Toome lugejani TV3 uudisteankru Sirje Eesmaa kuus meeldejäävamat reisi, mida naine helgusega meenutab veel aastaid hiljemgi. Vaimustust on pakkunud nii väikelastega matk Hibiinidel kui ka ekslemine Londonis, mis lõppes prints Charlesi kohates.
„Oluline on koht, kuhu minna, kuid seltskond, kellega reisida, on veelgi tähtsam,“ sõnab Sirje teadjalt. „Ootan reisilt alati elamusi kultuuriväärtuste külastamisest, kuid loodan näha ka seda, kuidas kohalikud ühes või teises riigis päriselt elavad.“
Sirjel on oma naistepunt – neli head sõbrannat –, kellega just selliseid seikluseid ette võetakse. Uudisteankur pani ritta kuus enam meelde jäänud reisi, kuid rõhutab, et see pole pingerida. „Kogemusi ritta seada oleks võimatu – kõik käimised on olnud lihtsalt võrratud!“
ITAALIA
Viimane reis viis meid Itaaliasse, mis on võrratu lummavate vaadete, ajaloo ja sõbralike inimeste poolest. Külastasime Piemontes ärimees Raimo Kägu, kes on end seal sisse seadnud ning parasjagu üht hotelli ehitab. Itaalias on peaaegu iga hoone taga pikk ja põnev ajalugu. Näiteks maja, kuhu Raimo hotelli rajab, oli üle seitsmekümne aasta koduks Ada Carbonele – naisele, kes töötas nelikümmend aastat ilmakuulsa šokolaadifirma Ferrero peasekretärina. Nüüd elab ta lähikonnas korteris ja käib sageli ehituskäiku vaatamas.
Ühel õhtusöögil oli lõbus kogeda seda, kuidas restorani peremees meie taldrikutele ohjeldamatult trühvlit riivis. Teises vapustavate vaadetega restoranis imestasime, miks seal küll peale meie ühtegi külastajat pole. Selgus, et koht ongi avatud üksnes meie jaoks!
NEW YORK
New Yorki külastasime oma tüdrukutepundiga. Saime tõdeda, et see pilvelõhkujate metropol ongi just selline, nagu filmidest tuttav, kuid ometi oli elamus omaette seda ise kogeda. Kõndida Times Square’il, kus King Kong astus ligi, jalutada Broadwayl või Manhattani kõrghoonetest varjulisel tänaval. Muidugi tuleb New Yorgis kindlasti ületada Brooklyni sild ja imetleda sealt avanevaid võimsaid vaateid ning külastada kaksiktornide rünnakutes hukkunute memoriaali.
Ära sai nähtud ka etendus Metropolitan Operas ja kontsert Carnegie Hallis, külastatud moodsa kunsti muuseumi MoMA ja kuulsat Guggenheimi. Vapustav oli Pablo Picasso skulptuuride näitus, kus skulptuure oli mitu saalitäit ja etappide kaupa – täpselt nii, kuidas kunstnik ise arenes ning muutus. Nagu tema maalid, olid ka skulptuurid alguses realistlikumad ja hiljem üha abstraktsemad. Et viibisime NY-s tänupühade ajal, saime osa ka ühe kodu tänupüharoogadest, mis oli jälle üks tore elamus.
PORTUGAL
Portugalist meenuvad alati kõigepealt imelised majafassaadid, mis on kaetud värviliste azulejo’de ehk maalitud ja glasuuritud plaatidega, ning kitsad üles-alla kulgevad tänavad. Losside linn Sintra ja Portugali esimene pealinn, riigi vanima ülikooliga Coimbra on paigad, mis seejärel meenuvad. Ja lõputud casa de fado’d ehk fado-majad Lissabonis, kus tillukestes restoranides esitatakse UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud portugali laule!
Portugalis sain ka kogeda, kui kiiresti tegutsevad ookeanis tõus ja mõõn: jäin kaldal ühele kivile pikemalt ringi vaatama, kui järgmisel hetkel olingi tõusuveega ümbritsetud ja kuiva jalaga enam maale ei pääsenud.
LONDON
Londonis ööbisime ühe värvika ja sümpaatse proua Diana juures, kes meenutas veidi tuntud seriaali „Hyacinth Bucket“ peategelast. Ta on tohutu Eesti fänn ja majutas enda juures Londonis õppivaid Eesti näitlejaid. Naljakas, et mulle on meelde jäänud see, et tol veebruarikuul ei tulnud kraanist sooja vett ja pea pesemisega oli tükk tegu, kuid elamus seegi.
Sellel reisil hargnesin hetkeks pundist ja eksisin, aga tänu sellele õnnestus mul oma silmaga näha prints Charlesi ja tema kaasat Camillat. Olime sõbrannadega teel Portobello turule, kui leidsin end ühtäkki Kensingtoni palee lähedusest. Kuidas ma sinna sattusin, ärge küsige, kuid ühel hetkel maandus sealsel suurel muruväljal helikopter ja mõni hetk hiljem jalutasid sellesse siniverelised. Poleks eksinud, poleks näinud ja sellest oleks kahju olnud. Vahel tuleb eksimine kasuks.
HIBIINID
Üks tõeliselt põnev reis jääb nõukogude aega. Võtsime kolme täiskasvanu ja nelja lapsega, kõik vanuses 6–7, ette reisi Koola poolsaarele Hibiinidesse. Tahtsime näha polaarpäeva ja ületada Ramsau kuru. Sõitsime rongiga omaaegsest Leningradist Hibinõ teivasjaama ja hakkasime astuma, kõik eluks vajalik – telgid, magamiskotid ja toidud – viieks päevaks seljas.
Esimesel päeval ümbritsesid meid puud, pärast madal taimestik, lõpus kõndisime lumes. Tegu oli juulikuuga, kuid Ramsau kuru oli lume all. Mängisime lumesõda ja sumasime tennistega hangedes. Mõnes kohas oli rada päris hull ja ma ei julgenudki vaadata, kuidas lapsed neid kohti läbisid. Nad said matkaga suurepäraselt hakkama ja mingit virisemast ei olnud!
Pärast üht puhkepausi ja edasi matkamist avastasime, et meie kamba üks ja ainuke käekell oli kadunud. Läksime tagasi otsima ja leidsimegi – rippus põõsa küljes, kus olime mõni aeg tagasi einestanud. Kartsime juba, et kui pole kella, pole ka õiget ajataju – saa sa siis aru, millal on päev, millal öö, sest õues ju kogu aeg ühtmoodi valge. Õnneks sai polaarpäev, mille pärast me nii kaugele sõitsime, ikka ära nähtud.
NORRA
Meeldejääv käik Preikestolenile. See massiivne kalju asub Stavangeri linna lähistel Lysefjordi kaldal ning tema tipuks on 25 x 25 m suurune kaldast eenduv platoo. Kui seal üleval olime, tekkis ühel hetkel tohutu tuul ja hakkas rahet sadama. Järgmisel hetkel olid meil kõigil juuksed püsti nagu Norra trollidel. Ilmselt õhk mingil põhjusel elektriseerus ja me nägime uskumatult naljakad välja.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2017/2018 sügistalvises numbris.
Teemad