Seišelli saartele mõeldes tuleb tavaliselt ikka silmade ette midagi õige kauget ja erilist – ka Seišellide reklaamlause on ?Another World”. Evelin Bötker lohutab, et saared asuvad tegelikkuses Euroopale märksa lähemal kui tuntumad Maldiivid või Mauritius.
Hoolimata suurepärasest lennuühendusest Euroopa ja Aafrikaga käis Seišellidel eelmisel aastal siiski vaid 145 000 turisti, mis on Eesti 3,2 miljoniga võrreldes tõesti imevähe.
Meie reis algab Pariisist rahvusliku lennufirma Air Seychelles üheksatunnise otselennuga Pariis-Mahé. Lend väljub hilisõhtul ja pärast rikkalikku õhtu- ning hommikusööki maandume sombusel lennuväljal, mis asub pealinna Victoria külje all.
Meie esimesel viiel päeval Mahé saarel on ilm vihmane, aga ikka soe, kolmekümne plusskraadi kanti. Iga päev sajab korralikult, nii et hotelliõue muruvaip on kui üks suur bassein. Rahvast hotellis on ka vähevõitu, hommikusöögil annab tooni meiega ühel päeval saabunud Ukraina grupp.
Kuigi eelinfo kohaselt peaks november olema kõrghooaeg, siis ilma ega klientide arvu poolest seda küll öelda ei saaks. Hotell Plantation Club asub ilusa ligi kolmekilomeetrise liivaranna ääres, rohkem hotelle siin ei ole, mis loob mõnusa privaatsuse, aga rannas on korraga kümmekond inimest, enamasti vähemgi.
Kohe rannast saab minna maskiga ujuma, teha tutvust kalade ja korallide värvikireva maailmaga, ranna ääres on hiigelsuured graniidimürakad, mis helevalge liiva ja türkiissinise mere taustal on Seišelle reklaamivatel fotodel enim kasutatud kujund.
Esimesel õhtul otsustame minna hotellist välja sööma ja palume taksojuhil viia meid restorani, kus saaks häid mereande. Teel vestleme elust-olust Seišellidel ja kuuleme, et inimesed on eluga rahul, vaesust peaaegu pole ja probleeme kuritegevuse ning narkootikumidega ka mitte.
Narkoparunist vaatamisväärsus
Restorani ette jõudes näitab taksojuht käega üle lahesopi, kus asub väga kuulsa Tšehhi narkoparuni villa, kes elavat seal juba aastaid. Teda olevat välja nõudnud nii Tšehhi politsei kui Interpol, kuid Seišellid pole siiani nõustunud. Saarel ta oma vana äriga ei pidavat tegelema.
Muide, restorani siseneb hilisel õhtutunnil üks seltskond, kelle hulgas mõned tagasihoidlikud hallipäised härrasmehed, keda kõik kelnerid tunnevad ja tervitavad, ja kõneldakse justkui midagi tšehhi keele sarnast. Ehk oligi too kuulus narkomagnaat nende hulgas?
Restoran Chez Plum on suurepärane, lihtsa sisekujundusega, menüüs kalaroad ja erinevad mereannid. Kuna kiiret ei paista kellelgi olevat, siis venib kolmekäiguline õhtusöök kolmetunniseks ja meie pere noorim liige jääb lihtsalt magama.
Teisel päeval üürime auto, et Mahé saarega veidi rohkem tutvust teha. Autorent, nagu muugi, on saarel suhteliselt kallis. Pisikese Kia Picanto päev maksab 70 USA dollarit ja ausalt öeldes on ka hotellihinnad põhjendamatult kallid – viie tärniga luksushotellid maksavad minimaalselt 800-1000 dollarit öö kohta, kolmetärnilised 200-300.
Nagu juba öeldud, ei ole vahemaad saarel kuigi suured, aga kitsad ja käänulised teed ning vasakpoolne liiklus võtavad sõidukiirust maha. Siiski on võimalik paari tunniga Mahé saarele tiir peale teha. Väiksed külad vahelduvad põllusiilude, lopsakate salude, imekauniste lahesoppide ja inimtühjade liivarandadega.
Sõidame põiki läbi saare ja käime ära kõrgeimas kohas, mis ulatub üle kilomeetri merepinnast. Kõrguses laotub täielik uduloor, nii et nähtavust vaid mõni meeter. Kaardi järgi peaks kusagil mäe otsas asuma teevabrik, mille sildist udu tõttu esmalt mööda sõidame.
Lõpuks selle leidnud, saame kohapeal peaaegu privaatekskursiooni – peale meie on külas vaid mõned samamoodi juhuslikult saabunud inglased.
Tee vaid kohalikele
Vabrikus näidatakse detailselt, kuidas kõrvalasuvatest istandustest korjatud lehtedest saab kvaliteetne teepuru. Toodang läheb Seišellidel oma tarbeks, teed kahjuks ei ekspordita.
Valmistatakse seda aga mitmeid eri sorte – sidrunirohuga, vaniljega, piparmündiga ja isegi teepakkides. Huvitav oli ka kuulda, et kohvi saarel ei kasvatata, vaid tuuakse sisse Tansaaniast ja Kenyast ning ?villitakse” teevabrikus purkidesse kohalikuks müügiks.
Teise ringsõidupäeva peaeesmärk on tutvust teha pealinna Victoriaga. Seišellide riigi koosseisu kuuluvatest 115 saarest on asustus vaid umbes 20-l. Vaid 82 000 elanikust elab 90% suurimal, Mahé saarel, mille omakorda suurim asustus, nagu ikka, paikneb pealinnas ja selle ümbruses.
Victorias asuvad lennujaam, sadam, pangad, raamatukogu, valitsusasutused, muuseumid ja muud tähtsad asutused ja ehitused. Kõrghooneid seal pole, vist viiest korrusest kõrgemaid ehitusi ei näinudki. Linna kesksel ristmikul seisab Big Beni kella koopia – kingitus brittidelt. Huvitavaim osa linnast on muidugi turg, kus saadaval erinevad maitsetaimed, juur- ja puuviljad kõrvuti värske kala ja muude mereandidega.
Suveniiridega on veidi kehvasti, peale T-särkide ja ilmselt Hiinas valmistatud imelike plastmeenete eriti midagi silma ei hakka. Hiljem linnast hotelli poole sõites teeme peatuse ?Kunstnike külas” ja sealt saame koju viimiseks mõned (loodetavasti) koha peal valmistatud maalid ja savimaskid.
Paralleelselt ringisõitmisega uurime-vaatame, et leida saar, kuhu Mahélt edasi minna. Kuna oleme juba viis päeva vihma käes olnud, siis isu päikest näha on päris suur. Variante on mitu, superluksuslikest kuurortidest looduslähedaste pansionaatideni.
Lend Linnusaarele
Otsustame viimase variandi kasuks, kuna tegu on saarestiku kõige kaugema paigaga ja lootus, et päike paistab, kõige suurem. Läheme Birdi saarele kaheks ööks, jääme aga viieks. Pooletunnine lend 17kohalise värvikireva Air Seychelles’iga lõppeb rohelisel maandumisrajal, mis, nagu hiljem selgub, on lihtsalt puude-põõsasteta veidi laiem plats, mida vahel niidukiga tasandatakse.
Kuna maandumisrada kulgeb põhimõtteliselt kogu saare pikkuses, siis leiab üle selle viivate teeradade ääres käsitsi kirjutatud sildikesi, mis paluvad külastajaid viisakalt lennuki maandumise ja õhkutõusmise aegu rajal mitte viibida.
Lennuk käib saarel korra päevas samal kellaajal, nii et aega, mil mõningast ettevaatlikkust üles näidata, pole raske meelde jätta. Juba lennukist väljudes saab selgeks, et tegemist on väga mõnusa äraolemise paigaga – saare peremees ja perenaine tervitavad kõiki saabujaid lennukitrapi kõrval paljajalu.
Puude all pingil istuvad juba eelmistel päevadel saabunud külalised ja jälgivad uudishimulikult uusi saabujaid. Peab ütlema, et juba teisel päeval istusime seal isegi. Lennuki tulek ja 15minutine peatus on ainuke tegevus, mis paneb Birdil kellaajale mõtlema, muu kulgeb sellest täiesti sõltumatult. Puude all päikesevarjus on ka hiigelsuured kilpkonnad, kes pole küll saare põlisasukad, aga tunnevad end seal ülihästi.
Majutume lihtsates bangalotes, kus on olemas kõik vajalik, aga pole televiisorit, konditsioneeri, telefoni, wi-fit ega muid peenemaid tsivilisatsiooni meenutavaid leiutisi. Mööda seinu jooksevad rohelised ja kollased gekod ning öömuusikana kõlab lainemühina taustal lindude jutuvada. Paremat ei oskaks uneski näha.
1967. aastast on Birdi saar olnud Seišellide kohaliku perekonna Savy’de omanduses. Palju aastaid juhatasid puhkekompleksi praeguse manager’i vanemad, möödunud aasta aprillist võttis teatepulga üle noorem generatsioon ehk Nicholas ja tema abikaasa Joanne koos aastavanuse poja Dylaniga.
Nicholas ütleb, et kuna ta on oma lapsepõlve Birdil veetnud, siis teadis ta alati, et tema tulevik on saarega seotud, ja et tal on ülihea meel, et ka poeg saab saarel üleskasvamist nautida.
Poolteist teenindajat külalise kohta
Birdil asub 24 majakest, mille maksimaalselt 48 külalist teenindab umbes 70-liikmeline personal. Kuna saarel pole muid püsiasukaid peale omanike, siis tuleb tööjõud Mahélt ja mõnelt teiselt suuremalt saarelt. Joanne ütleb, et kaadri voolavusega probleeme ei ole, paljud tulevad aasta-aastalt ikka tagasi. Töötajatel on oma ?küla” ja paljudel on saarel paremad elamistingimused kui kodus.
Mees, keda kohe saabudes tutvustatakse, on Robbie. Teda kohtame järgmise viie päeva jooksul ka kõige tihedamini saare erinevates paikades. Robbie ametinimetus võiks eesti keeles olla loodusvaatleja, ta loendab linde, peab arvestust erinevate liikide üle, rõngastab linde, märgistab merekilpkonnad ja nende pesapaigad – ühesõnaga peab arvet kõige üle, mis saare linnu- ja loomariigis toimub. Ja seal toimub palju.
Saar on kevaditi pesapaigaks 750 000 tiirupaarile (kokku siis 1,5 miljonit lindu!), kes siin maapinnale pesa teevad, munadest järglased välja hauvad, lendama õpetavad ja koos nendega taas merele kaovad. Meie sealviibimise ajaks olid nõgitiirud küll enamasti lahkunud, kuid koos Robbiega saaretuuri tehes näitas ta vähemalt 20 erinevat linnuliiki.
Kuna nimetused olid inglise keeles, siis ega eesti keelde neid panna oskagi, mõned linnud nägid küll välja meie erinevate rääkude moodi ja Robbie kinnitas, et need on just Euroopast sinna talvituma tulnud. Meeldejäävad olid majesteetlikud fregattlinnud, kelle tiivaulatus on paar meetrit.
Kilpkonnadest tegime esmalt tutvust sisserännanud maakilpkonnadega, kellest suurim, Esmeralda, pidavat ka Guinnessi raamatus maailma vanimana kirjas olema. Vanust on tal tublisti üle 200 aasta ja hoolimata nimest on tegemist isase isendiga, kes pidi Robbie sõnul tundma ikka veel suurt huvi kenade kilpkonnaneiude vastu.
Kohtumised kilpkonnadega
Merikilpkonnadega kohtusime aga täiesti ebaharilikul moel. Nimelt oli parajasti pesitsushooaeg ja nii õnnestus meilgi kahel korral seda toimingut jälgida. Kokku kestab pesategemine ja munemine tunde, sest vees nii osavalt liikuv kilpkonn on maismaal oma loibadega tõeliselt hädas.
Need kipuvad puujuurikate ja põõsaste taha kinni jääma ja kaevata pole ka eriti mõnus. Siiski, kuna emake loodus on selle asja nii sättinud, peavad vaesed kilpkonnad merest välja tulema, augu kaevama, munad sisse munema, liiva tagasi peale ajama ja alles seejärel pääsevad nad tagasi jahutavasse ookeanisügavusse.
Seni vaid filmist nähtu kõrval oli see tõesti kirjeldamatu elamus. Seda enam, et tegemist on tõesti ehedas looduses toimuvaga, mitte kuidagi spetsiaalselt turistide jaoks üles seatud atraktsiooniga. Möödunud hooajal loendas Robbie kokku pea 80 pesakohta. Need, mis merele ohtlikult lähedal, paigutatakse kaugemale, et vesi mune ära ei uhuks.
Teine uhke vaatepilt on muidugi pisikeste kilpkonnade koorumine ja teekond merre. Robbie sõnul eksib ta harva ühe-kahe päevaga pesa puhul, nii et külalised saavad enam-vähem kindlasti oma paaripäevase sealoleku ajal seda imet näha. Meil jääb see järgmiseks korraks.
Birdi saar on puhkuse paik. Kuna puuduvad segavad faktorid – saarel pole isegi basseini –, on lõõgastus täielik. Tunniajane jalutuskäik ümber saare kujunes igahommikuseks traditsiooniks, mille käigus sai erinevaid kilpkonnajälgi võrreldud eelmise päeva omadega, nähtud erinevaid linde ja kaldavees isegi raid ujumas. Pealelõunal käisime lennuki saabumist vaatamas, järgnes jalutuskäik juurviljaaeda ja oligi õhtusöögiaeg, milleks valmistati enamasti päeval püütud kala koos samalt saarelt pärit juurviljade ja maitseainetega.
Ühel päeval käis julgem osa meie perest kalapüügiretkel ja õhtusöögiks sai meile eraldi omapüütud mõõkkala (dorado), mida Nicholas valmistas eelroaks toorelt, lisades ainult veidi sojaõli, laimi ja kohalikke maitseaineid. Pearoaks oli seesama kala grillitult ja on vist mainimatagi selge, et magustoit jäi tol päeval söömata.
Arvata on, et me oleksime oma Birdil olekut pikendanud kuni ärasõiduni koju, aga kahjuks või õnneks pidime lahkuma, kuna kompleks suleti iga-aastaseks remonditööde perioodiks, et jõulude ja uue aasta ajal juba uusi külalisi vastu võtta. Õnneks ainult seepärast, et muidu poleks me sattunud Praslini saarele, mis võib olla tõesti Eedeni aed tegelikkuses.
Saar tõelise paradiisirannaga
Praslin on Seišellide suuruselt teine saar, kus otsustasime käia ühepäevareisil katamaraaniga, et näha oma silmaga Coco de mer’i ehk seišellipalmi pähkleid. Need hiigelsuured viljad kaaluvad 20-30 kilo ja nende pehmendavat õli hinnatakse väga kõrgelt kosmeetikatööstuses, kus selle baasil valmivad nii mõnedki kuulsad kreemid.
Praslin on rahulikum, vaiksem ja kuidagi ka sõbralikum kui Mahé. Siin on ka mõningaid kalleid hotelle (näiteks Relais & Chateaux’ ketti kuuluv), kuid rohkem leidub pansionaadi tüüpi majutust, palju üüritakse maju ja villasid.
Praslini saarelt leidsime ka paradiisiranna Anse Lazio, mida nimetatakse jätkuvalt maailma kümne kauneima ranna seas. Ja ega kohapeal küsimust tekkinudki, miks. Valge liiv on sulgpehme, vaevumärgatav laine toob sini-sinise vee laisalt randa, tumedad graniidirahnud vee ääres, palmid rannal – kui see pole paradiis, siis pole seda olemaski!
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.
Teemad