…enne, kui nad saavad iseseisvaks ja koos sellega ka lõpuks täiskasvanuks.
1. Hiv ye nae ambeetion
Šoti huumor on veel kordi parem kui inglaste oma. Šotlane suudab lihtsalt sellega, kuidas ta räägib, igaühe naerma panna ka absoluutselt nalja teha tahtmata – või siis ka nutma, olenevalt sellest, kui elutähtis temast arusaamine parasjagu on.
Aga ärge muretsege, et keele pärast igal meetril teele mõni takistus veereks ja ka kõige igapäevasemaid asju aetud ei saaks – rongis lükkab tee ja võileibadega käru ridade vahel läti tüdruk, restoranis võtab teie tellimuse vastu leedukas ja öise viimase fish&chips’i müüb teile türklane. Nad kõik räägivad täiesti arusaadava aktsendiga inglise keelt.
Nii et hea tahtmise korral saab Šotimaal ära käia, dešifreerimata sõnagi nende suurepärase aktsendiga öeldust. Ehkki mingi ambitsioon viski joomise, hüljeste vahtimise ja muuseumides kolamise kõrval võiks ju inimesel Šotimaale sõites olla ka.
2. Malt of the moment
Šoti Viskiliidus on registreeritud üle 2000 viski. Neid kõiki proovida pole ratsionaalne ega jõukohane ei maksale ega krediitkaardile. Majaviski on tavaliselt sama igav kui majavein, hea ja üllatusi pakkuv süsteem on keskenduda baaride päevapakkumistele. (Kust on tulnud totter arusaam, et päevapakkumised peaks ainult suppide ja praadidega piirduma?).
Viski, olenevalt oma saamisloost, võib olla ka suurepärane jook lõuna- või õhtusöögi kõrvale. Võtke näiteks haggis – see ei ole mõni koos mägiveistega kaugematel karjamaadel uitav poolmüütiline elukas, vaid lamba magu, millesse on topitud (hakitult) tema süda, maks ja neerud ning lisatud kaerajahu, sibulaid, vürtse ja soola, ja korrutage oma eriti šoti hetk kahega.
3. Utoopia rannik
Utoopia täpsem nimi on Plockton. See on paarisaja elanikuga kaluriküla Šoti mägismaal, kus kellelgi ei lähe tänapäeval nii halvasti, et peaks kalal käima. Põhja-Atlandi hoovus viib sealt mööda nii palju soojust, et Plocktoni peatänav (ainus tänav) on palistatud palmidega.
Kui Plockton oleks Inglismaal, oleks see “Midsomeri mõrvade” jaoks ideaalne tegevuspaik. Ainult “vale” asukoha tõttu on küla saanud küll filmirolle, ent filmides ja seriaalides, mida vähesed eestlased on juhtunud nägema. Koos küla endaga on vähemalt ühe kõrvalrolli saanud iga elanik. Nagu Los Angeleses või New Yorgis on niisiis ka Plocktonis iga baaridaam või ajaleheputka müüja tegelikult näitleja või laulja – filmivõtete vahel peavad külaelanikud hotelle, restorane, kõrtse ja kunstigaleriisid, purjetavad, sõidavad kajakiga ja käivad turistidele paadiga Loch Carronil hülgeid ja ühte impeeriumi kõrgaegadel Hongkongis teenitud narkoraha eest ehitatud vana lossi ja umbes sama vana tuletorni näitamas.
Selliseid utoopiaid on muidugi terve Šoti rannik täis. Igaüks leiab oma, kus kaldale heidetud saada.
4. Hülged
Utoopia rannik poleks täiuslik hüljesteta. Mis sest, et neid ka Eesti vetes üsna arvukalt ringi ujub, on välismaa hülged ikka huvitavamad. Hariliku šoti sadamahülgega kohtumine ei nõua mingit pingutust teilt ega temalt. Enamikus kalurikülades on sadamas jahtide ja kalapaatide vahel ka mõned turistipaadid hülgevaatlusteks ning paremates ka kajakirent. Olenevalt kohast saab umbes seitsme naelaga tunnise tiiru teha, mille ajal näeb hülgeid kogu raha eest. Enamik neist lösutab mõnusalt mõnel päikesest soojaks köetud kivisel saarekesel ja vahib mööduvaid turistilaevu, hüljeste jaoks on see muidugi täiesti tasuta vaatemäng.
Hüljestele pakuvad konkurentsi silmikdelfiinid, parim koht nende vaatluseks on Spey jõe suudmes.
5. Aus toit
Kui haggis välja arvata, siis enamalt jaolt on Šotimaal võimalik aru saada, mida te parasjagu sööte. Kanad, lehmad ja lambad jooksevad keset Šotimaa mägede ja loch’ide idülli üsna vabalt ringi ning munad ja liha on nii stressivabad, et pole sügavat mõtet nende maitset ega välimust millegi varju peitma hakata.
Kuivõrd šotlased on suhteliselt maniakaalsed oma looduse puhtuse küsimustes, on šoti maitsed väga puhtad ka selles mõttes. Isegi kui on mingi määrus, mis väga ei julgusta hotellide pidajaid otse naabrinaise käest mune või naabrimehe käest suitsuheeringat ostma, siis üleliia tõsiselt seda ühegi külalistemaja omanik ei võta ning väikestes kohtades on võimalik kohata kusagil küla peal kana, kes hommikusöögi munes, ja meest, kelle võrgus ja ahjus heeringa teekond lõppes.
6. Märja koera lõhn
Terjerid ja lambakoerad (Lassie!) on Šoti nimele toonud sama palju kuulsust kui torupillid, seelikutes mehed ja viski. Ehkki kliima on selline, et hea peremees isegi mitte ei võtaks koera, on tegelikkus vastupidine – märja koera lõhn hõljub alati õhus, kuna Lassie tuleb ikka koju, kõrtsi või poodi, sest lambaid valvab juba ammu elektrikarjus.
Kuivõrd kõik sellesama vihma pärast juba teisel päeval nohu saavad, on see väga nunnu, mis sest, et ükski kolli ega terjer ole päris elus nii intelligentne kui filmis. Kui mõtlete, kuhu oma koeraga puhkusele sõita, siis Šotimaal meeldiks talle pööraselt ja iga koer on seal tõesti oodatud.
7. Golf
Šotimaa on golfi kodumaa ja maailma parimate hulka võib lugeda kõik nende 550 väljakut. Ilmselt on muidu ülimalt kitsisid šotlasi endid ka üllatanud see, kui kalliks nende leiutatud mäng on osutunud.
Räägitakse, et ilmselt sellepärast ongi šotlased ka fantastiliselt head mängijad – nad lihtsalt peavad palli võimalikult väikeste löökide arvuga auku saama, sest siis ei kulu pall nii kiiresti ära.
8. Koletistevabad loch’id
Loch Ness on Šotimaa loch’ideks kutsutavatest järvedest või merelahtedest kõige suurem ja sellega on seotud kõige kuulsam legend, kuid sellega erilisus piirdubki.
Loch’id sobivad hulgaks asjadeks peale koletise küttimise, ennekõike paadisõitudeks ja matkadeks kallastel – rajad on hästi tähistatud ja vaated garanteeritult maalilised.
Šotlased ise on proovinud oma lugematutest loch’idest edetabeli teha, kuhu Loch Ness küll sisse mahub, ent mitte esikolmikusse. Selle moodustavad Loch Ken (parimad kevadlilled ja sügisvärvid), Loch Lomond (parim floora ja fauna), Loch Fyne (parim saarma-, hülge- ja delfiinivaatlus).
9. Edinburghi Lõunasilla võlvkeldrid
Edinburgh on ajalugu, kultuuri, restorane ja eriskummalisi inimesi nii täis, et neid jätkub isegi kõige niiskematesse ja pimedamatesse linna nurkadesse, milleks Lõunasilla alune kahtlemata on.
Lõunasild valmis 1785. aastal. Ülisuures ruumipuuduses vaevelnud linnas nappis nii äri- kui ka eluruume ja silla kaldapealne osa ehitatigi nii, et see mahutas 120 keldrit ning sild moodustas uute elumajade rivi ühe välisseina (kui šotlased midagi jumaldavad, siis kokkuhoidu).
Võlvkeldrid andis linn majanduse ja uue piirkonna elavdamiseks kaupmeestele tasuta kasutada.
Peagi selgus, et kaupmehed ei taha neid isegi tasuta mitte. Sild ei osutunud kõige veekindlamaks. Loodus oli üks mure, aga 18. sajandi kanalisatsioonita linnas ei olnud see ainult nõudepesuvesi, mida silla kõrval asuvate majade elanikud akendest välja viskasid ja mis vaikselt laoruumidesse imbus.
Tühjaks ei jäänud võlvkeldrid aga sekundikski – kiiresti avastasid paiga kodutud; kurjategijad, kes vajasid vaikseid baare, millest konstaablid mööda ei patrulliks; prostituudid, kes seni vihma käes silla peal kliente olid oodanud; rotid ja kõikvõimalikud taudid.
Silla ümbrus oli neil aastatel põhimõtteliselt Edinburghi slumm. Selliste tegurite koosmõjus kujunes keldritesse kolinud inimeste keskmiseks eluajaks uues kodus kiiresti 18 kuud ning päris loomulik polnud ilmselt ükski surm. Nii et linnaisad tunnistasid oma mõtte keldrid kasutusele võtta totaalseks läbikukkumiseks, kupatasid seltskonna välja ja müürisid sissepääsud kinni. Kuni 1980. aastatel üks sillaga külgnevas majas elanud mees korterit renoveerides seina valesse kohta augu raius ja leidis end täiesti uue maailma ukselt.
Ajaloolastel on sellest ajast saadik keldrites palju tööd olnud, püüdes taastada sealset elukorraldust, tavasid ja menüüd (rotiluud grillvarraste ümber andsid väikseid vihjeid).
Päris tühjad Edinburghi inimeste arvates need keldrid silla all siiski pole – seal elavad linna kõige hirmsamad kummitused. Keegi teine seal ilmselt kunagi elada ega äri ajada tõesti ei tahakski. Ent kui üks koht ei sobi millekski (peale kummitamise), sobib see vähemalt turismiks. Lõunasilla-alustes pimedates võlvkeldrites saab lugusid linna ajaloo õõvastavamast poolest ja kummitustest kuulata tunnipikkuse ekskursiooni vältel. Väga pime, väga tekstipõhine ja väga lõbus.
Vaata lisa: www.cityofthedeadtours.com
10. Zaha Hadid oli siin
10. Zaha Hadid oli siinArhitektuurimaailma superstaari Zaha Hadidi ehitatud maja ise on üks põhjus, miks Glasgow’s Riverside Museumi minna. Nimi ei reeda, et tegemist on transpordi- ja turismimuuseumiga, nii et siit tuleb kohe teine põhjus.
Muuseumi on kogutud uskumatult palju turistile hädavajalikke liiklusvahendeid, alustades maailma esimesest pedaalidega jalgrattast ja Šoti autotööstuse säravaimatest hetkedest kuni rongini, mille britid Lõuna-Aafrika Vabariigist lahkudes kaasa tassisid. Ilmselt on see täiesti sõidukorras, kuid tegemist on omamoodi ebamugava mälestusmärgiga aegadele, kui LAV-is tohtisid selle rongiga sõita ainult valged inimesed.
Nii Hadid kui ekspositsiooni autorid on muuseumi ehitades julgelt hullanud ja igav ei hakka ka külastajal. Ei hakanud ilmselt ka tiitlit European Museum of the Year jagaval žüriil, kes selle tänavuse aasta parimaks muuseumiks valis. Lisaks kõigele on see lõbu täiesti tasuta.
Vaata lisa: www.glasgowmuseums.com
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2013.
Tekst ja fotod: Silvia Pärmann
Taustapilt: Shutterstock