Kadri-Ly Sommer Estraveli Tellimiskeskusest külastas novembris Seišelle.
Seišellid on tõeline paradiis, mis koosneb 115 saarest. Igas järgmises rannas on vesi sinisem ja liiv valgem. Õhuniiskusega oli 2-3 päeva väga keeruline harjuda, 30+ kraadi ja ka mereveest ei saanud leevendust, sest ka see oli 28 kraadi. Kui sellega ära harjud, siis on mõnus. Kohalikud ütlevad, et parim aeg külastamiseks on märts–august, kuna siis on vähem vihma aga temperatuur 34 kraadi. Novembris peaks olema samuti vihmahooaeg, kuid 8 päevast saime vihma ainult kahel viimasel päeval. Turiste käib neil siiski aastaringselt.
Veetsime esimesed 4 päeva Mahel, kus ööbisime iga öö erinevas hotellis. Inimesed on igalpool sõbralikud ja külalislahked. Toidud on maitsvad ja puuviljade valik on väga suur, sest seal kasvab koha peal praktiliselt kõike.
Väljas söömine on üsna kallis, hinnad alates 10 €/tänavatoit ning kokteilid alates 10 €. Kohapeal saab arveldada nii eurode kui kohaliku rahaga (vahetasime seda hotellis).
Kui saabusime lennujaama, siis giid hoiatas kohe, et internet on väga, väga kallis ning ärge oma roamingut sisse lülitage. Ütles, et ta ise kasutab ka internetti ainult kodus. Küll aga internetist puudust ei tundnud, sest õhtuti, kui hotellidesse jõudsime, sai igal pool WIFIsse ning levi oli väga hea.
Seišellidel on oma nn rahvuspähkel coco d mer – maailma suurim pähel (25-30 kg). Väga palju ehteid, suveniire olid tehtud selle pähkli kujuga.
Klaasist põhjaga paadiga ekskursioon Moyenne saarele
Meid oli kokku 14 ning paat oli veidi väike aga saime hakkama. Ekskursioon ise oli väga vahva! Sõitsime Mahelt väikese paadiga 40 minutit Moyenne saarele. Saar kuulus alates 1962. aastast Suurbritanniast pärit Brendon Grimshawle, kes ostis selle 8000 naela eest. Ta elas seal kaua üksinda, kuid hiljem tuli sinna ka tema väga hea sõber ning isa. Ta asutas sinna rahvuspargi, kus elas 2012. aastal 120 looma: valdavalt kilpkonnad, aga nägime ka kanasid, kalkunit jne. Brendon suri 2012. aastal ning on saarele maetud koos oma isa ning tundumatu piraadiga.
Rahvuspark toimib endiselt ning sinna korraldatakse ekskursioone. Saarel on 1 söögikoht, kus saab süüa lõunat. Käisime seal saare lähedal ka snorgeldamas. 2016. aastal hävinesid suur osa Seišellide koralle, kuna piirkonda tabas kuumalaine, kui temperatuur vees tõusis 36 kraadini (normaalne oleks 28-31 kraadi). Nüüd näevad need välja nagu betooniga ülevalatud taimed, ühtlaselt hallikad/beežid. Mitmed hotellid teevad saarel koostööd asutusega, kes püüavad neid taastada. Merest võetakse väiksed korallid ning istutatakse basseinidesse virguma ning mõne kuu möödudes istutatakse need merre tagasi. Moyenne saare kõrval on väike saar, kuhu saab mõõna ajal kõndida ning seal asus kunagi vangla. Giid ütles, et vangidel oli seal liiga hea elu (said rannas olla jne), siis koliti see vangla sealt ära Mahele, kuhugi mägedesse.
Mahest 1 h laevasõidu kaugusele jääb Praslin. Kellel vähegi laevasõidu ajal iiveldama hakkab, siis soovitan kohapealt apteegist osta iivelduse tablette (aitasid väga hästi, meie apteegis pakutavate ingveritablettidega pole seal midagi teha). Praslin on suuruselt teine Seišellide saar. Saarel elab umbes 6500 inimest ning on turistide seas väga populaarne.
Praslinilt saab 15 minutiga sõita La Diguele, mis on Seišellide pindalalt neljas ja elanike arvult kolmas saar. Väga populaarne puhkuse sihtkoht kohalikke hulgas. Saarel elab veidi üle 2000 inimese. Saarel liigutakse valdavalt ringi jalgrattaga ning nn taksoga (veoauto, millel on kast ja seal istmed). Külastasime L´Unioni rahvusparki, kus toodetakse kohapeal kookosõli. Peale külastust oli vaba aeg ning saime jalutada väga ilusas rannas (suurte kivide ja rahnudega). Need pildid on väga paljudel postkaartidel. Kel vähegi võimalus, siis soovitan kindlasti külastada!
Teemad