Sinna, kuhu autoga ei saa ja jala ei jõua – läheks õige hobusega
Lennukiga reisides on teekond pea tajumatu, autoga teel olles näed juba mõndagi, aga selleks, et ümbritsevat tõeliselt kogeda, tuleb teel olles katusest loobuda. Kuidas sa muidu kuuled-näed loodust ja tajud tee kulgu? Merel on abiks purjekas, jõel paat, aga maastikul liikudes on asendamatuks abiliseks hobune. Haarake ratsmed pihku ja asuge teele!
Kassari ratsatalu
Kui palutakse nimetada viis Eesti suuremat saart, siis sattub Kassari loetelusse harva, ent suuruselt viies on ta siiski. Kassari eriliseks võluks on avarad rannaniidud, pool-looduslikud maastikud. See on madal ala, mis kõrgema veeseisu aegu üle ujutatakse, napi taimkattega, soolalembesed taimed moodustavad delikaatselt värvika vaipkatte.
Saart ehib 17. sajandil ehitatud Kassari kabel ning kui te kabeli poole sõidate, siis märkate ühel hetkel neljajalgseid olevusi. Need on perekond Tiku hobused ja te olete jõudnud Kassari ratsataluni.
Suksusid on kolmesaja kanti, põhiosa on Eesti hobused, sekka natuke suuremaid ja väiksemaid isendeid vastavalt turistide ja pererahva vajadusele. Eesti hobuse käekäigus ja aretuses on sel talul oluline koht.
Kuhu siit hobustega pääseb? Perepoeg Priidu osutab erilisele kogemusele, mille ratsanik looduses leiab. Sind tajutakse looma seljas justkui omana, lindude laul ei katke ja metsloomadki lasevad su nägemiskaugusse.
Hobusega saab rannaniitude avarusse, vahel läbi mere laiule. Ratsutajate teekond viib läbi lihaveiste karjamaa ja pea kohal tiirutavad Eesti väärikaimad linnud, merikotkad. Enamasti läheb teekond Vesimaa poolsaarele või kaugele merre ulatuvale kitsale maaninale Sääretirpi. Need on lihtsamad paaritunnised matkaformaadid.
Kogenumad ratsanikud teevad mitmepäevaseid retki, pikemad viivad suisa Kõpuni välja, või hoopis näiteks Koidmale. Seal asub Kaibaldi nõmm, liivaluidetel kasvav nõmmemets, mille keskel on puhas liivavaväli, Hiiumaa oma Sahara. Kõige ekstreemsemad matkad läbivad raba, kus hobused kõhuni mudas müttavad. Eks sel viisil olid napi kasvuga, aga sitke Eesti hobusega sunnitud reisima ka meie muistsed esivanemad. Eesti hobune saab rabas kuuldavasti paremini hakkama kui teised tõud, ta leiab rasketes tingimustes tasakaalu lihtsamalt.
Grupid on kuni kümneliikmelised, vastu võetakse ka rohkem inimesi, aga siis ratsutatakse vahetustega ja osa seltskonnast saab vahepeal metsaveeres diskgolfi mängida.
Kassari, Hiiumaa
Telefon +37250 8364
E-post ratsa.kassari@neti.ee
Arma ratsatalu Rutjal
Selja jõgi suubub merre Rutja ja Karepa külade vahelt, langeb klindil allapoole mööda ürgoru kärestikke. Siinsamas lähedal on üks enimkiidetud Eesti ratsatalusid, Arma, mida peab Mare Kalme. Hobusepidaja geenid on siin talus tallel aegade hämarusest, Mare vanaisagi oli hobumees, vedas siinkandis posti laiali.
Terasem pilk märkab, et Arma pole lihtsalt ratsatalu, pigem ratsakeskus, kus töö hobustega käib aastaringselt, siin on suisa oma maneež. Hobuste valik on muljetavaldav, olemas on kõik põlised Eesti tõud – nii metshobu päritolu pisem Eesti hobune, esinduslik Tori hobune kui ka muljetavaldavalt võimas Eesti raskeveohobune.
Suvist vanderselli meelitab Armale enim loodus. Jõe kõrged kaldad ja maalilised vaated olid maalimisaineks kõrvalkülas elanud Richard Sagritsalegi, kelle majamuuseumist tasub läbi astuda, et heita kas või pilk ajaloolisele silmuköögile, kus Selja jõe sõõrsuid röstiti. Muidugi tuleb maalidele ja kunstniku elamisele ka pilk peale heita.
Galopp rannaliival ja hobusega rannameres sulistamine? Palun väga, tallidest mereni on vähem kui kilomeeter. Soovid tunda end keskaegse rüütlina? Miks mitte, Toolse linnus on seitsme kilomeetri kaugusel. Ratsaretkede saateks on jutud küla ajaloost ja seiklusrikast pärandit jagub siin üksjagu. Siin on toimetanud nii salapiiritusevedajad kui ka Eesti rahva vabadust piiranud Nõukogude armee.
Armal saavad hobuse selga lisaks kogenud ratsanikele ka algajad, kelle kõrval saatja ratsaretke vältel teekonna jalutades läbib ning tulevast hobulausujat juhendab.
Pikemate sõitude huvilised võiksid külastuse ette broneerida, välisturistid planeerivad oma matkad juba vastu kevadet ja nii tasub ka teistel oma elamused eelnevalt kindlustada. Ponisõitu ja lühemat hobujalutuskäiku saab ka operatiivsemalt broneerida.
Nii algajatele kui edasijõudnutele.
Matkal või jalutuskäigul korraga 2-7 inimest.
Rutja küla, 45451 Vihula vald, Lääne-Virumaa
Telefon +372 5340 3806
E-post armaratsatalu@gmail.com
Reinu ratsatalu Vilsandi rahvuspargis
Kiipsaare viltust majakat teate? Jah, sedasama, mis Saaremaal Vilsandi rahvuspargis asub. Selle loo autor pole seda kunagi oma silmaga näinud ja on vaid kuulnud tolle kandi kaunitest taime- ja linnuliikiderohketest maastikest. Kunagine ratsamatk Gotlandi lõunatipu lähistel asuval Fårö saarel andis päris hea ettekujutuse, kuidas selliseid loopealseid maastikke kõige parem nautida on – ikka hobuse seljast, kust avaneb ümbritsevale sootuks avaram vaade. Oleks aeg sel viisil ka kodumaiseid loopealseid külastada.
Siinkandis on tegev üks Eesti legendaarsetest hobuinimestest Anne Uudeküll, Reinu ratsatalu perenaine. Tema käe all on õppinud ratsutama ridamisi saarlasi ning siin talus korraldatud ratsavõistlus Reinu Kapp leiab sel suvel aset juba kahekümnendat korda. See on Eesti mastaabis pea ulme. Enamik ratsatalusid ei püsi eluski nii kaua (ja Reinul on ratsatalu kauem olnud kui võistlus), aga eks siinne pererahvas ongi eriline.
Ratsutamishuvilised saavad siin arvestada võimalusega ka kümnekesi matkale minna, suure seltskonna turvalisuse garantiiks on kogenud hobused, kel vanust üle kümne aasta. Eriliseks teeb siinse ratsutamise vastutulelik pererahvas, kes viib soovi korral retkele ka üksiku ratsahuvilise. Kümme on rohkem teoreetiline piir, ideaal on väiksem. Parem on, kui seltskond nii suureks ei lähe, sest retke vältel ei saa siis enam omavahel mõnusalt juttu ajada.
Kui Annelt eelneva ratsutamiskogemuse vajaduse kohta küsida, siis ütleb ta, et enamasti tulevad inimesed ikka õhinapõhiselt ja ilma igasuguse ettevalmistuseta. Eks nad siis leiavad sobilikud hobused ja sobiliku programmi.
Anne tütar tegeleb hobustega naabertalus ja nõnda kahe majapidamisega toimetades suudavad nad päris arvukat külalistevoogu rõõmustada.
Kõruse küla, kus Reinu ratsatalu asub, on ligi pooltuhat aastat vana ning seda ehib möödunud aastal taastatud pukktuulik. Kunagi asus siin suisa 70 talu, aga eks neid on vähemaks jäänud. Eelmainitud loopealne maastik on tõepoolest eriline, vähese mullakatte tõttu väheviljakas, ent rikas lilleilu poolest. Kasinat mullapinda kirjeldab hästi Johannes Piiperi 1922. aasta mälestusekatke: “Kesakündidel, mida neil aladel nägime, ei olnud mulda. Üks neist kündidest, millele pruuni mereadrut vöötidena laiali oli laotatud, meenutas hiiglasuurt sebranahka.” Väga metsik kant.
Nii algajatele kui ka edasijõudnutele.
Tulla võib nii üksi kui ka kaheksa- või isegi kümnekesi.
Kõruse küla, 93440 Kihelkonna vald, Reinu talu
Telefon +372 525 3265
E-post reinuratsatalu@gmail.com
Ratsamatkad Vastseliinas
Vana-Vastseliina üle kõrguvad kunagise ordulinnuse varemed. See oli kindlus, mis asus katoliikliku ja õigeusumaailma piiril, kohas, kus ida ja lääs kohtusid, tihti ka põrkusid. Ka hiljuti taas kaardile saanud Pirita kloostri juurest algav palverännutee jõuab välja siia, kus Eesti sopistub kahe naaberriigi, Vene ja Läti vahele.
Kultuuriseoste külluse ja Piusa jõe ürgoru poolt liigendatud maastiku keskel, Kaldala Mahetalus, elab Joosep ja Mari Tiku pere. Juba mitu aastat elavad, sattusid siiakanti hobustel mööda Lõuna-Eestit ringi uidates, ronisid Vana-Vastseliina juures hobuse seljast maha ja jäid paikseks. Vähemalt nii räägitakse. Igatahes on neil siin värvikas taluelu, kahtlemata põnev, aga meid huvitab ju eelkõige see hobustevärk.
Nagu te nimest aimate, on Joosep pärit Kassari Tikkude perest, vaba hing, keda tema vend Priidu ei luba hobulausujaks nimetada, ütleb, et Joosep on ikka rohkem kauboi. Tõsi, veised on tal ju ka.
Vabaduse vaimust ja avastamisrõõmust on kantud ka Kaldala talu ratsamatkad. Enamasti tehakse neid edasijõudnutele, aga mõistlikke eesmärke seades saavad vahel ka algajad ööbimisega matkale. Joosep ütleb, et kõige hullem on see, kui grupis on korraga erineva tasemega ratsutajad, siis ei tundvat keegi toimuvast täit rõõmu.
Kui Joosepilt küsida, mida nad erilist pakuvad, siis ütleb ta, et lisaks piiride lähedusele on kogu see kant nagu välismaa. Maastik on sedavõrd teistmoodi, et kui sa varem pole seda näinud, siis ei arvakski, et Eestis oled.
Matkal käinud inimesed ütlevad, et tõeliselt eriline on Joosep ise. On inimesi, kelles jagub seiklusvaimu ja võimet rõõmu tunda kõigest ümbritsevast rohkem kui teistes.
Matkapaketid on tinglikud. Kõik sõltub sellest, kas klient eelistab magada mõisas või telgis. Plaanid arutatakse koos läbi ja otsustatakse, kas minnakse Lätti või püsitakse Eestis.
Päris algajatele tehakse tänavu ratsaretki Vastseliina linnuse juures. Kaunis koht, rahulikud Eesti hobused ja see mitte vaid ei kõla algaja jaoks idüllilise kogemusena, vaid on seda kohe päris kindlasti.
Kaldala talu, Vana-Vastseliina küla, 65254 Võrumaa
Telefon +372 53 423 346
E-post joosep.tikk@gmail.com
Tihuse ratsatalu Muhus
Tihusest ei saa üle ega ümber. Talule kuulub üks suuremaid Eesti hobusekarju, 270 hobust, sellest suurem on vaid Kassari ratsatalu oma. Hobused paiknevad laidude metsikel karjamaadel, suvitavad looduses ja juba see on vaatepilt, mida üle Euroopa vaatama tullakse. Võib suisa öelda, et Tihuse on üks hobufotograafide lemmiksihtkohti. Poolmetsikud hobused on väärt materjal ka neile, kes hobusekarja käitumist soovivad uurida. Miks nad seal siis nõnda metsikult elavad? Eks nad teenivad pärandkooslusi hooldades talule raha, aga teisalt on siin tallel ka oluline osa Eesti hobuse genofondist, materjal aretuseks.
Tihusel on Eesti hobuse säilimise loos oluline osa ja sellest võib Muhu Martin ehk Tihuse talu peremees Martin Kivisoo teile pikalt pajatada. Noorperemees Reedik on seevastu üks neist inimestest, kes Eesti hobuse tulevikku ja edasist head käekäiku vormivad.
Eestis pole teist kohta peale Tihuse, kus ratsatalu suudaks vastu võtta turismibussitäie inimesi ja nood hobustega loodusse viia. Ratsa, hoburakendil, kuidas parajasti kliendile meeldib. Oma majutus ja toitlustuski on olemas ja nende kvaliteedi üle pole põhjust nuriseda, igati tipp-topp, mõistliku hinnaga kah.
Martin Kivisoo on kunagine Muhu muuseumi juhataja ja hing, kes saare elust ja mütoloogiast mõndagi pajatada mõistab. On raske öelda, kumb põnevam on, kas Muhu saar või vanaperemees ise. Eks nad täiendavad üksteist.
Ratsaretki korraldatakse erineva pikkusega, lühemad tiirlevad talu lähistel ja keskenduvad ohvrikivide ja muinaspärandi uudistamisele, pikemad viivad Koguva külla või Pädaste mõisa, aga ka maalilisele Üügu pangale või hoopis Võilaiule vaatama noorhobuste karja, tee karja juurde viib mööda esimese ilmasõja aegsetest kaitserajatistest ning just tollelt laiult on pärit paljude fotograafide võrratud hobusefotod.
Omaette vaatamisväärsus on hommikune karjaajamine, mil turiste teenindavad mõnikümmend hobust öökarjamaalt talu ligi toimetatakse. Eesti hobuseid leidub uskumatult kirevas värviskaalas ning koplisse galopeeriv värvikirev kari on tõesti uhke. Paaril korral aastas liigutatakse mööda Muhut ka suuremaid karjasid ja nende ajamine on juba Metsiku Lääne mastaabis vaatamisväärsus. Tõelised hobufanaatikud munsterdavad end neile ettevõtmistele karjaajajateks.
Ka Tihusel tuleb külastus (toitlustus ja majutuski) eelnevalt kokku leppida, tegu on populaarse kohaga.
Tihuse talu, Hellamaa küla, 94701 Muhu
Tel +372 514 8667
E-post tihusetalu@gmail.com
Teemad