ja metsiku loodusega hüvasti jätta.

Kes tahab end pika ringreisi läbimise eest premeerida, sel on raske leida selleks lähemate sadade kilomeetrite raadiuses nooblimat kohta kui 1887. aastal rajatud neljakorruseline puna-valge kirju Strateri hotell, kus asub maailma suurim pähklipuust antiikmööbli kollektsioon.

Omal ajal puhkasid seal pikka aega oma vaimu ja ammutasid edasiseks inspiratsiooni seiklusromaanide autor Louis L’Amour ja kauboihumorist Will Rogers. Nüüd maksab viktoriaanlikus stiilis Strateri hotellis tuba kahele 169 dollarit (lisaks maksud). Aga pärast jahedat mägiööd telgis võib end kord ka kuningana tunda.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2007.
Taustapilt: Shutterstock