Kolm oma ala professionaali räägivad sportlikust reisimisest, annavad nõuandeid aktiivseks puhkuseks ning jagavad oma elu ägedamaid kogemusi kaugetes riikides sportimisest.
Lohesurfar Kristiin Oja
Mis riikides oled sportinud?
Minu esimene lohesurfireis viis Egiptusesse, kus instruktorina tööle asusin. Euroopas olen surfanud Taanis, Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Fuerteventura saarel ning elanud Hispaanias Tarifal. Kaks aastat veetsin Aasias, kus olin põhiliselt Filipiinidel, kuid võistluste etapid viisid ka Taisse, Hiinasse ja Indoneesiasse. Maailma meistrivõistluste ja surfireisidega olen käinud üle maailma väga paljudes riikides.
Kõige ägedam elamus
Iga reis on olnud omamoodi seiklus. Esimesel aastal läksin koos sõbrannaga Egiptusesse surfikooli tööle. Üksi ei olnud piisavalt julgust, et esimene samm astuda ja töö Eestis jätta, koos oli seda oluliselt lihtsam teha.
Edaspidi reisisin üksi ja kohtusin kõikjal uute inimestega, kes armastasid sama asja, mida mina. Paljudest saigi nagu pere. Kui läksingi uute kohta, olid seal väga tihti juba vanad näod ees ning paljude surfaritega kohtusin erinevates riikides ja randades jälle ja uuesti. Reisides polnud kunagi üksiolemise tunnet. Nüüd tunnen, et suudan tänu sellele kogemusele väga kiirelt kohaneda ning nautida nii kodus olemist kui ka reisimist.
Mul on reisil kaks korda pangakaart varastatud ning see juhtus, kui teadsin, et koju jõuan alles poole aasta pärast. Alati sai kuidagi hakkama. Kui võistlesin, oli aastas kümme etappi üle maailma, tuur oli suhteliselt suur väljaminek. Et eelarvelt kokku hoida, sai nii hääletatud, lennujaamas magatud kui ka tuttavate juures madratsil ööbitud, aga alati sai kuidagi hakkama.
Soovitused
Häid surfikohti on maailmas palju. Kindlasti tuleb jälgida tuulehooaega. Avasime sõbrannaga kaks aastat tagasi surfikooli Surftown ning kui Eestis külmaks läheb, korraldame surfilaagreid välismaal. Igal aastal oleme käinud Hispaanias Tarifal ning El Gounas Egiptuses – mõlemad kohad on lähedal, temperatuur on soe ning tuul puhub aasta ringi.
Igal sügisel korraldame laagri ka Brasiilias, mis on maailma populaarseim surfikoht – tuul puhub hooajal iga päev ning sealt leiab nii laineid kui ka täiesti sileda veega laguune. Seetõttu on Brasiilia eriti populaarne just professionaalsete lohesurfarite seas.
Kui oled algaja surfar või ei leia endale reisikaaslasi, soovitan kindlasti liituda mõne surfilaagriga, kus korraldajad on selle eest muretsenud, et koht oleks valitud õige. Samuti saab nõu litsentseeritud koolitajatelt ning leiab toredaid uusi tutvusi.
Kui aga soovid siiski ise reisida, vali kõigepealt koht, kus on tuulehooaeg. Seejärel vaata, mida sa otsid – kas siledat ja madalat vett algajale või hoopis laineid –, ning tutvu surfitingimustega. Tuuleinfot näeb näiteks Windguru statistikast.
Kui koht sobib ka algajale, on selles rannas üldjuhul olemas juba mitu surfikooli.
Võta oma surfivarustus kaasa. See tuleb enamasti odavam (surfikoti vedu maksab umbes 50–100 € üks ots) ja samas saad veenduda, et sul on kaasas asjad, mida kasutada oskad. Surfivarustuse rendi eest küsitakse enamjaolt kuni 100 eurot päev, nii et kui seitse päeva järjest puhub, oled kindlasti võidus. Surfivarustust ei ole vaja võtta, kui lähed näiteks puhkusereisile Kanaaridele, kus talvel tuule tõenäosus on väike.
Kui napsaksid puhkusel päeva või kaks surfamiseks, võid varustuse ka surfikoolist rentida. Rentimisel küsitakse alati IKO (International Kiteboarding Association) tunnistust, mis väljastatakse pärast IKO koolituse läbimist. Eestis ainsana korraldab sellist koolitust Surftowni surfikool. Tunnistust läheb vaja varustuse rentimiseks igal pool, ka Eestis.
Kui hakkad lennupiletit ostma, ära vali kohe kõige odavamat – see võib lõppkokkuvõttes tulla kõige kallim. Kui reisid surfipagasiga, vali kindlasti lend, kus on kõige soodsamad tingimused surfipagasile. Kindlasti võiksid osta lennu läbi ühe lennufirma, siis ei pea pagasit vahepeal välja võtma ning selle eest topelt maksma, vaid see läheb otse lõpp-sihtkohta. Paljude lennufirmadega on võimalik võtta surfipagas tavalise pagasi asemel, eeldusel, et see on 23 või 32 kilogrammi ning mahub mõõtmetesse. Osad lennufirmad pakuvad aga tasuta golfivarustuse vedu ning surfipagasite tootjad on märkinud ka koti peale „Golf Bag“.
Kui lähed tutvuma uue surfirannaga, käi kindlasti läbi kohalikust surfikoolist ning uuri tingimuste ja võimalike ohtude kohta. Läänemeri on leebe, meil puuduvad tõusud ja mõõnad ning paljud rannad on ilusa liivapõhjaga, välismaal aga peab uute tingimustega arvestama. Uuri tõusu, mõõna ja hoovuste kohta, samuti seda, milline on põhi: võib-olla vajad korallide pärast neopreensusse. Kuna meil on valdavalt jahe tuul, siis soe õhk on alati hõredam ning seetõttu on võimalik, et vajad natuke suuremat lohet. Uuri rannas teistelt surfaritelt, mis lohet nad kasutavad ning kuidas on tuul.
Jooksja Katrina Stepanova
Mis riikides oled sportinud?
Austria, Prantsusmaa, USA, Inglismaa, Saksamaa, Jaapan, Argentiina, Austraalia, Põhja-Korea, Keenia, Iraan, Itaalia, Portugal, Uruguay, Brasiilia, Dubai, Uus-Meremaa, Hiina, Iisrael, Taani, Norra.
Kõige ägedam elamus
Põhja-Korea maratoni võit. Käesoleval sajandil on ainult kolm eestlast tõusnud autasustamistseremoonial kõige kõrgemale astmele 60 000 aplodeeriva pealtvaataja ees – Erki Nool, Gerd Kanter ning mina Põhja-Koreas.
Elamus oli ka esimene Teherani maraton, kus naistel lubati joosta ainult 10 kilomeetrit ning sedagi suletud alal, kuna ükski mees ei tohtinud näha. Naistele oli määratud võistlusvorm: peaaegu põlvedeni tuunika, pikad mustad dressipüksid ning pea ja kael pidid olema kaetud. Kuuma ilmaga ja 1100 meetri kõrgusel merepinnast oli üsna ekstreemne sellises riietuses joosta.
Soovitused
Kui otsid maratonilt melu ja rohket publikut, võta kindlasti osa Ameerika maratonidest (Chicago, New York). Kui otsid põnevust, siis mine ja jookse Põhja-Koreas maratoni. Kogu info leiab hõlpsalt üles internetist, kuid ei tasu karta ka välismaiseid reisibüroosid. Just nende abil ongi võimalik joosta näiteks Põhja-Koreas või siis Iraanis.
Aafrikasse minnes ei tasu lootma jääda Euroopa kõhurohtudele, need on kohalike viiruste vastu liiga nõrgad.
Jalgpallur Sergei Pareiko
Mis riikides oled sportinud?
Treeninglaagrites olen käinud mitmes riigis. Põhilised kohad on Portugal, Hispaania ja Türgi. Jalgpallurite hooaeg algab märtsis ja lõpeb novembris. Detsembris on vaba aeg ja jaanuaris-veebruaris vaatame, kus välismaal treenida. Neid riike pole palju. Väga kaugele pole mõtet lennata, sest liiga palavas võtab kohanemine aega. Türgi on üks paremaid variante, seal on tingimused kogu meeskonnale head ja ilm soe. Teine ongi Hispaania ja kolmas Portugal, kus mänguväljakud on head ning hotellid ja teenindus kõrgel tasemel. Kuid suvel on ka Eesti tingimused väga head ning isegi väljaspool Tallinna leiab kohti, kuhu meeskonnaga treenima sõita.
Kõige ägedam elamus
Minu esimene reis välismaale oli aastal 1990, kui sõitsime meeskonnaga Šotimaale. Olin siis 13aastane. Kõigepealt sõitsime rongiga Moskvasse, sealt lennukiga Londonisse, Londonist rongiga edasi. Mängisime Aberdeen Cupil. Kuigi see oli pikk sõit, on kõik detailid siiani silme ees – passikontroll, üheksa istmereaga lennuk, uhke rong Londonis. Sellist polnud NSVLis ega telekastki näinud, see oli täiesti šokk. Olin nii emotsionaalne!
Kuigi reis oli nii ammu ja võiks olla ununenud, mäletan siiamaani kõike selgelt. Kohalikud toetasid meid terve turniiri algusest lõpuni ja me ei tundnud end kunagi üksi jäetuna. Kõik olid meiega nii sõbralikud ja see oli väga suur üllatus. Ka vanemad treenerid rääkisid, et pole sellist suhtumist veel kogenud.
Soovitused
Profijalgpallur peab ka puhkusereisil treenima, et pärast oleks treeninguperioodi lihtsam sisse elada. Välismaal proovisin tegevjalgpallurina puhateski leida jõusaale, käisin jooskmas või tegin rannas või toas harjutusi, mida treener oli ette kirjutanud. Praegu olen puhkusel küll aktiivne, aga trenni eraldi ei tee.
Kes tahab külastada tugeva jalgpallikultuuriga riike, siis soovitan külastada Euroopa lõunaosa, näiteks Itaalia, Hispaania, Portugal – kõik riigid, mis jalgpalliga tihedalt seotud. Seal saad juba lennujaamas aimu, et jalgpall on au sees. Kui nähakse meeskonda ühes vormis, tullakse ja küsitakse otse, kust te olete. Inimestel on huvi ega kardeta küsida.
Arvatakse, et Inglismaa on jalgpallimaa, aga see on ainult staadionil nii. Enne mängu ehk istutakse baaris ja mängu ajal elatakse kaasa, on fantastiline atmosfäär, kuid pärast mängu vajuvad inimesed kohe laiali. Lõuna pool minnakse baari istuma, arutletakse omavahel. Kui on positiivne tulemus, on inimesed emotsionaalsed, vahel elatakse veel päeva-kaks meeskonnale kaasa. Toetus on palju suurem.
Krakowis (Sergei mängis klubis Krakówi Wis?a – P. M.) elas 700 000 inimest ja polnud vahet, kas neile meeldis jalgpall või mitte – kõik elasid kaasa ja ootasid mängu.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2018. aasta kevadsuvises numbris.
Fotod: Lauri Tõnisson, Laura Oks / Õhtuleht / Scanpix, erakogu
Teemad