Schloss Fall: Jalutuskäik Keila-Joa lossis

Estraveller tegi laupäevase jalutuskäigu Keila-Joal, et nautida sügise kauneimaid hetki ühes kõige ilusamas kohas, mida Eestist leida võib. Jalutasime, vaatasime üle lossi valmis ja pooleliolevad osad ning ajasime natuke juttu ka mõisa peremehega, kes oli parajasti tuttavatele lossi tutvustama sattunud.

Aasta oli 2007 ning Keila-Joa lossi plaaniti rajada presidendi residents. Väärikamat ja kaunimat asukohta presidendipesaks oleks olnud raske leida – siinseid hunnituid vaateid teab meist igaüks ning kui lisame veel fakti, et mõisahoone rajajaks oli Alexander von Benckendorff, tsaaririigi üks mõjuvõimsamaid mehi ning tsaar Nikolai I lähedane sõber, siis oleks tegu olnud veelgi peenema residentsiga, kui seda oli sõja eel Pätsil Toilas. Saabunud kriisiaastad tõmbasid suurejoonelisele plaanile kriipsu peale.

Mõned kurvastasid – arvati, et mõis müüakse mõnele rikkale kosilasele ning see tähendab ju nõnda tihti rahvuslikku kultuuripärandisse kuuluva koha kadumist eraomandi puutumatusse.

Sugugi mitte põhjendamatu hirm, imekauni Kalvi mõisaga nõnda läkski ja ka Pädaste on piiranud juurdepääsu mõisapargile, et tagada rahakatele külalistele mugava äraolemise eksklusiivsust.

Teised rõõmustasid – presidendi residentsile piiratanuks juurdepääs niikuinii ja isegi kui mõnel ilusal suvepäeval pääsenuks rahvas mõisa hoovile, oleks lossi interjöörid jäänud tavakodanikule suletuks. Nõnda tekkis võimalus, et Keila-Joa tulevik saab sootuks positiivsem.

OSTJAKS OLI 2010. AASTAL Eesti ärimees Andrei Dvorjaninov. Ootuspäraselt sai värske mõisniku esimeseks kohustuseks seletada tavapäraselt umbusklikule publikule, et ta ei ole mingi kole umbkeelne venelane, kes endale daatša soetas. Andrei on, vastupidi, vägagi eestikeelne mees, kelle koolitee möödus Gustav Adolfi gümnaasiumis. Dvorjaninovite pere kaugem taust on tsaariagsest perioodist küll euroopalikult kirju ja tundub, et nõnda on ka tema hing veidi avaram kui keskmisel eestlasel. Nii ta siis rääkiski, kuidas mõis tulevikus rahvale rõõmu valmistama hakkab. Paljud ei uskunud.

KOLM AASTAT PÄRAST OSTUTEHINGUT AVAS MÕIS KÜLASTAJATELE UKSED. Haljastus oli juunis veel kohati tinglik, aga see ei takistanud mitme suurejoonelise muusikasündmuse läbiviimist. Neist olulisim oli vahest Eri Klasi juubeli avalik tähistamine.

Suveks said valmis mõisahoone esimene korrus ning keldritasandil asuvad muuseumiruumid. Lossi külastab nüüd üks ekskursioonibuss teise järel ja veelgi rohkem on eraviisiliselt saabujaid, kes teevad mõisale tiiru peale, vaatavad umbusklikult avatud peaust ja üllatuvad positiivselt, kui neid lahkelt üle lävepaku kutsutakse.

Andrei Dvorjavinov näeb Keila-Joa tulevikku väikese eestilikus mastaabis Peterhofina, kuhu tullakse jalutama ja nautima looduse ilu, mida siin jagub rohkem kui üheski teises kohas Eestis.

Eesti ilm on heitlik ja oleks ju kurb, kui väljasõit linnalähedasse paradiisi lõpeks tõdemusega, et vale päev sai valitud. Nõnda on lossil roll maandada ilmast tulenevaid riske ning anda Keila-Joale üks mõõde juurde. Käid vihmaga vahelduseks lossi muuseumis, tutvud Benckendorffide pere ajalooga, saad teada, kuidas siia hiljem Volkonskid tulid.

MÕISASAALIDE SEINTEL RIPUVAD TSAARIARMEE KÕRGETE AUASTMETEGA OHVITSERIDE JA VÄEJUHTIDE PILDID. Vaatad neid ja esialgu võõrana tunduvad tõsised meesterahvad osutuvad kõik järgemööda Eestiga sajandeid seotud olnud aadlisuguvõsade esindajateks. Vene turist seevastu tajub neid esimese, 1812. aasta isamaasõja kangelastena. Kangelane oli ju Benckendorffki, samas sõjas, tsaariarmees, ja mitte vaid vene rahva jaoks. Amsterdami linnarahvas teab teda oma aukodanikuna, kelleks kaugelt Eestimaalt pärit aadlimees sai kui väejuht, kes vabastas linna prantslastest.

Võimalik, et just siin mõisas vihma või külma eest varjus olles hakkad ühel hetkel tajuma Eestis leiduva kultuuripärandi mitmekesisust. Kui läheb hästi, siis tajuvad ka need, kes võõrast rahvusest kadunud kaasmaalastesse võõristusega suhtuvad, et oma pole mitte ainult hiiemets ja võssakasvanud linnamägi, vaid ka nii terava torni kui ka sibulkupliga kirikud, nii vanalinna majad kui ka mõisahäärberid. Enamik nende tänaseks mälestisteks kutsutavate hoonete rajajaist on lähtunud ühest olulisest väärtusest – armastusest oma kodumaa, Eesti vastu.

MÕISA INTERJÖÖRIDES on taastatud kõik, mida taastada andis – arhitektuurne osa. Stukk- ja raidkivikaunistuste saatus kujunes Nõukogude armee käes kurvaks ja nõnda on nende taasloomiseks pöördutud Benckendorffi palgatud arhitekti Andreas Stackenschneideri teiste ehitiste eeskujude poole. Vajalikud joonised leidusid Peterburi arhiivides. Ka meisterlikud restauraatorid palgati Peterburist, sealne lossimiljöösse puutuva dekooriga töötamise kogemus on lihtsalt võrratult suurem kui meie väikeses Eestis.

Lossisaalide sisustus ei järgi otseselt kohalikku ajaloolist eeskuju. Sobilikus väärikusastmes antiikmööbel, olgu siis originaali või koopiana, oleks nii kallis ja õrn, et see tuleks paigutada piirete taha nagu muuseumis. “Ma tahan, et lossi külastav vanainimene võiks istuda, kui ta väsinud on,” selgitab valikuid mõisa peremees. Seetõttu valiti interjööri Charles Spencerile (printsess Diana vennale) kuuluva mööblitöökoja toodang, mis järgib eeskujuna Spencerite Althorpi lossi mööblit. Nii ongi pehme mööbel kõigi külastajate päralt, kes soovivad jalgu puhata või lihtsalt lossimiljööd istudes nautida. Kui sa ei saa istuda nagu Alexander von Benckendorff, siis vähemasti võid sa seda teha nagu printsess Diana. Pole ka paha.

MIS MÕISAS EDASI TOIMUMA HAKKAB? Kevadel on kavas avada lossiruumides restoran. Valmimisjärgus on teise korruse külalistetoad ja sviidid, mis paiknevad mõisa kunagise pererahva magamistubades, aga nende puhul pole tähtaega paika pandud – parem korralikult kui kiiresti, näikse olevat tagamõte mõneski ettevõtmises,
mis siin mõisas pooleli on. Neile, kes restorani avamist ära ei raatsi oodata, on lähiajal kavas sari õhtuid, kus mõisas saavad kokku muusika ning hea toit. Minge proovige järele! Muide, kui sviidid valmis saavad, siis just nende rõdudelt avaneb joale see kõige parem vaade.

 

Pooleli on tööd ka kastelli tüüpi tallikompleksi vasakus tiivas. Siia peaks tulema trahteri laadis söögikoht, mis ka bussidega saabuvaid suuri turismigruppe suudaks toitlustada, ning lisaks seminariruumid. Ootel on teine pool tallikompleksist, kus tulevikus tõepoolest ka hobuseid näha saab. Oma järgmist funktsiooni hotellina ootab kunagine külalistemaja ühes perekabeliga, mis peaks taas sakraalruumiks saama. Kui eriti hästi läheb, ja miks ei peaks, saab seal tulevikus tutvuda Eesti erakollektsionääride ikoonikogudega.

Kõige olulisem on siiski valmis ning juba selle eest tuleb mõisa uuele omanikule suur tänu öelda. Eesti on tagasi saanud ühe oma kaunimatest vaadetest. Või isegi kaks – ühe joalt lossile ja teise lossist joa poole.

Jäta need nimed meelde

krahv Alexander von Benckendorff

(1781–1844)
Keila-Joa mõisa rajaja, keda Venemaal tuntakse eelkõige kui 1812. aasta isamaasõja kangelast ning keisririigi julgeolekuteenistuse rajajat. Von Benckendorff oli keiser Nikolai I lähedane sõber, kelle surres tsaar lausus: “Ta
ei ajanud mind kellegagi tülli, kuid lepitas paljudega.” Eesti rahva jaoks on ta muu hulgas Peeter Volkonski vanavanavanavanavanaisa.

Volkonskid
Sergei Grigorjevitš Volkonski (1788–1865) oli samuti isamaasõja kangelane, Alexander von Benckendorffi relvavend ja sõber. Krahv oli sunnitud oma sõbra Volkonski osaluse eest dekabristide ülestõusus 1826. aastal vangi
saatma. Hea seegi, et tühistati surmamõistev kohtuotsus. Volkonskite perega sidemed siiski ei katkenud. Alexandri tütar abiellus Sergei vennapoja Grigori Volkonskiga. 20 aastat hiljem oli Siberist tagasi ka Sergei ühes perega, tiitel taastatud, aumärgid ennistatud, ning tema poeg Mihhail kosis 1859. aastal Alexandri tütretütre. Nii pandi algus Volkonskite ajastule Keila-Joal.

Andrei Stackenschneider (1802–1865)
Saksa perest pärit Vene arhitektuuriklassik, kes kavandas silmapaistvaid lossiansambleid ja paraadlikke interjööre. Tema esimeseks tööks oli neogooti stiilis Keila-Joa mõis. Benckendorff jäi tema tööga rahule ja esitles noort arhitekti Nikolai I-le, kui tsaar Keila-Joal viibis. Stackenschneider tõusis seejärel kiiresti akadeemikuks, professoriks ning lõpuks sai temast keiserlik õukonnaarhitekt. Ta on kavandanud mitu kaunist keiserlikku paleed Peterburis, tsaarile võluva villamõõdus palee Peterhofis ning ehitisi Krimmis, Novgorodis ja Pavlovskis.

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2014. 

Teemad